Robustne

 Mul ikka lähvad need môtted taas selle peale, kuidas poja sündis. No oli just nelja aasta sünnipäev, ehk sellepärast. Ja mida rohkem ma kuulen ümberringi jutte sôbrannadelt...seda tänulikum ma olen, et mul vähemalt sellega traumat polnud. Kes punnitas 12 tundi ja lôpuks tehti ikka keiser, kes pidi totaalselt kokku ômblema. Isegi poja sôbrantsi ema, suur ja tugev naine. Venelanna kah veel. Ta ka vaevles nädal vähemalt veel haiglas ômbluste pärast. Ja siis oli laps veel kollatôve ohus. Kes sünnitas vees, ja sai ka korraliku trauma. Kelle poeg ka kuidagi valet pidi välja tuli ja sellest saati käivad osteopaadi juures lapsega...  jne...Ainult keerulised juhtumid. Ja siis ma môtlen meie peale. Keeruline  oli see, et mu vererôhu peale otsustasid arstid, et peame sünnituse nö esilekutsuma. Mul polnud häda miskit, tundin ennast väga hästi.  Aga seda laadnab ma vist ise olin ja mees kah, et enamvähem teadsime, et nüüd läheb lahti. Ja siis oligi poiss kohal. Imearmas. Haigla ämmaemandad imestasid, et misassja nii kiiresti...

Mul oli pisike sisemine ômblus mis tehti sekundiga ära sel hetkel kui laps mulle kätte anti. Ei pannud nagu üldse midagi tähele. Enne kui laps üldse rinna otsa sai. Ja lisaks voolas piim  ka kohe minu olematutest rindadest. Seesaama venelanna, vôi ka mône muu sôbrnna puhul, kellel rinnad ikka korralikud.....ei toimi.. Ainult pumpamine. Aga minul oli ônn ikkagi toita last nö loomulikul viisisl...oma imepisikeste rindadega. 

Ja see on ilus kogemus. 

Kunagi arutasime natuke mehega, sest tôesti isegi ta ka on kuulnud ulmelisi asju, mis kôik ei toimi jne. Ütles, et noh  sa oled selline robustne naine..

Ja nüüd kui mu vanaema 101 aastaseks sai, kôik toovad välja et no head geenid vist. Robustsed geenid :-)))) Ei kurda. Minu jaoks oli lapse kandmine ja sünnitamine puhas rôôm ja pole kehale mingeid jälgi jätnud. Et minusugune vôiks tegelt sünnitada äkki tôesti 5-6 last. Aga noh...asjad on nii nagu nad on ja me oleme rôômsad oma väikse suusataja üle. 

Nii

Asi läheb järjest pônevamaks Saksa bürokraatiaga. Ükski pôliskodanik ei näri sellest enam läbi. Ja meil on laual hetkel kolm teemat. Korterit siis. Kaks surma juhtumit (vanaduse tôttu, loomulik). Ja üks..dementsuse teema, kus daam peab praegu kuskil nö hullumajas oma viimseid päevi saatma paraku. Kuigi füüsiliselt ta on väga tipp-topp. Loodan, et minu 101 aastast vanaema selline asi enam ei kimbuta. Siiamaani on üksi hakkama saanud, saab ka viimaste hetkedega üksi hakkama. 

Aga nüüd siis kôik korraga. Ämm on täiesti alla andnud, kes tegelikult kôigega varem tegeles. Aga tema vaatab ainult kus saaks soodsamalt juustu osta jne. Samas jookseb kinnisvaralt iga kuu vähemalt mitu-sada vôi tuhat euri kuhugile.. njaa. Tegemist nüüd jätkub, et selgus majja saada. Äial on ka häirekellad lööma hakanud, et misassja. Ta pole kunagi asja süvenenud, aga nüüd kui me ka asja kallal, tundub, et hakkab môistma olukorda. 

Espresso macchiato

Vaatasin Eesti laulu finaali vôidulaulu taaskord seepärast, et üks väga lahe tuttav,  elab Austraalias, arvas et seekord ta Euroviooni küll jälgib. Esimese hooga ei tundunud väga eriline, aga jäi kummitama ja kôik see järgnev show muidugi. Äge. Lase minna. Kunstnik ja provokaator. Kvaliteediga teeb asja.

Aga sellest ei tahtnudki rääkida. Nädal oli puhkust mägedes, kus ma ka kaasa suusatasin. Ja see on kôige vôluvam asi, kui su pisike mees punastest mägedest alla surab, nagu nalja!! No nii armas!! Ma ei jôua talle praegu peaaegu et järelegi. Ja siis sa näed tema silmist, kui uhke ta selle üle on! See on palju ägedam, kui et ta lasteaia-loomaaias jälle päev vastu on pidanud. Ja seda ta ônneks ka teeb. Aga järjest rohkem ikkagi môtlen selle lasteaia ja süsteemi peale, et ....kuidas nad küll suudavad 75 last ühte süsteemi suruda. Ônneks see kus tema on, nad lasevad tal teha mis ta tahab....surub ennast kuhugile nurka oma diivani peale ja jälgib seda janti. Ei söö...isegi seda mis ma kaasa olen andnud. Algul ma kah oietasin, et no kuidas sa siis ei taha teiste lastega kaasa mängida jne.. Aga järjest rohkem mulle tundub, et ...püha müristus....tore ongi, et sa sinna sisse ei sulandu. Lihtsalt harjuma peab et on mass...ja on need kes massiga kaasa ei lähe. Ja seda rohkem olen hakanud oma pojakest toetama ja kaasa-elama. Sest egas ma ja mu mees pole ka kunagi tôsiselt selle nö massiga kaasas läinud rôômuga.  

Aga jah...selles lasteaias on lapsi vähemalt 15st eri-rahvusest ja kultuurist. Aasiast Aafrikani. 

Homme on sünnipäev. Tegin hunniku pisikesi muffeneid lasteaeda. Homme tuleb ka ta sôbranna külla, kes paraku pole samast lasteaiast, aga toredad on koos. 

Aga meil käivad hoolega ehitus-planeerimistööd. Täna oli mingi vee-süsteemide spetsialist kohal. Eile käisime kööke ja vannitubasid kaemas. °onneks meil on enamvähem üks maitsemeel. Paraku päris kallis...Täna sai aias neid kuramuse juurikaid veel välja kooritud. Kôige armsam oli, et väikemees täie hooga kaasa töötada tahtis ja tegigi seda. Nii et tulevad huvitavad kuud... Iga päevaga pisike samm edasi :) 

Iga päev on mingi teema, ja ilmselgelt on kôige targem hakata asju koomale tômbama ja kastidesse pakkima, vôi ära viskama, maha müüma vms, kinkima, vms.  sest aprilli keskel peaks elamine olema puhas, et saaks ehitustöödega pihta hakata. Ônneks on koht olemas kus môni kuu elada. Vôi môni kuu rohkem...sest eks need ehitustööd ole nagu nad on. Aga iga päev on môtted nüüd sellel :) No ja see on tore