Kas ma iial soovisin, et ma igal hetkel St. Tropezis puhkan? Bridgitte Bardott naabrina? No vist mitte
Kas ma iial unistasin, et meil on mägihütt, mida kôik ôiged suusatajad kadestavad! Kah vist ei
Mida ma veel pole unistanud? Asjad mida siia kirja ei pane.
See on litsalt imeilus kuidas asjad .....kulgevad...
Veevalajale pidavat üks jôle hea aasta tulema. Mul ongi siiamaani selline joovastav tunne. 12ndast jaanuarist on palju vôite enese üle saadud.
Nüüd siis 45 ka käes. Väga ilus number mu meelest :) Pojaga on kôik nii tore. Täna hambaarsti juures lasi isegi hambaid poleerida jne.. Mulle tehti muidugi täiskomplex puhastus. Ujumiskursused olid ka täna jne.. Päevad on tegemist täis.
Eile sai väike lôunasöök (mis venis kella 7ni ôhtul välja) korraldatud paarile mehe lähisugulasele ja no ämm-äi muidugi kah. Mehe vanatädi mees on vanatädist (kes saab kuu aja pärast 90), 23 aastat noorem. No vinge vana-tädi. Tôi Sankt Petersburgist endale mehe koju, leidis talle töö jne.. Siiamaani koos. Wassili (vanatädi abikaasa) vaatas mind eile pikalt ja ütles, et kuule sa oled ju tugevalt alla vôtnud. Must kleit ja mustad sukad, eks see oli see trikk. Aga môned kilod on tôesti nagu niuhti kadunud. 63 terendab juba kaalul aegaajalt. Kui asjad hakkasid lohvakaks muutuma, siis ostsin huvipärast kaalu. Aga noh 5 aastat umbes on 68-69 oldud. Et nii suur vahe ka just pole. Noh selline sünnipäeva kompliment siis.
Kingitusi suurt ei saanud, aga uue orhidee ja kimbu ilusaid kevadlilli. Väga ilus kimp. Ja siis vanatädilt suusajaki...noh mis ajast siis? Ilmselt 45-50 aastat tagasi. No nagu mu vanuski. Hôbedane ja suurte hôbe-mustade lilledega. Ma muidugi vaevu suutsin oma ammuli-suud varjta. Aga kui hiljem abikaasale demonstreerisin, siis ta oli väga vaimustuses. Siuksed asjad lähvad taas vaikselt moodi! Rariteet! Nii et noh...ilus sünnipäev oli.
Aga mis siis tarkuseteraks täna saaks?
Stay humble! Stay hungry! Stay becoming!
You don't get what you want, you get what you tolerate
Compound your wisdom...not your interest.
Üritan siin nüüd natuke jälle kirjutada ja paneks alati miski päeva-nädala-aastate tarkusetera alguseks. Loomulikult peab ka intresse koguma, kui inflatsioon neid just ära ei söö, aga jah tarkuse ja teadmiste vastu ei saa miskit.
Olen pônevil mis järgmised nädalad toovad. Mis ma sel aastal kingituseks saan. Kas tôesti see üks kunagi ôhku visatud soov läheb täide???
Ootan pônevusega ja olen tubli :)
You dont need the motivation, you need the decision!
No ei tea kas hakkabki nüüd nii olema, et üks postitus igasse aastaaega? Tundub, et pole midagi väga öelda, kuigi tegelikult ju on. Korter sai valmis. Imeilus! Polnud osata sellisest iial unistadagi... Palju puitu, ilus tisleri mööbel. Ilus trepp. Novot see trepp on tore asi...3 kilo vist on juba läinud. Kamin.. Mônus on siin. Mehega on nagu uus algus :)
Kuigi muidugi nendest apsudest ja möödapanemistest ja vigadepranadustest ehituse juures vôiks raamatu kirjutada. Tôepoolest... Kui eriala spetsialistid koos töötavad, et nad ei suuda kuidagi oma töid koordineerida ühe tulemuse nimel vôi siis kaasa môelda. Uskumattu. Ja kôik on head omaala spetsialistid. Mind mees enamvähem säästis nendest teemadest, aga kôik mis ta suve jooksul läbi elas, oli ikka päris tsirkus.
Suusatame hoolega. Kui näen kuidas 4 aastane poja mul eest kimab, ei ole muud kui üks suur süda armastust täis. See on lihtsalt nii armas. Ja ta tunneb ennast nii mehisena suusasaabastes. Muidugi kôik kiidavad ja braavotavad, kohalikest turistideni välja. Vahva. Isegi Austria biathloni chef-treener mainis, et pole kedagi nii hästi sôitmas näinud. No ta ise ka ("kobe") vanaisa juba ja teab kuidas lastega ümber käia. Teda vôib ehk isegi natuke nagu sôbraks nimetada. Ilus on mägedes. Mina olen vaikselt ka oma hirmudest lahti saamas ja oskan jälle suusatamisest rôômu tunda. Isegi väga.
Sel nädalavahetusel paraku pole mägedes, sest siin Eesti naised korraldasid säravat pidu miskis "fänsis" Müncheni baaris. Teemaks olid ..litrid..et uus aasta oleks särav :) Väga armas selle poolt kes korraldas. Ja kôik need Eesti naised kes seal olid, ongi väga säravad. Aga mina seal enam ennast väga koduselt ei tundnud.. Kitsas baar, ,miskid fänsid wannabe inimesed, vali muusika. Juttu sai oma naistega ajada enamvähem ainult kôrvalistujaga vôi üle laua. Kuigi tore oli neid kôiki üle pika aja muidugi näha taas! Aga siis mingid mehed, kes üritavad...midagi. Ei huvita kuidagi siuke näiline sära ja trilltrall enam üldse. Meil mägedes seda küllalt. Ja seal on inimesed suusasaabastes ja keegi ei sära suurt rohkem kui teine, kuigi ilmselt neil kôigil on vôimalusi rohkem kui neil, kes seal baaris sitsivad :) Sai ära käidud, aga lähiajal enam ei kipu. Pigem jauran seal mägedes poja ja mehega.
Poja suhtes üritan üldse aru saada ja toetada, et miks ta kohati nii vôi naa käitub.
Enda suhtes oli see nädal suur läbimurre. Ehk kirjutan sellest hiljem, aga mingi paks vastik barjäär sai murtud ja ...imed hakkasid juhtuma.
No distsipliinist pole siiamaani küll haisugi.
Sügis saabus igale poole täpselt kalendri järgi, seal 21 septembri paiku pööras nii sealmaail kui siinmail ôhk väga sügiseseks ära. Selles sügise ôhus on minu jaoks alati miskite uute alguste hông. Algasid ju igasugu koolid sügisel, kus iganes maal siis ei alustanud. On alanud üks mu ägedaimaid töö-kogemusi just ühel ammusel sügisel. Sel sügisel, küll alles ehk kuu aja pärast algab uus algus uhiuues ja ägedas korteris. Kôik mis praegu juba tehtud on nii meeletult ilus ja lux. Meie köök!! Ma pole eales nii ilusat kööki näinud. Nôuab harjumist, sest toonid on tumedamad - rustikaalne puit ja must värv. Kôige paremini vist kirjeldabki seda kogu kompotti sôna - luksuslik. Näis kas raatsib seal üldse süüa tegema hakatagi :-)
Sealmail nägin palju trööstituid olukordi. Küll alkoholi-tablettide sôltuvusest, küll enese paremini näitamise varjus - kus väljaspoole paistab kôik ilus ja vinge, aga seestpool on ainult kasimatta räpane elamine ja abielukriis. Väiksed lapsed kôige selle vahel, mis on paraku eriti kurb. Kuulsin imelikke küsimusi raha kohta? No mina küll kellegi teise rahakotis ei sori. Aga noh, taaskord arusaam, mis inimesega tegu. Välja hakkan kasvama mônedest "sôbrannadest". Pere näha oli muidugi tore. Aga noh, inimestel on nii palju siblimist ja tegemisi, et egas kellegil sinu jaoks suurt aega polegi. Kuigi ...tegelikult oli ikkagi rohkem kohtumisi, kui üldse oli plaanitud, olgu siis kasvôi et natukeseks.
Oktoberfestitatud kah nüüd. Viini lähedal lôbustuspargis käidud.
Nüüd vaja asjalikuks hakata taas.
Kuidagi nôutu olek on hetkel. Kuhu suunas edasi? See viimase kuu eksamiks ôppimine oli nagu udu sees. Igal vôimalikul juhul ôpid ja siis muidugi lôbustused poisiga ja muud suvised kutsumised-tegemised-üritused. Ma tahan neid kella 3:45 kellaseid äratusi jätkata. Päeva mahub palju palju rohkem. Ma tahan distsipliini ja mingit projekti. Nüüd tuleb välja môelda, mida väärtuslikku selle kolme tunniga ennem poisi ärkamist teha. No kindlasti ôpin oma kraami edasi, aga tund-poolteist päeva jooksul piisab. Aju tahab liigutamist. Aga siis ilmselt peab hakkama môtisklema kogu sisekujunduse suunas jne..
Aga jaaa...distsipliin. See on mu tervisele kasulikum. Oi kui tervislikult ma toitun ja kôike muud teen jne. kui päevaplaan on paigas ja sihid silme ees. Sporti vaja tegema hakata ilmtingimatta. See nädal vist tuleb veel lodev ja siuke laadna. Homme veel küürin viimased küürimatta ja sorteerimatta jäänud nurgad ära, neljapäeval ehk mägi-loomade loomaparki poisi ja ta sôbrantsiga, reedel mägedesse, hütt sisse seada. Ja kes teab, ehk jääme isegi pühapäevani sinna. Kui laupäeval tagasi, siis poisiga lennukite shôule mis siin laupäeval-pühapäeval toimub. Aga järgmisest nädlast plaanimajandus.
See, et ma nii välk-pauk päeva pealt oma 125nesed kilpnäärme alatalituse tabletid ära jätsin, annab ilmselgelt ka peagi tunda. Vôi siis mitte. Vôi rauapuudus. Sellega vaja ka tegeleda. Toitumine! Kaks kuud on nüüd tablettide vôtmisest möödas. Oleks vôinud ju järk-järguliselt kôike teha, aga jah. Ei môelnud läbi. Kuidagi olin nii tige tol hetkel arstide ja igasugu tablettide ja keemia peale. Vôi noh, et kui kiirelt sind nende lôkus meelitatakse. Praegu môôtsin vererôhku...125/85... tipptopp! Ma arvan, et kogu mu vererôhk jne olidki kuidagi nende teiste tablettidega seotud. No näeme elame. Ma hetkel sellisel looduslikul ja tervislikul lainel.
Eile oli üks väga ilus päev. Mitte, et midagi erilist oleks toimunud. Pulmad vôi sünnipäev vôi ma ei teagi mis, mida suurelt kiputakse tähistama.
Olid armsad inimesed ümber. Oli müstilisi meeldejäävaid naeratusi linna tänavailt. Oli viis tundi korralikku ajude ragistamist. Arusaamist, et seekord ma taas sellest eksamist läbi ei saa, aga nüüd tean kuhu peaks oma ajud suunama. Lihtne - asjadest on vaja aru saada, olgu mis keeles tahes.
Oli kaasaelajaid...tegelased kes on poisiga mu ellu tekkinud. Toredad inimesed. Pere niikuinii. Äi viskas mu rongijaama ja ütles veel, et kui vaja siis toovad mu linnast ära kah, et andku ainult teada. Tean juhtumit ühe teise Eesti sôbrannaga siin luxus linnas, keda ämm absoluutselt ei aktsepteerinud...lapsi, kahte poisipônni kah mitte. Nüüd kui nad on vaikselt peaaegu täiskasvanud ja ääretult tublid tegelased...nüüd siis vaikselt kergitab kulmu. Vastik.....eriti laste suhtes. Vanaema ei salli neid...lihtsalt vist selle pärast, et juured kuskilt Eestist..Idast eks..Ja see naine oli majandus harideusega jne. Väga tubli tegelane.
Vahepeal oli lasteaia juhataja mulle paar pilti saatnud, kus poja vahvalt teistega midagi ehitas. See lasteaia teema on jah siuke kukalt kratsima panev.... aga see oli ka rahustav.
Peale eksamit kohtumine laheda Eesti sôbrannaga. Siis saatis mees veel pildid meie korterist, kus puitpôrandad juba maas. Imeilus!!
