Spontaansus

Plirts plärts käes on märts.

Tegelikult on meil nii siin kui mägedes see märts siiamaani ikka väga mônus ja kevadine olnud. 

Poja sünnipäev sai peetud. Hunnik muffeneid lasteaeda. Samal päeval olid korteris ka töömehed jälle midagi köögis lihvimas. Seega kogu sünnipäeva värk oli vaja niikuinii varem valmis küpsetada. Siis ujumistrenn, millest ma ei tahtnud ära öelda. Ning lôpuks sünnipäevapidu McDonaldsis, mis tundus kôige lihtsam lahendus. Kôik mängimisvarjandid olid olemas, söök kah. Ühe koogi veel küpsetasin igaksjuhuks juurde. Lapsi oli 7 ja vahepeal ka 9, sest mingi hetk jälgisid kaks hiina last, ninad lössis vastu akent, kogu shöud. Ja need kaks on poja lasteaiast. Seega sai nad ka sisse kutsutud, muidugi vanemate loaga. Kôik läks nii nagu pidi ja poisil oli väga tore esimene sünnipäev. 

Siis läks edasi muidugi suusatamisega. Eneseareng ja vaimu ja keha tugevdamine. 

Suusad on ka tugevamad. Sai nüüd viimasel ajal taas oma race-suusad käsile vôetud, nii laiad kui kitsad. Lihastes oli kohe tunda see teema. Päris suur vahe, kui suusk on 10 cm pikem ja ei mingi plastik vaid korralikum material. Ma ei teagi, kas kohe puit vôi miskit sellist. 

Kuidgi on need päevad nii tihedd juba. Lasteaed on alati 12:30ni. Aga siis esmaspäeval Jiu jitsu kell 14:30, nüüd lisandus sellele ka laste-turnimine vôi noh sport kell 17. Teisipäeval on ônneks vanavanemate päev, saab natu omi asju sebida. Kolmapäeval jälle kell 15:00 laste vôimlemine/turnimine/mis iganes. Neljapäeval kell 14 ujumine. Reedel asjad kokku pakkida ja jälle mägedesse. Ja siis tahad ikkagi, et laspel oleks kella 18-19 ajal mingi normaalne söök nina alla ja hiljemalt kell 20 voodis. Nali-naljaks, aga selline kodukanatsemine nôuab ka korralikku planeerimist :-D Lisaks on vaja söök ka mägedesse etteb valmistada, sest sinna vaja kôik seljakotiga kaasa tarida. Seega vaja optimeerida. 

Ma olen selline inimene, kel on vaja süsteemi ja plaani, sest muidu on asjad kuidagi logadi. Korter sassi, laps korralikult toitmata, mehe eest hoolitsematta ja muidugi enda eest kah. Seega mingid süsteemid hakkavad paika saama. Iga nädal paremini. Nagu robot :-)) Aga no nii on, mida paremini süsteem on paigas, seda rohkem on aega spontaansusteks :-) 

Samm sammult

Ma siin olen viimasel ajal pikalt môelnud, et mis on see minu päris kutsumus. Vôi siis üks asi, milles ma olen tôesti hea, et sellele pühenduda. Töö môttes siis. No keeruline.. Kôrgharidus elektrotehnika alal on olemas. Ja veel ühest parimast ülikoolist Saksamaal. Selles ma olen kôigest hoolimatta ikka väga nôrk. Noh ütleme nii, et ei huvita kah. See kôrgharidus juhatas mind ônneks kohe peale ülikooli finantsmaailma. Pangandusse ja suurte korporatsioonide peakontoritesse. Nii. Numbrid ja raha ju mulle meeldivad. Aga loll ma olen endiselt selles suhtes, mis seal numbrite taga on. Jant lugu. 

Kôlab nagu keskeakriis eks. 

Aga edasi on ikkagi vaja môelda. Täna kui sai poja magama saadud... läks môte ühele juhtumile mingi kuu aega tagasi, kus täiesti mingi vôôras tegelane seisis ukse taga ja uuris kas meie korteris oleks vôimalik ühte seeria osa filmida (siin ja ka Austrias väga tuntud ja armastatud seeria. Mulle ka ääretult meeldib). Mingi kloun saab kuidagi surma, noh selline bayeri huumoriga politse-uurijate värk. Kuna mees oli selline tagasihoidlik, samas ikkagi enesekindel ja sharmantne...väga ettevaatlikult lasin ta üldse korterisse sisse, sest praegusel ajal on igasugu petuskeemid oodatud. Aga jaa.. väga sümpaatne ja tôesti ôige teema. Ja sellelt mehelt ôppisin vist enda kohta ka miskit. Aga et kuidas seda nüüd ära kasutada. Filmimine meie korteris ei toimu. Klouni jaoks ehk liiga dekadentne. Aga vastasnaaber sobis :) Esmaspäeval on filmigrupp majas. 

Mingi tôdemus enda kohta jôudis ka pärale. Ilmselt see üks omadus on mind nii kaugele viinud üldse. Juba kui ma pisike olin vanaema juures, siis üks tema kolleeg, keemia ôpetaja, jälle tigetses, et no sa jälle oma Hollywoodi naeratusega kohal. Muidugi toona oli see solvav. Ja toona ma isegi ei osanud seda keemia ôpetaja headust ja iroonsust hinnata. Aga meelde jäi. 

Ainult et kuidas seda päriselt ja vôimalikult effektiivselt ära kasutada. See on nüüd järgmine küsimus. Numbrid mulle meeldivad ja üha enam just see, mis nende taga on. Johhaidii eks. Aga nii see Eesti haridus on olnud...väga juuri ja pôhjuseid ei seletatud. Lihtsalt tuubi mingid faktid vôi valemid pähe. Ime kah, et Pisas aasialastega vôrdvärsed oleme. 

Järgmine ülesanne - seda numbrite ja muude omaduste kombit vôimalikult ära kasutada. 

Tööle lähen siis kui laps koolis. Vot nii. Aga ettevalmistama peab end siiski juba täna. 

Väike ülevaade sellest kilpnäärme alatalituse tabletidest loobumisest. Nüüd on möödas 8 kuud. Kaal on pigem langenud, kui tôusnud, mida kôik ähvardavad (mu arst esireas). Energia-tase on sama mis enne. Külmavärinad tekivad kiirelt, aga see on mul tegelikult terve elu olnud. Juuksed on nirud, nagu alati. Plaan oli, et peale aastat tablettide ära jätmist lähen huvi pärast arsti juurde proove tegema. Eks näis. Kümme aastat sai ikka seda keemiat sisse söödud, näis kaua keha aega vôtab et jälle normaliseeruda.

Tarkusetera: You don't see the world as it is, you see the world as you are :)

 

Nali naljaks

On olnud seda ja toda vahepeal. Palju suusatamist ja natuke eneseületamist. Mis on igati ära tasunud. 

Aga hetke suurim teema on poja 5 aasta sünnipäev. No näed siis. Niikaugel oleme. Esimene selline korralik sünnipäev tema sôpradega, nii lasteaiast kui mänguväljakutelt. Saab pônev olema.

Juhhuuu 

Ah jah mis see tarkusetera oleks?

Values, discipline, consistency. Mida muud eks.

Hoov

 Kas ma iial soovisin, et ma igal hetkel St. Tropezis puhkan? Bridgitte Bardott naabrina? No vist mitte

Kas ma iial unistasin, et meil on mägihütt, mida kôik ôiged suusatajad kadestavad! Kah vist ei

Mida ma veel pole unistanud? Asjad mida siia kirja ei pane.

See on litsalt imeilus kuidas asjad .....kulgevad...

Elu ilu

Veevalajale pidavat üks jôle hea aasta tulema. Mul ongi siiamaani selline joovastav tunne. 12ndast jaanuarist on palju vôite enese üle saadud. 

Nüüd siis 45 ka käes. Väga ilus number mu meelest :) Pojaga on kôik nii tore. Täna hambaarsti juures lasi isegi hambaid poleerida jne.. Mulle tehti muidugi täiskomplex puhastus. Ujumiskursused olid ka täna jne.. Päevad on tegemist täis. 

Eile sai väike lôunasöök (mis venis kella 7ni ôhtul välja) korraldatud paarile mehe lähisugulasele ja no ämm-äi muidugi kah. Mehe vanatädi mees on vanatädist (kes saab kuu aja pärast 90), 23 aastat noorem. No vinge vana-tädi. Tôi Sankt Petersburgist endale mehe koju, leidis talle töö jne.. Siiamaani koos. Wassili (vanatädi abikaasa) vaatas mind eile pikalt ja ütles, et kuule sa oled ju tugevalt alla vôtnud. Must kleit ja mustad sukad, eks see oli see trikk. Aga môned kilod on tôesti nagu niuhti kadunud. 63 terendab juba kaalul aegaajalt. Kui asjad hakkasid lohvakaks muutuma, siis ostsin huvipärast kaalu. Aga noh 5 aastat umbes on 68-69 oldud. Et nii suur vahe ka just pole. Noh selline sünnipäeva kompliment siis. 

Kingitusi suurt ei saanud, aga uue orhidee ja kimbu ilusaid kevadlilli. Väga ilus kimp. Ja siis vanatädilt suusajaki...noh mis ajast siis? Ilmselt 45-50 aastat tagasi. No nagu mu vanuski. Hôbedane ja suurte hôbe-mustade lilledega. Ma muidugi vaevu suutsin oma ammuli-suud varjta. Aga kui hiljem abikaasale demonstreerisin, siis ta oli väga vaimustuses. Siuksed asjad lähvad taas vaikselt moodi! Rariteet! Nii et noh...ilus sünnipäev oli. 

Aga mis siis tarkuseteraks täna saaks? 

Stay humble! Stay hungry! Stay becoming!

You don't get what you want, you get what you tolerate

Vôôras mees, ukse ees

Compound your wisdom...not your interest. 

Üritan siin nüüd natuke jälle kirjutada ja paneks alati miski päeva-nädala-aastate tarkusetera alguseks. Loomulikult peab ka intresse koguma, kui inflatsioon neid just ära ei söö,  aga jah tarkuse ja teadmiste vastu ei saa miskit. 

Olen pônevil mis järgmised nädalad toovad. Mis ma sel aastal kingituseks saan. Kas tôesti see üks kunagi ôhku visatud soov läheb täide??? 

Ootan pônevusega ja olen tubli :)

You dont need the motivation, you need the decision!

Talv

No ei tea kas hakkabki nüüd nii olema, et üks postitus igasse aastaaega? Tundub, et pole midagi väga öelda, kuigi tegelikult ju on. Korter sai valmis. Imeilus! Polnud osata sellisest iial unistadagi... Palju puitu, ilus tisleri mööbel. Ilus trepp. Novot see trepp on tore asi...3 kilo vist on juba läinud. Kamin.. Mônus on siin. Mehega on nagu uus algus :) 

Kuigi muidugi nendest apsudest ja möödapanemistest ja vigadepranadustest ehituse juures vôiks raamatu kirjutada. Tôepoolest... Kui eriala spetsialistid koos töötavad, et nad ei suuda kuidagi oma töid koordineerida ühe tulemuse nimel vôi siis kaasa môelda. Uskumattu. Ja kôik on head omaala spetsialistid. Mind mees enamvähem säästis nendest teemadest, aga kôik mis ta suve jooksul läbi elas, oli ikka päris tsirkus. 

Suusatame hoolega. Kui näen kuidas 4 aastane poja mul eest kimab, ei ole muud kui üks suur süda armastust täis. See on lihtsalt nii armas. Ja ta tunneb ennast nii mehisena suusasaabastes. Muidugi kôik kiidavad ja braavotavad, kohalikest turistideni välja. Vahva. Isegi Austria biathloni chef-treener mainis, et pole kedagi nii hästi sôitmas näinud. No ta ise ka ("kobe") vanaisa juba ja teab kuidas lastega ümber käia. Teda vôib ehk isegi natuke nagu sôbraks nimetada. Ilus on mägedes. Mina olen vaikselt ka oma hirmudest lahti saamas ja oskan jälle suusatamisest rôômu tunda. Isegi väga.

Sel nädalavahetusel paraku pole mägedes, sest siin Eesti naised korraldasid säravat pidu miskis "fänsis" Müncheni baaris. Teemaks olid ..litrid..et uus aasta oleks särav :) Väga armas selle poolt kes korraldas. Ja kôik need Eesti naised kes seal olid, ongi väga säravad. Aga mina seal enam ennast väga koduselt ei tundnud.. Kitsas baar, ,miskid fänsid wannabe inimesed, vali muusika. Juttu sai oma naistega ajada enamvähem ainult kôrvalistujaga vôi üle laua. Kuigi tore oli neid kôiki üle pika aja muidugi näha taas! Aga siis mingid mehed, kes üritavad...midagi. Ei huvita kuidagi siuke näiline sära ja trilltrall enam üldse. Meil mägedes seda küllalt. Ja seal on inimesed suusasaabastes ja keegi ei sära suurt rohkem kui teine, kuigi ilmselt neil kôigil on vôimalusi rohkem kui neil, kes seal baaris sitsivad :) Sai ära käidud, aga lähiajal enam ei kipu. Pigem jauran seal mägedes poja ja mehega. 

Poja suhtes üritan üldse aru saada ja toetada, et miks ta kohati nii vôi naa käitub. 

Enda suhtes oli see nädal suur läbimurre. Ehk kirjutan sellest hiljem, aga mingi paks vastik barjäär sai murtud ja ...imed hakkasid juhtuma.