Parvepoisid

Ma distsiplineerin end ja sean süsteeme kodupidamise ja kôige suhtes. Asjad hakkavad juba päris hästi paika saama, aga blogimisega on endiselt asi veel jant. Kuna nii palju koguaeg toimub, siis mingi nädalase ülevaate vôiks ikkagi kirja panna. Lugesin oma mingeid 15 aasta taguseid postitusi ja suu jäi ammuli. Kui nii palju koguaeg toimub, pole mälule vaja enam lootust anda. Nii lihtsalt on. 

Jube hea nädal selja taga. Distsipliin. A&O. Kui pead kinni endale antud lubadustest, see on see kôige parem-uhkem-hea tunne. Mina ise on hetkel teema ja muidugi mu pere. 

Laupäeval oli jälle pidu ja pillerkaar. Siin meie linnakeses pakutakse sellist parvesôidu toredat meelelahutust, mis tuleneb traditsioonist. Parvega sai toona ehitusmaterialid, ôlut ja igasugu muud vajalikud asjad nii Münchenisse kui ka kuni Austriani välja transporteeritud. Aga nüüd muidugi parve selleksenam vaja pole, on kiiremad ja paremad meetmed kôigeks. Aga parvesôit pole välja surnud, traditsiooni jätkatakse. Aga pigem lôbusas môôdus :-) Nagu öeldud - pidu ja pillerkaar. Söök, elav muusika ja muidugi jook on kôik olemas. Tsirka 50 inimest pluss bänd mahuvad parvele. Hommikul kella 9st umbes läheb pidu lahti. Kui ma oskaks seda kuidagi kirjeldada nii elavalt neile kes seda kunagi teinud pole, oleks tore,  aga ma pole suuremat asi kirjanik. See on lihtsalt nii vahva asi. Inimesed rôômsad ja lôbusad. Ja nii see sünergia läheb. Kohti sellisele sôidule väga lihtsalt ei saa, sest paljud firmad ja ühendused ja ka privaat-pidustused reserveerivad üldjuhul kôik kiirelt ära. Meie saime kutse ühe Parvepoiste omanikult, kes iga kahe aasta tagant parvesôidu ainult oma tuttavatele-sôpradele-kundedele organiseerib. Maksab poole vähem, ja on poole lôbusam kui muidu. See Isari jôgi on esiteks lihtsalt ilus, mida mööda sôidetakse. 6-7 tundi kestab kogu lôbu Münchenisse. Vahepeal saab jôkke hüpata kes thab end värskendada. Neid inimesi on pigem vähem, aga alati ikkagi on. Mina end selleks ette ei valmistanud. Aga noh....minuga ikka juhtub. Seepärast mu mees vist mind enda elutee kaaslaseks valis, sest igavaks ei lähe meil kunagi. Vaatasin lihtsalt, kuidas paar naist end mônusalt vees jahutasid ja tajhtsin ikkagi kah. Aga mingeid ujumisriideid mul kaasas polnud. Mees ütles, et vahet pole, vôid pesu peal ka minna. Tal oli isegi käterätik kaasa vôetud igaks juhuks. No minu plaani see ei ulatunud, aga lôppkokkuvôte oli, et koorisin end riidest lahti ja hüppasin ka jôkke. Pesu väel siis. Ônneks oli ilus Aubade pesu seljas -sits ja sats - ujumisriietest asi kaugel. Pesu kannan ma alati ilusat. Et see polnud isegi nö igaks-juhuks-ettevalmistus. Seega polnud midagi häbeneda väga. Ehk paar lodevat pekikest, aga 64 kilo juures pole seda ka vist mitte väga palju.  Siin Baieri naised on küll vinged ja tugevad jne.. Aga nii kaugele ei lähe vist isegi nendest keegi väga tihti. Aga no Lôuna-Eesti näitsik tuleb ja koorib end pesu peale ja teeb ära eks. 

Ühesônaga ...äge sôit oli. 

Kel huvi on 

https://www.youtube.com/watch?v=C-UCob0JuGI

https://www.youtube.com/shorts/ftxL5_lxX7s

Ägedasse kohta olen elama sattunud. Mulle on sümpaatne, kui traditsioonidest lugu peetakse ja kinni hoitakse. Ja kôige huvitavam, et see tänapäeval rahaks ja lôbuks suudetakse muuta. Aga traditsiooni hônguliseks. 

Päikesevarjutus

 Mul on olnud natukene pöördeline nädal 

10. August 26 - pinged ja rahu ja siis pauk.

11. August 26 - poja ja tema sôbranna ja ta emaga ilus rannapäev. Arusaam, et kui hästi mul läheb ja kui hästi on kôik veel mu kehaga. 

12. August 26 - järgmine pauk esimese paugu otsa. Päikse varjutus. Planeedid reas...teab miuksed kôik. 

Keegi kogu sellest minu paugust ilmselgelt vôidab (mitte just ajas ja energias), keegi kaotab finansiliselt  (mina). Ônneks ei miskit traagilist, lihtsalt vastik shokk.

Ehk vôidan minagi sellest miskit... Päris kindlasti ôppetunni. 

Mees ônneks oskab nö kriisi-olukordadega toime tulla. Mainis lihtsalt moka otsast, et "no näed, Ford Mercu vastu ei saa". Äge mees on mul. 

Ja poeg... nähes, et ema on natuke "kurb" ja "endastväljas" .. ütles, et "Emme, pole midagi hullu. Me viskame vana asja ära ja alustame uue palju paremaga".  Kallistas mind terve päev.  

Täitsa lôpp kui targad need väiksed inimesed on. 

Veidi kôike

Maksud 2024 sai ära deklareeritud viimasel minutil. Teeb seda meil küll mehe firma maksunôustaja, aga igasugu dokumendid, tsekid jne, pean ikka mina kokku korjama. Eks ma nad niikuinii panengi kohe maksu-kausta, aga lisais veel vaja igasugu kindlustused ja seltsidele maksmised jne.. veel pangast välja trükkida. Järgmine aasta vôin vabalt ise neid makse deklareerida ma arvan. 2025 aasta omast puudub niivôinaa ainult paar dokumenti veel. 

Puhkusel sai käidud. Väike Norra luksus, kuna sai elatud sôprade juures kellel just väga pahasti ei lähe ja nende suvekodus lôuna poolsel rannikul. Sooja ja randa jätkus küllaga ja kogu seda mônusat ilusa kalurikülakese vôlusid. Vahel oli tôesti tunne, nagu St. Tropez. Ja sôpradel tulid veel hunnik sôpru külla ja noh mingi hetk oli hoovis korralik Porsche park. Uunikumidest igasugu erisortideni. Kogu kamp küll kuskil 60 aasta ümbruses, aga sai päris selgeks, et selles vanuses ei taha ise ka teistmoodi :-) Ja vanemad sôbrad on alati pônevamad. Mehe ja meie öömajaandja sünnipäevad said sadama-restoranis ilusti ära peetud. Huumorit jätkus. Mees ei kannata mereande, aga ainult need meil lauas olid. Tellis pizza vaeseke. Lisaks esines meile üks väga eriline laulja, keda norrakast sôber, kes ta tellis kirjeldas järgmiselt - ta on nii halb, et ta on isegi miskis môttes jube hea :-)) Saa siis aru. Aga nii oligi...nalja ja head meleolu nabani. 

Samal ajal kui Oslos olime, vôitis ka Norra jalka Elevanduluu rannikuga ja seda juhtus veel Brasiiliaga, siis kui juba Lôuna pool olime. Nii et oli ka seda jalka melu mônuga. 

Ühesônaga said standardid kogu reisi puhul taas värskendatud...olid ehk natu unne vajunud vahepeal. Isegi läheb hästi, aga saab veel paremini, ja kergemalt :-) 

Kodus läks peale puhkust kohe aia ehitus lahti. Kôik maatasa. Nüüd on imeilus terrass juba valmis peaaegu. Kopad küll siblivad ringi ja esmaspäeval sai isegi korralik vilkurite armee kohale kutsutud. Nimelt koppas meister kopajuht gaasitrassi läbi. Keegi meist ei osanud arvata, et seal gaasitrass peidus on. Meie majja tuleb see teiselt poolt. Aga see ühendus järgmistesse majadesse. Tuletôrje imekiirelt kohal, kiirabi ja politsei muidugi kah kohe. Ja gaasi-asjapulgad ilmselgelt. Pluss press, see töllerdab reeglina igal pool järel, et ikka kohalikke uudisteruume täita millegagi. Maja evakueeriti, aga kuna trass oli väljas, siis oht oli ikkagi laadnam. Tänu muidugi ka sellele, et keegi läheduses suitsu ei tômmanud, vôi miskit ei keevitanud vms.. Asi sai iseenesest kiirelt, lihtsalt pisikese shoki ja mône lisaarvega, korda. Aga eks seal tegutseb kindlustus kah juba. Meile oli see siiski ônnelik nö ônnetus. Sest gaasimehed seletasid kohe ära, et gaasitrassi peale ei tohi mitte midagi ehitada. Lahendus oli aga mingi kaitsetoru trassile peale meisterdada ja luba on olemas. Väike lisakulutus, aga ikkagi parem, kui gaasimehed lihtsa sellise iga aastase gaasitrasside testi puhul käsevad kôik päeva pealt maha lammutada. Aiamaja ja saun tulevad sinna trassi peale. Kaitse ehitati järgmisel päeval peale ja kohe tômmati ka kogu see kaevandus kinni. See on nüüd kindlas kohas. 

No aias igastahes tööd käivad jôudsalt. Tugevamad elektrikaablid on aeda tômmatud sauna tôttu. Mis eeldas ka paari suurema augu puurimist majja (keldrisse). Vihmavee tsistern on juba maa alla kaevatud ja pumbaga ühendatud. Kohati muru kastmiseks, kohati meie väikse purskaevu tarbeks. Ilus ja metsik on see väike purskkaev. Täiesti selline looduslik kivi Brasiiliast vist. Eks varsti tulevad ka pildid. Ühesônaga hunnik töömehi siblib päevast päeva ringi. Teen neile lôunaks reeglina miskit süüa, joogid muidugi ka muretsen. Nii üht koma teist inimest näed mööda jalutamas sügav viha silmis. No palume vabandust.. môtteis vähemalt :-) Eks on siin ümbruses teisigi, kes mingil pôhjusel krahhi teevad. Seda tigedamaks see vaene pealtnägija/kuulaja oma kutsikat jalutades (näiteks) muidugi ka läheb. 

August ilmselt muutub rahulikumaks, sest kôik puhkavad siin sel ajal. 

Noh ühesônaga nii me kogume endile naabruskonnast sôpru. Külls gaasiavariidega ja muu müraga :-) 

Sipelgas ja karulauk

Suusahooaeg sai armsasti lõpetatud.

Suure armastusega sai vaadatud, kui vahvalt poiss iga nädalavahetusega edasi arenes ja nii vingelt juba suusatab. Inimesed ja treenerid vaatavad järgi ja plaksutavad käsi. 

Põlve op oli ka ära. Kargud viskasin peale nädalat pôôsasse, kuigi ilmselt poleks tohtinud. Aga eks arstid ütlevadki natu karmimad tingimused, mis peaks kôigile sobima. Aga inimesed on ju erinevad. Liigset ülekaalu mul pole ja valud kadusid niikuinii imekiirelt. 

Igasugu muud nalja on siin kah saanud, aga kuna kohe kirja ei pane, siis on nii nagu on. 

Eestist käis sôbranna perega külas. Tütar kaks aastat vanem, kui minu poja. Aga kiindusid nii teineteisesse ära :-) Käisime muidugi siin kohalikus lôbustuspargis kah, lastel oli rôômu laialt. Üks rääkis paraku ainult saksa keelt (eesti keelest saab veel ilmselt vaistlikult kuidagi aru), teine eesti keeles. Aga mängisid kaarte ja kôike tegid koos need poolteist päeva. Nüüd igatsevad teineteist.. nunnud need armsad, eelarvamusteta, häbitundetta, ja mis iganes, lapsed. 

Ühesônaga vôiks nüüd eesmärgiks vôtta ikkagi iganädalaselt taas kirjutama hakata. 

Halb on olla

See ilmselt on geneetikas. Või äkki ilmatingimustes? Mõni ronib mäe tippu ja hakabki parem. Või teeb ilusat kunsti. Või vaatab et perel oleks hästi. Ja see aitab ja rikastab. Vòi teha teab mis saavutusi igal rindel, ja selle üle veel meeletult uhke olla. Vöi mis iganes tegevus, mis sulle tegelikult rõõmu valmistab ja sa ka natu üle oma varju hüppad.  Aga ilmselt on mingi puudujääk sellest ilusast elust ja saavutustest? Keemia? Lapsepõlv, millest ei suuda üle astuda? Pigem vist mingi ajukeemia, millest keegi veel väga aru ei saa. 

Või siis ühiskond?

Mäed

Kes oleks arvanud, et selliselt nö madalmaadelt tulnud tüdruku tirtsule hakkavad Alpid niivôrd sümpatiseerima. Tunne on nii kodune alati siin mägede keskel ja ka mägede inimeste keskel. Neli nädalavahetust veel ja siis on minu jaoks hooaeg läbi. Mehed ehk natu veel liustikule lähvad. 

Spontaansus

Plirts plärts käes on märts.

Tegelikult on meil nii siin kui mägedes see märts siiamaani ikka väga mônus ja kevadine olnud. 

Poja sünnipäev sai peetud. Hunnik muffeneid lasteaeda. Samal päeval olid korteris ka töömehed jälle midagi köögis lihvimas. Seega kogu sünnipäeva värk oli vaja niikuinii varem valmis küpsetada. Siis ujumistrenn, millest ma ei tahtnud ära öelda. Ning lôpuks sünnipäevapidu McDonaldsis, mis tundus kôige lihtsam lahendus. Kôik mängimisvarjandid olid olemas, söök kah. Ühe koogi veel küpsetasin igaksjuhuks juurde. Lapsi oli 7 ja vahepeal ka 9, sest mingi hetk jälgisid kaks hiina last, ninad lössis vastu akent, kogu shöud. Ja need kaks on poja lasteaiast. Seega sai nad ka sisse kutsutud, muidugi vanemate loaga. Kôik läks nii nagu pidi ja poisil oli väga tore esimene sünnipäev. 

Siis läks edasi muidugi suusatamisega. Eneseareng ja vaimu ja keha tugevdamine. 

Suusad on ka tugevamad. Sai nüüd viimasel ajal taas oma race-suusad käsile vôetud, nii laiad kui kitsad. Lihastes oli kohe tunda see teema. Päris suur vahe, kui suusk on 10 cm pikem ja ei mingi plastik vaid korralikum material. Ma ei teagi, kas kohe puit vôi miskit sellist. 

Kuidgi on need päevad nii tihedd juba. Lasteaed on alati 12:30ni. Aga siis esmaspäeval Jiu jitsu kell 14:30, nüüd lisandus sellele ka laste-turnimine vôi noh sport kell 17. Teisipäeval on ônneks vanavanemate päev, saab natu omi asju sebida. Kolmapäeval jälle kell 15:00 laste vôimlemine/turnimine/mis iganes. Neljapäeval kell 14 ujumine. Reedel asjad kokku pakkida ja jälle mägedesse. Ja siis tahad ikkagi, et laspel oleks kella 18-19 ajal mingi normaalne söök nina alla ja hiljemalt kell 20 voodis. Nali-naljaks, aga selline kodukanatsemine nôuab ka korralikku planeerimist :-D Lisaks on vaja söök ka mägedesse etteb valmistada, sest sinna vaja kôik seljakotiga kaasa tarida. Seega vaja optimeerida. 

Ma olen selline inimene, kel on vaja süsteemi ja plaani, sest muidu on asjad kuidagi logadi. Korter sassi, laps korralikult toitmata, mehe eest hoolitsematta ja muidugi enda eest kah. Seega mingid süsteemid hakkavad paika saama. Iga nädal paremini. Nagu robot :-)) Aga no nii on, mida paremini süsteem on paigas, seda rohkem on aega spontaansusteks :-)