Veidi kôike

Maksud 2024 sai ära deklareeritud viimasel minutil. Teeb seda meil küll mehe firma maksunôustaja, aga igasugu dokumendid, tsekid jne, pean ikka mina kokku korjama. Eks ma nad niikuinii panengi kohe maksu-kausta, aga lisais veel vaja igasugu kindlustused ja seltsidele maksmised jne.. veel pangast välja trükkida. Järgmine aasta vôin vabalt ise neid makse deklareerida ma arvan. 2025 aasta omast puudub niivôinaa ainult paar dokumenti veel. 

Puhkusel sai käidud. Väike Norra luksus, kuna sai elatud sôprade juures kellel just väga pahasti ei lähe ja nende suvekodus lôuna poolsel rannikul. Sooja ja randa jätkus küllaga ja kogu seda mônusat ilusa kalurikülakese vôlusid. Vahel oli tôesti tunne, nagu St. Tropez. Ja sôpradel tulid veel hunnik sôpru külla ja noh mingi hetk oli hoovis korralik Porsche park. Uunikumidest igasugu erisortideni. Kogu kamp küll kuskil 60 aasta ümbruses, aga sai päris selgeks, et selles vanuses ei taha ise ka teistmoodi :-) Ja vanemad sôbrad on alati pônevamad. Mehe ja meie öömajaandja sünnipäevad said sadama-restoranis ilusti ära peetud. Huumorit jätkus. Mees ei kannata mereande, aga ainult need meil lauas olid. Tellis pizza vaeseke. Lisaks esines meile üks väga eriline laulja, keda norrakast sôber, kes ta tellis kirjeldas järgmiselt - ta on nii halb, et ta on isegi miskis môttes jube hea :-)) Saa siis aru. Aga nii oligi...nalja ja head meleolu nabani. 

Samal ajal kui Oslos olime, vôitis ka Norra jalka Elevanduluu rannikuga ja seda juhtus veel Brasiiliaga, siis kui juba Lôuna pool olime. Nii et oli ka seda jalka melu mônuga. 

Ühesônaga said standardid kogu reisi puhul taas värskendatud...olid ehk natu unne vajunud vahepeal. Isegi läheb hästi, aga saab veel paremini, ja kergemalt :-) 

Kodus läks peale puhkust kohe aia ehitus lahti. Kôik maatasa. Nüüd on imeilus terrass juba valmis peaaegu. Kopad küll siblivad ringi ja esmaspäeval sai isegi korralik vilkurite armee kohale kutsutud. Nimelt koppas meister kopajuht gaasitrassi läbi. Keegi meist ei osanud arvata, et seal gaasitrass peidus on. Meie majja tuleb see teiselt poolt. Aga see ühendus järgmistesse majadesse. Tuletôrje imekiirelt kohal, kiirabi ja politsei muidugi kah kohe. Ja gaasi-asjapulgad ilmselgelt. Pluss press, see töllerdab reeglina igal pool järel, et ikka kohalikke uudisteruume täita millegagi. Maja evakueeriti, aga kuna trass oli väljas, siis oht oli ikkagi laadnam. Tänu muidugi ka sellele, et keegi läheduses suitsu ei tômmanud, vôi miskit ei keevitanud vms.. Asi sai iseenesest kiirelt, lihtsalt pisikese shoki ja mône lisaarvega, korda. Aga eks seal tegutseb kindlustus kah juba. Meile oli see siiski ônnelik nö ônnetus. Sest gaasimehed seletasid kohe ära, et gaasitrassi peale ei tohi mitte midagi ehitada. Lahendus oli aga mingi kaitsetoru trassile peale meisterdada ja luba on olemas. Väike lisakulutus, aga ikkagi parem, kui gaasimehed lihtsa sellise iga aastase gaasitrasside testi puhul käsevad kôik päeva pealt maha lammutada. Aiamaja ja saun tulevad sinna trassi peale. Kaitse ehitati järgmisel päeval peale ja kohe tômmati ka kogu see kaevandus kinni. See on nüüd kindlas kohas. 

No aias igastahes tööd käivad jôudsalt. Tugevamad elektrikaablid on aeda tômmatud sauna tôttu. Mis eeldas ka paari suurema augu puurimist majja (keldrisse). Vihmavee tsistern on juba maa alla kaevatud ja pumbaga ühendatud. Kohati muru kastmiseks, kohati meie väikse purskaevu tarbeks. Ilus ja metsik on see väike purskkaev. Täiesti selline looduslik kivi Brasiiliast vist. Eks varsti tulevad ka pildid. Ühesônaga hunnik töömehi siblib päevast päeva ringi. Teen neile lôunaks reeglina miskit süüa, joogid muidugi ka muretsen. Nii üht koma teist inimest näed mööda jalutamas sügav viha silmis. No palume vabandust.. môtteis vähemalt :-) Eks on siin ümbruses teisigi, kes mingil pôhjusel krahhi teevad. Seda tigedamaks see vaene pealtnägija/kuulaja oma kutsikat jalutades (näiteks) muidugi ka läheb. 

August ilmselt muutub rahulikumaks, sest kôik puhkavad siin sel ajal. 

Noh ühesônaga nii me kogume endile naabruskonnast sôpru. Külls gaasiavariidega ja muu müraga :-) 

Sipelgas ja karulauk

Suusahooaeg sai armsasti lõpetatud.

Suure armastusega sai vaadatud, kui vahvalt poiss iga nädalavahetusega edasi arenes ja nii vingelt juba suusatab. Inimesed ja treenerid vaatavad järgi ja plaksutavad käsi. 

Põlve op oli ka ära. Kargud viskasin peale nädalat pôôsasse, kuigi ilmselt poleks tohtinud. Aga eks arstid ütlevadki natu karmimad tingimused, mis peaks kôigile sobima. Aga inimesed on ju erinevad. Liigset ülekaalu mul pole ja valud kadusid niikuinii imekiirelt. 

Igasugu muud nalja on siin kah saanud, aga kuna kohe kirja ei pane, siis on nii nagu on. 

Eestist käis sôbranna perega külas. Tütar kaks aastat vanem, kui minu poja. Aga kiindusid nii teineteisesse ära :-) Käisime muidugi siin kohalikus lôbustuspargis kah, lastel oli rôômu laialt. Üks rääkis paraku ainult saksa keelt (eesti keelest saab veel ilmselt vaistlikult kuidagi aru), teine eesti keeles. Aga mängisid kaarte ja kôike tegid koos need poolteist päeva. Nüüd igatsevad teineteist.. nunnud need armsad, eelarvamusteta, häbitundetta, ja mis iganes, lapsed. 

Ühesônaga vôiks nüüd eesmärgiks vôtta ikkagi iganädalaselt taas kirjutama hakata. 

Halb on olla

See ilmselt on geneetikas. Või äkki ilmatingimustes? Mõni ronib mäe tippu ja hakabki parem. Või teeb ilusat kunsti. Või vaatab et perel oleks hästi. Ja see aitab ja rikastab. Vòi teha teab mis saavutusi igal rindel, ja selle üle veel meeletult uhke olla. Vöi mis iganes tegevus, mis sulle tegelikult rõõmu valmistab ja sa ka natu üle oma varju hüppad.  Aga ilmselt on mingi puudujääk sellest ilusast elust ja saavutustest? Keemia? Lapsepõlv, millest ei suuda üle astuda? Pigem vist mingi ajukeemia, millest keegi veel väga aru ei saa. 

Või siis ühiskond?

Mäed

Kes oleks arvanud, et selliselt nö madalmaadelt tulnud tüdruku tirtsule hakkavad Alpid niivôrd sümpatiseerima. Tunne on nii kodune alati siin mägede keskel ja ka mägede inimeste keskel. Neli nädalavahetust veel ja siis on minu jaoks hooaeg läbi. Mehed ehk natu veel liustikule lähvad. 

Spontaansus

Plirts plärts käes on märts.

Tegelikult on meil nii siin kui mägedes see märts siiamaani ikka väga mônus ja kevadine olnud. 

Poja sünnipäev sai peetud. Hunnik muffeneid lasteaeda. Samal päeval olid korteris ka töömehed jälle midagi köögis lihvimas. Seega kogu sünnipäeva värk oli vaja niikuinii varem valmis küpsetada. Siis ujumistrenn, millest ma ei tahtnud ära öelda. Ning lôpuks sünnipäevapidu McDonaldsis, mis tundus kôige lihtsam lahendus. Kôik mängimisvarjandid olid olemas, söök kah. Ühe koogi veel küpsetasin igaksjuhuks juurde. Lapsi oli 7 ja vahepeal ka 9, sest mingi hetk jälgisid kaks hiina last, ninad lössis vastu akent, kogu shöud. Ja need kaks on poja lasteaiast. Seega sai nad ka sisse kutsutud, muidugi vanemate loaga. Kôik läks nii nagu pidi ja poisil oli väga tore esimene sünnipäev. 

Siis läks edasi muidugi suusatamisega. Eneseareng ja vaimu ja keha tugevdamine. 

Suusad on ka tugevamad. Sai nüüd viimasel ajal taas oma race-suusad käsile vôetud, nii laiad kui kitsad. Lihastes oli kohe tunda see teema. Päris suur vahe, kui suusk on 10 cm pikem ja ei mingi plastik vaid korralikum material. Ma ei teagi, kas kohe puit vôi miskit sellist. 

Kuidgi on need päevad nii tihedd juba. Lasteaed on alati 12:30ni. Aga siis esmaspäeval Jiu jitsu kell 14:30, nüüd lisandus sellele ka laste-turnimine vôi noh sport kell 17. Teisipäeval on ônneks vanavanemate päev, saab natu omi asju sebida. Kolmapäeval jälle kell 15:00 laste vôimlemine/turnimine/mis iganes. Neljapäeval kell 14 ujumine. Reedel asjad kokku pakkida ja jälle mägedesse. Ja siis tahad ikkagi, et laspel oleks kella 18-19 ajal mingi normaalne söök nina alla ja hiljemalt kell 20 voodis. Nali-naljaks, aga selline kodukanatsemine nôuab ka korralikku planeerimist :-D Lisaks on vaja söök ka mägedesse etteb valmistada, sest sinna vaja kôik seljakotiga kaasa tarida. Seega vaja optimeerida. 

Ma olen selline inimene, kel on vaja süsteemi ja plaani, sest muidu on asjad kuidagi logadi. Korter sassi, laps korralikult toitmata, mehe eest hoolitsematta ja muidugi enda eest kah. Seega mingid süsteemid hakkavad paika saama. Iga nädal paremini. Nagu robot :-)) Aga no nii on, mida paremini süsteem on paigas, seda rohkem on aega spontaansusteks :-) 

Samm sammult

Ma siin olen viimasel ajal pikalt môelnud, et mis on see minu päris kutsumus. Vôi siis üks asi, milles ma olen tôesti hea, et sellele pühenduda. Töö môttes siis. No keeruline.. Kôrgharidus elektrotehnika alal on olemas. Ja veel ühest parimast ülikoolist Saksamaal. Selles ma olen kôigest hoolimatta ikka väga nôrk. Noh ütleme nii, et ei huvita kah. See kôrgharidus juhatas mind ônneks kohe peale ülikooli finantsmaailma. Pangandusse ja suurte korporatsioonide peakontoritesse. Nii. Numbrid ja raha ju mulle meeldivad. Aga loll ma olen endiselt selles suhtes, mis seal numbrite taga on. Jant lugu. 

Kôlab nagu keskeakriis eks. 

Aga edasi on ikkagi vaja môelda. Täna kui sai poja magama saadud... läks môte ühele juhtumile mingi kuu aega tagasi, kus täiesti mingi vôôras tegelane seisis ukse taga ja uuris kas meie korteris oleks vôimalik ühte seeria osa filmida (siin ja ka Austrias väga tuntud ja armastatud seeria. Mulle ka ääretult meeldib). Mingi kloun saab kuidagi surma, noh selline bayeri huumoriga politse-uurijate värk. Kuna mees oli selline tagasihoidlik, samas ikkagi enesekindel ja sharmantne...väga ettevaatlikult lasin ta üldse korterisse sisse, sest praegusel ajal on igasugu petuskeemid oodatud. Aga jaa.. väga sümpaatne ja tôesti ôige teema. Ja sellelt mehelt ôppisin vist enda kohta ka miskit. Aga et kuidas seda nüüd ära kasutada. Filmimine meie korteris ei toimu. Klouni jaoks ehk liiga dekadentne. Aga vastasnaaber sobis :) Esmaspäeval on filmigrupp majas. 

Mingi tôdemus enda kohta jôudis ka pärale. Ilmselt see üks omadus on mind nii kaugele viinud üldse. Juba kui ma pisike olin vanaema juures, siis üks tema kolleeg, keemia ôpetaja, jälle tigetses, et no sa jälle oma Hollywoodi naeratusega kohal. Muidugi toona oli see solvav. Ja toona ma isegi ei osanud seda keemia ôpetaja headust ja iroonsust hinnata. Aga meelde jäi. 

Ainult et kuidas seda päriselt ja vôimalikult effektiivselt ära kasutada. See on nüüd järgmine küsimus. Numbrid mulle meeldivad ja üha enam just see, mis nende taga on. Johhaidii eks. Aga nii see Eesti haridus on olnud...väga juuri ja pôhjuseid ei seletatud. Lihtsalt tuubi mingid faktid vôi valemid pähe. Ime kah, et Pisas aasialastega vôrdvärsed oleme. 

Järgmine ülesanne - seda numbrite ja muude omaduste kombit vôimalikult ära kasutada. 

Tööle lähen siis kui laps koolis. Vot nii. Aga ettevalmistama peab end siiski juba täna. 

Väike ülevaade sellest kilpnäärme alatalituse tabletidest loobumisest. Nüüd on möödas 8 kuud. Kaal on pigem langenud, kui tôusnud, mida kôik ähvardavad (mu arst esireas). Energia-tase on sama mis enne. Külmavärinad tekivad kiirelt, aga see on mul tegelikult terve elu olnud. Juuksed on nirud, nagu alati. Plaan oli, et peale aastat tablettide ära jätmist lähen huvi pärast arsti juurde proove tegema. Eks näis. Kümme aastat sai ikka seda keemiat sisse söödud, näis kaua keha aega vôtab et jälle normaliseeruda.

Tarkusetera: You don't see the world as it is, you see the world as you are :)

 

Nali naljaks

On olnud seda ja toda vahepeal. Palju suusatamist ja natuke eneseületamist. Mis on igati ära tasunud. 

Aga hetke suurim teema on poja 5 aasta sünnipäev. No näed siis. Niikaugel oleme. Esimene selline korralik sünnipäev tema sôpradega, nii lasteaiast kui mänguväljakutelt. Saab pônev olema.

Juhhuuu 

Ah jah mis see tarkusetera oleks?

Values, discipline, consistency. Mida muud eks.