Enamasti on ju nii, et kas sul on halb päev..kôik keerab tuksi. Sest kui sa juba alustad päeva sellises halvas auras, ja kôik inimesed su ümber on sitakotid jne. siis ka kogu naaberkond ja inimesed ja kôik mis sinuga juhtub ei saagi hästi minna. Vôi on väga hea päev, sest kui vôtad kogu maailma ilusa ja toredana ja rahulikune, siis absoluutselt kôik naeratavadki sulle ja kôik sujub libedalt.
Täna oli selline päev, et vôta vôi jäta. Hommikul ärkasin väsinunalt. Siis poisiga ....noh see jookseb nüüd kohe ülakorrusele vanaema-vanaisa juurde. Saab sealt jogurti...aga ootab ikka kuniks ma kah oma kohviga kohale ilmun. Siis hakkab alles sööma. No esimesed hetked olid toredad, aga siis pidi lasteaeda minema ja siis läks trall jälle lahti. Sain ta riidesse ja autosse minek ei olnudki ena valulik, tegi isegi vôidujooksu autoni. Aga selleks hetkeks oli minu närv must ja vastik. Ja seda ma selle 10 minutilise autosôidu ajal olin kah. Poja kuulas ja vaikis...
Lasteaias pidi minema kôrvalmajja, sest sinna lähvad kolmapäeviti need, kes matemaatilisi asju ôpivad juba. See maja talle ei meeldi. Seal on tavaliselt teine rühm sees. Ja siis üks pisike tüdruk tegi ka sellist draamat emaga, et kasvataja pidi ta jôuga eemale rebima, ja selline algus pojale on eriti häiriv. Ilmselt ka mônele teisele lapsele. Aga minu numps oli rahulik, andis musi ja jäi asja vaatlema.
Koduteel nutsin omajagu. No eks kuuseis ka hetkel selline.
Siis selles nö uues kodus pakkisin viimased asjad lahti ja korraldasin kôik enam vähem nii ära, nagu vôiks. Môtlesin, et jôuan veel jalutama, aga igasugu pisiasjad ja värgid sorteerida ja juba saingi pojale järgi minna. Ta olevat täna eriti tubli olnud ja on isegi sööma hakanud. Ja siis muidugi olime jälle suured sôbrad. Sai natu vanaemaga koos oldud, siis istusime köögis ja lôunatasime hilist lôunat ja siis ta ukerdas midagi meisterdada ja oligi sporti minek. Seal oli täna palju lapsi koos ja tema kaks head sôpra ka, Eva ja Quentin. No eks vist seepärast, et nende emadega saan ise ka hästi läbi, kuidagi sobivad ka lapsed. Quentini vanemad on ka 10 aasta eest täitsa maja üles ehitanud ja ta oskab päris hästi igasuguasju kaasa rääkida. Eva ema on niikuinii tore. Ja lapsed jaurasid, nii et higi tilkus. Peale seda natu aega vanaemaga ja siis korralik vanniskäik, ôhtusöök, natuke telekat ja juba poja norskas.
Ühesônaga päeva esimene ots...vôi esimesed kaks tundi olid igavesti jamad, aga siis läks asi järjest ilusamaks. Äkki peakski mône halva algusega päeva puhul kas korraks jälle magama minema, vôi siis hakata sebima ja äkki koristama, äkki pikem jalutuskäik, äkki vana riidekapp välja sorteerida? No lihtsalt mingi väike puhastus ükskôik mis viisil.
Igastahes oli lôppkokkuvôttes üks väga ilus päev.
No mees muidaugi töötas, natu magas korraks, ja siis olid töölised juba jälle korteris, et auk meie kamina korstna jaoks puurida . Eks ta oli kohapeal, tegeles muude tubadega veel. Ühest vaip välja kakkuda, siis äiaga ehitasid veel selle trepi augu ümber ikkagi sellise provisoore kaitsepuu mingitest pôrandalaudadest ja asjadest.
Homme jälle plaan paigas. Recycling, rehvide vahetus, muusikakool...loodame et ajaliselt saab kôigega hakkama
Ja nüüd enna magamaminemist ikka môtisklen, et kui hästi ikkagi lood on. Ei pea seda ehitus-aega samas korteris vôi kuskil teab kus veetma. Näiteks ämma-äia juures, kellel oleks üks tuba ainult vaba, rääkimatta ühisest köögist ja WC-st. Meil on hetkel terve alumine korrus, kus on elutuba, magamistuba, terass aeda, köök ja oma vannituba. Et noh, kui ei peaks sellega rahul olema, siis mida veel? No muidugi on variante :d aga pole nagu harjunud ja vajalik. Ja nali naljaks - see pisike köök mis meil hetkel kasutusel on, see tundub kôige vahvam paik kogu perele koos olemiseks. Mees nimetab seda U-boot köögiks :D
Ja endal meenub see aeg, kui vanemad lahku läksid, kus me onu juures ühes toas neljakesi koos elasime mônda aega. Pôrandal vist magasime enamasti..Ja siis pidime linnast maale kooli ja ema tööle sôitma...bussiga muidugi. Hästi ähmased mälestused, ilmselt mälu ei taha mäletada jällegi. Aga jah ..praegu ei tasu vist vinguda.
