Uhke oma poja üle.
Ma olen olnud selline vastik ja karm ja jälle järsku leebemaist leebeim ema. No mis laps sellest aru saab? Tohuvapohu. Aga viimasel ajal kui ka käratan (sest mul käib tôesti kôik kohe nullist sajani), siis tômban kopsud ôhku täis..ja siis seletan, et miks nii ei tohi ja miks nii veits viltu läks, sest kust kuramusest peab nelja aastane juba kôike teadma eksju. Ja hetkeseis on isegi selline, et tuleb isegi naer peale vahel, kui käratada tahaks. Aga no mida sa ootad? Päris kindlasti on vahe emadel kes on 20 vôi emadel kes on 40+. Kannatuse piir juba eks.. Minu üks suurimaid soove oleks tegelikult veel üks beebi... Aga no seda ilmselt enam ei juhtu tee mis tahad. Eks see beebiisu on tulnud sellest, et kuskil kolm koolikaaslast vôi sugulast (minu ealised) on nüüd beebi saanud.
Vahel tunnen, et olen ka bipolaarne..äärmusest äärmusesse. Kuigi see diagnoos vist tähendab midagi sügavamat.
Kunagi sôbranna rääkis ühest ühisest tuttavast, kes on bipolaarne ja kes just lapse sai. Et arstide soovitusel ei tohiks sellised üldse lapsi saada. Ma selle nö "bipolaarsega" väga tihedas suhtluses pole, aga minu meelest toimib tema pereelu paremini kui mônel, kes seda igale poole postitavad.
Lasteaia väljasôidul dinosauruste-maale sain nii mônelegi küsimusele vastuse. Mina ka ei kippunud seal kogu aeg igasugu teiste emadega vestlema jne.. Kasvatajatega niikuinii mitte. Hmm .. miks siis poiss peaks, kui tal on selline eeskuju?
Täna sai ühe väga toreda emaga ja muidugi tema pojaga aega veedetud. Ta poja oli algusest saati natu tôrges ja jäi pea lôpuni selliseks. Kogematta sôiti mu poja talle vastu säärt oma rattaga. No püha müristus milline kisa lahti läks. Sai selgitatud, et peab vahemaad hoidma jne.. Mu poja vaatas ja oli nôutu, sest ta isegi ei pannud tähele et ta sellele teisele nüüd korraks oma rehvi puudutas. Siis oli jama et karusell on liiga kiire... siis oli jama nii ja naa ja teisiti. Ja karjus see laps ikka korralikult selle kahe poole tunni vältel. Poja vaatles ehmunult alati. No ilmselgelt oli see teine natu üleväsinud ja koormatud kuidagi. Mingi hetk leidsid ikkagi poisid ühise keele. See oli muidugi armas. Ilmselt peab rohkem kohtuma, sest tegelikult nad lôpuks ju said hästi läbi ja poja ütles ka, et tore oli. Oh see laste paaritamine siin suurel maal on ka selline trall. Elaks väikses külas ...kôik toimiks niisama. Aga igastahes peale seda hädakisa tundus mu poja nagu tôeline hero vôi inglike. Ei nutnud, ei vingunud, lihtsalt tegi oma asja.
Homme tuleb müürija ja müürib meile ühe seina valmis.
Ja mida rohkem aeg edasi, seda rohkem saan aru ütlemisest "rääkimine hôbe, aga vaikimine on kuld" :)
