Saneerimistööd

See, et me kodu ja aeda ja kôike absoluutselt uueks ehitame, see on vist jôudnud ka kehani. Olude tôttu olen pea nädal antibiootikumide peal ja see teeb oma töö. Homme veel ja siis alustan oma mikro-makro-bio- organismi ülesehitusega taas. Ilmselt millekski oli see kôik vajalik. 

Sel nädalal sain läbi sotsiaalmeedia kaks tööpakkumist. Üks Saksa mingis magnaadis ja teine Eesti ühes suures grupis ja veel vôimsa koha peale. Kuna ma hetkel veel palgatööle ei kipu, olid môlemad pakkumised ikkagi suur kompliment ja pani môtlema. See Eesti pakkumine kohe eriti. 

Praegu olen 2000 meetri kôrgusel, varahommik, päike paistab, ja kaen lihtsalt ônnelikke lehmi. 

Parvepoisid

Ma distsiplineerin end ja sean süsteeme kodupidamise ja kôige suhtes. Asjad hakkavad juba päris hästi paika saama, aga blogimisega on endiselt asi veel jant. Kuna nii palju koguaeg toimub, siis mingi nädalase ülevaate vôiks ikkagi kirja panna. Lugesin oma mingeid 15 aasta taguseid postitusi ja suu jäi ammuli. Kui nii palju koguaeg toimub, pole mälule vaja enam lootust anda. Nii lihtsalt on. 

Jube hea nädal selja taga. Distsipliin. A&O. Kui pead kinni endale antud lubadustest, see on see kôige parem-uhkem-hea tunne. Mina ise on hetkel teema ja muidugi mu pere. 

Laupäeval oli jälle pidu ja pillerkaar. Siin meie linnakeses pakutakse sellist parvesôidu toredat meelelahutust, mis tuleneb traditsioonist. Parvega sai toona ehitusmaterialid, ôlut ja igasugu muud vajalikud asjad nii Münchenisse kui ka kuni Austriani välja transporteeritud. Aga nüüd muidugi parve selleksenam vaja pole, on kiiremad ja paremad meetmed kôigeks. Aga parvesôit pole välja surnud, traditsiooni jätkatakse. Aga pigem lôbusas môôdus :-) Nagu öeldud - pidu ja pillerkaar. Söök, elav muusika ja muidugi jook on kôik olemas. Tsirka 50 inimest pluss bänd mahuvad parvele. Hommikul kella 9st umbes läheb pidu lahti. Kui ma oskaks seda kuidagi kirjeldada nii elavalt neile kes seda kunagi teinud pole, oleks tore,  aga ma pole suuremat asi kirjanik. See on lihtsalt nii vahva asi. Inimesed rôômsad ja lôbusad. Ja nii see sünergia läheb. Kohti sellisele sôidule väga lihtsalt ei saa, sest paljud firmad ja ühendused ja ka privaat-pidustused reserveerivad üldjuhul kôik kiirelt ära. Meie saime kutse ühe Parvepoiste omanikult, kes iga kahe aasta tagant parvesôidu ainult oma tuttavatele-sôpradele-kundedele organiseerib. Maksab poole vähem, ja on poole lôbusam kui muidu. See Isari jôgi on esiteks lihtsalt ilus, mida mööda sôidetakse. 6-7 tundi kestab kogu lôbu Münchenisse. Vahepeal saab jôkke hüpata kes thab end värskendada. Neid inimesi on pigem vähem, aga alati ikkagi on. Mina end selleks ette ei valmistanud. Aga noh....minuga ikka juhtub. Seepärast mu mees vist mind enda elutee kaaslaseks valis, sest igavaks ei lähe meil kunagi. Vaatasin lihtsalt, kuidas paar naist end mônusalt vees jahutasid ja tajhtsin ikkagi kah. Aga mingeid ujumisriideid mul kaasas polnud. Mees ütles, et vahet pole, vôid pesu peal ka minna. Tal oli isegi käterätik kaasa vôetud igaks juhuks. No minu plaani see ei ulatunud, aga lôppkokkuvôte oli, et koorisin end riidest lahti ja hüppasin ka jôkke. Pesu väel siis. Ônneks oli ilus Aubade pesu seljas -sits ja sats - ujumisriietest asi kaugel. Pesu kannan ma alati ilusat. Et see polnud isegi nö igaks-juhuks-ettevalmistus. Seega polnud midagi häbeneda väga. Ehk paar lodevat pekikest, aga 64 kilo juures pole seda ka vist mitte väga palju.  Siin Baieri naised on küll vinged ja tugevad jne.. Aga nii kaugele ei lähe vist isegi nendest keegi väga tihti. Aga no Lôuna-Eesti näitsik tuleb ja koorib end pesu peale ja teeb ära eks. 

Ühesônaga ...äge sôit oli. 

Kel huvi on 

https://www.youtube.com/watch?v=C-UCob0JuGI

https://www.youtube.com/shorts/ftxL5_lxX7s

Ägedasse kohta olen elama sattunud. Mulle on sümpaatne, kui traditsioonidest lugu peetakse ja kinni hoitakse. Ja kôige huvitavam, et see tänapäeval rahaks ja lôbuks suudetakse muuta. Aga traditsiooni hônguliseks. 

Päikesevarjutus

 Mul on olnud natukene pöördeline nädal 

10. August 26 - pinged ja rahu ja siis pauk.

11. August 26 - poja ja tema sôbranna ja ta emaga ilus rannapäev. Arusaam, et kui hästi mul läheb ja kui hästi on kôik veel mu kehaga. 

12. August 26 - järgmine pauk esimese paugu otsa. Päikse varjutus. Planeedid reas...teab miuksed kôik. 

Keegi kogu sellest minu paugust ilmselgelt vôidab (mitte just ajas ja energias), keegi kaotab finansiliselt  (mina). Ônneks ei miskit traagilist, lihtsalt vastik shokk.

Ehk vôidan minagi sellest miskit... Päris kindlasti ôppetunni. 

Mees ônneks oskab nö kriisi-olukordadega toime tulla. Mainis lihtsalt moka otsast, et "no näed, Ford Mercu vastu ei saa". Äge mees on mul. 

Ja poeg... nähes, et ema on natuke "kurb" ja "endastväljas" .. ütles, et "Emme, pole midagi hullu. Me viskame vana asja ära ja alustame uue palju paremaga".  Kallistas mind terve päev.  

Täitsa lôpp kui targad need väiksed inimesed on. 

Veidi kôike

Maksud 2024 sai ära deklareeritud viimasel minutil. Teeb seda meil küll mehe firma maksunôustaja, aga igasugu dokumendid, tsekid jne, pean ikka mina kokku korjama. Eks ma nad niikuinii panengi kohe maksu-kausta, aga lisais veel vaja igasugu kindlustused ja seltsidele maksmised jne.. veel pangast välja trükkida. Järgmine aasta vôin vabalt ise neid makse deklareerida ma arvan. 2025 aasta omast puudub niivôinaa ainult paar dokumenti veel. 

Puhkusel sai käidud. Väike Norra luksus, kuna sai elatud sôprade juures kellel just väga pahasti ei lähe ja nende suvekodus lôuna poolsel rannikul. Sooja ja randa jätkus küllaga ja kogu seda mônusat ilusa kalurikülakese vôlusid. Vahel oli tôesti tunne, nagu St. Tropez. Ja sôpradel tulid veel hunnik sôpru külla ja noh mingi hetk oli hoovis korralik Porsche park. Uunikumidest igasugu erisortideni. Kogu kamp küll kuskil 60 aasta ümbruses, aga sai päris selgeks, et selles vanuses ei taha ise ka teistmoodi :-) Ja vanemad sôbrad on alati pônevamad. Mehe ja meie öömajaandja sünnipäevad said sadama-restoranis ilusti ära peetud. Huumorit jätkus. Mees ei kannata mereande, aga ainult need meil lauas olid. Tellis pizza vaeseke. Lisaks esines meile üks väga eriline laulja, keda norrakast sôber, kes ta tellis kirjeldas järgmiselt - ta on nii halb, et ta on isegi miskis môttes jube hea :-)) Saa siis aru. Aga nii oligi...nalja ja head meleolu nabani. 

Samal ajal kui Oslos olime, vôitis ka Norra jalka Elevanduluu rannikuga ja seda juhtus veel Brasiiliaga, siis kui juba Lôuna pool olime. Nii et oli ka seda jalka melu mônuga. 

Ühesônaga said standardid kogu reisi puhul taas värskendatud...olid ehk natu unne vajunud vahepeal. Isegi läheb hästi, aga saab veel paremini, ja kergemalt :-) 

Kodus läks peale puhkust kohe aia ehitus lahti. Kôik maatasa. Nüüd on imeilus terrass juba valmis peaaegu. Kopad küll siblivad ringi ja esmaspäeval sai isegi korralik vilkurite armee kohale kutsutud. Nimelt koppas meister kopajuht gaasitrassi läbi. Keegi meist ei osanud arvata, et seal gaasitrass peidus on. Meie majja tuleb see teiselt poolt. Aga see ühendus järgmistesse majadesse. Tuletôrje imekiirelt kohal, kiirabi ja politsei muidugi kah kohe. Ja gaasi-asjapulgad ilmselgelt. Pluss press, see töllerdab reeglina igal pool järel, et ikka kohalikke uudisteruume täita millegagi. Maja evakueeriti, aga kuna trass oli väljas, siis oht oli ikkagi laadnam. Tänu muidugi ka sellele, et keegi läheduses suitsu ei tômmanud, vôi miskit ei keevitanud vms.. Asi sai iseenesest kiirelt, lihtsalt pisikese shoki ja mône lisaarvega, korda. Aga eks seal tegutseb kindlustus kah juba. Meile oli see siiski ônnelik nö ônnetus. Sest gaasimehed seletasid kohe ära, et gaasitrassi peale ei tohi mitte midagi ehitada. Lahendus oli aga mingi kaitsetoru trassile peale meisterdada ja luba on olemas. Väike lisakulutus, aga ikkagi parem, kui gaasimehed lihtsa sellise iga aastase gaasitrasside testi puhul käsevad kôik päeva pealt maha lammutada. Aiamaja ja saun tulevad sinna trassi peale. Kaitse ehitati järgmisel päeval peale ja kohe tômmati ka kogu see kaevandus kinni. See on nüüd kindlas kohas. 

No aias igastahes tööd käivad jôudsalt. Tugevamad elektrikaablid on aeda tômmatud sauna tôttu. Mis eeldas ka paari suurema augu puurimist majja (keldrisse). Vihmavee tsistern on juba maa alla kaevatud ja pumbaga ühendatud. Kohati muru kastmiseks, kohati meie väikse purskaevu tarbeks. Ilus ja metsik on see väike purskkaev. Täiesti selline looduslik kivi Brasiiliast vist. Eks varsti tulevad ka pildid. Ühesônaga hunnik töömehi siblib päevast päeva ringi. Teen neile lôunaks reeglina miskit süüa, joogid muidugi ka muretsen. Nii üht koma teist inimest näed mööda jalutamas sügav viha silmis. No palume vabandust.. môtteis vähemalt :-) Eks on siin ümbruses teisigi, kes mingil pôhjusel krahhi teevad. Seda tigedamaks see vaene pealtnägija/kuulaja oma kutsikat jalutades (näiteks) muidugi ka läheb. 

August ilmselt muutub rahulikumaks, sest kôik puhkavad siin sel ajal. 

Noh ühesônaga nii me kogume endile naabruskonnast sôpru. Külls gaasiavariidega ja muu müraga :-) 

Sipelgas ja karulauk

Suusahooaeg sai armsasti lõpetatud.

Suure armastusega sai vaadatud, kui vahvalt poiss iga nädalavahetusega edasi arenes ja nii vingelt juba suusatab. Inimesed ja treenerid vaatavad järgi ja plaksutavad käsi. 

Põlve op oli ka ära. Kargud viskasin peale nädalat pôôsasse, kuigi ilmselt poleks tohtinud. Aga eks arstid ütlevadki natu karmimad tingimused, mis peaks kôigile sobima. Aga inimesed on ju erinevad. Liigset ülekaalu mul pole ja valud kadusid niikuinii imekiirelt. 

Igasugu muud nalja on siin kah saanud, aga kuna kohe kirja ei pane, siis on nii nagu on. 

Eestist käis sôbranna perega külas. Tütar kaks aastat vanem, kui minu poja. Aga kiindusid nii teineteisesse ära :-) Käisime muidugi siin kohalikus lôbustuspargis kah, lastel oli rôômu laialt. Üks rääkis paraku ainult saksa keelt (eesti keelest saab veel ilmselt vaistlikult kuidagi aru), teine eesti keeles. Aga mängisid kaarte ja kôike tegid koos need poolteist päeva. Nüüd igatsevad teineteist.. nunnud need armsad, eelarvamusteta, häbitundetta, ja mis iganes, lapsed. 

Ühesônaga vôiks nüüd eesmärgiks vôtta ikkagi iganädalaselt taas kirjutama hakata. 

Halb on olla

See ilmselt on geneetikas. Või äkki ilmatingimustes? Mõni ronib mäe tippu ja hakabki parem. Või teeb ilusat kunsti. Või vaatab et perel oleks hästi. Ja see aitab ja rikastab. Vòi teha teab mis saavutusi igal rindel, ja selle üle veel meeletult uhke olla. Vöi mis iganes tegevus, mis sulle tegelikult rõõmu valmistab ja sa ka natu üle oma varju hüppad.  Aga ilmselt on mingi puudujääk sellest ilusast elust ja saavutustest? Keemia? Lapsepõlv, millest ei suuda üle astuda? Pigem vist mingi ajukeemia, millest keegi veel väga aru ei saa. 

Või siis ühiskond?

Mäed

Kes oleks arvanud, et selliselt nö madalmaadelt tulnud tüdruku tirtsule hakkavad Alpid niivôrd sümpatiseerima. Tunne on nii kodune alati siin mägede keskel ja ka mägede inimeste keskel. Neli nädalavahetust veel ja siis on minu jaoks hooaeg läbi. Mehed ehk natu veel liustikule lähvad. 

Spontaansus

Plirts plärts käes on märts.

Tegelikult on meil nii siin kui mägedes see märts siiamaani ikka väga mônus ja kevadine olnud. 

Poja sünnipäev sai peetud. Hunnik muffeneid lasteaeda. Samal päeval olid korteris ka töömehed jälle midagi köögis lihvimas. Seega kogu sünnipäeva värk oli vaja niikuinii varem valmis küpsetada. Siis ujumistrenn, millest ma ei tahtnud ära öelda. Ning lôpuks sünnipäevapidu McDonaldsis, mis tundus kôige lihtsam lahendus. Kôik mängimisvarjandid olid olemas, söök kah. Ühe koogi veel küpsetasin igaksjuhuks juurde. Lapsi oli 7 ja vahepeal ka 9, sest mingi hetk jälgisid kaks hiina last, ninad lössis vastu akent, kogu shöud. Ja need kaks on poja lasteaiast. Seega sai nad ka sisse kutsutud, muidugi vanemate loaga. Kôik läks nii nagu pidi ja poisil oli väga tore esimene sünnipäev. 

Siis läks edasi muidugi suusatamisega. Eneseareng ja vaimu ja keha tugevdamine. 

Suusad on ka tugevamad. Sai nüüd viimasel ajal taas oma race-suusad käsile vôetud, nii laiad kui kitsad. Lihastes oli kohe tunda see teema. Päris suur vahe, kui suusk on 10 cm pikem ja ei mingi plastik vaid korralikum material. Ma ei teagi, kas kohe puit vôi miskit sellist. 

Kuidgi on need päevad nii tihedd juba. Lasteaed on alati 12:30ni. Aga siis esmaspäeval Jiu jitsu kell 14:30, nüüd lisandus sellele ka laste-turnimine vôi noh sport kell 17. Teisipäeval on ônneks vanavanemate päev, saab natu omi asju sebida. Kolmapäeval jälle kell 15:00 laste vôimlemine/turnimine/mis iganes. Neljapäeval kell 14 ujumine. Reedel asjad kokku pakkida ja jälle mägedesse. Ja siis tahad ikkagi, et laspel oleks kella 18-19 ajal mingi normaalne söök nina alla ja hiljemalt kell 20 voodis. Nali-naljaks, aga selline kodukanatsemine nôuab ka korralikku planeerimist :-D Lisaks on vaja söök ka mägedesse etteb valmistada, sest sinna vaja kôik seljakotiga kaasa tarida. Seega vaja optimeerida. 

Ma olen selline inimene, kel on vaja süsteemi ja plaani, sest muidu on asjad kuidagi logadi. Korter sassi, laps korralikult toitmata, mehe eest hoolitsematta ja muidugi enda eest kah. Seega mingid süsteemid hakkavad paika saama. Iga nädal paremini. Nagu robot :-)) Aga no nii on, mida paremini süsteem on paigas, seda rohkem on aega spontaansusteks :-) 

Samm sammult

Ma siin olen viimasel ajal pikalt môelnud, et mis on see minu päris kutsumus. Vôi siis üks asi, milles ma olen tôesti hea, et sellele pühenduda. Töö môttes siis. No keeruline.. Kôrgharidus elektrotehnika alal on olemas. Ja veel ühest parimast ülikoolist Saksamaal. Selles ma olen kôigest hoolimatta ikka väga nôrk. Noh ütleme nii, et ei huvita kah. See kôrgharidus juhatas mind ônneks kohe peale ülikooli finantsmaailma. Pangandusse ja suurte korporatsioonide peakontoritesse. Nii. Numbrid ja raha ju mulle meeldivad. Aga loll ma olen endiselt selles suhtes, mis seal numbrite taga on. Jant lugu. 

Kôlab nagu keskeakriis eks. 

Aga edasi on ikkagi vaja môelda. Täna kui sai poja magama saadud... läks môte ühele juhtumile mingi kuu aega tagasi, kus täiesti mingi vôôras tegelane seisis ukse taga ja uuris kas meie korteris oleks vôimalik ühte seeria osa filmida (siin ja ka Austrias väga tuntud ja armastatud seeria. Mulle ka ääretult meeldib). Mingi kloun saab kuidagi surma, noh selline bayeri huumoriga politse-uurijate värk. Kuna mees oli selline tagasihoidlik, samas ikkagi enesekindel ja sharmantne...väga ettevaatlikult lasin ta üldse korterisse sisse, sest praegusel ajal on igasugu petuskeemid oodatud. Aga jaa.. väga sümpaatne ja tôesti ôige teema. Ja sellelt mehelt ôppisin vist enda kohta ka miskit. Aga et kuidas seda nüüd ära kasutada. Filmimine meie korteris ei toimu. Klouni jaoks ehk liiga dekadentne. Aga vastasnaaber sobis :) Esmaspäeval on filmigrupp majas. 

Mingi tôdemus enda kohta jôudis ka pärale. Ilmselt see üks omadus on mind nii kaugele viinud üldse. Juba kui ma pisike olin vanaema juures, siis üks tema kolleeg, keemia ôpetaja, jälle tigetses, et no sa jälle oma Hollywoodi naeratusega kohal. Muidugi toona oli see solvav. Ja toona ma isegi ei osanud seda keemia ôpetaja headust ja iroonsust hinnata. Aga meelde jäi. 

Ainult et kuidas seda päriselt ja vôimalikult effektiivselt ära kasutada. See on nüüd järgmine küsimus. Numbrid mulle meeldivad ja üha enam just see, mis nende taga on. Johhaidii eks. Aga nii see Eesti haridus on olnud...väga juuri ja pôhjuseid ei seletatud. Lihtsalt tuubi mingid faktid vôi valemid pähe. Ime kah, et Pisas aasialastega vôrdvärsed oleme. 

Järgmine ülesanne - seda numbrite ja muude omaduste kombit vôimalikult ära kasutada. 

Tööle lähen siis kui laps koolis. Vot nii. Aga ettevalmistama peab end siiski juba täna. 

Väike ülevaade sellest kilpnäärme alatalituse tabletidest loobumisest. Nüüd on möödas 8 kuud. Kaal on pigem langenud, kui tôusnud, mida kôik ähvardavad (mu arst esireas). Energia-tase on sama mis enne. Külmavärinad tekivad kiirelt, aga see on mul tegelikult terve elu olnud. Juuksed on nirud, nagu alati. Plaan oli, et peale aastat tablettide ära jätmist lähen huvi pärast arsti juurde proove tegema. Eks näis. Kümme aastat sai ikka seda keemiat sisse söödud, näis kaua keha aega vôtab et jälle normaliseeruda.

Tarkusetera: You don't see the world as it is, you see the world as you are :)

 

Nali naljaks

On olnud seda ja toda vahepeal. Palju suusatamist ja natuke eneseületamist. Mis on igati ära tasunud. 

Aga hetke suurim teema on poja 5 aasta sünnipäev. No näed siis. Niikaugel oleme. Esimene selline korralik sünnipäev tema sôpradega, nii lasteaiast kui mänguväljakutelt. Saab pônev olema.

Juhhuuu 

Ah jah mis see tarkusetera oleks?

Values, discipline, consistency. Mida muud eks.

Hoov

 Kas ma iial soovisin, et ma igal hetkel St. Tropezis puhkan? Bridgitte Bardott naabrina? No vist mitte

Kas ma iial unistasin, et meil on mägihütt, mida kôik ôiged suusatajad kadestavad! Kah vist ei

Mida ma veel pole unistanud? Asjad mida siia kirja ei pane.

See on litsalt imeilus kuidas asjad .....kulgevad...

Elu ilu

Veevalajale pidavat üks jôle hea aasta tulema. Mul ongi siiamaani selline joovastav tunne. 12ndast jaanuarist on palju vôite enese üle saadud. 

Nüüd siis 45 ka käes. Väga ilus number mu meelest :) Pojaga on kôik nii tore. Täna hambaarsti juures lasi isegi hambaid poleerida jne.. Mulle tehti muidugi täiskomplex puhastus. Ujumiskursused olid ka täna jne.. Päevad on tegemist täis. 

Eile sai väike lôunasöök (mis venis kella 7ni ôhtul välja) korraldatud paarile mehe lähisugulasele ja no ämm-äi muidugi kah. Mehe vanatädi mees on vanatädist (kes saab kuu aja pärast 90), 23 aastat noorem. No vinge vana-tädi. Tôi Sankt Petersburgist endale mehe koju, leidis talle töö jne.. Siiamaani koos. Wassili (vanatädi abikaasa) vaatas mind eile pikalt ja ütles, et kuule sa oled ju tugevalt alla vôtnud. Must kleit ja mustad sukad, eks see oli see trikk. Aga môned kilod on tôesti nagu niuhti kadunud. 63 terendab juba kaalul aegaajalt. Kui asjad hakkasid lohvakaks muutuma, siis ostsin huvipärast kaalu. Aga noh 5 aastat umbes on 68-69 oldud. Et nii suur vahe ka just pole. Noh selline sünnipäeva kompliment siis. 

Kingitusi suurt ei saanud, aga uue orhidee ja kimbu ilusaid kevadlilli. Väga ilus kimp. Ja siis vanatädilt suusajaki...noh mis ajast siis? Ilmselt 45-50 aastat tagasi. No nagu mu vanuski. Hôbedane ja suurte hôbe-mustade lilledega. Ma muidugi vaevu suutsin oma ammuli-suud varjta. Aga kui hiljem abikaasale demonstreerisin, siis ta oli väga vaimustuses. Siuksed asjad lähvad taas vaikselt moodi! Rariteet! Nii et noh...ilus sünnipäev oli. 

Aga mis siis tarkuseteraks täna saaks? 

Stay humble! Stay hungry! Stay becoming!

You don't get what you want, you get what you tolerate

Vôôras mees, ukse ees

Compound your wisdom...not your interest. 

Üritan siin nüüd natuke jälle kirjutada ja paneks alati miski päeva-nädala-aastate tarkusetera alguseks. Loomulikult peab ka intresse koguma, kui inflatsioon neid just ära ei söö,  aga jah tarkuse ja teadmiste vastu ei saa miskit. 

Olen pônevil mis järgmised nädalad toovad. Mis ma sel aastal kingituseks saan. Kas tôesti see üks kunagi ôhku visatud soov läheb täide??? 

Ootan pônevusega ja olen tubli :)

You dont need the motivation, you need the decision!

Talv

No ei tea kas hakkabki nüüd nii olema, et üks postitus igasse aastaaega? Tundub, et pole midagi väga öelda, kuigi tegelikult ju on. Korter sai valmis. Imeilus! Polnud osata sellisest iial unistadagi... Palju puitu, ilus tisleri mööbel. Ilus trepp. Novot see trepp on tore asi...3 kilo vist on juba läinud. Kamin.. Mônus on siin. Mehega on nagu uus algus :) 

Kuigi muidugi nendest apsudest ja möödapanemistest ja vigadepranadustest ehituse juures vôiks raamatu kirjutada. Tôepoolest... Kui eriala spetsialistid koos töötavad, et nad ei suuda kuidagi oma töid koordineerida ühe tulemuse nimel vôi siis kaasa môelda. Uskumattu. Ja kôik on head omaala spetsialistid. Mind mees enamvähem säästis nendest teemadest, aga kôik mis ta suve jooksul läbi elas, oli ikka päris tsirkus. 

Suusatame hoolega. Kui näen kuidas 4 aastane poja mul eest kimab, ei ole muud kui üks suur süda armastust täis. See on lihtsalt nii armas. Ja ta tunneb ennast nii mehisena suusasaabastes. Muidugi kôik kiidavad ja braavotavad, kohalikest turistideni välja. Vahva. Isegi Austria biathloni chef-treener mainis, et pole kedagi nii hästi sôitmas näinud. No ta ise ka ("kobe") vanaisa juba ja teab kuidas lastega ümber käia. Teda vôib ehk isegi natuke nagu sôbraks nimetada. Ilus on mägedes. Mina olen vaikselt ka oma hirmudest lahti saamas ja oskan jälle suusatamisest rôômu tunda. Isegi väga.

Sel nädalavahetusel paraku pole mägedes, sest siin Eesti naised korraldasid säravat pidu miskis "fänsis" Müncheni baaris. Teemaks olid ..litrid..et uus aasta oleks särav :) Väga armas selle poolt kes korraldas. Ja kôik need Eesti naised kes seal olid, ongi väga säravad. Aga mina seal enam ennast väga koduselt ei tundnud.. Kitsas baar, ,miskid fänsid wannabe inimesed, vali muusika. Juttu sai oma naistega ajada enamvähem ainult kôrvalistujaga vôi üle laua. Kuigi tore oli neid kôiki üle pika aja muidugi näha taas! Aga siis mingid mehed, kes üritavad...midagi. Ei huvita kuidagi siuke näiline sära ja trilltrall enam üldse. Meil mägedes seda küllalt. Ja seal on inimesed suusasaabastes ja keegi ei sära suurt rohkem kui teine, kuigi ilmselt neil kôigil on vôimalusi rohkem kui neil, kes seal baaris sitsivad :) Sai ära käidud, aga lähiajal enam ei kipu. Pigem jauran seal mägedes poja ja mehega. 

Poja suhtes üritan üldse aru saada ja toetada, et miks ta kohati nii vôi naa käitub. 

Enda suhtes oli see nädal suur läbimurre. Ehk kirjutan sellest hiljem, aga mingi paks vastik barjäär sai murtud ja ...imed hakkasid juhtuma. 

Sügis

No distsipliinist pole siiamaani küll haisugi. 

Sügis saabus igale poole täpselt kalendri järgi, seal 21 septembri paiku pööras nii sealmaail kui siinmail ôhk väga sügiseseks ära. Selles sügise ôhus on minu jaoks alati miskite uute alguste hông. Algasid ju igasugu koolid sügisel, kus iganes maal siis ei alustanud. On alanud üks mu ägedaimaid töö-kogemusi just ühel ammusel sügisel. Sel sügisel, küll alles ehk kuu aja pärast algab uus algus uhiuues ja ägedas korteris. Kôik mis praegu juba tehtud on nii meeletult ilus ja lux. Meie köök!! Ma pole eales nii ilusat kööki näinud. Nôuab harjumist, sest toonid on tumedamad - rustikaalne puit ja must värv. Kôige paremini vist kirjeldabki seda kogu kompotti sôna - luksuslik. Näis kas raatsib seal üldse süüa tegema hakatagi :-) 

Sealmail nägin palju trööstituid olukordi. Küll alkoholi-tablettide sôltuvusest, küll enese paremini näitamise varjus - kus väljaspoole paistab kôik ilus ja vinge, aga seestpool on ainult kasimatta räpane elamine ja abielukriis. Väiksed lapsed kôige selle vahel, mis on paraku eriti kurb. Kuulsin imelikke küsimusi raha kohta? No mina küll kellegi teise rahakotis ei sori. Aga noh, taaskord arusaam, mis inimesega tegu. Välja hakkan kasvama mônedest "sôbrannadest". Pere näha oli muidugi tore. Aga noh, inimestel on nii palju siblimist ja tegemisi, et egas kellegil sinu jaoks suurt aega polegi. Kuigi ...tegelikult oli ikkagi rohkem kohtumisi, kui üldse oli plaanitud, olgu siis kasvôi et natukeseks.  

Oktoberfestitatud kah nüüd. Viini lähedal lôbustuspargis käidud. 

Nüüd vaja asjalikuks hakata taas. 

Distsipliin

Kuidagi nôutu olek on hetkel. Kuhu suunas edasi? See viimase kuu eksamiks ôppimine oli nagu udu sees. Igal vôimalikul juhul ôpid ja siis muidugi lôbustused poisiga ja muud suvised kutsumised-tegemised-üritused. Ma tahan neid kella 3:45 kellaseid äratusi jätkata. Päeva mahub palju palju rohkem. Ma tahan distsipliini ja mingit projekti. Nüüd tuleb välja môelda, mida väärtuslikku selle kolme tunniga ennem poisi ärkamist teha. No kindlasti ôpin oma kraami edasi, aga tund-poolteist päeva jooksul piisab. Aju tahab liigutamist. Aga siis ilmselt peab hakkama môtisklema kogu sisekujunduse suunas jne.. 

Aga jaaa...distsipliin. See on mu tervisele kasulikum. Oi kui tervislikult ma toitun ja kôike muud teen jne. kui päevaplaan on paigas ja sihid silme ees. Sporti vaja tegema hakata ilmtingimatta. See nädal vist tuleb veel lodev ja siuke laadna. Homme veel küürin viimased küürimatta ja sorteerimatta jäänud nurgad ära, neljapäeval ehk mägi-loomade loomaparki poisi ja ta sôbrantsiga, reedel mägedesse, hütt sisse seada. Ja kes teab, ehk jääme isegi pühapäevani sinna. Kui laupäeval tagasi, siis poisiga lennukite shôule mis siin laupäeval-pühapäeval toimub. Aga järgmisest nädlast plaanimajandus.

See, et ma nii välk-pauk päeva pealt oma 125nesed kilpnäärme alatalituse tabletid ära jätsin, annab ilmselgelt ka peagi tunda. Vôi siis mitte. Vôi rauapuudus. Sellega vaja ka tegeleda. Toitumine! Kaks kuud on nüüd tablettide vôtmisest möödas. Oleks vôinud ju järk-järguliselt kôike teha, aga jah. Ei môelnud läbi. Kuidagi olin nii tige tol hetkel arstide ja igasugu tablettide ja keemia peale. Vôi noh, et kui kiirelt sind nende lôkus meelitatakse. Praegu môôtsin vererôhku...125/85... tipptopp! Ma arvan, et kogu mu vererôhk jne olidki kuidagi nende teiste tablettidega seotud. No näeme elame. Ma hetkel sellisel looduslikul ja tervislikul lainel. 

Rahu

Eile oli üks väga ilus päev. Mitte, et midagi erilist oleks toimunud. Pulmad vôi sünnipäev vôi ma ei teagi mis, mida suurelt kiputakse tähistama. 

Olid armsad inimesed ümber. Oli müstilisi meeldejäävaid naeratusi linna tänavailt. Oli viis tundi korralikku ajude ragistamist. Arusaamist, et seekord ma taas sellest eksamist läbi ei saa, aga nüüd tean kuhu peaks oma ajud suunama. Lihtne - asjadest on vaja aru saada, olgu mis keeles tahes.

Oli kaasaelajaid...tegelased kes on poisiga mu ellu tekkinud. Toredad inimesed. Pere niikuinii. Äi viskas mu rongijaama ja ütles veel, et kui vaja siis toovad mu linnast ära kah, et andku ainult teada. Tean juhtumit ühe teise Eesti sôbrannaga siin luxus linnas, keda ämm absoluutselt ei aktsepteerinud...lapsi, kahte poisipônni kah mitte. Nüüd kui nad on vaikselt peaaegu täiskasvanud ja ääretult tublid tegelased...nüüd siis vaikselt kergitab kulmu.  Vastik.....eriti laste suhtes. Vanaema ei salli neid...lihtsalt vist selle pärast, et juured kuskilt Eestist..Idast eks..Ja see naine oli majandus harideusega jne. Väga tubli tegelane. 

Vahepeal oli lasteaia juhataja mulle paar pilti saatnud, kus poja vahvalt teistega midagi ehitas. See lasteaia teema on jah siuke kukalt kratsima panev.... aga see oli ka rahustav. 

Peale eksamit kohtumine laheda Eesti sôbrannaga. Siis saatis mees veel pildid meie korterist, kus puitpôrandad juba maas. Imeilus!!

Suvi

Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud, terve juuni ja juuli. Kirjutada kohe mitte ei oska enam, mitte et millestki poleks kirjutada. Koguaeg toimub miskit ja shôu käib. Paar märksôna ehk:

- Ehitus edeneb jôudsalt. Varsti saab hakata seinu värvima ja pôrandaid sisse panema jne.. Lihtsalt, et august on siin puhkuste kuu, ja siis tööd veidi seisavada paraku.  

- Elu ämma äia juures edeneb. Vahel harva, nagu eile korraks tekkis tunne, et ei taha enam. Aga eile ma ei tahtnudki mitte midagi, egas mitte kedagi, ja terve päev oli metsik väsimus ja närune tuju. 

- Floßfahrt oli vahepeal, väga meeleolukas parvesôit meie linnast Münchenisse. 

- Ühe tuttava 40s juubel, lapsi oli palju, lapsehoidja oli kohal. Ühesônaga kôigil oli tore.

- Üks Antoni sôber Quentin sai 4seks, ja oli terve päev tegemist ühes Alpi-loomade pargis, kus loomad üsna vabalt ringi jooksid ja sai neid toita (enamusi) ja palju mänguväljakuid. Terve päev tegevust ja nii äge oli, nii lastel kui emadel. Lôpuks veel McDonalds, ja mida sa hing enam ihkad eks (lapsena siis). 

- Ja no "meie" nö. ämma-äia suures aias on juba palju lapsukesi läbi käinud ja rôômsalt aega veetnud. Trambulin, liivakast, täispuhutavad "pool" id ja kôik siuke olemas. Puhas rôôm. Pojakesel on paar väga toredat sôpra tekkinud. Ühele sôbrannale üritas ükskord isegi musi anda, aga tüdruk ei soovinud. 

- Mul on metsik respekt tekkinud oma mehe suhtes, kes töö kôrvalt veel kogu ehitusvärki pushib ja hindades tingib jne.. Töömehi on ju palju, kes laovad müüri, kes sätib veevärki, kes elektrit jne.. Paljud asjad on selgemaks saanud, mida ta varem on pidevalt üritanud mulle selgeks teha. Elu on lihtsam, kui ei tahagi enam kôigile meeldida ja on ükstapuha mis sinust arvatakse. Mitte muidugi nende inimeste poolt, kes sulle endale korda lähvad. Aga palju neid on eks? Ja ei tee paanikat 2 minutilise hilinemise pärast...näiteks. 

- Poja ôpetab mulle pidevalt enese kohta uusi asju. Mu mees ja mu poja on mu elu suurimad ôpetajad!

- Poja on üldse tore ja vahva ja armas (enamasti).

- Täna bookisin piletid Eesti. Väikse reisi peab ikka sinna ära tegema. Aga alles septembris. Enne seda on eksam ja lasteaia teemad jne.. Aga hea tunne on. Eks korra aastas vaja ikka ära käia.

- Kilpnäärme tabletid jätsin ära. Näis mis tagasilöögid keha esialgu teeb, aga loodame et pikemas perspektivis on ôige otsus.

- Vererôhk on kôrgevôitu, pandi 24h môôtja peale. Kirjutati retsept. Ostsin küll tabletid välja, aga nende tarvitamisega veel ootan. Loodetavasti mônikümmend aastat vähemalt. Üritan liikumise, toitumise ja muu sellisega asja kontrolli all pidada. 

- Täna panin end doonoriks ka kirja. Järgmine nädal. Pole aastaid midagi sellist teinud. Viimane aeg taas. 

- Mees just saatis vannitoast (istub vannis ja soojendab konte :-))) ) pildi käsikäes vanapaariga, kus all seisab "Sich zu verlieben ist einfach. Verliebt zu bleiben hingegen, ist etwas ganz Besonderes". Kes saab aru, see saab <3

Uhke

 Uhke oma poja üle. 

Ma olen olnud selline vastik ja karm ja jälle järsku leebemaist leebeim ema. No mis laps sellest aru saab? Tohuvapohu. Aga viimasel ajal kui ka käratan (sest mul käib tôesti kôik kohe nullist sajani), siis tômban kopsud ôhku täis..ja siis seletan, et miks nii ei tohi ja miks nii veits viltu läks, sest kust kuramusest peab nelja aastane juba kôike teadma eksju. Ja hetkeseis on isegi selline, et tuleb isegi naer peale vahel, kui käratada tahaks. Aga no mida sa ootad? Päris kindlasti on vahe emadel kes on 20 vôi emadel kes on 40+. Kannatuse piir juba eks.. Minu üks suurimaid soove oleks tegelikult veel üks beebi... Aga no seda ilmselt enam ei juhtu tee mis tahad. Eks see beebiisu on tulnud sellest, et kuskil kolm koolikaaslast vôi sugulast (minu ealised) on nüüd beebi saanud. 

Vahel tunnen, et olen ka bipolaarne..äärmusest äärmusesse. Kuigi see diagnoos vist tähendab midagi sügavamat. 

Kunagi sôbranna rääkis ühest ühisest tuttavast, kes on bipolaarne ja kes just lapse sai. Et arstide soovitusel ei tohiks sellised üldse lapsi saada. Ma selle nö "bipolaarsega" väga tihedas suhtluses pole, aga minu meelest toimib tema pereelu paremini kui mônel, kes seda igale poole postitavad.  

Lasteaia väljasôidul dinosauruste-maale sain nii mônelegi küsimusele vastuse. Mina ka ei kippunud seal kogu aeg igasugu teiste emadega vestlema jne.. Kasvatajatega niikuinii mitte. Hmm .. miks siis poiss peaks, kui tal on selline eeskuju?  

Täna sai ühe väga toreda emaga ja muidugi tema pojaga aega veedetud. Ta poja oli algusest saati natu tôrges ja jäi pea lôpuni selliseks. Kogematta sôiti mu poja talle vastu säärt oma rattaga. No püha müristus milline kisa lahti läks. Sai selgitatud, et peab vahemaad hoidma jne.. Mu poja vaatas ja oli nôutu, sest ta isegi ei pannud tähele et ta sellele teisele nüüd korraks oma rehvi puudutas. Siis oli jama et karusell on liiga kiire... siis oli jama nii ja naa ja teisiti. Ja karjus see laps ikka korralikult selle kahe poole tunni vältel. Poja vaatles ehmunult alati. No ilmselgelt oli see teine natu üleväsinud ja koormatud kuidagi. Mingi hetk leidsid ikkagi poisid ühise keele. See oli muidugi armas. Ilmselt peab rohkem kohtuma, sest tegelikult nad lôpuks ju said hästi läbi ja poja ütles ka, et tore oli.  Oh see laste paaritamine siin suurel maal on ka selline trall. Elaks väikses külas ...kôik toimiks niisama. Aga igastahes peale seda hädakisa tundus mu poja nagu tôeline hero vôi inglike.  Ei nutnud, ei vingunud, lihtsalt tegi oma asja. 

Homme tuleb müürija ja müürib meile ühe seina valmis. 

Ja mida rohkem aeg edasi, seda rohkem saan aru ütlemisest "rääkimine hôbe, aga vaikimine on kuld"  :)

Uus avastus

Kaius Kiivramees. 

On alles nimi. See peab küll seto  olema. Aga iga lausega ütleb asju välja, mis mingis makro-mikro-neno majandus-ôpikus 20 lehekülge vähemalt vôtavad. Vôi kogu raamatu isegi. Mina usaldaks oma raha küll tema kätte, kui peaks vajadus tulema.