ahahhh

Ma nägin täna oma unelmate meest unes. Kuna ma seda niisama heast peast ei tea ju, siis on vaja seda ikka unes ära näha. Lisaks sellele, et ta oli piisavalt kaunis, oli ta mu kenasti oma meheliku kaitse alla vôtnud ja mônusa turvatunde tekitanud. See oli vist see, mis kôige rohkem meelde takerdus. Hea tunne oli. Aga no lisaks nägin ka pôrgut ja deemoneid ja Hitlerit ja igasugu muud jôledat ja räpast.

olen ma juba maininud, et bravo eurolaulu laval toimuva eest vastutava teamile. koge visuaalsema pool siis. sobib kaunisti vôistluse konteksti. ja tantsukutid on muidugi eriti khoolid.

Arrogant!

 Eilne blogi jutustas neetud arrogandist, kasutamata jäetud vôimalustest, mônusatest kolleegidest, kes küll krügelite (need ahvatlevad liitrised ôlleklaasid) varustavad vôi kes koosoleku arvelt aega sinuga kohvi joomiseks napsavad ja oma üliôrnaks muutunud füüsisest, mille tôttu iga pisike müks sinika vôi paistetuse järgi jätavad,natu isegi eurovisioonist. Aga blogger streikis ja arvas, et pole seda postitust vaja. Nüüd on sônad otsas.
Ja väsind. Nii väsind, et jaksan ainult veini juua.

Dorian Gray korrus kôrgemalt

Täna oli terve päev olek kuidagi ergas ja pea selge. Huvitav kas sellest eilsest rosést ja môôdukast mojitost. Vôi ülespaistetanud labajalast. Vôi päikseannusest. Tegelikult vist ikkagi sellest, et igasugu kevadised ôitsemised hakkavad ära ôitsema ja minule ja paljudel teistelgi mitte-allergikutele on selle aasta ôietolm parajaid vaevusi tekkitanud.  Igastahes sai nii môndagi kirjutatud ja tore ideegi saadud kuidas kôike paremini presenteerida ja selgemat pilti anda oma viimaste kuude teadustööle. Igastahes röögivad  mu labajalad, et jooksmisega ja uisutamisega olgu nüüd môneks ajaks lôpp. See rulluisutamisest tekkinud jala siseküljekondi kohale tekkinud auk ei tahtnud kuidagi niisama hôôrdena rahulduda ja nüüd seal konti enam pole. On üks suur ja valus paistetus. Veider reaktsioon. Ja kaua ma seda varbavalugi enam talun. Natukeseks ajaks siis vsjoo vôhma-trenniga. Tuleb ilmselt ujumisele üle minna. Kuigi jôle nukker, sest vorm hakkas just korda saama. Ja uisutamine oli just see, mis peki lihaste alla on ära hirmutanud. Rasvast lôplikult vabanemine on vist juba toitumise teema ja sellega on ka kôik ok hetkel.
See selleks.
Mu naabrimees, nimetagem siis Dorian aka D. Kuskil kuu-paar tagasi sai ta juba ära märgatud, ôigemini ta kaunist ja vormis keha ja profiili, sest ta käib ôhtuti jooksmas ja maja ees siis venitab end hoolega. Ja üks päev ta just tuli jooksmast ja mina läksin ja no jooksjad ikka tervitavad teineteist. Naabrid ju tegelikult ka, aga ta eriti sellist kontakti ei otsi. On hoopiski kôik korrad, mil ma teda näinud olen, siukse tülpinud olekuga, ilmselt kôrini sellest, et kôik teda ilmselgelt vaatavad. Aga eile siis tormasin just korterist välja kui tema ja ta tüdruk lifti ootasid. Tema oma tülpind-tôsise, peaaegu et depressiivse olekuga, pelk 'tere'. Suurema tähelepanu sain hoopiski ta koerte poolt. Ôigemini ühe poolt, kes oli mulle vööni, sain lausa kôrgendatud tähelepanu objektiks. Kargas kohe mu juurde ja hakkas uudistama. Mul koerahirmu pole, seega tegin peaaegu et pai talle. Tüdruk hakkas muidugi kohe koera tagasi kutsuma ja tirima. A koerale ma piastsin meeldivat ja ta ei tahtnud kuidagi mu nuuskimist lôpetada ja mind kuidagi edasi lasta.
Täna pôrkasin D-ga taas kokku ja nimelt pesu-keldris, kui läksin oma pesu ära otsima. Paar sôna sai juttu aetud, sest ta oli mu pesu, kaasaarvatud drussikud ja puha, juba masinast kenasti korvi välja korjanud, et siis masin üle vôtta. Kui nüüd järgi môelda, ongi ta ainuke naaber, kellega ma siiamaani kôige rohkem siis kokku olen pôrganud.
Aga jah ega pole ilmselt lihtne imeilus olla.

Lôhe mu arm

Aga tegelt tühja neist mônusatest hommikusöökidest siis. Ega ei tule hetkel küll pähe, kellga vôi millega neid jagada. Môni paarkend järgnevat aastat. Samas ajalugu on näidanud, et nii kaua see rôômude-tsölibaat niikuinii ei kesta. Aga mingit vähimatki ettekujutust ka sel teemal ei taha sugugi tekkida.
Bayeri tegelasest sain vist lahti. Ega ta ei taha suurt nagu pildilt veel kaduda, aga peale mu avaldust tômbas küll kiirelt tagasi. Tubli poiss. Vôi noh mis poiss, ikka täitsa mees kohe ja siuke kes lööb ikka rusika lauale...nagu peab! Seega päris leppinud ta veel asjaoludega pole. Sattus jälle siuke tôsisem tegelane, kes niisama ringi ei karga. No mis teha. Eks karma mängib mulle kahjurôômuga kôik kunagi tagasi, aga ilmselgelt suhtun ma ka siukesse asjasse siis külmema kôhuga. Nii et seda ma ka ei karda ja oma lollusi tegematta ei jäta.
Tegelikult aga kiindusin vahepeal lahjasse toitu ära. Liha ei taha üldse, välja arvtud taas-leitud lôhe. See on ainuke asi, mis mul hetkel pea segi on ajanud. Ja päris korralikult. 
Ja kui vahel juhtub, et päeval ainult puuvili ette jääb, siis ei karda ka enam, et kohe suren näljasurma, nagu see no paar nädalat tagasi veel oli. Ja ei torma tuhatnelja shokolaadi-masina juurde kriipima. Salati eest aga enam plehku ei pane. Nii, et kôik on kontrolli all. Kaaluma siiski veel ei kipu. Ei tasu ju oodata, et kogu talve pekk pelgalt paari nädalaga ära kaob (nagu ma seda varem eeldasin). Elu ôpetab :)

hähh

Sellised suvelôhnalised hommikud raisata lihtsalt tööletôttamise peale ...vôi veel hullem, mitte millelegi. missugune raiskamine :-| ei mingeid mônusaid ja pikaldasi ja rikkalikke hommikusööke meresoolases ôhus. värskelt pressitud apelsinimahlaga! hähh kui ebaôiglane.

ruby ruby ruby ruby

eile kuulsin raadiost seda pala ja nüüd kummitab. kummitab seepärast, et see laul, armani sensi ja hommikul päiksetöusu saatel kojujöudmised, värskete hommikusaiakestega näpu vahel sümboliseerivad kuidagi seda eelmist siin münchenis veedetud perioodi. metsikud ajad :) ja miks ma siia nii tagasi kippusin...
pôrgulised on Sensi aga ammu juba müügist maha vôtnud .. ma ei saa küll aru mis möjutustel???  :(