Mis nädal! USA, Washington, business class, 5 tärni ja Washingtoni parimaid restorane. Koheldud nagu kuninga kassi. .. Pluss väga huvitav töökogemus muidugi. Top juhid.. huvitavad persoonid. Palju öppida..ja parandada..

Ja täna see kuramuse Chris... täna ma ennast enam ei peitnud.. sammusin ligi. Mees haaras mind kohe soojasse tugevasse haardesse... Olgem ausad kui need vahepealsed paarid sönumisaatmised vöi fb messages.. pole me silmast silma teineteisega novembrist saati suhelnud. Aga täna oli tunne, et mis ma siin enam eiran.  Nojah...tal on ikka oma vägi. oma kuramuse tugev vägi mulle.. näis mis sest jälle edasi saab. Samas eks ma tean ikka.. vöi siis ikka mitte.

viimased nädalad on olnd närvivapustuse äärel. Juuksed hallid. Samas on nii mönigi vürts asja juures... ja löppkokkuvöttes on köik hästi läinud ... aga see närvipinge mötetute asjade pärast. Eks ma seal Argentiinas juba vaatasin, et ma oma veidral moel olen ikkagi vist kontrollifriik. Ja viimased nädalad asjad kippusid lihtsalt kontrolli alt välja. Pariisi reis, kus ma lennukist pea maha jäin... Kogu see tee lennujaama oli seiklus omaette. Töestus, et häid inimesi leidub veel küll .. mina ei suuda närvipingega eriti toime tulla.. smartphone on kriitilistes olukordades elupäästja! Aga enne kogu seda stressi oli muidugi pool päeva koosolekut paari väga kauni mehega.. hea prantsuse söök ja siis veel vein ülitoreda liivakasti söbrannaga Pompidou ees platsil.
Paar päeva hiljem jälle sama olukord kus pinget jätkus veelgi kauemask. aga tulemus on jälle see, et kui midagi väga tahta ... küll siis saab ka. kuigi löpuks oled omadega nii läbi, et vahet pole. aga kui tulemus käes, siis ei tea mis selle önnega peale ära hakata. Igastahes järgmine tööreis mul on Washingtoni.. mis eestlasele peaks juba viisavaba olema.. aga kuna mu pass on nii vana, seega mitte biomeetriline. siis pidin ikka viisaga mässama .. kogu paberikraam, löpetades USA konsulaadis intervjuuga. See paberivärk oli lihtsalt kole.. ma olin ise ka väga hooletu, seega pidi tegema paari tunniga vöimatut..peedist pesumasinat. Intervjuu ise oli 5 minutit..2 küsimust...vöi noh paar. Intervjuud oodates teadvustas keegi Mirjam Pede eetris ilmateadet. Mis on totaalselt metsas. Raadiost lastakse jöululaule.  Aga see et mu pass viisaga kohale jöuaks öigeks ajaks, see oli ikka ka suure küsimuse all. Aga täna oli postkastis kaunis üllatus. Ettenähtud 7-10 päeva asemel, läks minu puhul  3 päeva. Ok tööandjalt oli ka soovitus.. aga noh bürokraatia. Ah ma pean selle reedese hommiku ja Pariisis  ringijooksmise ükskord kirja panema.. enda jaoks.
Peale löunat olin surnud. Söbranna oli ka külas.. mis oli üüratult tore, aga mis tekitas teisest küljest hulle süümekaid, et ma tema külastuse jälle nii kehvasti ettevalmistanud olin. Njaah ja siis tuli Champions Leage. Linn möllas :)  Ja kogu kraami juures ma olen väga magamatta olnud ... eks see teritab ka närvi.
Nüüd ka kell juba 5 hommikul!!!

Nöör kaela

 ei parem tuli otsa...

Uued tuuled

See nädal on olnd siuke väga imelik..Nojah kui ikka keskelt asi läbi-tükeldatakse, siis on veider kuidagi.
Lisaks ma kolisin pühapäeval oma uude väga ägedasse pesasse! Väga laheda ruumikujunduse ja balkoniga korter, ilusas rohelises linnajaos. Jöeni on kiviga visata.
Ok, hoolimatta sellest, et peale korteri kasuks otsustamist käisin terve see aeg suu körvuni ringi. Uus etapp kuidagi. Hoolimatta sellest on uuega ikka veits raske harjuda. Uued löhnad jne. Nüüd on siis 5 päeva seal juba pesitsetud, aga harjumine näikse veel aega vötvat. Muidugi on veel sisustamisega palju teha jne. Küll tuleb see oma tunne ka siis vaiskelt sisse. Korter on tôesti soliidne! Maksan muidugi ka nii et hing kinni. Aga no asi on seda väärt.. ja mingi edasiviiv jöud pea ju olema! Sel nädalavahetusel olen igastahes hoopis teises Saksa nurgas Düsseldorfis taas. Kolimiseks ekspluateerisin mehhiklast. Aga temast on ka nüüd täitsa isu täis  :)

Lisaks sellele on ôhk seda Chrisi jälle paksult täis. Eiei, hoolimatta sellest, et ta mul koguaeg peas kummitab, pole mul temast endiselt 'lähedamas' môttes sooja ega külma. Ega ma ei saagi aru, miks ta mul nii raudpost kindlalt meeltel on. No ei oska seletada. Ükspäev môtlesin, et äkki mul on kahju, et me oma kärsitusega hea sôprussuhte ära rikkusime... Aga no keda ma siin lollitan, me vahel on esimesest kohtumise päevast saati muu tômme olnud kui lihtsalt sôbramehelik.
Praegu on aga lood nii, et kui ma teda vahel harva (hmm viimasel ajal tegelt taas päris tihti) tööle sôites vöi töö piirkonnas näen, siis olen suutnud eirata absoluutselt... no lausa kategooriliselt tegelt... et ilmselt lausa aru saada... Teisipäeva öösel aga magama minnes (kell 2:30) kolksatas Chrisilt sönum küsimusega, et mida ma teen? Algusreaktsioon oli, et eiran seda ka... aga siis mötlesin, et äkki jätan üksköiksema mulje kui lihtsalt neutraalse vastuse saadan. Natu sai chattitud. mainis, et oli mind täna näinud kantiines ja tahaks jälle kokku saada....
Nojah on mis on .. Aga mingi törts rahuolutunnet töi see tema pöördumine taas tagasi küll. Teades tema  uhket ja arrogantset olekut, nöudis see ilmselt omajagu, et minuga ühendust vötta. Aga näe vöttis.
Mul endal on haavad tema suhtes lakutud, ses suhtes muretu. Mötted oma kodukese disaini peal hoopiski ;) Köik mötted. Töö peal ka.. 

Scar tissue

Täna oli taaskord moment, kui korraks tekkis möte, et see pole ju ometigi minu elu.. Nagu filmi vaataks,.
Algas köik eilsest. Oma soovidega vist tuleb töesti vahel ettevaatlik olla. Nii pea kui ma panin paika, et nüüd lähvad ainult latiinod, nii läks möll kohe lahti. Mehhiko seekord ;) Nii kui sain korraks väikse liigutuse teha, oli tormijooks mu juba üle jooksnud :D hambahari kaasas.. . jälle midagi uut. aga mulle konkreetsed mehed meeldivad ju.
aga see, et soovidega tuleb ettevaatlik olla... ma olen ikka päris tihti möelnud, et sureks malaariasse, vöi vähki vöi söidaks auto must lihtsalt üle jne. Nii et ...

Täna läksin teise kantiinesse einestama, prantslase G-ga oli nimelt kokku lepitud. Selles kantiines einetavad ka mu kunagised kolleegid, kaunis Chris, mehhiklane ja nii mönigi vana kolleeg veel. Köiki nägin! Alustades oma vanade kolleegidega, kelle juures ma oma masteri kirjutasin. Ma pole neid poolteist aaastat näind... seega oli ääretult tore! Siis nägin silmanurgast Chrisi lähenemas, elavdasid vestulst veelgi vanade kolleegidega ja tegin taaskord näo, et ei pane teda tähele. Nagu köik need viimsed korrad...  Ma isegi ei tea miks...lihtsalt ei taha teda üldse näha. Ja ega ma seda kuidagi seletada ei oska. Chris&mina on mingi müsteerium teema môlemile. Parem eemale hoida..  Ja ma sain korralikult haiget. Nii et kui ma peaks sest kuramuse kaunist Chrisist ja tema lähenemiskatsetest taas midagi postitama, siis palun kutsuge mind korrale! Samas mul on antud üsna palju seda selget meelt ja pragmaatilisust, et pea püsib selge küll.
Siis nägin oma mehhiklast kavalalt vastu naeratamas. Ja no kantiine on suur ja löuna aeg on kella 11- 14 kellani... seega kohata tuttavaid on väike vöimalus iseenesest.Aga nägin köiki keda tahtsin ja rohkemgi veel.

Töö juures oli täielik hullumaja.. kvartali löpp. Aga seetöttu olid köik mul kaelas, ja uurisid ja küsisid ja ma olin terve päev jooksus erinevate osakondae vahel.. Tresaury, Corporate Secretary, Information Management, Real Estate, Investor Relations, Finance Operations.  Ja köik osakonnad käivad riskijuhtimisega ju omamoodi ümber. Hullumaja..aga väga pönev. Samal ajal saatis argentiina unistus meelitusi mu smaragd silmade kohta.. Lisaks panin täna uue kleidi selga ja sain juba selle kohta komplimente igalt poolt. Isegi hull prantslasest kolleeg tegi komplimendi ja no tema suust seda kuulda.. see on juba midagi uut :D Ta niisama naljalt komplimente ei loobi, eriti kolleegidele. Ja noh, kui prantslane seda teeb, siis see on ausalt öelda eriti meelitav. 
Nii et päevad on kirjud ja kirjumaks lähvad!

Buenos Aires ehmatas muidugi esimese hoobiga ära... nagu iga uus asi. Söbranna lasi ennast muidugi lennujaamas kohe naiivselt ära kasutada...haarates mind ka sellesse. Oejah. Ja kui ma poleks löpuks konkreetne olnud, ma ei tea mismoodi see asi veel löppend oleks. Ma ei saa aru, möni inimene, kes on indiad ja siuksed riigid läbi rännanud.. ja ikka ei saa veel siuksete klassiühiskondade teguviisidele pihta?? Mulle piisas Marokost.
Hotellis olime varem kui vaja, tuba polnud veel valmis. Nii me chillisime basseini juures terassil. Veini ja sigaretidega. Puhkus vöi alata! Vahepeal jöudsime lähedamalt ka tutvuda ka väga armsa hotelli retsepsionisti poisiga, Nicoga. Kes oligi lihtsalt väga armas, ja andis kogu me puhkuse käigus väga häid ideid mida teha ja kuhu minna ja öpetas tangotki löpuks tantsima.Lisaks oli ta veel aastake Austrias elanud, ja seega teadis Euroopatki üsna hästi, muidugi Münchenit ka.  Nojah kogu hotelli staff olid meil löpuks semud, latiino värk. Peagi oli tuba ka valmis ja mötlesime et vöiks ju peale 14 tunnist lendu veits magada. aga no ei tulnd seda und kuskilt ja kasisime linna peale! Algul muidugi hirmutas linn korraks ära ja köik need järgi vilistavad ja höikuvad mehed. Ega silma ei julgendki kellegile eriti  vaadata, oleks kohe suuremas hädas vist olnd. Igal juhul sai esimene keslinna ring Obeliski ja Roosa maja juures tehtud. Pink house on seal presidendi maja :D  No nagu white house vöi Kadriorg. See roosadus muidugi ajas algselt naerma, aga sel on täiesti oma pöhjendus. Punase ja valge segu.. Öhtustasime linnas ja siis sai kohaliku argentiinoga, keda söbranna teadis, kokkusaamine kokkulepitud. Mina nägin teda esmakordselt. Tuttavaks saime aga hoopis nii- hotelli jöudes lipsasime poest läbi ja vötsime ühe argentiina punaveini enese üleslöömise saatmiseks. Hotelli jöudes siis söbranna pani kohe tuppa jooksuga ettevalmistuma... talle oli see mönevörra tähtsam kui mulle. Mina jäin retseptsionistilt veinipudeli avajat küsima.. Kutt oli igavesti viisakas. Esiteks ta muretses kuskilt hotelli restost avaja ja veiniklaasid,  avas mulle ise pudeli jne. Samal ajal kerkis mingi tüüp mu körvale, ütles miskit ja noh ma mötlesin et uuris lihtsalt, et midagi hotelli kohta.. Ei pöörand tähelepanu, aga löpuks jöudis ikkagi kohale et mis ta ütles. Et kas ma olen P söber. No selge, söbranna tuttav oligi kohal juba. Me pidimegi hotellis kokku sama. Ma siis kaks veiniklaasi ja pudel teises käes, saime tuttavaks. Ta oli lihtsalt umbes samal ajal hotelli jöudnud kui me, ja P ära tundund.  Mainisin siis et oleme kohe all, ja panin veiniklaasid  ja pudel plagama. Tüüp viis meid veel paari baari hotelli ümbruses, ja üldse oli väga mönus öhtu. Aga oli siiski teisipäev.

Siinmail on asjad pönevad. Uuendusi hoolega. Eks kirjutan kui öige aeg. Mehed? Nende jaoks önneks suurt aega ja tahtmis pole. ja muidugi just siukse ajal pressivad köik ligi. Chris kaasaarvatud. Kellega pole jöuludest saati suhelnud.  Aga hetkel olen köik kenasti eemale törkuda suutnud. Argentiina kallimaga on ainuke siuke kuum värk.. küll virtuaalset...aga töbras ajab igasugu meelituste ja meenutustega keset päeva pead segamini..tööl!  Ja no meenutada on nii möndagi.. pölved kohe nörgad . Ja tüüp uurib töövariante Europas juba.. no ma ei tea. Ei oska sest ka miskit arvata.. Lisaks on siin üks mehhiklane.. Nagu ma peale reisi paika panin, et ma peale latiinode enam kedagi ei vaata :D Nii siis olin üks päev selle pabloga natu leebeb.. ja nüüd on sel ka kohe väga sihikindlad plaanid.. Oejah saa neist aru. Ta on muidugi pesuehtne latiino..mexicano :))

Do one thing everyday that scares you. Väärt nöuanne eks? Ma täitsa tösimeeli üritan jälgida seda. Töö juures muidugi... enamasti. Täna sai ka nädal päris kenasti ära löpetatud.. kuigi pea viimse minutini mötlisn, et canceldan selle koosoleku ära. Tugevad ja edukad naised teevad mu eriti ebakindlaks ja närviliseks. Meestega saan paremini hakkama.  Aga väga hästi läks! Järgmine nädal jälle.. ainult nii saab oma hirmudest jagu onju.
Ah selle kuu jookusl saab kolmeks päevaks Marseisse jälle ja. No muidugi kaks täispikka stressipäeva, millesse muidugi mahub ka öhtusöök ja väga sotsiaalne olek.
See selleks, paar seika BA-st... möni asi mölgub veel meeles.
Tagasiteel läbisin lennujaama turvaväravad paljajalu, mis turvades muidugi üsna elevust tekitas. Lihtsalt  oli vaja lennujaamas löpuks plätud talvesaabaste vastu vahetada.. aga südant mul polnud sokke veel sinna vahele toppida. Nii ma siis torkasin saapad varvaste otsa.. turvaväravad läksid meelest. Igastahes tundus, et mu pölenud varbad ja jalakestesse pölenud plätu randid tekitasid üsnagi tähelepanu.  Ja polegi nii lillelapselikult lennujaamas veel esinenud.

Noja üks päev tahtsime tsäksi osta. Kahte. Oli vajalik element seal. Aga no tösimeeli ei viitsind seal raha ümber arvutamisega (1 euro = 7 pesot umbes) koguaeg tegeleda. Nii me siis sattusime kioskisse, kus tüdruk-ja-poiss müüsid. Kumbki ilmselgelt ei rääkinud sönakestki  inglise keelt. Noh küsisin siis tsäksi keha keeles, sain ka löpuks... aga ainult tänu natu ingliskeelt rääkivale vanamutile seal körval....
Ja siis öeldi hind. Noh me söbrantsiga saime mölemad aru et 16 senti. Noh mingeid sente ju maksab see tsäks, mida muud? onju? Andsin siis 50 sendise. Poiss-ja-tüdruk vaatasid nöutult. Ja korrutasid hinda uuesti. No me saime muidugi aru... peenraha probleemist seal olime juba teadlikud. Poes ja teenindusasutustes ikka taheti väiskemat raha ja täpsemat. Nojah sobrasin siis vastutulelikult rahakotis ringi ja leidsin 25 sendise.. Ulatasin siis selle talle armsasti. Tüdruk-ja-poiss ikka vaatasid nöutult otsa. Vaatasime ka otsa näoga, et noh kas tagasi pole anda. No mis seals ikka...pole hullu. Löpuks körval olev veits inglise keelt rääkiv vanamutt tölkis et 20 pesot siiski... Ma ei tea kuidas me mölemad nii mööda aru saime asjast. See lahe vanatädi veel röhutas, et no kas tahate veel miskit osta, et ma lähen kohe minema... et kasutage veel vöimalust. Ei tahtnud..