Ähhhhhhhhh

No mis elu see siuke on??? Nii kui ma veits elevile lähen, tômmatakse mulle vesi kolinal peale!!!!!!!!!


Ja kes see "tark" julges selle väitega, et "kel ei vea armastuses, veab ônnemängus" lagedale tulla??????????? Mingi loto firma ilmselgelt.


Pagan kui löödud ma jälle olen...No lausa hale

Ôudukas

Täna ärkasin üle pika aja higimull otsa ees, ja ääretult tänulik, et see kôik ainult uni oli. Nägin unes, et ema käsutas mind kartulit panema.. Algul môtlesin, et ahh sellele väiksele aiamaa jupile maja kôrval. mis seals ikka, teeme ära. Aga siis tuli välja, et ta oli me kunagist kartuli/peedi/pôldu silmas pidanud... mis on mingi 3-4 km kaugusel ja päris kobakas. Seal on ikka oma kuusteist vagu vähemalt..pikka. Ilm oli ka sitt.. No siuke paanika tekkis.
Lapsepôlve traumad...

Mis nädal! USA, Washington, business class, 5 tärni ja Washingtoni parimaid restorane. Koheldud nagu kuninga kassi. .. Pluss väga huvitav töökogemus muidugi. Top juhid.. huvitavad persoonid. Palju öppida..ja parandada..

Ja täna see kuramuse Chris... täna ma ennast enam ei peitnud.. sammusin ligi. Mees haaras mind kohe soojasse tugevasse haardesse... Olgem ausad kui need vahepealsed paarid sönumisaatmised vöi fb messages.. pole me silmast silma teineteisega novembrist saati suhelnud. Aga täna oli tunne, et mis ma siin enam eiran.  Nojah...tal on ikka oma vägi. oma kuramuse tugev vägi mulle.. näis mis sest jälle edasi saab. Samas eks ma tean ikka.. vöi siis ikka mitte.

viimased nädalad on olnd närvivapustuse äärel. Juuksed hallid. Samas on nii mönigi vürts asja juures... ja löppkokkuvöttes on köik hästi läinud ... aga see närvipinge mötetute asjade pärast. Eks ma seal Argentiinas juba vaatasin, et ma oma veidral moel olen ikkagi vist kontrollifriik. Ja viimased nädalad asjad kippusid lihtsalt kontrolli alt välja. Pariisi reis, kus ma lennukist pea maha jäin... Kogu see tee lennujaama oli seiklus omaette. Töestus, et häid inimesi leidub veel küll .. mina ei suuda närvipingega eriti toime tulla.. smartphone on kriitilistes olukordades elupäästja! Aga enne kogu seda stressi oli muidugi pool päeva koosolekut paari väga kauni mehega.. hea prantsuse söök ja siis veel vein ülitoreda liivakasti söbrannaga Pompidou ees platsil.
Paar päeva hiljem jälle sama olukord kus pinget jätkus veelgi kauemask. aga tulemus on jälle see, et kui midagi väga tahta ... küll siis saab ka. kuigi löpuks oled omadega nii läbi, et vahet pole. aga kui tulemus käes, siis ei tea mis selle önnega peale ära hakata. Igastahes järgmine tööreis mul on Washingtoni.. mis eestlasele peaks juba viisavaba olema.. aga kuna mu pass on nii vana, seega mitte biomeetriline. siis pidin ikka viisaga mässama .. kogu paberikraam, löpetades USA konsulaadis intervjuuga. See paberivärk oli lihtsalt kole.. ma olin ise ka väga hooletu, seega pidi tegema paari tunniga vöimatut..peedist pesumasinat. Intervjuu ise oli 5 minutit..2 küsimust...vöi noh paar. Intervjuud oodates teadvustas keegi Mirjam Pede eetris ilmateadet. Mis on totaalselt metsas. Raadiost lastakse jöululaule.  Aga see et mu pass viisaga kohale jöuaks öigeks ajaks, see oli ikka ka suure küsimuse all. Aga täna oli postkastis kaunis üllatus. Ettenähtud 7-10 päeva asemel, läks minu puhul  3 päeva. Ok tööandjalt oli ka soovitus.. aga noh bürokraatia. Ah ma pean selle reedese hommiku ja Pariisis  ringijooksmise ükskord kirja panema.. enda jaoks.
Peale löunat olin surnud. Söbranna oli ka külas.. mis oli üüratult tore, aga mis tekitas teisest küljest hulle süümekaid, et ma tema külastuse jälle nii kehvasti ettevalmistanud olin. Njaah ja siis tuli Champions Leage. Linn möllas :)  Ja kogu kraami juures ma olen väga magamatta olnud ... eks see teritab ka närvi.
Nüüd ka kell juba 5 hommikul!!!

Nöör kaela

 ei parem tuli otsa...

Uued tuuled

See nädal on olnd siuke väga imelik..Nojah kui ikka keskelt asi läbi-tükeldatakse, siis on veider kuidagi.
Lisaks ma kolisin pühapäeval oma uude väga ägedasse pesasse! Väga laheda ruumikujunduse ja balkoniga korter, ilusas rohelises linnajaos. Jöeni on kiviga visata.
Ok, hoolimatta sellest, et peale korteri kasuks otsustamist käisin terve see aeg suu körvuni ringi. Uus etapp kuidagi. Hoolimatta sellest on uuega ikka veits raske harjuda. Uued löhnad jne. Nüüd on siis 5 päeva seal juba pesitsetud, aga harjumine näikse veel aega vötvat. Muidugi on veel sisustamisega palju teha jne. Küll tuleb see oma tunne ka siis vaiskelt sisse. Korter on tôesti soliidne! Maksan muidugi ka nii et hing kinni. Aga no asi on seda väärt.. ja mingi edasiviiv jöud pea ju olema! Sel nädalavahetusel olen igastahes hoopis teises Saksa nurgas Düsseldorfis taas. Kolimiseks ekspluateerisin mehhiklast. Aga temast on ka nüüd täitsa isu täis  :)

Lisaks sellele on ôhk seda Chrisi jälle paksult täis. Eiei, hoolimatta sellest, et ta mul koguaeg peas kummitab, pole mul temast endiselt 'lähedamas' môttes sooja ega külma. Ega ma ei saagi aru, miks ta mul nii raudpost kindlalt meeltel on. No ei oska seletada. Ükspäev môtlesin, et äkki mul on kahju, et me oma kärsitusega hea sôprussuhte ära rikkusime... Aga no keda ma siin lollitan, me vahel on esimesest kohtumise päevast saati muu tômme olnud kui lihtsalt sôbramehelik.
Praegu on aga lood nii, et kui ma teda vahel harva (hmm viimasel ajal tegelt taas päris tihti) tööle sôites vöi töö piirkonnas näen, siis olen suutnud eirata absoluutselt... no lausa kategooriliselt tegelt... et ilmselt lausa aru saada... Teisipäeva öösel aga magama minnes (kell 2:30) kolksatas Chrisilt sönum küsimusega, et mida ma teen? Algusreaktsioon oli, et eiran seda ka... aga siis mötlesin, et äkki jätan üksköiksema mulje kui lihtsalt neutraalse vastuse saadan. Natu sai chattitud. mainis, et oli mind täna näinud kantiines ja tahaks jälle kokku saada....
Nojah on mis on .. Aga mingi törts rahuolutunnet töi see tema pöördumine taas tagasi küll. Teades tema  uhket ja arrogantset olekut, nöudis see ilmselt omajagu, et minuga ühendust vötta. Aga näe vöttis.
Mul endal on haavad tema suhtes lakutud, ses suhtes muretu. Mötted oma kodukese disaini peal hoopiski ;) Köik mötted. Töö peal ka.. 

Scar tissue

Täna oli taaskord moment, kui korraks tekkis möte, et see pole ju ometigi minu elu.. Nagu filmi vaataks,.
Algas köik eilsest. Oma soovidega vist tuleb töesti vahel ettevaatlik olla. Nii pea kui ma panin paika, et nüüd lähvad ainult latiinod, nii läks möll kohe lahti. Mehhiko seekord ;) Nii kui sain korraks väikse liigutuse teha, oli tormijooks mu juba üle jooksnud :D hambahari kaasas.. . jälle midagi uut. aga mulle konkreetsed mehed meeldivad ju.
aga see, et soovidega tuleb ettevaatlik olla... ma olen ikka päris tihti möelnud, et sureks malaariasse, vöi vähki vöi söidaks auto must lihtsalt üle jne. Nii et ...

Täna läksin teise kantiinesse einestama, prantslase G-ga oli nimelt kokku lepitud. Selles kantiines einetavad ka mu kunagised kolleegid, kaunis Chris, mehhiklane ja nii mönigi vana kolleeg veel. Köiki nägin! Alustades oma vanade kolleegidega, kelle juures ma oma masteri kirjutasin. Ma pole neid poolteist aaastat näind... seega oli ääretult tore! Siis nägin silmanurgast Chrisi lähenemas, elavdasid vestulst veelgi vanade kolleegidega ja tegin taaskord näo, et ei pane teda tähele. Nagu köik need viimsed korrad...  Ma isegi ei tea miks...lihtsalt ei taha teda üldse näha. Ja ega ma seda kuidagi seletada ei oska. Chris&mina on mingi müsteerium teema môlemile. Parem eemale hoida..  Ja ma sain korralikult haiget. Nii et kui ma peaks sest kuramuse kaunist Chrisist ja tema lähenemiskatsetest taas midagi postitama, siis palun kutsuge mind korrale! Samas mul on antud üsna palju seda selget meelt ja pragmaatilisust, et pea püsib selge küll.
Siis nägin oma mehhiklast kavalalt vastu naeratamas. Ja no kantiine on suur ja löuna aeg on kella 11- 14 kellani... seega kohata tuttavaid on väike vöimalus iseenesest.Aga nägin köiki keda tahtsin ja rohkemgi veel.

Töö juures oli täielik hullumaja.. kvartali löpp. Aga seetöttu olid köik mul kaelas, ja uurisid ja küsisid ja ma olin terve päev jooksus erinevate osakondae vahel.. Tresaury, Corporate Secretary, Information Management, Real Estate, Investor Relations, Finance Operations.  Ja köik osakonnad käivad riskijuhtimisega ju omamoodi ümber. Hullumaja..aga väga pönev. Samal ajal saatis argentiina unistus meelitusi mu smaragd silmade kohta.. Lisaks panin täna uue kleidi selga ja sain juba selle kohta komplimente igalt poolt. Isegi hull prantslasest kolleeg tegi komplimendi ja no tema suust seda kuulda.. see on juba midagi uut :D Ta niisama naljalt komplimente ei loobi, eriti kolleegidele. Ja noh, kui prantslane seda teeb, siis see on ausalt öelda eriti meelitav. 
Nii et päevad on kirjud ja kirjumaks lähvad!