Porgandidieet

No vaata kui tore, eile oli mul terve päeva söögiks kaks porgandit ja täna sama lugu. Muidugi mitte niisama, riivin porgandi ära ja segan jogurti, majoneesi ja maitseainetega salatiks. Väga hea. 35 kraadise palavuse  juures suurt rohkem ei vajagi ja niikuinii on mul konstantselt nii halb olla, et suurem söök eriti sisse ei lähe. Ôlu ja vein sobivad juba paremini. Eks saan need kalorid siis sealt kätte. Kuna mul viimasel ajal nii tihe sotsiaalne-programm, siis iga päev on kellegagi kuskil väljas istumine. Ja kuna vesi on siin pea sama kallis kui vein vöi ölu, siis no selge et mida eelistada.

Köhtu pole enam ollagi, kintsud vötavad ka vormi. No tore ju. Suveks valmis ;-)

Terve nädal olen tegelt max üks kord päevas suutnud süüa. Köht koriseb, aga midagi sisse ei lähe. Küll see köht ka harjub.

Eks köik ongi üks harjumise asi eks.

Lahkumiste nädal

Löpuks ometi on suur suvi väljas, inimesed pruunid ja röömsad, no tuhka siis köigist neist viimase aja hoopidestki eks. Närvid on küll pingul ja nutt kogu aeg kurgus.

Ja eks see kodus käimine on ka alati emotsionaalselt veits keeruline. Ilus ja tore oli muidugi. Aga eks see enda rebimine ole nagu veits.

See nädal ma olen igastahes iga öhtu erinevate seltskondadega väljas käinud ja nii läheb see veel pühapäevani välja. Käisin ühe toreda kolleegiga löunal just, kreeka restos seekord. Ta tellis ölle, mul jäi algul suu ammuli, aga siis tellisin ise ka kiirelt. Reede ju, väljas 30 kraadi kuuma ja täna ma olen niikuinii üksi oma tiimist kohal. Kellner ilmselt vaatas, et ahniimoodi ja töi meile veel paar soojendusnapsi ka lisaks, nagu neil kombeks on. Hihi. Plaan öhtul söbrannaga niikuinii väike  biergarteni ring teha. Mis see väike eelsoojendus siis ära pole. Tööd ma täna niikuinii enam teha suurt ei suuda. 

 

Igasugu lahklumispeod siin riburadapidi. Üks läheb New Yorki, teine Londonisse, pluss siis lihtsalt lahkuminek. Nüüd siis küll löplikult. Aga ma ju sellega harjunud eks. Lihtsalt raskeks teeb asja see, et viltu polnud nagu midagi...ja ega inimsege, kes musta auku kukkunud, ei saagi peale ta enda ja proffessionaalse abita ehk miskit teha. Las siis tegeleb endaga, ju siis polnud meid ette nähtud.  

Aga jah lahkuminekud -  ma ju tean kuidas see on. Esimesed nädala-jagu päevi on tösine lein ja valu, ei tahaks kodust üldse kuhugi väljapoole minna ka. Vahiks ja uluks seal paar päeva ja jooks ennast konstantselt täis. Suruks konstantselt maha soovi jälle midagi kirjutada vöi teada anda teisele poolele, kord vihast, kord kurba, kord ülbet. Aga tööle vaja minna...önneks. Eks see pigem aita, kuigi raske ju on. Ja kuna end juba liigutama peab, siis muutud tegelt hüpearktiivseks, vötad köigiga ühendust, lepid kohtumisi kokku, teed trenni, otsid uusi hobisid ja tegevusi. Lisaks muidugi vötad nii muuseas ka igasugu löbu-söpradega ka ühendust, kes suhte ajal üldjuhul unarusse jäävad. Nii, et terve nädala öhtud on kenasti planeeritud ja järgmine nädal ka juba täitub. Lisaks on kaks löbu-söpra ka keelripakil rivis. Süüa ei taha...kaal langeb. Tennise kursusele registreerisin end ka ära.

No tegelt ju üsna positiivne köik, sotsiaalelu elavneb hoobilt, salened hoolega, igasugu seisma jäänud tegevused saab tehtud...kui see emotsionaalselt ainult nii kurnav poleks. eriti kui mingiks hetkeks jälle üksi jääd, siis sureks küll parema meelega pigem maha.

Huvitav on see arvamus, et kõik mis meie ellu tuleb, oleme me ise ligi tõmmanud. Ma olen sellega absoluutselt päri. Aga ei oska veel väga pöhjendada hetkest olukorda. Ju siis pole ise sisimas millekski kindlamaks ja tugevamaks valmis. Tegelt nüüd vast olen, aga tol hetkel veel polnud.

Novot, vaja nüüd nädalavahetus üle elada ja eks siis asjad hakkavad selginema jälle selles mustas udumeres.

 

Ja noh...oma N°5 sain ikkagi kätte. Selle parfüümiga on ja jääb ka ilmselt nii, et see on mul vähemalt 7 aastat juba kapis ja ise pole kunagi ostnud. Muud parfüümid muretsen endale ikka ise.

 

Niimoodi siis algas juulikuu.

 

 

 

 

Itaalia

Mul on siin viimsel ajal kogu läbielamiste, väheste öötundide ja liigse alkoholi töttu mingi ärevushäire  arenenud. Hm...tegelt tekkis see vastik ärevuse hetk ainult eile, kui lihtsalt niisama päeva maha chillisin. Hommikuti on ka kuidagi kôhe viimasel ajal.
Täna peale 13st tunnist intensiivset ajuragistamist oli olukord juba parem. Pealekauba kui koduteel oma lemmik löunasöögi itaala resoranist mööda jalutasin, oli omanik parajasti välikohviku osas mingi söbraga mönusalt juttu ajamas. Vahetasime paar söna ja mees kutsus väiksele espressole vöi klaasile veinile. Ei olnd nagu tol hetkel sellist meelestatust ja mainisin et hetkel pole aega, aga möni teie kord hea meelga. See omanik on siuke paras vanamees, aga kuidagi hästi lahke ja armas. Kindlasti jään teinekord peale tööd temaga espressole vöi veinile jutustama. Veinile ilmselt töenälisemalt ;-) Mulle Need vanad ja elutargad mehed ju niikuinii meelivad.

No selgituseks nii palju, et meil hetkel löunasöögi variandiks on körval olev panga kantiine vöi paar restorani ümbruskonnas - itaalia, kreeka vöi india. Ja kuna hinnad igal pool üsna samad, siis eelistame enamasti restorane. Muidugi mitte iga päev. Vahel on miskit kaasa vöetud, vahel ostame salatit salati-onult kes enne löunat firmast läbi hüppab. Tal on väga head salatid. Vahel lihtsalt ei söö, kuna pole selleks ega. Kaal jälle alaneb mönusalt ;)

Nostalgia

Oi Firma saadab mind homme seminarile mu vanasse kodulinna Frankfurti. Pankade linna. Ma ise pole peale Münchenisse kolimist sinna üldse kohe mitte kippunud ka. Aga homse suhtes on küll väike pönevus sees ... nostalga. Välja arvatud see jama, et ma pean kell 4 üles end peksma, et öigeks ajaks kohale jöuda. Kusagil neli tundi on kogu reisi aeg sinna umbes. Mul hea meel et järgmine nädal juba puhkama saan natukeseks. Päris väsitav aeg on olnud emotsionaalselt. Öpetlik muidugi. Alla 10 tunni ei vea tööpäevad kuidagi enam välja...ja see 10 tundi on väga intensiivsed. Ja ei suuda ikka piisavalt head tulemust toota. Ülemusega sai eelmine nädala paras kätsh maha peetud. Ja siis muidugi muu aeg...ega ma ju koju jöudes kohe sirakile ei viska. A-ga oli suur peretüli laupäeval...ja nüüd ta paar nädalat Hiinas ja siis ma Eestis. Seega kuu aega pöhimötteliselt ei näe ja ei suhtle. Vastik tunne on sees. Aga laupäeval nägi tema minu sellist külge, mida ta varem polndki näinud. Emotsioonid löid välja vägagi ... ja seda külge vist polegi väga paljud näinud. Parem kah :) Aga talle vist mingis möttes oli see sümpaatne. Ja mina nägin tema külge mida ma kunagi näinud polnud.. üks teema viis ta pisarateni endast välja. Ei taha kuidagi kellegi pisaraid, eriti veel siukse alfa isase puhul, näha. Sest see tähendab tegelt väga palju. Ja see teeb ennast vist nukramaks,  kui oleks vaja. Aga ilmselgelt on tülid selgendavad. Nagu äikegi selgendab vahepeal tekkinud paksu öhku. No peale seda kohtumist läkski hulluks äikeseks kätte ka :))) Terve öö oli äike. Puhastavad, aga nii neetult väsitavad. Ma ei tea, peale eelmist nädalat ma olin küll paraja närvivapustuse äärel.
Ah mingi jama on Majas, miks ma köigiga kisklen viimasel ajal. Samas Need kisklemised on väga konstruktiivsed olnud minu jaoks. Mulle ilmselt see aasta ongi määratud üheks suureks öppimise ja enesearendamise aastaks.
Oejah töö pangas on nöudlik aga jube pönev. Pealekauba peale homset seminari pean veel juhtkonnale korraliku presentatsiooni teema kohta esitama, sest see hetkel meil üsna suureks huviobjektiks. Ei teagi veel mis keeles kah. Seminar ise on saksa keeles...

Sünnipäev

 No sünnipäev oli ju tegelt täpselt 4 kuud tagasi...aga eile sain veel ühe hilined kingituse. Nimelt üks söbrants, kes selle kokku saamisel alati koju unustand oli, önnestus selle eila löpuks kaasa vötta. Eks me niikuinii kuus korra vast kohtumegi. Ja mingit kingitust ma üdse ei oodanudki ju!

Aga noh....  mis mul saakski selle vastu olla maikuus veel kingitusi saada :)))

Puhkuse Idee vötab öhkörne aga juba konkreetsemat kuju kui lihtsalt mingi udu. Rääkisin üleeile A-ga. Tema arvas et ma peaks oktoobri asemel novembris paar nädalat vötma. Siin veel Oktoberfest ja ilm vöib ka veel täitsa ok olla...aga November on aasta jubedaim kuu. On ka muidgi. Mu meelest on ainukesed inimesed kes novembri välja kannatavad ilma sügavamasse depressiooni langematta ainut need, kellel on novembris sünnipäev. Kas mitte maarahva kalendris pole sel nimetuseks surma-kuu? Loodus sureb välja ja närbub. aeg läheb pimedaks ja poriseks. Jöulud ja lumi ka veel kaugel. Vastik. Aga  A möte on hea. Lisaks pakkusin talle välja variante....ta kui plju rohkem reisinud ja ilma näinud.  Euroopas ehk ainult Hispaania Sevilla kant. Löuna Ameerika. Aga Sevilla suhtes arvas ta, et ilm oleks ehk hea, aga kuidagi mötetu linna puhkus... rand veits kaugemal. Löuna-Ameerikasse kaheks nädalaks ei lähe, see on liiga väik aeg. Öige...olin ju 2 nädalat Argentiinas ja ega rohkemaks kui Buenos Aires ja Urugai aega ei jäänudki. Aga avastada oleks jube palju, kui juba seal kandis oled. Pakkus välja Kariibiku. Nooo Kariibik on alati mu jaoks attraktiivselt köland. Ta ise on mingid aastad lapsepölves seal isegi eland. Ilm on hea, taifuuni periood pole. Sport ja rand ja puhkus ning ei tunne, et Peaks tingimata metsikult ringi söitma. Küsisin väga ettevaatlikult, et kas ta tuleks kaasa...ütles et tuleks küll :) Päris julge... ma ei kujuta ette kuidas ta üldse töö suhtes puhkuse saaks vötta. Aga no kui vaja siis peab ju eks ;)

Eilane söbranna on Kariibidel korralikult puhanu, ta ex on sealt pärit. ja teab neid saari päris hästi. Täna saatis mulle juba päris korraliku info, et kuhu ja mis ja soovitused ja lingid. Olgem ausad, ma ei teadnud neist saartest peale selle et seal kunagi vist piraadid tegutsesid tuhkagi. Asi vötab ilmet.

Töö on jube pingeline ja oodatakse kole palju. Aga see ongi ju just see mida otsisin. Ma öpin siin nädalaga rohkem, kui selles vahepealses töökohas poole aastaga.

Homme on brunch paari eest tüdrukuga. Kohvik on tore....aga tegid kuidagi kokkuleppeliselt reserveeringu kella 9ks????????? Issand küll... ma ikka veel tige. Laupäeval kella 9ks välja kasida. No ausöna lambakari, muud ei oska öelda. Kella 10ks vöi hilisemaks oli köik juba kinni selle pärast. Ma ise vaatasin juba teisi kohvikuid, nagu neid siin vähe on. No ausöna... vaateväljad, suhtumised ja mötlemismallid on ikka teise kanti. Aga noh....ühine on see eesti keel ja huumor..... 

Mul on tunne, et see eelmise postituse pilt on ka just Kariibidelt.....ju siis Nina aístis miskit.


Kael valutab....kilpkonn vist kohaneb hormoonide tulvaga... Peaasi et siukest lollust ei juhtuks nagu ühel tuttaval, et kilpnäärme alatalitus puhul hakkas tablette vötma ja siis kujunes asi ületalituseks. ....mis on vist veelgi hullem kui alatalitus.

Ja A-ga oleme mölemad korralikult armunud..mis on muutunud? Ma lihtsalt ütlen kohe välja mis mötlen ja kui miskit häirib... Ja tema? Ei vöta tööd enam nii tösiselt ja vötab rohkem aega enda jaoks ja meie jaoks.

Puhkus vaja paika panna, hää küll juuni löpus eestis ja siis veel juuli-löpp,augusti algus Soomes venna pulmas möned päevad. A on sel ajal oma igaastasel löuna-prantsuse puhkusel kogu oma perega. Kutsus mind ka, et peale Soomet vöiks ju sinna tulla nädalaks. Muidugi völub möte löuna prantsusmaast mind üsnagi. Aga no siuke tiirutamine läheb vist mötetult kalliks. Pigem vötan oktoobri alguses ehk paar nädalat ja lendan kuhugile kaugele ära. A oma asi kas tuleb kaasa vöi mitte.

No väga tore, et see nädal löpuks läbi on. Kerge see polnud. Muidugi mahtus sinna mösjöö kokakuntsti jälle. Tegi eila mulle kala mingis kookose-kastmes ja eelroaks olid möned Sushid muretsenud. magustoiduks oli ta ise.  Töö suhtes on nii,et nalja sellega pole. Siin peab kiire ja osav olema. Mis on alguseks ikka stress, aga niimoodi ju ainult arenebki eks. Nädal oli nii pikk! Aga täna oli eriti veider. Prantslannast nooruke kolleeg ilmus pöhimötteliselt uhkes walk-of-shame olekus täna tööle ja vist veel pool-purjus. Önneks Chef seda vist ei märganud. Aga tal hakkas poole päeva peale nii paha, et kasis juba löuna ajal koju Ära. ta 25...arusaadav. ei pane üldse pahaks. Aga kuidagi hea meel tekkis, et endal pole küll sellist jama, et öö kuskil teab kus veedad, juhtunud. Siis kantiines (me siin jagame ühe teise pangaga sööklat) höikab järsku keegi selja tagant, et "R, mis sa siin teed". No ikka nii et peaaegu igale poole oli kuulda :DD Kunagine töökaaslane plika Airbusi aegust. Teadsin jah, et ta selle panga juures on, aga ei olnud veel mahti olnud ühendust vötta. Iseenesest päris naljakas, kuidas sa möne inimesega 1,3 miljonilises linnas ikka ja jälle körvuti juhtud. Eriti, et mölemad olid varem lennuki bisnessis ja nüüd siis panganduses. Seal peab ju miskit peidus olema. Chef ajas närvi....aga kogu jant on öigustatud tegelt. Nii et närvis vöin olla vist küll ainult enda peale. Ootused on ikka jube suured. No eks tule neile siis vastata eks. Ma ei tea päris Oma poitsiooni  kogu firmaga vörreldes, aga tundub, et me oleme juhtkonnale ikka palju palju lähemal, kui oleks arvanud.