Heureka

Niih eelmine nädal oli korraks selline Heureka moment,... et no mikspärast see tuju ikka selline pahur on. Hoolimatta suvisest kuldsest sügisilmast, nunnust pojaraasust, ägedast mehest ja kôigest muust mis ümbritseb. Sai väga venitatud arstil käik ära tehtud... Arstil jäi mu näitajaid nähes esialgu suu ripakile, siis söimas mu korralikult läbi ja löpuks helistas köige lähimad apteegid läbi, et ma kohe vajalikud tabletid ikka kätte saaks. Need samad mida ma juba aastaid söön ja peaks kilpnäärme laiskust tasakaalustama...lihtsalt viimased 3-4 nädalat ei viitsind retsepti tuua ja no rääkimatta proove tegema minna. Sisemaade probleem need liiga madalad näitajad, pole küllalt joodi ja soola ja teab mida öhus. Äkki töesti möjutab ka üleüldist  meeleseisundit. Nii räägitakse. Samas eelmine nädal oli niikuinii elevam, sest sai iga päev autoga söidetud, ehk siis natu mugavustsoonist välja. Jöudis ka ikka kohale, et autosöitu töesti muud moodi selgeks ei saa, kui ainult söites. Jälle Heureka eks. Siis veel nädalavahetus Austria Alpides taas, toredasti ringi matkatud, toredaid söpru ja lemmik söögikohti väisatud jne.. Kurta oleks patt ja isegi lihtsalt nöme. Noh sööme siis neid hormoone vöi mida iganes edasi. Kuigi natu mind häirib see teema ikka, kuidas inimesed vanasti hakkama said ah? Ema saadab mingeid artikleid ja vist ühe blogi otsa sattusin isegi, kus keegi oli toitumisega selle korda saanud. Aga no minge metsa, elu löpuni ainult kaeraputru sööma pole ma ka ilmselgelt nöus. Ilmselt on keha juba laisaks muutund tablettide töttu litsalt... eks näis kas on tahtmist ja tarkust ise kunagi selle asjaga midagi ette vötta. 

Magus

 

Näedsa elu ei olegi koguaeg nii magus nagu tundub. Sügis vist, aga terve nädal on olnud selline pahur olemine. No tegelikult oli eile näiteks väga tore öhtu, kus otsustasime, et lähme nüüd köik ämma-äia juurde sporti tegema. Neil korralik jöusaal teisel korrusel. Varajasemad paar korda saatsin mehed omapäid sinna ja läksin ise jooksma ja tegin muud 'tarka'...koristasin näiteks. Aga nüüd abikaasa ikka nöudis minu kohalolu kah. Saame meie natu higistatud ja talveks musklit kogutud ja saavad vanavanemad pisikest näppida. Köik röömsad. Vanavanemad on niikuinii meie pojakse suuremad fännid. Ilmselgelt pean tal korralikult silma peal hoidma, et nad  teda meilt ära ei kidnäpi. Vanaisa meiesterdab Alpi-hütti juba pisikest sängikest meie suurtegelasele. Tulevane nädalavahetus olemegi seal köik koos...ei teagi kuidas see asi välja kukub, aga kindlasti kirjutamist väärt. 

See selleks, aga köik see koos sportimine jne. oligi äge tegelikult. Nüüd vötame selle päris kindlasti tihedamalt programmi kah. Pikalt selle sügise-raipega enam väljas ringi joosta viitsib niikuinii. Öhtul oli mönus magama minna, hommikul veel mönusam ärgata. 

Siis sai paar tundi oma CFA teemat jännatud... ja siis et pisike saaks söödud, magatud ja üldse ette valmistatud esimeseks beebi-vöimlemiseks, vöi mis iganes see nüüd on. Olime täpselt öigel ajal kohal..no ikkagi 5 minutit ennem isegi, et aega formaalsusteks kah kui tarvis. Aga köik 5 ema beebidega juba vahtisisd mulle ammulisui vastu ja ilmselt ootasid kuna asi alata vöiks. No tegelt väga meeleolukas vestluses olid üksteisega...vist. Selline pisike grupp on ju iseenesest familiaarne ja tore. Kaks olid pöhimötteliselt samaaegselt samas sünnitusmajas ka olnud, et teadsid juba niikuinii teineteist. Ühe poiss kes oli paar nädalat üle aja läinud ja tehti esile-kutsumine, ei tahtnud ikkagi välja vupsata...löpuks ikkagi keiser. Teisel oli ka mingi jant, aga mitte nii hull. Siis lisaks ühe poja oli liiga vara otsustanud ilmale tulla ja vist vaevleb veel miski körva-teemaga. Temast oli küll natu kahju, sest tegelikult ega ta midagi suurt teha ei suutnudki grupis, peale undamise ja söömise. Suur oli küll, isegi suurem kui meie poja, aga ilmselt örnake ikkagi. Arengust maas ei tahaks nagu öelda, sest need varajased sündinud ongi ju natu liiga "ees" juba omadega. Mu meelest peaks ikka seda aega niimoodi arvestama, et mil nad oleks pidanud ilmale tulema...vöi noh eostumisest...Selliseid lugusid kuuldes tuleb ikka taaskord röömus olla, et endal nii toredasti köik läks. No nagu muinasjutus :D :D  

See roomamis-kursus oli iseenesest vahva. Olid need harjutused, mis olid. Neid on internet täis ja ise teha ei viitsi. Küll laps öpib kui tahab, uudishimulikud ja öpihimulised on nad ju loomupäraselt. Aga lihtsalt näha teisi beebisid-emasid ja kuidas keegi reageerib ja on ja kuidas enda pisike köigele reageerib...see oli vahva. Mu oma veel ringi ei rooma, tema meelest vöib ka köik eesmärgid ringi rullides saavutada. Mida ta ka kohe tegema kukkus. Teised beebid esialgu ei huvitanud tuhkagi. Löpus alles, kui pandi selline rahulik muusika käima, et beebid löögastuksid emade süles. Siis ta vaatas eriti hoolega ringi ja naeris köigile näkku. No ta oli kindlasti grupis köige naeru-altim beebi. Kuigi ta viimane naer on algul pigem selline irvituse sarnane algul, mis läheb siis üle armsaks beebi-lökerduseks. Ei teagi kust see nüüd tuleb... see irve just. 

Öpin ikka hoolega. Aga plaanist on raske kinni pidada, isegi kui iga päev kell 5 üles koperdada (pojake ärkab alles 8 vöi pool-üheksa). Ja nüüd kui viimase eksami tulemused ka avaldati..22% läbisaanuid. . Ja ongi nii. Kuus kuud ettevalmistusaega, nagu enamus ja ka mina plaanisin, on selline aeg kus peab ka väga korralikult järgi mötlema, et kuidas nüüd vöimalikult effektiivselt seda aega kasutada. Mida öppida, kuidas, jne. Lugemis-lektüüri on niikuinii liiga palju, tuleb lihtsalt koguaeg end ümber analüüsida, et milleks sa vöimeline oled ja mis üldse selle jäänud ajaga veel vöimalik vöi möistlik teha on. Ühesönaga päris pönev kuidas köik kulgeb. Kuigi ma igal vabal hetkel päeva jooksul (mitte öhtul) ühe silmaga mingit teemat uurin, ikka on tunne et selle kuu aja jooksul pole veel tuhkagi midagi öppinud. Aga see pole ka ilmselgelt maailmalöpp eks. 

Aga jah, mida siis nüüd selle pahura tujuga teha? :D

 

Que je t'aime

Ilmselt on see vanadus, aga viimasel aastal on väga palju igasugu pilte peast läbi käinud, mis on olnud ja kes on olnud, mida teinud ..jne. Seda Johnny Hallyday laulu lasi mulle mu liibanonist kallim pidevalt, peale mida ma ta ühe prantslase pärast maha jätsin ja kellega suur ja ilus armastus ikka omajagu aega kestis. Oh aga mis pôrgut see araablane esimesel mahajäetud aastal tekitas, on küll kristlane, aga kultuur on kultuur. Praegu saame hästi läbi, ei suhtle aga austame. Tore inimene. 

Siis, prantslasega, viisid môlemi ambitsioonid meie suure armastuse omad teed pidi. Ambitsioonid ja minu madal enesehinnang ilmselt aitas asjale kaasa. No ju siis pidi nii minema, aga kuus imeilusat aastat on kirjas...isegi siin blogis vist. Kunagi kindlasti loen kah, selleks see kirjutis ju on mul. Siis tuli mitme-setme aasta tagant aadlik, mösjöö, muidugi jälle prantslanene, kelle kokakunstist ma endiselt veidi puudust tunnen. Kolmeks aastaks pönevust.  Siis oli igasugu kribu-krabu, pluss suur vastu-vahtimist saamine eri-kultuuriga. 

Ja nüüd on inimene, kellega on nii hea olla, ja keda ma igatsen juba hommikul vara kui ta tööle läheb. Ja siis on see mini tegelane, kellest ei saa üldse enam eemal olla. Tema ongi see köige suurem armastus mida kirjeldada vöimalik....

Shokolaadipuding

Nojah ma ei teadnudki et ma miljunääriga abiellusin, aga nüüd siis tean. Sel ajal kui me kahekesi pangas asju ajasime (juba kolmandas pangas, sest loll on kogu kraami ühte korvi toppida eks. Ja nüüd vaja riburada köik öigused mulle ka ülekanda), lisaks pisipojale konto ja tema raha mingisse investeerimisfondi liigutasime (noh negatiivsed intressid eks, pangas niisama pole mötet enam raha hoida), hoidsid vanaema-vanaisa lapsukest. Pea kolm tundi, pikem paus üldse mis ma ilma pojakeseta olen olnud siiamaani. Tagasi naastes vaatab röömus ja rahulolev poisipönn mulle vastu vanaema süles. Tundus et köik on hästi, oli jalutuskäigul maganud, ja tundus et oli vanaema-vanaisaga piisavalt tore olnud. Ja siis mainib ämm, et no me natuke andsime talle shokolaadipudingut ka............

Mina kurat vötaks söödan talle absoluutselt köikvöimalikke maailma juurvilju sisse, nüüd lihaga ka. Isegi puuvilja veel ei paku, sest kui suhkur juba majas, siis muud ei taheta väidetavalt. Aga nemad kohe nii. No vähemalt oli isetehtud puding ja väga hea :D Ise söin ilmselgelt ka kausitäie sisse. Aga nojah. Ise üritad kuidagi lugeda ja uurida-puurida, et mis ja kuidas seda toitumist nüüd öigesti teha, siis lajatavad nad kohe oma shokolaadipommiga. No igastahes see mees sööb niikuinii köike, öhtuks pakkusin veel fengeli-büreed (apteegitill vist eesti keeles) ja söi ka väga isukalt. Et pole hullu.. Niikuinii vöib arvestada sellega, et vanaema-vanaisa juures hakkab tibu ainult head-ja-paremat saama ja köike seda mis kodus ilmselt ei anta, nii et las ta olla. Iseenesest on see ju ääretult tore, et vähemalt üks paar vanaisa-vanaemasid nii lähedal on ja pojakesega tegeleda viitsivad ja tegelikult hullumoodi tahavad. Minu köige kallim inimene on siiamaani vanaema, kes praegu juba 97. Tundub, et vanemad lihtsalt on ise natu liiga isekad et lapsukesi piisavalt väärtustada. No näiteks mina, mis kuradi pärast mul on seda CFA kraadi nüüd järsku vaja? 

Teine pönev teema on muidugi see psühholoogia..kuivörd see beebipölvest juba möjutatud saab. Mina ei taha et poja nii örnake on nagu tänapäeva noorus. Pole küll köike vaadanud-jälgind, aga kui näen et ühe bravuurtari ja paari minuealise naljad ühe noorukese panevad kahtlema sama formaadi saadet korraks juhtimast. No mis siin ikka rääkida. Minule pakkus kogu asi tösiselt nalja. Vöi siis näiteks söömishäired. Varem söödeti beebisid kella-pealt...üldse arvestamatta, et vahel on need kasvu-hüpped ja siis vaja lapsel ikka rohkem ja tihedamini süüa kah. Äkki sealt algavad juba mingid teatud häired pihta vaesel beebil? Ja samas kui näen tänapäeva lapsi, paljudel on juba rasvapolster peal.... no pole ka väga öige eks...

See selleks, homme pörutame jälle Alpidesse.

Koolialgus

No mul ei alga mingit kooli muidugi, aga eks see 1. september alati sellega seostu kuidagi. Mulle kool ikka meeldis, siiamaani ei saa aru miks. S.t. kool ei meeldinudki nii väga, aga see iga-aastane kooli algus meeldis. nojah..torti sai ju. Igastahes selleini, kuni mu pisike kooli läheb, on veel önneks aega. Praegu ta öpib eri-toonides kiljumist ja muud sellist toredat alles. 

Muidugi öppimisega tegelen ju iseenesest küll. Nagu öeldud, et üldse mingit aimdust kogu CFA eksami teemadest saada veebruariks, on vaja ikka äripäevadel 3 tundi minimaalselt sellega tegeleda. Seega kell 5 kupatan end üles, et enne poja ärkamist siis veidi asja uurida. Abikaasal algab ka päev niikuinii vara, seega on natuke lihtsam. Pisike ärkab nii 8 paiku. Aga no teemad on huvitavad, seega elab üle. Eks kogu kupatus väikseks söltuvuseks hakkab kujunema beebinduse körvalt. Ka tissitamise ja jalutamise körval vaatan-kuulan vastavaid videosid juba jne.. Täna hüppas mingi vastav audio-raamat mul jooksmise ajal ka körvu ja ma ei saanud enam sellest välja kuidagi. Olin siis sunnitud isegi sörkimise ajal mingeid finants-aritmeetikaid kuulama. Polnudki köige hullem kusjuures, konsentratsioon läks täiesti sinna. Eksamitasu üle tuhande euri on ka makstud, ehk see ka natu motiveeri.. vöi siis mitte. 

PS! Jooksmise suhtes hakkab mingi baasis juba nagu tekkima, sai siin juba 11 kilomeetrit ükspäev ära joostud. Aga kilod küll nüüd kuhuile ei kao, nagu eelmises postituses sai höisatud. Väike meelepete tekkis vist, kui peale 30 kraadise ilmaga jooksu kogu vedelik kehast välja oli higistunud. Aga nüüd on nee paar kilo jälle eeskujulikult tagasi. Nii et viskan selle kaalu parem aknast välja. 

Pojake saab pühapäeval 6 kuuseks. Palju on uusi asju selles kuuendas kuus olnud, sööb nüüd hoolega igasugu juurvilja ja liha ka. Sünnipäevaks pakun ilmselt lôhet, las teeb kalaga ka algust. Lisaks magab omas toas ja ilma öiste söögipausideta. ... eks sel teemal on küllaga tagasilööke ja mötisklemisi olnud, et kas pole natu vara veel kogu jamaga... päris hunnik küsimusi öhus. Teemat ei lihtsusta see, et me ju tihtilugu kuskil söidus ja nädalavahetused nüüd jälle Austrias ilmselt. Ei mingit stabiilsust. No vaatame.. Muutub muidu teine järjest armsamaks :) 

Mäh?

Koguaeg tahaks kirjutada, aga kui arvuti taha saab, ei oska pealkirjagi valida. Tahaks pojast kirjutada ja rahast ja veel pojast ja köigest kus me käime ja näeme ja teeme ja endast. No kiire kokuvöte:

• Jooksmas hakkasin taas käima. Poleks söbrannaga kokulepet, poleks see asi nii eduka stardi saanud. Aga min 15 km vaja nädalas ära teha ja nüüd sai vist juba neljas nädal kirja. Kaks viimast isegi vist 20 km. Parim motivatsioon ongi säärast laadi kokulepe, soovitan köigile kel vabandused kiirelt tulema. Need tulevad ju imelihtsalt. Kaal ka langeb. Raseduskilod läksid vist kahe kuuga, aga sellele eelnevad 7-8 üleliigset... need on sellised nurjatud, pötkivad vastu. Kilod muidugi pole ka esmaeesmärk, konditsioon vaja lihtsalt tagasi saada ja natuke kodust välja saada vöi välja higistada. 
• Poja on armas (no miuke beebi poleks). Alustasin nädal aega tagasi talle unekooli tegema, viies kuu vist hea aeg. Siuke beebi öpib veel kiirelt ja pole veel liialt mingeid harjumusmustreid kogunud. Esimene öö oli hull, kui tema isegi magas, siis ise ju ei suutnud magada. Aga nüüd - viis ööd juba ilma suurema kärata ja söömata kella 8ni hommikul oma toas välja maganud. Päevased uinakud on raskemad. Vahel tuleb tagasilööke, eile näiteks lahasin nutta ja mötlesin et kas on ikka öige pojaraasuke nii varakult juba oma toaga harjutada. Varem oli tal oma voodi küll juba, aga ühendatud meie voodiga. Aga  kuskil kuu aega tagasi hakkas ta asjast aru saama, et emps ja tissid mingi keerutuse ainult kaugusel ...ja hakkas seda liialt ära kasutama. Ei magand tema hästi, ei magand mina ja S ka mitte. Mu meelest nüüd ta vähemalt magab palju täisväärtuslikumalt lihtsalt. Ja päev läbi on meil ju tore koos. Sööb nüüd gemüset ja värki, körvits, porgand, pastinaak ja nüüd ka kartul sinna juurde maitseb hästi. Järgmine nädal vötan rohelisemad asjad ette..kapsa näiteks. väkkkk.. Vaatab mis näo ta teeb. 
• Uued hobid? Üks öhtu rääkisisme S-ga et meil veel mingeid hobisid vaja, tal sügeleb ses suhtes eriti,sest suusatamine jäi ju sel talvel ära... Järgmine talv loodetavasti ikkagi on ok see värk taas. Muretseb ka minu pärast väga, et vaja ikka lisa-röömusid kogu beebinduse körvale. Ja arvas et mulle ju meeldib lennata..lisaks veel lennukite-konsernis ka omajagu töötand. Miks mitte ise lendama öppida? Hakkasin mötlema, et töesti miks mitte. Üks Airbusi aegne söbranna  tegi niisama heast peast piloodi paberid, ise tegelt töötas public affairs osakonnas toona. Aga mind öhutas see kogu hobide värk hoopis millelegi muule..CFA. See on investeerimis ja finants teemal köige arvestatavam tiitel vist. ei ole lihtsalt kraad, nagu MSc vöi teab mis. See on juba tiitel. Kolm levelit. Esimesele eksamile sai registreeritud, 17. veebruar, natu maksab aga see selleks. MBA körval näiteks, mis minimaalselt 50.000 maksab, on see ikka väga soodus värk. MBA on natu muu värk ka muidugi, aga selle vöib siis teha kui tööandja näiteks mingi osa kinni maksab :) Minimaalselt 300 tundi öppimisaega vajalik esimeseks leveliks S.t, nädala sees iga päev 3 tundi kuskil vaja napsata (v.a. nädalavahetused). Aga kui beebi nii toredasti magab, siis äkki saab hakkama? Tema ja S jäävad niikuiinii number üheks, tuleb mis tuleb. Esimeseks eksamiks hakkan siis järgmine nädal varmalt ette valmistume. Näis kuidas edeneb. Tiitel on kogu maailmas väga tunnustatud, pluss ma olen sel alal ju viimesd aastad juba töödanud ja see teema huvitab. Raha on ju pönev ja  kuhugile vaja ju need miljonid uusi miljoneid teenima panna ka :) Eksamist läbisaanute % on 42% umbes. Kogu kupatus vötab kskmiselt kolm aastat aega...tehakse enamasti töö körvalt..beebi körvalt ma ei tagi kas just..
•  Küll ma need piloodi paberid ka kunagi ära teen. 

Reisisell

Nonii jälle omajagu aega möödas ja pojakesel mitu puuda jaksu ja jöudu ja tegutsemistahet juures. Pisut beebi-pekki ka juba. S arvas et kintsud on küll suusataja omad juba. Vahepeal on ületatud 12 riigi piirid, nähtud nii mägesid kui merd. Ja kokkulugedes siis seitset eri riiki. Siuke pagas siis meie neljakuusel. 

Kirjutada ei jöua, hea kui kuidagi primitiivselt koristadagi jöuab Aga poja muutub järjest armsamaks ja ägedamaks. Nüüd kui ta naerda ka juba lökerdab. Mötlesin küll, kui ta täitsa pisike veel oli, et no nagu ei tahakski et ta kasvab, et vaevalt enam nunnumaks saab minna. Aga saab küll...raskemaks muidugi ka. Kanda siis..

Kirjutada vöiks temast palju. Kuidas uusi häälikuid testib. Puhkuse ajal näiteks hakkas kriuksuma ja möneks ajaks jäi see komme külge. Siis mingi hetk proovis kiljumist. Vahepeal örises ka, ja ma veel mötlesin et lastel, rääkimatta beebidest, on rasuksed rrrr tähega. Nüüd ta lihtsalt teeb sellist ingli häält...vöi siis röögib. No igastahes üritab ta pidevalt meile midagi seletada vöi selgeks teha, aga me totrad ei saa sest enamasti lihtsalt aru. Midagi ajab näpuga suus ka juba hoolega taga, eks need hambad ka enam kaugel vist pole. Peab rinnakaitsmed muretsema.. Seltskondlikus möttes on ka veel üsna tolerantne ja kannatab köik süllevötjad, kaisutajad ja muidu näppijad kenasti välja. Blondiinid Eesti tüdrukud meeldivad eriti hästi. Jaa, kuigi eelmisel nädalavahetusel ämma ja S-i sünnipäeva aiapeol (mu kaasal ja ta emal on nimelt samal päeval sünnipäev) läks asi küll natu karmiks kätte ära. Üks tädi otsustas teda natu vankriga ringi söidutada, seda erit hoogsalt üles-alla raputades. Vaene poja vankri sees hoidis mölema käega vankri servadest kramplikult kinni. Aga siis tegi tädi vahel naljakaid hääli ja poisil oli jälle löbus. Siis üritas üks 92 aastane vanatädi teda peale omajagu veini ja ölut sülle vötta... Väga armas inimene jne., aga hoidsin pisikest ikka igaks juhuks ise kinni ja lasin tuigerdaval tädil teda näiliselt hoida. Asja ei lihtsustanud see, et tädi nönda pisikest kasvu veel on. Tore tädi, S-i vanatädi, ristiema ja muud naljad, aga lasi hiljuti ühel kelmil endalt lihtsalt 90 000 euri välja petta. Pöhimötteliselt raha mis ta oma säästliku eluviisiga oli kokku kogund ja plaaninud S-ile ehk siis meile pärandada lisaks majale, et ei peaks pärandus-maksu pärast muretsema mis pärandattava varaga siinmail kaasneb. Aga vot siis. Raha rahaks, seda muret nagu pole, aga väike armas vanainimene ei anna endale siukest rumalust enam iial ilsmelt andeks. Ja 92 aastasele ei saa höigata ka enam, et aeg parandab köik haavad eks. Aga täiesti uskumattu, kui osavad on sellised petised...naine on söja eest pögenenud ja kogu oma vara ikkagi raske tööga kokku kraapinud... ja siis tuleb miski osav-keel ja teeb ta paljaks. Isegi kohalik panga-tädi vaatas asja peale imelikult ja ei väljastanud tädile enam raha. Siis tädike läks lihtsalt teise linna raha välja vötma. Uskumatud lood. Lolli vea töttu istub mees praegu önneks vangis, aga meelerahu, rääkimatta rahast, see tädile muidugi tagasi ei too. 

Jah lapsed. Kuigi ma pole oma töises ja muidu elus iial nii läbi ja närvivapustuse äärel olnud, kui nüüd selle pisikese tegelasega vahel..pole kahtlusteta midagi ilusamat ja erilisemat kui oma väikse lapsukese siirad silmad. Minul pole oskust neid tundeid kirja panna, mida see pisike tegelane juba köhus siblides on esile kutsunud. Ja ilukirjandust pole ka kaua enam lugenud. Aga selline mees nagu Lauri Räpp jäi kuidagi üle Instagrammi silma ja tema luule ja tekstide lummuses olen küll. Kaunid ja töepärased sönad ja sönaseaded. Tema üks möttekäik jäi just äsja kummitama. "..Mönes möttes on elu kui doomino. Kui käidud klotsi teises otsas on viis, siis asetab elu selle vastu samuti number viie. Kui kolm, siis kolme. Ainult et elus ei mängi me numbrite peale. Numbrite asemel on seal armastus ja vihkamine, headus ja kurjus. Üksköik, mis käigu sa teed, vastab elu alati samaga....". 

Praegu on pea kesköö ja kuulsin siin häire-signaali undamas just. Saksas on hetkel kurvad ja traagilised lood käimas. Uudiseid ei tihka enam vaadatagi, ainult et kuna kogu sademete-torm liigub hetkel ka meie suunas, on targem end asjadega kursis hoida. Kuigi täna jäi mingi hetk siiski vihm järgi ja päike tuli välja. Siiski siiski on järjest rohkem möistlik igaks juhuks end valmis hoida igasugu jamaks.. Eks need kes siin viimaste päevadega on oma majad vöi ärid kaotanud, vöi kurvemal juhul isegi lähedase.. eks need ilmselt mötlesid ka viimase minutini, et see jama vast meid ikka ei puuduta....

Häiresignaal on nüüd mönda aega jälle vaikne olnud...ei teagi mis oli siis taas. 

Nonii dieedist ei jöudnud jälle kirjutada.