Laisk

 Tsenaarium 1

Lasteaias poja  sôbranna ema töötab supermarketis, teeb kôike - kassa, asjade välja ladumine jne.. Siis toob lapse kell 14 lasteaiast ära. Mia, sôbranna meie pojaksel. Siis ilmselt tegeleb temaga. Isa on rekkajuht ja on alles ôhtuti kodus. Ja siis läheb ema veel mingile teisele tööle ôhtul. Ja lapse peab ta isegi külmal talveilmal rattaga lasteaeda viima, sest mingi natu üle kilomeetri vôi kaks on ikkagi vahemaad. Et isegi autot pole...vôi juhilubasid. 

Tsenaarium 2

Lastearsti ülevaatuse tähtaeg oli veebruari lôpus. Ja nad olid selle suutnud kuidagi tuksi keerata. Ja kelle peale sa tige oled...ikka see daam, kes nö vastuvôtus on. Täna läksime puugi-vaktsiine tegema lapsele, aga vanematele teevad nad kah vaktsiine. Aga ainult vaktsiine siis. Otsustasime et teeme kôik korraga seda. Vastuvôtus daam küsis mu mehelt, et kas tema on see varajane sôitja, kellest ta alati mööda sôidab. Mu mees ütles, et ilmselt jah. Naine sôidab kella 3-4 vahel öösel ajalehti ringi ja siis töötab laste-arsti kliinikumis vôttes vastu pidevalt telefonikônesid jne ...no mis seal kôik tegema peab. See on väga stress asi. Ja ta on ka väga hea sel alal tegelikult.

Tsenaarium 3

Eelmine nädal lasteaias mainis lasteaia juhataja, et tegelikult meil läheb ju päris hästi. Neil on lapsed, kes elavad vanematega ... neli inimest, pisikeses korteris 4jakesi ühetoalises korteris pluss köök..koos. 

Tsenaarium 4 

Ema saatis mulle paki Eestist, teisipäeval ja reedel jôudis kohale. 4 päeva Eestist Saksa. 4 km kaugusel olev ametiasutus saatis meile dokumendid. Kestis 8 päeva. 

Tsenaarium 5

Tuttavad kodumailt elavad kah ...kuust kuusse. Ei mingit säästu ega miskit. Kel vaja järsku hambaid korrastada, on vaja laenu vôtta... 

Ja neid tsenaarimeid mi ma tean on veel hunnik! :-(

Ühesônaga siinmail on asjad järjest rohkem metsas. Ja üldse näen päevast päeva inimesi, kes rabavad nagu hullud, et kuidagi hakkama saada. Ja mina olen laisk, igasugu vabandusi tuues. Laps jne.. Loomulikult ma jauran temaga veel päevad läbi päris korralikult.  Aga päeva jooksul vôiks palju rohkem saavutada ka muud.

No tegelikult just selle pärast ma ju töötasin tudengielu kôrvalt kohati kolmel kohal. Siis kui oled noor ja saad hakkama. Ma olen kôike teinud. Hotelli peldikuid koristanud, laos töödanud, jne. Kôike vôimalikku. Kunini alagasid need Deutsche Börsi ja Airbusi ajad.. ja kui suured korporatsioonid sinu vastu huvi hakkasid tundma. Ja see ei olnud kergem kui peldiku puhastamine. Sa pidid iga päev ikkagi üle oma varju hüppama. Iga päev. 

Et siis siht silme ees - rohkem peaks end jälle liigutama hakkama. Aitab virelemisest. 

Sel nädalal

Poiss taas lasteaias. No vahepeal olime siin natuke haiged. Palavik ja köha. Muidu rôômus ja rôôsa, aga oli näha et väsis lôunaks teine ikka täitsa ära. Mul oli ka paar päeva palavik ja külmavärinad, mida pole teab mis ajast juhtunud. Aga väga hull see asi ei olnud. Ainult üks ôhtu andsin talle tôesti ibuflam siirupit. Ja oligi asjal lôpp. Enda puhul ei teinud miskit, lihtsalt vist keha higistas öösel kôik jama välja. Lasteaeda teda ei viinud veel, sest oli natuke ikkagi väsinud kôigest. Punkti pani muidugi suusa-nädalavahetus mägedes. Värske ôhk, suusatamine ja siis oli juba kogu mingi viiruse trall möödas. 

Täna oli lasteaias nö arenguvestlus. Väga meeldiv ja huvitav. Sest see teema ikka painab mind. Aga jäi hea tunne sisse, et vist sai ikkagi ôige lasteaed valitud. Sest kuigi lapsi on kokku 75, tundub, et vaadatakse ikkagi ka väga individuaalselt, kuidas kes areneb. Ja pannakse väga palju tähele.  

Sel nädalal sai üks korter, kus eelmine üüriline vanaduse tôttu lihtsalt lahkus..  uuele üürilisele välja üüritud. Sel nädalal said kôik spordi ja muusikakooli värgid tehtud. Lisaks käisid täna veel akna-tegijad môôtmas ja arutamas...talveaed tuleb ka ju veel ja uued aknad niikuinii. Ja lisaks veel peale lôunat tuli kaminameister, kes asja üle vaatas-hindas ja oma arvamuse ütles. Kôik on vôimalik. Tore. Ühesônaga tihedad päevad hetkel, sest mais vôiks lammutamine lahti minna. Mees niikuinii lôhub allkorrusel juba kôike mida jaksab..vana vannitoa värgi on välja lôhkunud, mingid kahhelkivid vms seinades ja pôrandates. Ilmselt tuleb uus pôrand igale poole puidust. Isegi köögis. 

Ja mind ta ôhutab iga päev takka, et mida sina tahad?? Mees môtleb igapäev, et nüüd eletrikut ka vaja, et kuhu me mis voolu just sisse seame, aias ju ka tahaks ilusat valgustust jne.. Mina loll mingis sovjet- kuubis üles elanud...ei teagi nagu, et mida mina tegelikult tahaks? Kuigi ma olen oma peikade tôttu näinud ju nii Pariisi tipp-kortereid, kui ka St. Tropezi villasid. Ma pole sellistele asjadele kunagi tähelepanu pööranud. Et milline vôiks olla see köök just täpselt jne. Mis pôrand. Mismoodi vannituba. Täielik ohmu...Samas paar kolm neli lapsepôlvesôbrannat... ehitavad ja mässavad kuni söögilaua lampideni välja. Ja kes töötavad samal ajal ja on hunnik lapsi. Ma...vist olengi arvanud, et kôik peab juba olemas olema. No nii lollakas eks. Nüüd vaja endal môtlema hakata. Eks ma ennast vaikselt harin nüüd lôpuks. Kui mitte praegu, siis kuna enam?

Jah üks soov on mul alati olnud...saun. Ehk see saab ka kuidagi sisse-ehitatud..

Täna ma kraamisin ka oma paberivärgi täiesti puhtaks. Ajalugu sellest saati kui ma Saksa tulin. Kôik palga-sedelid, uutesse korteritesse vôi linnadesse sisse registreerimised. Mida iganes. Töölepingud, mida mul on olnud palju. Kôik sai nüüd ära visatud. Ma isegi ei teadnud paari asja enam, näiteks kuskil algusaastatel töötasin ka C&A s kinga-osakonnas. See oli nagu mälust täiesti kustunud. Tegin paar fotot nendest asjadest, ja läks prügikasti. Iseenesest on kuidagi hea tunne asju ära visata. Ja nüüd peab iga päev ilmselt ette vôtma kriitilise pilguga mingi kapi ja siis ilusti kôik mitte-vajalik välja sorteerida. Päris puhastav tunne iseenesest :)  Ônneks mul seda sodi pole viimase kümne aasta kolimiste tôttu liiga palju enam. 

Kahjuks ma olen ka ära visanud ilmselt oma vaktsiini-passi, mis siin Saksa tundub ülioluline olevat. Esmaspäeval lähme kogu perega puugi-vaktsiinile, ja mul pole endiselt seda dokumenti. Ehk saan siis uhiuue. 

Robustne

 Mul ikka lähvad need môtted taas selle peale, kuidas poja sündis. No oli just nelja aasta sünnipäev, ehk sellepärast. Ja mida rohkem ma kuulen ümberringi jutte sôbrannadelt...seda tänulikum ma olen, et mul vähemalt sellega traumat polnud. Kes punnitas 12 tundi ja lôpuks tehti ikka keiser, kes pidi totaalselt kokku ômblema. Isegi poja sôbrantsi ema, suur ja tugev naine. Venelanna kah veel. Ta ka vaevles nädal vähemalt veel haiglas ômbluste pärast. Ja siis oli laps veel kollatôve ohus. Kes sünnitas vees, ja sai ka korraliku trauma. Kelle poeg ka kuidagi valet pidi välja tuli ja sellest saati käivad osteopaadi juures lapsega...  jne...Ainult keerulised juhtumid. Ja siis ma môtlen meie peale. Keeruline  oli see, et mu vererôhu peale otsustasid arstid, et peame sünnituse nö esilekutsuma. Mul polnud häda miskit, tundin ennast väga hästi.  Aga seda laadnab ma vist ise olin ja mees kah, et enamvähem teadsime, et nüüd läheb lahti. Ja siis oligi poiss kohal. Imearmas. Haigla ämmaemandad imestasid, et misassja nii kiiresti...

Mul oli pisike sisemine ômblus mis tehti sekundiga ära sel hetkel kui laps mulle kätte anti. Ei pannud nagu üldse midagi tähele. Enne kui laps üldse rinna otsa sai. Ja lisaks voolas piim  ka kohe minu olematutest rindadest. Seesaama venelanna, vôi ka mône muu sôbrnna puhul, kellel rinnad ikka korralikud.....ei toimi.. Ainult pumpamine. Aga minul oli ônn ikkagi toita last nö loomulikul viisisl...oma imepisikeste rindadega. 

Ja see on ilus kogemus. 

Kunagi arutasime natuke mehega, sest tôesti isegi ta ka on kuulnud ulmelisi asju, mis kôik ei toimi jne. Ütles, et noh  sa oled selline robustne naine..

Ja nüüd kui mu vanaema 101 aastaseks sai, kôik toovad välja et no head geenid vist. Robustsed geenid :-)))) Ei kurda. Minu jaoks oli lapse kandmine ja sünnitamine puhas rôôm ja pole kehale mingeid jälgi jätnud. Et minusugune vôiks tegelt sünnitada äkki tôesti 5-6 last. Aga noh...asjad on nii nagu nad on ja me oleme rôômsad oma väikse suusataja üle. 

Nii

Asi läheb järjest pônevamaks Saksa bürokraatiaga. Ükski pôliskodanik ei näri sellest enam läbi. Ja meil on laual hetkel kolm teemat. Korterit siis. Kaks surma juhtumit (vanaduse tôttu, loomulik). Ja üks..dementsuse teema, kus daam peab praegu kuskil nö hullumajas oma viimseid päevi saatma paraku. Kuigi füüsiliselt ta on väga tipp-topp. Loodan, et minu 101 aastast vanaema selline asi enam ei kimbuta. Siiamaani on üksi hakkama saanud, saab ka viimaste hetkedega üksi hakkama. 

Aga nüüd siis kôik korraga. Ämm on täiesti alla andnud, kes tegelikult kôigega varem tegeles. Aga tema vaatab ainult kus saaks soodsamalt juustu osta jne. Samas jookseb kinnisvaralt iga kuu vähemalt mitu-sada vôi tuhat euri kuhugile.. njaa. Tegemist nüüd jätkub, et selgus majja saada. Äial on ka häirekellad lööma hakanud, et misassja. Ta pole kunagi asja süvenenud, aga nüüd kui me ka asja kallal, tundub, et hakkab môistma olukorda. 

Espresso macchiato

Vaatasin Eesti laulu finaali vôidulaulu taaskord seepärast, et üks väga lahe tuttav,  elab Austraalias, arvas et seekord ta Euroviooni küll jälgib. Esimese hooga ei tundunud väga eriline, aga jäi kummitama ja kôik see järgnev show muidugi. Äge. Lase minna. Kunstnik ja provokaator. Kvaliteediga teeb asja.

Aga sellest ei tahtnudki rääkida. Nädal oli puhkust mägedes, kus ma ka kaasa suusatasin. Ja see on kôige vôluvam asi, kui su pisike mees punastest mägedest alla surab, nagu nalja!! No nii armas!! Ma ei jôua talle praegu peaaegu et järelegi. Ja siis sa näed tema silmist, kui uhke ta selle üle on! See on palju ägedam, kui et ta lasteaia-loomaaias jälle päev vastu on pidanud. Ja seda ta ônneks ka teeb. Aga järjest rohkem ikkagi môtlen selle lasteaia ja süsteemi peale, et ....kuidas nad küll suudavad 75 last ühte süsteemi suruda. Ônneks see kus tema on, nad lasevad tal teha mis ta tahab....surub ennast kuhugile nurka oma diivani peale ja jälgib seda janti. Ei söö...isegi seda mis ma kaasa olen andnud. Algul ma kah oietasin, et no kuidas sa siis ei taha teiste lastega kaasa mängida jne.. Aga järjest rohkem mulle tundub, et ...püha müristus....tore ongi, et sa sinna sisse ei sulandu. Lihtsalt harjuma peab et on mass...ja on need kes massiga kaasa ei lähe. Ja seda rohkem olen hakanud oma pojakest toetama ja kaasa-elama. Sest egas ma ja mu mees pole ka kunagi tôsiselt selle nö massiga kaasas läinud rôômuga.  

Aga jah...selles lasteaias on lapsi vähemalt 15st eri-rahvusest ja kultuurist. Aasiast Aafrikani. 

Homme on sünnipäev. Tegin hunniku pisikesi muffeneid lasteaeda. Homme tuleb ka ta sôbranna külla, kes paraku pole samast lasteaiast, aga toredad on koos. 

Aga meil käivad hoolega ehitus-planeerimistööd. Täna oli mingi vee-süsteemide spetsialist kohal. Eile käisime kööke ja vannitubasid kaemas. °onneks meil on enamvähem üks maitsemeel. Paraku päris kallis...Täna sai aias neid kuramuse juurikaid veel välja kooritud. Kôige armsam oli, et väikemees täie hooga kaasa töötada tahtis ja tegigi seda. Nii et tulevad huvitavad kuud... Iga päevaga pisike samm edasi :) 

Iga päev on mingi teema, ja ilmselgelt on kôige targem hakata asju koomale tômbama ja kastidesse pakkima, vôi ära viskama, maha müüma vms, kinkima, vms.  sest aprilli keskel peaks elamine olema puhas, et saaks ehitustöödega pihta hakata. Ônneks on koht olemas kus môni kuu elada. Vôi môni kuu rohkem...sest eks need ehitustööd ole nagu nad on. Aga iga päev on môtted nüüd sellel :) No ja see on tore

Uus

 Hm...

Esimene reaktsioon kui sa oma uude elukohta sisse astud. 

Ma oksendasin peaaegu sinnasamma..

Mees teeb siiaamaani nalja, et no ilus algus. Elamine anti üle ilma et oleks kôik puhastustööd tehtud, seinad värvitud jne. . Nagu tegema peab eks. Esimest korda ma panin selle okse-refleksi selle arvele ka, et armas vanadaam ja nagu vôôras korter jne. Aga ... isegi mu mees ütles, et arhitektil oli  ka seal halb. See ei ole mingi hais vôi asi, aga niimoodi elamine üleanda pole normaalne. Nüüd läheb niikuinii asi notariaati, et kuidas niimoodi? Vanadaami vend, kes on ainuke päria, on pärandist lahti öelnud. Seega, peab notariga riigi vastu minema. Sest pärand kuulub nüüd riigile. Jah! Bürokraatia. Aga olgu need seinad ja kôik puhastatud. Sest täna oli tore päev. Saagisime sellest aiast kôik vôimalikud vôsad ja puud maha. Mitte mina, mees ja äi...sest nemad oskavad. Homme tuleb kopp. Juured...kôik maatasa. Aga täna jälle sellest elamisest läbi sammudes. Viimased sammud....okseeffekt.. 

Mees juba kratsis kukalt....

Aga niikaua kui need paar suurt ämblikuvôrku ja need kolletunud seinad sealt ära pole. Mina ei suuda seal vist miskit teha. Tôsiselt. 

Aga muidu teeme plaane juba kuidas aeda kuvandada, ja kuidas uus suur vannituba saab jne. Vähemalt oleme üsna ühel meelel. Less is more. Küll ma saan oma refleksist ka üle loodetavasti. 

Ja kôige toredam vist on see, et kôik naabrid, kes nüüd teavad, et meie selle jandi üle vôtame, .... on rôômsad. Täna üleaia naabrinaine ütles, et see on tôesti tore uudis. Ja tundus, et ta tôesti môtles seda isegi tôsiselt :)  

Lisaks sellele on veel teised projektid...nii paar. Kôik korraga!

Ja mina suusatan ka jälle. Ükskôik mis need arstid räägiavad . 

Ime

Ime on see, et ma pole ônneks suuremat sorti juurde vôtnud oma praeguste eluviiside juures. Need paar ülekilo, mis juba enne rasedust olid, on endiselt omal kohal küll. Aga ei rohkem ega vähem. Varem sai ju kasvôi lihtsalt kônnitud (kas siis töölt koju, vôi lapsevankriga jalautamised vms.) oma 4 km päevas ikka. Pluss veel ehk väike sörk juurde vôi suusatamine vôi ujumine. Nüüd sellest saati, kui lapsevanker ära, ja pôlvevigastused (ehk siis pea 2 aastat juba), pole isegi kôndimisest enam miskit. Jah lapsega jalutamine, aga no see teenib ainult värskes ôhus olemise plusspunkte. Muidu teen kôike autoga. Esmaspäeval otsustasin, et aitab naljast, nüüd hakkan ka kasvôi poes vôi muid ringe tehes jala käima. See tunnike päeva jooksul saab ikka ju vôetud sel ajal kui pônn lasteaias on. Kaks päeva on vastu peetud :-) Näis siis kuidas edasi. No muidugi on mul see velo-masin ka kodus, aga värskes ôhus liikumine on ikka midagi muud. Motivatsioon on olemas. 

Noh, eks poja nüüd hakkab rattaga ka sôitma, et ses suhtes läheb ka tagajooksmiseks ilmselt. Ehk siis aktiivsemaks see eluolu. Lootust on suveks vormi saada taas :-)