Suvi

Nüüd on küll pikk vahe sisse jäänud, terve juuni ja juuli. Kirjutada kohe mitte ei oska enam, mitte et millestki poleks kirjutada. Koguaeg toimub miskit ja shôu käib. Paar märksôna ehk:

- Ehitus edeneb jôudsalt. Varsti saab hakata seinu värvima ja pôrandaid sisse panema jne.. Lihtsalt, et august on siin puhkuste kuu, ja siis tööd veidi seisavada paraku.  

- Elu ämma äia juures edeneb. Vahel harva, nagu eile korraks tekkis tunne, et ei taha enam. Aga eile ma ei tahtnudki mitte midagi, egas mitte kedagi, ja terve päev oli metsik väsimus ja närune tuju. 

- Floßfahrt oli vahepeal, väga meeleolukas parvesôit meie linnast Münchenisse. 

- Ühe tuttava 40s juubel, lapsi oli palju, lapsehoidja oli kohal. Ühesônaga kôigil oli tore.

- Üks Antoni sôber Quentin sai 4seks, ja oli terve päev tegemist ühes Alpi-loomade pargis, kus loomad üsna vabalt ringi jooksid ja sai neid toita (enamusi) ja palju mänguväljakuid. Terve päev tegevust ja nii äge oli, nii lastel kui emadel. Lôpuks veel McDonalds, ja mida sa hing enam ihkad eks (lapsena siis). 

- Ja no "meie" nö. ämma-äia suures aias on juba palju lapsukesi läbi käinud ja rôômsalt aega veetnud. Trambulin, liivakast, täispuhutavad "pool" id ja kôik siuke olemas. Puhas rôôm. Pojakesel on paar väga toredat sôpra tekkinud. Ühele sôbrannale üritas ükskord isegi musi anda, aga tüdruk ei soovinud. 

- Mul on metsik respekt tekkinud oma mehe suhtes, kes töö kôrvalt veel kogu ehitusvärki pushib ja hindades tingib jne.. Töömehi on ju palju, kes laovad müüri, kes sätib veevärki, kes elektrit jne.. Paljud asjad on selgemaks saanud, mida ta varem on pidevalt üritanud mulle selgeks teha. Elu on lihtsam, kui ei tahagi enam kôigile meeldida ja on ükstapuha mis sinust arvatakse. Mitte muidugi nende inimeste poolt, kes sulle endale korda lähvad. Aga palju neid on eks? Ja ei tee paanikat 2 minutilise hilinemise pärast...näiteks. 

- Poja ôpetab mulle pidevalt enese kohta uusi asju. Mu mees ja mu poja on mu elu suurimad ôpetajad!

- Poja on üldse tore ja vahva ja armas (enamasti).

- Täna bookisin piletid Eesti. Väikse reisi peab ikka sinna ära tegema. Aga alles septembris. Enne seda on eksam ja lasteaia teemad jne.. Aga hea tunne on. Eks korra aastas vaja ikka ära käia.

- Kilpnäärme tabletid jätsin ära. Näis mis tagasilöögid keha esialgu teeb, aga loodame et pikemas perspektivis on ôige otsus.

- Vererôhk on kôrgevôitu, pandi 24h môôtja peale. Kirjutati retsept. Ostsin küll tabletid välja, aga nende tarvitamisega veel ootan. Loodetavasti mônikümmend aastat vähemalt. Üritan liikumise, toitumise ja muu sellisega asja kontrolli all pidada. 

- Täna panin end doonoriks ka kirja. Järgmine nädal. Pole aastaid midagi sellist teinud. Viimane aeg taas. 

- Mees just saatis vannitoast (istub vannis ja soojendab konte :-))) ) pildi käsikäes vanapaariga, kus all seisab "Sich zu verlieben ist einfach. Verliebt zu bleiben hingegen, ist etwas ganz Besonderes". Kes saab aru, see saab <3

Uhke

 Uhke oma poja üle. 

Ma olen olnud selline vastik ja karm ja jälle järsku leebemaist leebeim ema. No mis laps sellest aru saab? Tohuvapohu. Aga viimasel ajal kui ka käratan (sest mul käib tôesti kôik kohe nullist sajani), siis tômban kopsud ôhku täis..ja siis seletan, et miks nii ei tohi ja miks nii veits viltu läks, sest kust kuramusest peab nelja aastane juba kôike teadma eksju. Ja hetkeseis on isegi selline, et tuleb isegi naer peale vahel, kui käratada tahaks. Aga no mida sa ootad? Päris kindlasti on vahe emadel kes on 20 vôi emadel kes on 40+. Kannatuse piir juba eks.. Minu üks suurimaid soove oleks tegelikult veel üks beebi... Aga no seda ilmselt enam ei juhtu tee mis tahad. Eks see beebiisu on tulnud sellest, et kuskil kolm koolikaaslast vôi sugulast (minu ealised) on nüüd beebi saanud. 

Vahel tunnen, et olen ka bipolaarne..äärmusest äärmusesse. Kuigi see diagnoos vist tähendab midagi sügavamat. 

Kunagi sôbranna rääkis ühest ühisest tuttavast, kes on bipolaarne ja kes just lapse sai. Et arstide soovitusel ei tohiks sellised üldse lapsi saada. Ma selle nö "bipolaarsega" väga tihedas suhtluses pole, aga minu meelest toimib tema pereelu paremini kui mônel, kes seda igale poole postitavad.  

Lasteaia väljasôidul dinosauruste-maale sain nii mônelegi küsimusele vastuse. Mina ka ei kippunud seal kogu aeg igasugu teiste emadega vestlema jne.. Kasvatajatega niikuinii mitte. Hmm .. miks siis poiss peaks, kui tal on selline eeskuju?  

Täna sai ühe väga toreda emaga ja muidugi tema pojaga aega veedetud. Ta poja oli algusest saati natu tôrges ja jäi pea lôpuni selliseks. Kogematta sôiti mu poja talle vastu säärt oma rattaga. No püha müristus milline kisa lahti läks. Sai selgitatud, et peab vahemaad hoidma jne.. Mu poja vaatas ja oli nôutu, sest ta isegi ei pannud tähele et ta sellele teisele nüüd korraks oma rehvi puudutas. Siis oli jama et karusell on liiga kiire... siis oli jama nii ja naa ja teisiti. Ja karjus see laps ikka korralikult selle kahe poole tunni vältel. Poja vaatles ehmunult alati. No ilmselgelt oli see teine natu üleväsinud ja koormatud kuidagi. Mingi hetk leidsid ikkagi poisid ühise keele. See oli muidugi armas. Ilmselt peab rohkem kohtuma, sest tegelikult nad lôpuks ju said hästi läbi ja poja ütles ka, et tore oli.  Oh see laste paaritamine siin suurel maal on ka selline trall. Elaks väikses külas ...kôik toimiks niisama. Aga igastahes peale seda hädakisa tundus mu poja nagu tôeline hero vôi inglike.  Ei nutnud, ei vingunud, lihtsalt tegi oma asja. 

Homme tuleb müürija ja müürib meile ühe seina valmis. 

Ja mida rohkem aeg edasi, seda rohkem saan aru ütlemisest "rääkimine hôbe, aga vaikimine on kuld"  :)

Uus avastus

Kaius Kiivramees. 

On alles nimi. See peab küll seto  olema. Aga iga lausega ütleb asju välja, mis mingis makro-mikro-neno majandus-ôpikus 20 lehekülge vähemalt vôtavad. Vôi kogu raamatu isegi. Mina usaldaks oma raha küll tema kätte, kui peaks vajadus tulema. 

Mitte et ma pean, vaid et ma saan!

 Evelin Võigemast 

ütles nii. Üks ilus, elutark ja inspireeriv naine. 

No eks ta nii ole eks. Vôiks tôesti môelda pigem nii, et "mul on see vôimalus!" näiteks trenni minna, jooksma, jalutama, midagi tervislikku süüa, lapsega vôimalikult palju aega veeta, koristada, pesu perele pesta ja triikida jne. 

Korteri ümberehitus läheb usinasti. Uus ukseava on olemas. Täna vist laotakse juba ühte seina paika. Vee-tehnik juba asjatab, et vannitoa kraami ette valmistada. Konteiner aknapanijatele on tellitud. Siin ikkagi peab veel kohalikult valitsejalt nôusoleku saama, et siuke suur konteiner ehitusprügi jaoks kuhugile ette valmistada. Kôik maksab ilmselgelt. Diivani valisime välja. Delux värk, motoorika ja kôige muuga. Himolla, hea Saksa kvaliteet. 75 % allahindlust..ja ikkagi 6000. Huvitav jah kuidas need allahindlused toimivad eks?? Mees mainis, nagu Türgi bazaar juba. Aga jah, Saksa kvaliteet - mida väga paljude teenuste kohta enam öelda ei saa. Näiteks rongiga sôitmine..katastroof. Vôi siis Lufthansa jne..  Aga diivan on selline punane...natu roostes, aga puit-pôrandaga sobib suurepäraselt. 

Plaate käisime vaatamas, nii vannitoa pôrandale ja seintesse saavad ilusad suured plaadid. Ja kôige vahvam oli muidugi vanni jaoks plaadid. Mainisin, et kui kôik on selline beez, valge ja hallikas, siis vôiks ju vann näiteks türkiis-roheline olla? Mees nôustus. Leidsime lauad, mis pole türkiis, aga väga mônus selline sambla roheline ilusa mustriga. Ja no muidugi ..voila.. kôige kallim hind. Aga lihtsalt nii imeilus. Käisime mehega veel kogu plaadi-halli läbi, aga nii ilusat enam ei leidnud. Mees juba mainis, et kui tema miskit leiab, siis on see ilmselt kôige kallim. Kallis maitse on tal tôesti. Patsutus enda ôlale :))) Igastahes olen pônevil, mis sellest kôigest saab. Äge projet miskit sellist koos teha...seda enam, et meil on ônneks üsna üks maitse. Ja kui pole, siis arvestame teineteise argumentidega. See tuleb kasuks ;-) 

Hetkel meil on ka korter mehe vanemate juures kindlustatud, kus on suuur elutuba, suur magamistuba, suur vannituba, ja siis mini-köök - no vot see on väljakutse. Muidugi see ka, et vanemad iga kell uksest sisse vôivad astuda, aga üldjuhul sujub asi hästi. Kôigil ikkagi oma privaatsus. Oleks ka vôinud ju miskis korteri...ühes toas mônda aega elama pidanud. Vôi ehitusplatsi kôrval.. vôi mida iganes. Ei kurda. 

Päev

Päev nagu päev ikka. Aga noh kutsutakse emadepäevaks. Emad on emad iga päev eks. Ja ainuke asi mis ma selle teema kohta öelda saan...minu jaoks on see üks ilmsel elu suurim kingitus, et saan üldse ema olla ühele vahvale ja tervele ja ägedale poisile! 

Huvitav päev

Enamasti on ju nii, et kas sul on halb päev..kôik keerab tuksi. Sest kui sa juba alustad päeva sellises halvas auras, ja kôik inimesed su ümber on sitakotid jne. siis ka kogu naaberkond ja inimesed ja kôik mis sinuga juhtub ei saagi hästi minna. Vôi on väga hea päev, sest kui vôtad kogu maailma ilusa ja toredana ja rahulikune, siis absoluutselt kôik naeratavadki sulle ja kôik sujub libedalt. 

Täna oli selline päev, et vôta vôi jäta. Hommikul ärkasin väsinunalt. Siis poisiga ....noh see jookseb nüüd kohe ülakorrusele vanaema-vanaisa juurde. Saab sealt jogurti...aga ootab ikka kuniks ma kah oma kohviga kohale ilmun. Siis hakkab alles sööma. No esimesed hetked olid toredad, aga siis pidi lasteaeda minema ja siis läks trall jälle lahti. Sain ta riidesse ja autosse minek ei olnudki ena valulik, tegi isegi vôidujooksu autoni. Aga selleks hetkeks oli minu närv must ja vastik. Ja seda ma selle 10 minutilise autosôidu ajal olin kah. Poja kuulas ja vaikis...

Lasteaias pidi minema kôrvalmajja, sest sinna lähvad kolmapäeviti need, kes matemaatilisi asju ôpivad juba. See maja talle ei meeldi. Seal on tavaliselt teine rühm sees. Ja siis üks pisike tüdruk tegi ka sellist draamat emaga, et kasvataja pidi ta jôuga eemale rebima, ja selline algus pojale on eriti häiriv. Ilmselt ka mônele teisele lapsele. Aga minu numps oli rahulik, andis musi ja jäi asja vaatlema. 

Koduteel nutsin omajagu. No eks kuuseis ka hetkel selline. 

Siis selles nö uues kodus pakkisin viimased asjad lahti ja korraldasin kôik enam vähem nii ära, nagu vôiks. Môtlesin, et jôuan veel jalutama, aga igasugu pisiasjad ja värgid sorteerida ja juba saingi pojale järgi minna. Ta olevat täna eriti tubli olnud ja on isegi sööma hakanud. Ja siis muidugi olime jälle suured sôbrad. Sai natu vanaemaga koos oldud, siis istusime köögis ja lôunatasime hilist lôunat ja siis ta ukerdas midagi meisterdada ja oligi sporti minek. Seal oli täna palju lapsi koos ja tema kaks head sôpra ka, Eva ja Quentin. No eks vist seepärast, et nende emadega saan ise ka hästi läbi, kuidagi sobivad ka lapsed. Quentini vanemad on ka 10 aasta eest täitsa maja üles ehitanud ja ta oskab päris hästi igasuguasju kaasa rääkida. Eva ema on niikuinii tore. Ja lapsed jaurasid, nii et higi tilkus. Peale seda natu aega vanaemaga ja siis korralik vanniskäik, ôhtusöök, natuke telekat ja juba poja norskas. 

Ühesônaga päeva esimene ots...vôi esimesed kaks tundi olid igavesti jamad, aga siis läks asi järjest ilusamaks. Äkki peakski mône halva algusega päeva puhul kas korraks jälle magama minema, vôi siis hakata sebima ja äkki koristama, äkki pikem jalutuskäik, äkki vana riidekapp välja sorteerida? No lihtsalt mingi väike puhastus ükskôik mis viisil. 

Igastahes oli lôppkokkuvôttes üks väga ilus päev.

No mees muidaugi töötas, natu magas korraks, ja siis olid töölised juba jälle korteris, et auk meie kamina korstna jaoks puurida . Eks ta oli kohapeal, tegeles muude tubadega veel. Ühest vaip välja kakkuda, siis äiaga ehitasid veel selle trepi augu ümber ikkagi sellise provisoore kaitsepuu mingitest pôrandalaudadest ja asjadest. 

Homme jälle plaan paigas. Recycling, rehvide vahetus, muusikakool...loodame et ajaliselt saab kôigega hakkama

Ja nüüd enna magamaminemist ikka môtisklen, et kui hästi ikkagi lood on. Ei pea seda ehitus-aega samas korteris vôi kuskil teab kus veetma. Näiteks ämma-äia juures, kellel oleks üks tuba ainult vaba, rääkimatta ühisest köögist ja WC-st. Meil on hetkel terve alumine korrus, kus on elutuba, magamistuba, terass aeda, köök ja oma vannituba. Et noh, kui ei peaks sellega rahul olema, siis mida veel? No muidugi on variante :d aga pole nagu harjunud ja vajalik. Ja nali naljaks - see pisike köök mis meil hetkel kasutusel on, see tundub kôige vahvam paik kogu perele koos olemiseks. Mees nimetab seda U-boot köögiks :D 

Ja endal meenub see aeg, kui vanemad lahku läksid, kus me onu juures ühes toas neljakesi koos elasime mônda aega. Pôrandal vist magasime enamasti..Ja siis pidime linnast maale kooli ja ema tööle sôitma...bussiga muidugi. Hästi ähmased mälestused, ilmselt mälu ei taha mäletada jällegi. Aga jah ..praegu ei tasu vist vinguda. 

Kolitud

Kolmapäeva öö vastu neljapäeva oli siis viimane meie praeguses korteris. Neljapäeval 1. Mai sai siis välja kolitud enamuste asjadega, aga reedel ja laupäeval sai veel korralikult lammutatud ja viimaseid asju kokku pakitud. Non-stop tööd rabatud, ja laupeäva ôhtul kella viieks oli keel nii vesti peal ja aitas! Aga sai ka kôik pôranda puurijatele valmis seatud. Pôranda liistud muidugi ka välja rebitud jne.. Ühesônaga kogu mööbel välja kakutud, kas siis aknast välja visatud ja Recyclingusse vôi siis ämma-äia juurde môned asjad, mida nad endale tahtsid. Ja môni mööblijupp-kapp muidugi ka meie tarbeks, kuhu riideid ja värki panna. Eile ei teinud midagi. Täna korraks käisin korteris poisiga peale lasteaeda ja nöö möll käis. Ühed töölised puurisid pôrandasse auku, teised lihvisisd allkorrusel miskit. Müra oli kohutav. Aga nüüd siis asi käima löödud korralikult.