Hõõgveiniaeg!

Ma teen siin ühe selginemise postituse. Kuna kahel mehel siin osakonnas oli täna sünnipäev siis sai keset kaunist tööpäeva shampat kulistatud. Ja kuna ma täna löunat sööma ka ei jöudnud siis hakkas armsasti ja kiirelt pähe. Ja nüüd ma ei oska/viitsi niivöinaa teadusega tegeleda. Täna paistab üldse üks magus teisipäev olevat. Sest peale tööd lähen prantslastega jöuluturule höögveini mekkima. Jöuluturg on siin ilus, aga no nädalavahetusel oli see küll ilmselgelt ülerahvastatud. Näis kas nädala sees läheb paremini.

Muidu on köik tsikibriki. Löputöö teemale pole ma ikka veel päris pihta saanud…no aga ma tegelen sellega. Tegelemeist segab natuke see, et köik ümberringi on nii targad ja ma ei julge igat jama küsida…peab ennem ikka kole korralikult läbi ja järgi mötlema kui oma suud üldse lahti teha. Tobe see siuke mentaliteet, aga no ma ei saa sellest lahti ka kuidagi. Ja mul on pöhimötteliselt jälle kaks juhendajat ja mölemad on noored ja mölemad on täitsa toredad ka. Sai juba tegelikult eelmine nädal ka öhtustamas ja öllel nendega pluss ühe kauni ex-löputöökirjutajaga käidud.  

Linna naudid täie röömuga. Nädalavahetused on sellised tasakaalustavad nädala ragistamistele olnud. Ega mul neid siin palju ju veel polegi olnud iseenesest, üleelmisel sai kokteilitatud hoolega ja üks öhtu mexico teine mingis itaalia kohas säärt näidatud ja muidu skooritud. Viimasesse läheks teinekordgi, kuna asi nii itaalia keskne oli, oli ka kogu atmosfäär palju hoogsam ja sulanduvam. Eelmisel nädalavahetusel oli asi eesti kesksem, kuna toimus siinne eestlaste jöulupidu. Rahvast oli oma sadakond koos, igas vanuses. Pärast sai siuksemate sarnastematega veel kuskil lokaalis veinitatud.  Köik on siiamaani püsinud ilus ja piirides :)  

Ja mul on hea meel, et Chris ka siin ringi tolgendab. Tema küll kolmandal korrusel, mina esimesel, aga eelmine nädal pörkasin temaga iga päev kokku. Ta on siuke täielik mitte-tüüpiline-saklsane, seega löbu laialt. Ainuke jama, et ta on köigele lisaks ka neetult ilus mees. Ok, järgmine üritus töösse pühenduda!

Ps! Eesti piletid on ostetud! 

Elekter

Ôhk säriseb elektrist! Peaaegu nädal aega Münchenis oldud ja naudin igat momenti. Kuigi egas see tulemine ka teab mis libe ju polnud. Ja kôik need hüvasti jätmised viimasel nädalal. Kogu kupatus läks jälle nii kiirelt ja viimsel minutil, et pea käib siiamaani ringi. Eelmisel reedel sai veel viimse lubatud minutini tööd rabatud. Viimane vestlus ülemustega, tagasiside saadud ja antud. Täiesti viimsel sekundil, vôi no ôigemini -15ndal minutil  sai veel personali osakonnale jälile ja sai oma kaardid värgid ära antud. Mul oli tegelt päris nutt kurgus ära minnes, aga eks see vist seepärast ka, et magatud ka see viimane nädal teab mis ei saanud. Aga on ju facebook, nüüd kus töösuhteid enam pole :) Lisaks lemmik-bossile, lisas ka osakonna juhataja mind oma sôpruskonda. ülla-ülla see hakkab juba reegliksm uutuma. Börsilt lahkudes tundis tollane osaknna juhataja ka mönda aega veel huvi, et kuidas elud-olud. Reede öhtul hakkasin siis oma kodinaid kokku pakkima ja laupäeval minek. Elukohast ma nii nutt kurgus ei lahkunud, lihtsalt sôbralikult. Ja Müncheni poole, teadmatta veel kuidas kôik siin toimima hakkab. Polnud mul ju veel 100% kindlat elukohtagi. Oli ainult paar üsna lahtist varianti. Ja seetôttu olengi üli-ülitänulik sôbrannale, kes mind oma kodinatega Münchenisse transportis ja teisele sôbrannale, kelle juures paar esimest ööd peatuda sain. Esmaspäeval siis uus töökoht ja elukohaga läks ka ônneks ikkagi ja teisipäeval kolisin siis oma uude kohta ümber. Naine kes enda juures tuba üürib on siuke bio-inimene, elamine on ilus puhas ruumikas, elukoht ilusas linnaosas, ainult et kesklinna on pisut sôitlemist. Ja täna nägin, et isegi turg on ümber nukka. See küll ainult reede pärastlôunati aga seegi tore, saab värskemat kraami. Töökoht senimaani on enam vähem ok, lôputöö teema muidugi tundub keeruline nagu jôle, aga mul on kaks juhendajat kohapeal ja paistavad siuksed toredad olevat. Ja hunnik geeniuseid ümberringi, äkki motiveerib. Linna ka juba nati uudistatud. Selle eesti sôbrannaga on juba ujumas ja saunas käidud, siis kokteilitamas üks ôhtu, kolmapäeva jäi veel üks shiki-miki after-work üritus, kuha ma Chrisi ka kaasa haarasin. No nagu sôbrantsile kombeks, oli see ka siuke üle Müncheni kôige peenem seda laadi üritus vist. Mitte et siuksed üritused mu lemmikumad oleks, ülbed mehed ja shikid naised. Ma tegelt neid viimaseid nende  hundipilksete pintsaklipslaste kôrval tähele panna ei jôudnudki. Üritus ürituseks, meil omakeski oli igastahes tore. 

Ja siis see särakas...siiamaani toibun ja ei saa maailmast kohati üldse enam aru..ja endast ka mitte. Aga no ju see peapööritus veel kogu nendest muutustest ka veel vôimendab seda elektrilööki. 

Mahalammutatud eneseteadvus vaja jälle samm sammult korda saada.   

Arstil

ma käisin täna lôpus kôriarsti juures ära. Arsti juurde satun üldjuhul üliharva ja enamasti ekstreemsetel pôhjustel. Minu nö perearst on mind näinud korral kui mul läksid huuled üheks suureks villiks kätte ära (aga see oli peale suusatamist ja suurt tüli G-ga, nii et pöhjuseid oli valikuliselt). Lihtsalt ma ei saanud ju siukse näoga tööle/kooli minna ja oli töendit vaja seepärast läksin apteegi asemel arstile. Siis oma varvastega peale maratoni ja löpuks oli jälle niisama arstitöendit vaja, sest ma ei viitsind eksamile minna. Aga kuna mul see poomistunne on kestnud juba mitu aastat ja nüüdseks on see juba iga päev kallal, siis tôin selle pôhjusena lagedale. Tôendi sain ja suunamise ka ja niisiiis täna käisin spetsialisti juures ära. Doktor tegi kahe minutiga asja selgeks. Nii kui lôuad pärani ajasin, kamandas ta need kinni ja hakkas hoopiski nina uurima. Ja jama ongi hoopiski seal! Seda öeldes, meenus mulle ka üks artikkel kuskil "yks'is" (vist) kellegi auväärse professiori-teadlase poolt, kes nüüdseks vist juba surnud. Aga seal ta rääkis pöhjamaalase kitsastest nina-ma ei tea -söörmetest vöi asjadest, millest pidevat igsaugu probleemid tegelikult alguse saama. Miskipärast oli see mulle meeldejäänud. Ja see olevat nüüd minu kôris-nöörimise pôhjus ka. Kuna nina ei funksi eriti korrapäraselt, on kogu "hingamis-raskus" köril.. Lisaks selgitas ta muu käigus ka täiesti ära mu meeletu janu viimasel ajal. Niisama ma seda tähele ei pannudki, aga külas olles just. Pooleteise liitrised veepudelid kaovad märkamatult mu vaesesse kôrisse ja mul ongi tôesti koguaeg janu. Kurk on järjepidevalt kuiv. Vot siis. Nüüd vaja siis väike op ühes ninasöörmes teha lasta ja teises vist körvetatakse lihtsalt miskit. Eks ma vötan selle asja Münchenis ilmselt käsile, saab kägistamis-tundest lahti!!

Suveräänne

niiniii. vahepeal sai ennast kaunis armsas Eestis värskendatud. Eks see koduskäik, sôprade nägemine, perest rääkimatta ole hädavajalik. Tallinnasse küll paraku ei jôudnud :( aga kaugel need jôuludki on eks. Peale naasmist, tööl uuriti juba, et kust see sära. No ikka Eestist ikka sealt :) Lisaks sai ju veel koolikokkutulekul käidud ja vene keelt ka praktiseeritud. Nimelt kui bussiga vanaema juurde sôites istus minu kôrvale keegi joobes venelane liitrise sarvikuga ja oli väga suhtlemisaldis. Mulle pakkus alguses kôik lôbu ja purssisin vene keeles talle vastu nii kuis jaksasin, kuigi ütlesin küll et po estonski pashalusta ja ja ne magu.  Aga pônev oli jälgida, et üritades rääkida keelt, mida ma elus kôige kauem olen ôppinud rääkida üritades, absoluutselt kôik muud vôimalikud keeled meelde kargasid. Siis kui ta armastust avaldama hakkas ja telefoni numbrit päris, siis muutus asi muidugi tüütuks. Aga teadmiseks, et kui öelda "nikagda" annad hea! vene-keele oskusega inimses môôdu välja küll. Vähemalt see sarvikune venku väitis nii. 
Aga muidu. Järgmine nädal viimane töönädal siin. Taaskord sai südamevaluga viidud lahkumisavaldus kohta, kuhu seda niisama naljalt ei viida. Aga kustotsast minul seda pragmaatilist môtlemist. Ja nagu ma juba pikemat aega siin olen vingunud, uuendusi oli vaja. Käies Münchenis tööintervjul tundus lihstalt kôik nii ...mônus. pluss nostalgia. On mul meeldivad mälestused tollest ajast ja igast reisit mis sinna olen teinud. pluss muidugi paar väga armsat sôpra, isegi Chris kuulub sinna alla, kuigi teda "armsaks" on küll vägagi veider tituleerida. See oli ilmselt kôigile selle meie joodik-rühma liikmetele üsna meeldejäävaks ajaks. ikka töö ja lôbu koos, nagu peab...pluss intriigid. Aga nüüd siis pole teemaks enam satelliidid ja navigeerimine, vaid raketid. ühesônaga big guns nagu mu lemmik inglane selle peale kostis.
Nii et pôhimôtteliselt ma nädala aja pärast jalutan juba kaunis Münchenis ringi. No linn linnaks, aga linnapilt on lihtsalt ilusam, selgem ja valgem :) Nad ju konservatiivsed nagu shveitslasedki igasugu välismaalaste suhtes. Aga mul ju nahk valge kui lumi :D ja silmad heledad, pealegi pole mul integreerumisega erilisi probleeme tekkinud. Mis tähendab integreerumine eelkôige? Ikka keele ära ôppimine. Vaatan, et teema on viimsel ajal nii siin kui seal päevakorras. Muide mind on aktsendi järgi viimsel ajal just bayerlaseks vôi siis shveitslaseks peetud, nii et sobib äkki :D
Nali on aga asja juures hoopis see, et mul pole ju elamistki. Distantsilt on seda pisut rakse leida (no München on minu praegustest koordinaatidest umbes sama kaugel kui Pariis ja Eestis olin ju ka). Aga eks ma olen ikka tegutsenud sel teemal olen. Otsin ikka sellist "ühika" taolist. Ma ei tea kas eesti keeles üldse siukest terminit kehtib. Päris ühikas see ju pole, lihtsalt korteri jagamine. Kokkuhoidlikus Saksamaal on see väga tüüpiline variant inimestele, kel veel peret pole. Lisaks see on ju sotsiaalne ja ma olen aru saanud et inimestega suhtlemine on üheks vôimalikuks ravimiks igasugu meeleolu häirete puhul. Niisiis olen siin kôige levinumas elamis-otsingu portaalis ikka inimestega ühendust vôtnud ja kuna mul endal kuulutus ka üleval, siis on minuga ka ühenudts vôetud. Tegelikult määravamaks ongi osutunud just need, kes minuga on kontakteerunud. Sôelale on jäänud kaks varianti. Üks on kesklinnas, moodne, elukaaslasteks oleks üks pankur ja üks med-ôde kes üsna harva pidavat seal korteris olema. Tuba paraku möbleerimatta, nii et jälle hakkaks mööbli-muretsemis jant pihta. Teine variant on 48 astane daam, tuba on suurem, üür paarkend euri väiksem ja möbleeritud. Aga kesklinnast juba oma 15-20 minutit eemal. Rohkem olen suhelnud selle Thomas pankuriga kesklinnast, isegi eile sai telefoni teel pea tund aega lobisetud. Kuna ta oli pisut ôllene, reede ôhtu ikkagi ja München :), oli üsna naljakas. Lisaks selgus et voodi ja riidekapp oleks olemas ja minu esimese üüri eest läheksome koos  ikeasse minu tuppa mööblit muretsema. vot siis. lisaks seletas ta asju saksapärastelt nii pikalt ja keeruliselt, mispeale ma tavaliselt kipun ennast välja lülitama ja ôiged faktid vôibla lähvad sootuks kaotsi, siis kohati sain aru, et ta ikka pole üldse huvitatud. Igastaes täna tuli selle ôllesuse suhtes vabandav sônum ja et tema kujutaks minugaga  kooselu ette küll. Kuigi tundub, et see mees on pigem elukaaslasest huvitunud kui kaaselanikust (näitavad tema igasugu uurivad küsimused, näiteks minu G sai tituleeritud "angezogene handbremse'ks" ), aga lôppkokkuvôttes saklastega on asi ohutu. nad on nii viisakad ja seadustesse vormitud, et hirmu nad küll kuidagi ei valmista. Mind tituleeris ta aga vastuste järgi suveräänseks, ei oskagi seisukohta vôtta on see hea vôi halb. Muide nägin seda thomast isegi unes. Olin vara varahommikul suvises Münchenis, ja tegin aega parajaks kônneteel väikest uinakust tehes, no lausa keset teed jah. ja siis ta sealt mu tööle minnes leidiski...no hea tôlgendus asjale muidugi.
Ja see teine naine jätab ka väga meeldiva mulje, kuigi päris rääkinud ma temaga veel pole, ainult tihe kirjade-piltide jagamine. Järgmine nädal helistangi. Eks siis näis, kes valib, keda valib ja kui plindris ma tegelikult omadega olen. 
Töö enda suhtes ma olen lôpmatult pônevil, tôsiselt!!! Ikkagi raketid :DD

juhuu ma saan ülehomme taas lennata! olen ma juba mainind kui väga mulle see meeldib. küll muidugi ainult sellised lühemad lennud.

endale meelespeaks..

I invite you
take the time
 and come to Mexico
 I will take you with ancestral people with a lot of wisdom
 it will open your eyes
we can go to ancestral rituals of prehispanic tribes
 they see the world with a completely different perspective than we occidentals
 they are not contaminated by all this crap
 its lovely
 to feel good with yourself
 to feel calm
 and to love yourself
 they teach you how to feel again
 and stop thinking all the time
 to feel life
its a real life experience
......

Täna ônnestus pôgusalt G-ga rääkida. Meil see suhtlemine on ôige närsueks jäänud viimasel ajal. Aga kurtsin talle oma unenäo ka ära, mille peale ta ainult smile saatel "oula" mainis....mis oli üsna kergendav. Seda ta ütleb alati, kui ma midagi eriti totrat jälle suust välja ajan. Ütles hoopis palju toredamaid asju. Ise rabab nagu hull ja on ülirahul. Karjääri ta ju sinna tegema läks ja seal on see vôimalus mônevôrra suurem kui konservatiivses Prantsusmaal.  Loodetavasti ei pinguta teine väga üle...ta ka selline addictiv inimene ju.