ingel kesapôllul

Ma endise ôhinusega tahan paar kilo maha saada. Aga nad ei lähe ju kuidagi. Need on vist ikka need aastad, mis kôike kôige rohkem pidurdavad. Söönud ma olen viimasel ajal ju normaalselt. Aga siuke lihaseline tunne on liialt. No siuke matcho...pole üldse ilus, ja ma ei taha. Ja ma ju käin ainult jooksmas (väga môôdukalt) ja vahel harva rullamas, mis värk. Rasv lihase all peidus ikka vist mängib oma rolli. Ei meeldi üldse. Peab söömise täitsa maha jätma vôi? No täna näiteks sôin päeva peale ainult ühe ôlle ja ôhtul pisut mingit riisi segu. Eile lôuna oli küll normaalne aga ôhtuks vein ja kitsejuust. Jne. Alkohol on muidugi ainult nädalavahetusel lisaks... ja mitte alati.
Täna peale pôgusat Müncheni kauniduse avastamist (nägin ka siinse surfi ära! jah siin jôe peal on ühe silla all miski tammi sarnane moodustis, mis tekkitab teatava laine, kus siis surfajad olukorda ära kasutavad) ja mônusat kohvikus istumist tegin ka väikse shopping tuuri. Plaan oli osta tossud ja uued balerinkad, naasesin hoopiski kleidiga. Ja siuke kleit, et teab kas julgen kunagi selga panna. Liiga armas vist minusuguse jaoks. Muidugi kui ilm peaks jälle 30 kraadi lähedale trügima, küll ma siis kannan ka. Ega miskit varjata iseenesest ju ka pole. Linna peal ja igal pool näeb hullematki välkumas.  
Aga et tänane ja M. Huvitav huvitav kuidas see värk edasi läheb... kuidagi kahtlaselt palju on juba kokku saadu ja aega veedetud ja nalja saanud. Tema ülima viisakuse tôttu ja see et ta alkoholi ei tarbi, ega aru ei saagi mis ta môtleb. Aga irooniat tal jagub täitsa ja see on muidugi positiivne. Ainuke asi mida oleks vôinud nii vôi naa môista, oli tätokateema. Nimelt ma olin talle maininud, et kord joogisema olekuga mul tekkis soov endale tatokas teha. Aga ei suutnud nagu välja môelda et mida ja kuhu... ônneks. Nüüd käivad tal igasugu variandid muudkui peast läbi. Kuna täna sai vabaduse-ingli juurest mööda jalutatud, siis olid teemaks inglitiivad...  seljale (ingel nagu ma olen eks)... mille keskel see ühe liitrise ôlle klaas. Ôdusas kohvikus ta isegi joonistas mulle kavandi valmis. Ja arvas et ta vôib isegi proovijoonistusena mul selja täis sodida küll. Aga 'joonistamise' asemel läksin ikkagi shoppama. Mina püsin nüüd rahulik. Lasen otsustada kes otsustama peavad ja suudavad. Jälgin lihtsalt mängu ja reaktsiooni..kes ajab iiveldama, kes paneb magusalt muigama, kes toas ringi karglema (ônneks on siiski neidki). Nii vôi naa, eelmise G vastu ei saa niikuinii keegi.. Ja soovidega peab tôesti ettevaatlik olema. Nagu juba mainitud Dhruv tulebki Saksa ja juba tulevad ettepanekud.  Ainuke asi, et nüüd peab vaatama, kuidas töö kôike vôimaldab, miski 400 km ikkagi. Aga ehk annab oma ülikooli linnaga muud ka ühendada. Näis. Aga soovidega on ju samas ka see jama, et kuidas kunagi. Ühes raadio-vestluses keegi väga meeldiv intervjueeritav pajatas soovide eripärasusest: Näiteks mees kes soovis endale saada viimase aja aasta kuulimat mercu mudelit, sai ka selle.. 50 aastat hiljem. Vöi siis teine kes unistas oma unelmate naisest, teade absouluutselt igat pisiasja kuidas ja milline ta olema peaks..kohtus temaga ka, aga oma pulmapäeval. jne .
See selleks. Endal oleks vaja üles ärgata taaskord ja miskit oma eluksega peale hakata. Pônev nädal oli.
Näis mis uus toob....

Njäu

Scharlett Johansson on üks näitleja kelle puhul mind üldse ei huvita kuidas ta näitlemisega hakkama saab. Teda on lihtsalt ilus vaadata. Ilmselt ta ikka näitleb ka üsna hästi. Muidu jätavad mind naisnäitlejad iseenesestki môistetavalt üsna külmaks. Jajah isegi see Brad Pitti naine.
Oi aga nüüd tuli meelde, et Robbie oli/on ju Münchenis mingil filmi esitlusel.... ja ma ei läinudki kino ümber kiljuma. Nüüd vist on hilja juba ka...  täna kargab ta vist olümpiastaadionil take thatiga ringi hoopiski.

Tegelikult kasvab aga üks kärsitus sees, muudkui kasvab ja kasvab. Ja ma tean kuhu need kärsitused viivad..mitte kuhugile. Môistlik meel ônneks ütleb, et olekski parem. Aga praegu ma selle vastu ei saa... ja ei tahagi. Naudin olukorda :)  Masohist nagu ma olen..
Oot oot, ja milleks mulle seda môistlikust üldse hetkel tarvis?  Vist ainult nende külge kleepinud stalkerite pärats, kellest üks vist oleks nôus isegi tööd vahetama mu pärast.  See on täitsa jôle teema tegelikult, kuidas üks mees saab nii lolliks ära minna. Ja ma ei oskagi praegu muud teha kui ignoreerida. Lihtsalt. Muu ei paista toimivat.

Aga esmaspäevast algab uus katsumus, uued inimesed, uued teemad. Jeerum kas sellise asjaga kunagi harjub ka...no ikka vist küll. Minu trenn on juba parajalt lihvinud ja suurt enam ei paanitse. Aga ikkagi jälle samm täiesti teadmatusse. Ja veel missugusesse : ) Sellesse vôiks ju haakuda küll. Saksamaa sôjatööstus laieneb ju ..vôi korrektsem oleks ikkagi öelda, et Euroopa oma. Ja ilmselgelt nôudluse tôttu, mille muu.  Relvi on vaja. Kuigi siinsed kasvôi Liibüasse sekkuda ei tahtnud, siin sepitsetud kvaliteet-relvad on seal kasutuses ikkagi. Siuksed lood. Mitte, et mina midagi relvadest jagaks, mina pean ainult kontsulteerivate ettevôtetest mingi parem kasutatava süsteemi sepitsema. Et kes just mida teeb, päästikuid vôi tangirattaid vôi Eurofighteri tiibu, no mida oganes. No tegelt kôik selgub niikuinii alles järgmisel nädala.

Mis muidu. Saksamaal jahitakse Norra intsidendi tôttu igasugu sotiaalvôrgustike kaudu natsi organisatsioone. No ja arvake ära, kus neid just kôige rohkem peidus on? Ikka siin, Bayerimaal. Igasugu meetmeid üritatakse kasutusele vôtta. Nojah, ma nägin ükspäev bussis ka Hitleri koopiat, vôi vähemalt kutt üritas seda olla. Ärge nüüd saage valesti aru,   Saksamaa pole mingi natsimaa, ta on küllalt maksnud ja sulgi kärpinud selle pärast ja ükski vähegi intelligentsem inimene hoiab siuksest asjast kümne küünega eemale. Afganistaanis ka sakslasi muudkui tuuakse laipade viisi koju, sest  kui see mees tulistada julgeb on ju jälle kohe nats valmis.  Millist hinda küll järgmine pôlvkond ära ei pea maksma.
Aga lihtsalt (nagu igal pool mujal) on ju ka palju primitiimsemat rahvast, paraku vist isegi ülekaalus. See duud keda ma nägi H. vuntsi ja soenguga oli ka mingi ôllekôhuga ja ohmu näoga maakas iseenesets. Ilmselt ohutu, lihtsalt veits väärastunud eluvaatega.  No mis iganes. Ma julgen arvata, et siuke keskmine eestlane on rohkem nats kui sakslane, prantslane muideks ka. Selles on vôôrrahvas küll jälle ise süüdi. Vôi siis maa integratsiooniprogramm... siuke keeruline teema, ja paras nôiaring.

Vaatsin kogematta sex and the cityt. Eks kogu selle raketinduse ja relvade körvale kulus midagi eriti naistekat ära.  Vöib ju isegi vaadata, kuna seal on olemas see punapea ja Samantha ja need geid. Isegi see süütuke ei häiri. Aga Carrie ('Stiiliikoon'?????peategelane? ), see tegelaskuju ajab mul südame ikkagi liialt liialt pahaks. Lihtsalt kohutav. Laadisin endale hoopis Mistresses alla.  Naistekas, aga ikkagi teine tera ja see inglise inglise keel!

Nujah vaatan ja ôhkan siin edasi siis. Homme ja ülehomme enam ei ôhka, siis on muud magusad  plaanid. Kah jälle üks seltsimees M. näitab Münchenit. Et siis mina seda taas lahkelt edasi saaks näidata :)  Ja kes teab mis veel kôike.


Jah New York, mina sinna ei lähe! Varganägu!

play time

Tore tore ma saan tööle. Täna saabus leping ja number seal peal oli päris armas. Rakettide juurest sôjakraami kallale :D ja mötetutest mötetest eemale. 
Sel nädala on neid emotsioone üldse hulgim oli. Lisaks kôigele väike blind date sarnane üritus, mis tegelt ei olnd sellisena möeldud. Absoluutselt mitte. Lihtsalt üks söbranna söber teisest Saksamaa nurgast oli talle maininud, et töötab nüüd nädala sees Münchenis ja on üsna röömus kui keegi talle linna näitab. Söbrants oli muidugi kohe mind letti pakkunud ja mina ju jobutasin ka terve see viimane aeg. Lisaks on usaldatav söbranna ka, nii et mis seals ikka. Aga löppkokkuvöttes see vist kujunes ikka pisut rohkem kui linna näitamiseks... Peale esimest kahte minutit ma arvasin, et tegu on pesuehtsa geiga, mitte riiete vaid selle järgi kuidas ta sönu venitas ja end väljendas vist pigem. Aga see mulje haihtus siiski kibekiirelt. Väga pönev tüüp, ameerika-saksa segu. Disaini öppinud ja ta kohatine kunstnikulik olek lisas vürtsi ainult juurde. Tegelt vöiks pögusast öhtust terve kapitli kirjutada, aga praegu pole sellist kirjutamis-soont päris peal. Mönda asja lihtsalt ei tasu niisama paberile visata.
Eks inimesed juhtuvad su ellu ikka midagi näitama, suunama (vöi siis lihtsalt eelarvamusi siluma :) ). Silmad said nüüd pisut avatumad taas ..olidki kuidagi kissi ära vajunud. Ja raasuke kadumaläinud julgust tagasi ...

Elu Vôlu

Oh elu elukest. Julge korraks väita, et sa venelasi nii üldjoontes ei kannata... no nende lärmakuse, laiskuse ja üldse teatavate ajalooliste pöhjuste töttu :) kui sulle veeretatakse söbraks köige meeldivam ja galantsem inimene üldse...ja oh üllatust, pesuehtne venelane.
Vöi siis väike salamisi môttevälgetus pisikestest rassismi-algetest, kui sind pannaks kokku elama just nimelt tômmumatega. Mis küll tegelt pigem süvendab môttevälgatust. Aga siis veeretatakse sulle nina alla üle nii mönegi aja meeldivaim ja huvitavaim ôhtu-poolik, kelle üheks peategelaseks on just  mustanahaline.




PS! Üleüldse on siuke üldistamine muidugi üks ülimalt môttetu asi. Lihtsalt inimlikud need väisked eelarvamused... mis teha

Patsill

1. Vastuoluline päev täna. Ühesônaga pônev. Öö oli kuidagi uneta, sest eilse jooksu järgne enesetunne läks ikka päris palavikuliskes ja kôhuvaluliseks kätte ära. Aga mis mul sellest, mul ju midagi tarka hetkel käsil pole ja hommikuti kuskil olema ja môtlema ei pea. Järgmisest nädalast asi ônneks muutub. Tänane päev oli ka palavikuline ja nôrk. Väga ilmelik iseenesest, et kust see nüüd tuli keset suve ja nii. Vihastasin end vist ilma pärast siukseks. Sel neetud Ilmal sai vist kôrini, et teda kogu aeg kirutakse, olgu ta siis nii vôi naa.... ja nüüd jandib siin. 

Ühesônaga päeva esimene pool oli kuidagi haiglane. Kell kolm oli telefoni-intervju. CV sai kiita ja tagajärjeks oli ikkagi värv jälle palgeil, energia tagasi ja keha higist leemendav.
Lisaks avaldas lôpuks oma armumise ära üks tobuke, kelle silmist seda juba ammu välja vôis lugeda, mistôttu sai temast jôuga eemale hoitud ja isegi üsa ebameeldivalt käitutud. Eelmine nädal siiski jooksu tôttu sai temaga taas kokku  pôrgatud ja peale jooksu ka ôllel käidud. Inimene on ju iseenesest meeldiv, aga millest ta jälle välja luges teab mida...isegi mu vahetised üsna ülbed märkused ei pannud teda kahtlema, et me kuidagi ühel lainel oleme (no ma pakun et ta ei saanud mürgist üldse arugi, kohutav). Igastahes  37 aastane räägib mulle täna oma 16 aastase tunnetest, mistôttu oli vaja puust ja punaselt selgeks teha, et  suunaku oma tunded mujale, sest mina olen tema suhtes kategooriliselt tundevaba.  Mispeale tuli veel omajagu hala selles laadis, et mu ex on/oli ônnelik mees ... einoh johaidi. Millega seonduvalt tuli muidugi kohe meelde üks hiljuti loetud juhtum teisest blogist, mis muidugi oli palju vahvam ja ilusam. Aga eks sellega ma olen juba leppinud, et minuga mingeid muinasjutte ei juhtu ja kingade loopimisele ja baaridesse jätmisele olen ka juba lôpu teinud.
Igastahes lôpp hea kôik hea, sai vist aru küll, et tema vastu mingeid soojemaid tundeid pole ja ei hakkagi iial tulema ja et me kindlasti ühel lainel pole ja peale jooksmise ka ilsmelt midagi muud ühist pole. kuigi lôppkokkuvôttes oli mul ikkagi vastik maitse suus, et ta üldse kuidagi selliseid lootusi hetkekski heietas.

Aga siis tuli tasakaalustuseks ülitore sônum Jéromilt. J on prantslane, kes tegi ka siin tollaal praktikat ja kellega mul väga mônusad kohvipausid olid ja isegi peol sai käidud ja viina joodud. Ja minu kohatistele lollustele vaatas ta ka läbi teatava muige lihtsalt ja oligi lihtsalt siuke tingimusteta ja normaalne ja tore. vangutas vahel lihtsalt pead. Ta tüdruk on poolakas, seega oli juba treenitud ilmselt isukeste segasema poolsetega. Vahepeal kontakt kadus paraku ära, aga ôilis FB ühendas jälle taas. Igastahes elab ta praegu siin samas Bayerimaal, Nürnbergis. Ehk siis kiviga visata! Ja on huvitatud kokku saama. Mina muidugi ka!

A muidu tuleb Robbie neljapäeval Müncheni, peaks ta hotelli ahistama minema vist...

minna vôi mitte?

Jooksma. Enesetunne on jube kehv ja mis see jooksmine seal enam hullemaks saab muuta... kui üldse siis ikka paremaks. Kui nüüd päike peaks välja tulema, siis lähen. Lubatud!

Nonii, tuligi. Pärast kirjutan edasi..

Igavene pettur ja manipulaator see keha. Enne jooksu oli tunne, et täna möödubki terve päev pikali olles. Aga kuna ma enda suhtes tihtilugu teatavt masohismi välja näitan, siis tuli see jooksmise otsus..  Mürgid vaja kehasta ja kopsust välja saada ja jooksmine kindlasti kiirendam seda protsessi. Ja joosta polnudki mingi probleem, isegi korraliku tempoga sai see 13 km läbitud. Ainuke häiriv asi ehk oli see kôrivähk ma ütlen, aga sellest saab lahti. Mône päevaga peaks asi jälle leevenduma ja üldse enesetunne imeheaks minema ja kogu maailm jälle ilusamana tunduma.
(ei pohmakat mul pole, kui nüüd siuke mulje jäi).
Lisaks paar kilo ikka häirib, pluss bisnessplaan vaja paika saada. Aga nüüd kus ma paari päeva pärast ôhkasn tervisest ja uuest energiast, küll saavad need asjad ka paika.

'Staar'

No ma lihtsalt pean siin välja köhima oma suurt ebasümpaatiat Dagö laulja Saatpalu suhtes. Seda, et ma mingi raadiosaate, mida ma teadlikult kuulama olen asunud ja eriti veel kui Kilumets seda juhib, heast peast kinni löön, ei juhtu väga tihti. Aga seda ennasttäis targutamist ma lihtsalt ei kannatanud kaua välja. Dagö enda suhtes ikka midagi ei kobiseks, sest pillimehed nii palju kui ma neid seal tean tunduvad siiski väga sümpaatsed ja omaala meistrid olevat. Aga laulja hääl mulle kindlasti enam nii sume ei tundu.