Suvised suminad

 Suvi hakkabki mööda saama. Kuigi siinmail pole 1. September just see kategooriline suvelöpu märk, ei alga siin veel kool ega midagistki, siis ilm on sel aastal küll hetkeks juba väga sügisene. 

Juhtunud on ka omajagu, aga kirjutada pole midagi viitsinud..

Kihlusime näiteks

See oli köik üliarmas Lihuniku poolt. 

ps! äkki ma peaks talle mingi muu vähem vöikama nime ikka siin otsima, egas see lihunik just väga nummilt ei köla. No las ta olla siis lihtsalt S. 

Vedas mind Austria Alpides pea 3000 meetri körgusele ja seal mäe tipus kivi otsas puhates, jalgu kölgutades ja imelist vaadet imetledes, tuli ka ettepanek. Köige armsam asja juures vist oli see, et S oli ikka päris pabinas. Tema puhul ma sellist asja väga tihti just ei ole täheldanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et oli terve öö ikka möelnd et kuidas ja mis jne.. ja oli ikka korralikult närvis olnud :)  No asi sai igastahes tehtud, sörmus sörmes, lihased haiged ja päikse pöletus kehas. Aga öönelikud ja röösad mölemad. S'le päevitusid veel eriti karmid sokid jalga, kuna need matkasaapad on ikka körgemad eks. Siiamaani kaunistavad silma :)) 

Tegelikult ega ma sellist kihlumise ettepanekut temalt väga oodata ei osanudki, see tuli ikka päris üllatusena. Tema poolt oleks oodanud pigem midagi säärast, et kamandab mind hommikul end korralikumalt riide panema, et meil on täna pulmad...

Eestis sai S-ga löpuks käidud. Üks jube intensiivne tuur Eesti peal, et saaks poisi ikka köigile vöimalikele tegelastele kenasti ette näidatud. Ilm oli ilus jne, aga puhkus kulus peale seda tuuri ära küll. 

Lisaks on siin nii teisigi huvitavaid sündmusi ja tegemisi olnud, küll külaskäike, paadisöite, Austria-Itaalia-Shveitsi tuur ühel tegusal nädalavahetusel jne.. 

Kaalu viskan ilmselt peagi aknast välja. Egas see enam langema ei peagi tegelikult, pigem töusma. Kuigi miski poolteist kilo on mingil imekomber läinud viimaste kuudega. Vot seda küll ei tea, et mille arvelt.. 

Tööga on kord nii kord naa. Möned päevas on ülipönevad ja toitvad, teine päev jälle ajab lihtsalt öökima. See nädal ma olen küll kuidagi väga hambad ristis oma tegemisi teinud. Aga vahva on see, et peale seda nädalat on kolm nädalat puhkust Korsika peal tuuritades!! Olen nüüd viimased kuud oma prantsuse keelt ka taas värskendada üritanud. Speakly App on kindlasti, mida köigile keeleöpeks/värskenduseks soovitan! 

Keha

Ma olen nii rasva läind!!!! Küll talve pekk, koroona pekk, pôlve-vigastuse pekk. Korralik kombo! Sada kilo kokku ja tsellu vohab. Kole vaadata.. Asi tuleb taas käsile vötta. Liigutama olen juba natu rohkem hakanud end, see tähendab et siiani tohtisin pöhimötteliselt ainult köndida ja eks üritan ka iga päev ikka mingi tiiru läbi tammuda. Ehk lisandub nüüd väike sörk vöi ratas ka ikka. Söömine pole probleem, söön niikuinii üsna tervislikult ja magusat ja saia ei armasta. Praegu suvel ainult lahja kraam lähebki üldjuhul. Aga selle kurjajuure ôlle peab menüüst välja jätma. Viimased paar nädalat on ônnestunud kah ja eks samas vaimus edasi.

No tegelikult on kaal 68 kilo-purakat, aga vöiks ikka kuhugile 60ne peale tagasi saada.

Romanss :))

Haha nali läheb doktori-härraga järjest sügavamaks. Hea küll praegu ma naeran, aga varsti vist peaks natu pidurit panema. No tegelikult mina olen alati selline neutraalne olnud...vôi siis vahel ehk väikse flirdi sugemega...ei tea. Ei mingisuguste tagamôtetega ilmselgelt. Aga tema poolt tuleb järjest rohkem igasugu "märke". Ta on juba ainuke, kes mulle vereproove teeb ja mulle siis oma eranumbrilt alati helistab et tagasisidet anda. Sel nädalal pidin taas kolm korda vereproovile minema. Veen on läbi nôelutud :/  Kuna ma niikuinii nii tihti seal käin, siis uurisin, et kas ta kilpnäärme asjaga ka tegeleb. Ma pole ju vähemalt kuu aega enam tablette vötnud, ja noh proovid näitasid seda ka. Rääkisin talle ausalt ära, et ma olen aastaid juba neid tablette söönud, samas isegi et mul on väga tugev alatalitus, ma pole kunagi mingit vahet näinud enda puhul. Seetöttu vilistasin nende tablettide peale ka viimasel ajal. No eks ta mind veits pragas, aga nüüd on tabletid ja  kilpnääret jälle jälgimise all.

Kui varem ta on mind sôbralikult ôlust veidi natuke patsutanud... eriti peale seda tromboosi diagnoosi. Ma olin üsna kohkunud, see kölab ju üsna koledalt. Aga täna ta lihtsalt kallistas mind.....

Mingit moodi ma ikka ja jälle suudan selliseid veidraid situatsioone enda külge hankida...

Tähelepanu

Ma siin vahepeal ei saand üldse enam aru kui tähelepanu näljas ma ikkagi olen. Mingi tösine kompleks küljes.. aga ma arvan et teatud tähelepanu ja meelituste üle on iga naine omamoodi röömus. Samas muidugi kui oled terves ja ilusas suhtes, siis ilmselgelt ei otsi ja ei vaja ka mujalt seda. Aga kui järsku midagi sellist sülle langeb, siis töstab muidugi natuke körvust. No mina olen tähelepanu saanud ainult vanameestelt need viimased nädalad :)))

Aga vanemad mehed on mulle mu vanaisadest saati alati sümpatiseerinud. Nad on ju nii targad ja elukogenud.

Mulle nimelt teeb mu tromboosi arst vist silma :))) Tromboos ise muidugi tore pole ja ma ei teagi kuidas ma selle endale säärde hankisin. Aga pidavat peale operatsiooni ikka ja jälle juhtuma siuke jant. Kaks nädalat süstisin 5 korda tugevamaid ja suuremaid süste kaks korda päevas köhtu. Löpuks ajas juba nutma, ja vähendasin selle omavoliliselt ühele korrale päevas. Töesti kellelegi ei soovita. Köht on siiamaani sini-rohe-kollane. Nüüd on mingid tabletid peal, aga et nende kogust paika panna, käisin poolteist nädalat iga päev veeni-vereproovil. Nüüd piisab kahest korrast nädalas. Sharmikas vanem doktor ütles kohe, et nüüd näeme üksteist üsna tihti..ja lisas kohe, et aga ma kohtun teiega  ju väga hea meelega :))  Kulm läks natu körgeks kohe, aga sealt peale on see nali pihta hakanud. Paaril korral on ise mind süstinud, mida doktorid üldjuhul kunagi ei tee. Ja pea ülepäeviti on mulle säärde ultraheli teinud, mis nii tihti ka vist vajalik pole. Ja öhtuti kui vereproovi tulemuste ja tableti koguse pärast helistan, on ta lasknud assistentidel enda peal suunata. Selle töö, alates vereproovidest, kuni tulemuse reporteerimiseni saaksid assistendid väga kenasti ise ära teha. No tromboos tundub igati taandunud olevat, täna oli jälle vereproov ja ultraheli. Kuna see ultraheli kestab üsna kaua, siis muliseme maast ja ilmast alati. Arvas, et näitaks heameelega oma kodukanti kus ka jaanituld tehakse siin läheduses :)) Ja arvas, et on alati Eesti reisida tahtnud jne.. :)) Nali naljaks, aga siuke isiklikum suhtlemine ja väike flirt muidugi kergendab ka kogu seda tromboosi janti. Ehk see on lihtsalt tema taktika ka...kuigi ma ei usu et ta 80ne aastastega päris samamoodi käitub :) Oma privaatse numbri andis ka juba, et kui peaks midagi olema vöin iga kell helistada. Ülehomme on järgmine proov/ülevaatus.

Viimased nädalavahetused oleme ka taas Austria Alpides ringi tuuuseldanud, kuna piirid nüüd taas valla. Lihunik on ka kohati jäästikul suusatamas käinud vöi oleme muidu uusi kohti avastanud ja Tirolit nautinud. Väga toredad nädalavahetused. Seal jäästiku suusapiirkonnas me teame juba pöhimöttelisetl kogu kollektivi ja kohalikke.. sest öhtuti koguneme köik samasse kohta väiksele after-dringile. Alati on löbus. Ja selgus, et üks vanem härra, kes on seal väga keskne ja karismaatiline jäästiku vaim, on minusse ka ära armunud. No eks mingeid märke on alati ju näha olnud, ja ükskord natuke napsusena ta isegi ütles seda mulle ...aga no seda tema kollegide suust ja pool aastat hiljem kuulda oli eriti huvitav....
Päris pönev on muidugi jälgida oma kallima reaktsiooni, kui see märkab et teistel meestel on ka su vastu huvi :))) Olgu ta siis vana vöi noor :D

Eelmine nädalavahetus vötsin isegi ette matkaraja, sel ajal kui Lihunik suusatas. Kaks tundi üsna järsku matkarada. Pölvele vist natuke koormav, sest kogu jalg oli pärast tösiselt paistes. Aga mönus oli taas end veidi liigutada. Ja mäes matkamine on konditsioonile ikka korralik trenn...eriti kui konditsiooni üldse enam pole.

Tants keset katku

Nojah mis tantsust me siin ikka väga räägime. Aga aeg sai maha vöetud vahepeal. Sunniolukord. Nimelt önnestus mul löpuks oma pölveoperatsiooniga ühele poole saada. Tundus nagu köige öigem aeg ka kogu selle koroona isolatsiooni keskel. Kogemus omaette jälle. Ega kellelgi ei meeldi lugeda mingeid haiguselugusi. Aga ma hea meelega pajataks oma kogemusest. Paanika oli enne kogu värki suur, sest pole kunagi siin Saksas haiglas olnud..ja no üldse. Ja enne op-i oli selline organisatsioon et anna olla. Perearsti juures oli vaja korralik vere-uuring teha pluss EKG, siis narkoosi-arstiga asjad läbi rääkida jne.. Ja siis need Saksa haiglad...vaat et endale mingit hullemat haigla-viirust külge ei kraabi haiglas. Aga löppkokkuvöttes oli asi palju toredam kui kogu ümbruskonna poolt kuuldes kuna minu kirurg vöi ortopeed opereerib ka väga kenas, üsna väikses, uues ja modernses kliinikumis. Orienteeritud ainult spordi vöi ortopeedilistele vigastustele ja seetöttu ka koroonast vöi muust jamast veel täiesti puutumatta. Lihunik, keda sama kirurg on opereerinud mainis, et hea kui doktorit järgmisel päeval üldse näed. Mul läks nati paremini. Enne operatsiooni, kui mind valmis seati - kanüülid narko jm, astus doktorionu ka läbi ja tervitas ja uuris et kuidas läheb. No mis mis sa ikka ütled kanüülid veenis jne .. niijanaa eks.  Arvas, et pole pöhjust muretseda. Ja siis äratus...jube külm oli. Anti tekid ja soojendav puhur puhus peale jne..ja öde uuris, et kas mu pulss on alati nii madal olnud. On küll jah. Ja siis löpuks saad aru, et oih op ongi möödas. Küsitakse valu kohta, antakse vaigistit. No ja siis kui piisavalt toibunud oled, veeretatakse sind tagasi palatisse. Ja siis sa lamad seal pool uimasena, magad..ja siis hüppab keegi erariietes sisse! Külastajad olid kategooriliselt keelatud..teadagi koroona töttu, arusaadav.  Aga mina ilma prillide/läätsedeta ja pool uimasena veel  höiskasin röömsalt ja kövasti, sest arvasin et mu lihunik nihverdas end ikka sisse. Aga kui erariietes mees lähemale jöudis, tuli selgus majja..see oli hoopis mu kirurg/doktor.. Ütles, et op läks väga hästi, nüüd mul on see uus vajalik asi pölves taas olemas ja köik on tore. Pingutas mu labajalga sinna-ja tänna ja oli rahul. Järmisel päeval oleks ma talle peaaegu vastu vahtimist virutanud. Tuli läbi et neid vere-soga kotikesi mis mingit juhtmet pidi pölve külge  olid ühendatud..eemaldada. Uuris kuidas läheb ja siis mainis et nüüd vöib veidi ebamugav olla ja juba oligi selle juhtme mu pölve seest välja tömmanud...ja teise ka kohe otsa. Ma olen siuke vaikne inimene, aga sel hetkel ma töesti karjatasin ja klammerdusin oma pölve külge. Aga seda ma kuulsin siis oma lihunikult ka hiljem et ta nii teebki ebameeldivate asjadega. Ehk on öigem kah. Nu ja siis käis ta mind ikka iga päev kaemas kirurgile kohaselt. Ja nüüd pean mina iga paari päeva tagant tema praxisest läbi kaema. Iga päev on erinev. Valud on endiselt suured hoolimatta valuvaigistitest. Magada ei saa..jalg on tömbunud sini-rohe-kollaseks. Ja siis mu lihuniks rääkis huvitavat asja. Mina mötlesin algselt, et ma ju magan kogu operatsiooni ajal ja ärgates, ainuke mure on narkoosist välja tulla. Aga kallim mainis, et hoolimatta kas sa ise teadvusel oled vöi mitte, see mis operatsioonilaual toimub on korralik rünnak ja shokk su kehale. Seetöttu sa nii väsind oledki järgmised päevad-nädalad. Eks vist nii ole. Aga doktor on väga hea spetsialist just sellistele vigastustele. Üleüldse ma vist olen omamoodi armunud oma doktori-onusse :)) Sa lihtsalt usaldad oma keha kellegi hoolde ja..nii on. Muidugi mees on ka väga karismaatiline ja köik haigla öed itsitasid ja plaksutasid ta järele.

No igastahes on naljakas möelda, et siiamaani ma olen saanud paremat kohtlemist tema poolt kui mu kallim ja tema vanemad kes on ka köik tema noa alt läbi käinud...ja kes on tegelikult ju siitsamast pärit. Mitte mingi umbkeelne vöi siis naljaka aktsendiga välismaalane..

Huvitav on ka see, et köik mainisid, et lihas kaob jube ruttu. Nädalaga. A ma ei märka mingit muutust. Ilmselgelt vöiks rasv ka sama ruttu kaduda....

Aga mis on asjade juures ka naljakas. Täna tegin taas tööga algust ja väga tore oli. Kella 7st pea 18ni nonstop. Ei möelnud jalale ja köik tundus tore. Töesti, need voodis vedelemised teevad kohati rohkem kahju kui muu. Konsentreerud mujale, kui oma jamale, ja juba läheb köik paremini. No ilmselt mulle mu töö meeldib ka kogu oma hulludega :)) Vahepeal ju tehti väga pönev pakkumine..ütlesin ära.

Aga eks see haigla-puhkus tömbas ka omad pidurid taas peale... mis oli väga vajalik.

Karkudega peab veel nädal umbes vastu pidama..

Arvake ära kuidas mu kallim mind hetkel kutsub ...

Speedy   :)))

Olud

Jälle kuu aega möödas. Viimane postitus oli küll ülemäära positiivne aasta 2020 suhtes, hetkeolukord nii enam pole. Endal ja lähedastel/tuttavatel on hetkel köik veel kenasti, ja mu köige suurem soov ja lootus on, et nii ka jääb. 

Suusatamisest. No muidugi ma löin meie märtsi puhkuseks ka ikkagi suusad alla. Alguses ettevaatlikult, enne kui mäed rahvast täis olid, proovisin et kuidas sobib. Side oli muidugi peal. Sobis. Ja nii ma siis suusatasin terve nädal kaasa. Muidugi kui mäed väga järsud olid ja lumeolud juba kehvad, ehk siis pölvedele korralik koormus, siis ma löpetasin ära. Aga löppkokkuvöttes oli üks väga lahe suusanädal norrakatega koos. 

Midagi ei juhtund, ja arvan et pölvele oli see liigutamine isegi hea. Arstile ma sellest "lollusest" muidugi ei kössa. Norrakad said kenasti öigel ajal koju. Kui oleks nädal hiljem olnud see värk, siis nad oleks köik automaatselt karantiinis. No meie muidugi käisime märtsi keskmisel nädalavahetusel ka ikka veel mägedes. Päev enne nv-st oli juba teaadaanne et need on viimased päevad, kui kogu Tirol veel lahti on. Inimesed panid kabuhirmus juba reedel koju ära, meie pluss veel Stefani vanemad nautisime aga hoolega viimast suusa nädalavahetust. Köige nauditavam selle juurs oligi see, et mäed olid inimestest tühjad ...ja ilm oli ilus. 

Nüüd on siis isolatsioon. 

Mina jäin peale viimast suusanädalavahetust muidugi solidaarsuse möttes kohe kodukontori peale vöis siis karantiini. Aga ma polnud ainus. Enamus kolleege tegi seda. Nädal aega hiljem pandi kogu firma niikuinii kinni. Önneks meie osakond peab töötama..raha ja turg ei maga, isegi kui on ka koroonast ikka omajagu vaevatud. Sain firmast töendi, mida peaks kaasas kandma politsei tarbeks, kui peaks töesti tööle kobima (mida ma ei tee). Jumal tänatud, et ei pea sundpuhkust vötma, mida paljud paraku hetkel tegema peavad. Puhkus kodus vahtides on ikka kurb lugu.
Aga kogu see kodukontori värk mulle täitsa sobib. Iga hommik on kogu osakonndaga selline status-call, kus köik tähtsamad teemad üle arutatakse, mis on isegi pönev, sest varem köigega alati just kursis polnud. Ja üleüldse funktioneerib kogu kommunikatsioon tegelikult tänu korralikule IT infrastruktuurile ja bisness skype'le ikka väga kenasti :)
Lihunikiga on ka köik tore. Aga töesti ei kujuta ette mida need vanemad hetkel läbi elavad, kes hetkel kodus lastega kogu töö körvalt veel koolitükke vöi ma ei tea mis tsirkust tegema peavad.

Viirused ja muidu

No nüüd on mul ka Coronaga omamoodi kontakt. Jumal tänatud mitte otseselt ja ka mitte ühegi tuttava kaudu. Nimelt ma ei viitsind taaskord kilpnäärme tabletide retsepti arsti juurest ära tuua...juba kaks kuud. Aga nüüd otsustasin et ikka äkki oleks vaja, sest mul on see alatalitus üsna tugev 100 ja 75 tablad ..nädala sees sajane ja nädalavahetusel 75. Ise ei pane miskit tähele, ja välja tuli see alatalitus ka puht-juhuslikult. On ainult üks argument, miks ma neid tablette ikka söön...No igastahes ei saagi neid niisama lihtsalt enam kogu Saksamaal, sest ühte koostisosa selleks imporditakse Hiinast ja see import teema on nüüd vähemalt mai kuuni peatatud. Vähamalt selle firma omad, kust mina neid alati saan. Novot siis laiskust..

Muidu on ikka köik endine ... töö ja löbu koos. Sain endale uue toredama büroo, palka tösteti ilma et üldse teadsin..kogematta panin tähele. Uued pönevad tööülesanded. Ja täna hakkasin uurima, et millega see mu firma siis oma billionid teenib. Ja ongi siuke fenomenaalne firma, kes toodab öhust raha ;) Ja on sellel alal turuliidrid kogu maailmas. No braavo.

Suusatamisega peab vaatama. Pölv on ikka jube paistes, aga önneks vist leidsin seekord normaalsema füsioteraapia. Eelmine oli lihtsalt jube. Silitas lihtsalt jalga. See uus on vanem daam (peaaegu nagi mu vanaema), aga tundub et teab mis teeb. Vahepeal tegelesin aga ka juba lumisesse mäkke üles matkamisega, sel ajal kui tesied suusatasid. On ka omamoodi ilus tegevus, ja oi kui hea konditsioonile ja jumele. Järgmine nädal on puhkus ja oleme terve nädal mägedes. Norra söbrad tulevad ka kohale ja vot nendega on juba löbus. Köik on omajagu vanemad kui meie ja seltskond on kirju..piloodid, niisama firmajuhid jne. Ja tegelikult tahaks ikka väga suusaga ka taas algust teha.  Opereerida lasen maikuus.

Selle manifesteerimisega on ka täitsa naljakas lugu. Eelmise aasta suusahooaja alguses olid näpud uue korteri jne töttu natu pöhjas.. ja suusatamine pole odav rööm. Juba hooaja mäe-pilet on pea tuhat euri, pluss suusad, riietus, restoranides söömised jne..... vötsin siis oma pangakonto ja lisasin oma hetkeolukorrale paar nulli juurde, trükkisin selle jama välja ja riputasin igale poole korterisse üles :))) Külmkapist välisukseni. No kiirelt pidin ka ära koristama, sest lihunik tuli ju külla taas. Aga eelmine aasta millestki puudust ei tulnd ja hetkeseisuks on see mu tollane "unistuste-summa" pea neljakordistunud. Lihtsalt mingid lisasummad muudkui tulevad palgale juurde alates novembrist... Aastavahetusel oli veel selline juhtum, et mingi ilutulestiku osake vist maandus mu säärel ja pöletas midagi jalale.. ja arvake ära mis kuju sel oli ... täpselt selline Euro - €   :)))

Samas kui neid mehi, kes mind maha on jätnud, olen üritanud tagasi manifesteerida...sest pole küll tolku olnud. Nojah ega ma nende fotosod ka igale poole ei kleepind muidugi.


Igastahes on aasta pönevalt alanud ja tunne on, et see aasta on täis uudsusi ja pönevusi :)