Jälle on mingi miljon aaastat kirjutamisest, kuigi pidevalt mölgub peas, et nüüd kirjutan sellest ja tollest ja kolmandast. Tuleb asi taas käsile vötta. Päris beebi blogi loodetavasti sellest nüüd ei kujune, aga elu hetkel töesti selle ümber peamiselt tiirleb, sest pisike ilmakodanik on nüüd platsis!
Rasedus oli löppkokkuvöttes väga laadna ja nii armas oli see tegelane seal köhus juba. Tegi seal igasugu krutskeid - ultrahelis näitas arstile rusikat, puges pidevalt CTG masina eest peitu (see mis beebi südamelööke jälgib) ja kui vale külje peal üritasin magama jääda, kukkus kohe togima. Brokolit ka ei tasund süüa, siis läks ka mürgliks lahti. Emapuhkus kuus nädalat oli lausa nauding.. nii pikka puhkust polegi kunagi olnud mul ju. Körge vereröhu pärast läksid arstid natuke paanikasse, aga endal oli enesetunne hea ja poleks miskit tähelegi pannudki. Aga noh pigem muidugi ettevaatlik olla. Seega otsustati et kutsutakse sünnitus esile paar päeva enne tähtaega. Ja tegelt ongi vist hea, et poiss naistepäeval sündima ei hakand siiski. Sünnitus oli ka erilise traumata. Keegi söbranna, kes oli ka just sünnitanud, teadis eelnevalt rääkida et esilekutsumisega on see teema veel valusam kui muidu. Endal on samas ainult see üks kogemus, no kustkaudu ta küll selle vördluse nüd siis vöttis. Igastahes ei lasknud end sel väitel häirida, ja läkski ka köik ilma suurema stressita. No muidugi nüüd tean ka mida tähendavad tuhud näiteks.. aga lisaks lasin mingil hetkel endale ikka pda teha (epidural) ja siis oligi köik juba chill ja löpu pressimisega sai ka pojaga koostööd tehtud. Tegelane aitas kenasti kaasa. Ja vupsti oligi pojake mul rinnal. Korraks röhitses ja tegi miskit häält ja siis hakkas pingsalt meid uurima-puurima. Mul juba tekkis hirm, et on ikkagi köik korras pojal, ei karju ega miskit. Ja siis pandi tissi otsa, sellega sai ta ka kohe hakkama. Üldse on siiamaani üks tubli tegelane olnud. Haiglasse jäeti ka paariks päevaks vereröhu töttu kauemaks, jälle hoolimatta sellest et enesetunne oli hea. Aga oligi parem ka, sai ödede ja ämmaemandate teadmisi hoolega ärakasutatus. Ei osand ju mähkmetegagi öieti midagi peale hakata algselt. Palati sain endale üksinda, see soov sai kohe teada antud. Söök toodi nina alla, koristaja koristas, öed-arstid käisid uurimas ja jälgimas ja kui küsimusi oli, pidi ainult nupule vajutama. Kohvi ja teeköök oli ka mönus, alati puuviljade ja koogiga varustatu. Nii et peaaegu nagu hotellis. Üksinda palati eest maksad muidugi ka korralikult, aga sellest rahast töesti kahju pole. Ei oleks ette kujutanud sellisel örnal hetkel ja esimesi tutvumisi omaenda pisikese beebiga tehes veel ruumi kellegi teisega jagada. Aga nii saime üksteist rahus vaadelda ja uurida-puurida. Issver ja kui laes need hormoonid ikka olid... pisirad olidki pöhimötteliselt koguaeg kurgus, lihtsalt sest nii nunnu ja abitu tegelane sul järsku süles nohises.
Nonii dieedini ei jöudnudki, eks järgmine kord siis sellest. Raseduskilod ise läksid kiirelt..
