Külviaeg

 28. Aprill 2016

Mida külvad, seda lôikad. Mida enda kohta môtleme, saab tegelikkuseks

Nothing great is ever achieved without much enduring

Huvitav misasju ma lugesin vôi kuulasin toona, et sellised tarkuseterad muudkui pudenesid. Hetkel ei loe nagu midagi enam, ega kuula kah suurt. Eks mingid tôed on niikuinii paika ka saanud juba, seda huvitavam on toonaseid märkmeid lugeda. 

Nädal oli tihe, sôitmist palju. Kôik abikaasa kaubikud vajasid riburadapidi töökotta kummivahetusse viia, mina pidin siis ju teda sôidutama. Enda bussi rehvid said ka vahetatud. Minu Mersu veel jäänud. Näis mis sellest pikast nädalavahetusest saab... pole nagu üldse konkreetseid plaan veel.. 

Eksole

 27. Aprill 2016

Never try to take before you give

Turn your fear into fuel

High value woman attract high value man

;-)

Uni

 25. Aprill 2016

How can I increase my output?

The key to happiness is process

Raise your standards

26. Aprill 2016

I expect to be successful and never be broke again

Nojah päris broke ma toona just veel polnud, aga juba kuid töötu küll jah ja meeleheitlikult otsingutel. 

Ma ei ole väga pikka aega nii hästi maganud kui täna öösel. Vôibolla ka kortisoni süsti tôttu ôlga muidugi, millel on ka tuimestav omadus. Igastahes seetôttu ei olnud ka enam nii metsikuid valusid keset ööd. Eile vaatas üks teine doktor (samast praksisest) mu ôla MRT üle ja ultraheliga ka natu uuris. Äge limaskestapôletik ôlas ja lisaks on üks kôôlus vôi asi (saksa keeles Sehne) natu välja veninud ja oma kohalt ära lipsanud ja tekitab seega jamasid. Esialgu üritatakse süstidega ja füsioteraapiaga asi korda saada, kui see ei aita siis väike op, kus seda kôôlust natu pingutatakse taas. Oejah...täielik vigane pruut. Ilma metsiku valuta ärgata on muidugi karge. Kuigi nii uimane on ikkagi veel olla... kohvi aitab! 

Juhus

 22. Aprill 2016

Paper is just a paper

Don't walk, dance

23. Aprill 2016

Fear is just a line in your head. You can choose what side of that line you want to be on 

Action cures fear

Väga ôige...kui tekib mingi hirmu-moment vôi siis need suuresti arutletud paanikahood (mis minu jaoks ongi hirm tuleviku ees), tuleb midagi teha. Aitab. Kasvôi elamine korda lüüa. Veel parem oma hirmu suhtes midagi ette vôtta eks. 

Nädalavahetusel kuulsin gondlis eesti keelt. Paar poissi jutustasid ja tuli välja, et nende isa ka oli. Kui inimesed jätavad tropi mulje, mida on ka mingite noorte-kampade puhul nähtud, siis väga välja ei näita, et ise ka eestlane. Aga seekord tervitasin kohe ja asusin uurima, et kas puhkusel jne. Puhkusel, ja seda nad teevad igal aastal just sel ajal, sest Eestis koolivaheaeg. Väga meeldiv jutuajamine oli, ja väga sümpaatne inimene. Kuna tal olid laenutatud suusad, jäi ta nimesilt suuskadel kuidagi meelde. Pärast, igavene nuhk, googeldasin. Ühe minu jaoks väga pôneva firma finantsjuht. Kunagi pakuti mulle selles firmas isegi äkki tegevjuhi abi kohta...vôi miskit säärast. Tähendab, et ei pakutud, aga kutsuti koha konkurssile nö. No igasugu asju ikka juhtub ja maailm on pisike. 

Mure

 20. Aprill 2023

Seal kus on sinu tähelepanu, seal on sinu vägi (Mai-Agate Väljataga)

Väga veider nädal on olnud. Môtted on ikka naabri peal. Nüüd aga rohkem sellised muremôtted tema pärast, et mis ja kus. Üks kahest, et kas ta on ikka veel haiglas, kuigi ma ei usu, et teda seal nii kaua kinni peaks pidama. Vôi ta otsustas kohe kuhugile vôôrutuskliinikusse asuda. Kes teab. Aga ei kujuta ette, mida sa vôid môelda, kui hommikul haiglas üles ärkad ja kuuled, et eelmine öö käisid tuletôrjujad, politsei, kiirabi ja peaaegu ka press (rääkimata mônest naabrist) sinu korterist läbi. Ja mis olukorras naabrid sind tegelikult nägid... Ja siis, et sinu üürile-andja vôtab ühendust sinu venna ja emaga kogu kupatuse pärast. Tegelikult ainult lahti jäetud akende pärast, mida politsei lubas öösel veel tulla kinni panema, aga hommikul olid kôik veel pärani. Vôtit oli vaja. Ja nad loomulikult ei teadnudki, et poeg, vôi vend, hetkel haiglas. 

Äiaga täna rääkisin, kes selle maja ju tegelikult ehitas vôi ehitada lasi. Ta arvas, et peaks ikka enne, kui kôik juriidiliseks läheb,  ta emaga asja arutama,... tegelikult väga südamlik ja inimlik suhtumine. Ja see ongi selle pere puhul minu jaoks kôige köitvam olnud. Ämm on teistmoodi, ta on natuke tundetu ja südametu kohatu ja ääretult pragmaatiline. Aga hetkel on vist nii ôigem. Abikaasa niikuinii ütles, et see käik vaja lihtsalt enesekaitseks ettevôtta igasugu kindlustuste môttes jne. Aga enne kui naaber advokaadilt hoituse saab, läheb ise ta juurest läbi ja seletab olukorda ja mainib, et siuke kiri varsti tuleb. 

Sest tegelikult on ka teised naabrid hetkel natuke rahutud. 

No igastahes on ka muud juhtunud. Eile kobisin Münchenisse messi-keskuste kanti,  et jälle selle sôbrannaga kokku saada. Kaks tema kolleegi olid ka kohal, väga meeldiv ôhtu. Meil sôbrantsiga (nagu vanul ajal) venis asi pikemaks. Sai naerdud ja isegi nutetud ja väga sügavuti mindud. Koju läksin taksoga, ja no arvestasin et 100 euri ikka läheb (vanade aegade järgi). Aga see kuradi paks mustanahaline üritas mind ikkagi lollitada. Hoolimatta sellest, et Müncheni taksosid pidevalt kontrollitakse siukse jama eest. Mingi hetk kui ta aru sai, et vist pole môtet, sest ma ikkagi teadsin kus ja mis jne...siis mingi hetk pani taksomeetri kinni ära. Sôita oli veel omajagu. Lisaks ma ju vingusin ta sôidustiili üle, mis oli lihtsalt kohutav...gaas-pidur-gaas-pidur ja seda lihtsalt ilma takistuteta teel. Hakkas rääkima (väga halvas saksa keeles), et sul ju hea meel, et ma su koju viin, ole ônnelik. Ei osanud muud vastata, et kas see pole mitte just sinu töö? Vôi mis? Tropp kuubis. Ma andsin sitapeale ikkagi 10 euri tippi ka, sest nii on viisakas. Ja mis iganes jobu otsa sa satud, ilmselt temal nii hästi ei lähe,  nagu ta ka mainis, 6 last jne. Aga enamus ôpivad vähemalt juba korralikult. Aga ehk midagi see ikkagi aitab. 140 euri oli sôit, ma tavaliselt ei osta nii kalleid saapaidki. Aga noh .... äkki peaks? Igatsahes ôhtu oli äge. 

Täna sai muidugi pohmakaga ja ähmiga ärgatud. Kiiresti poiss korda, midagi süüa (temale), kohvi (mulle) ja siis varba-arsti juurde, sest tal suure varba küüntega mingi jant. Täpselt ôigeks ajaks jôudsime kohale. Väga meeldiv varbaarst, tuli välja et polegi midagi muud teha, kui kreemitada ja jalavanni, midagi hullemat pole ônneks.  Mida ka lastearst varem juba öelnud oli. Aga poja lihtsalt koguaeg viitab oma varbale ja seetôttu ei teadnud ka mida teha...Lihtsalt halb varba-kuju vôi midagi taolist. Siis ämma-äia juurde, poiss sinna antud (oli juba eile nii kokkulepitud) ja natu jutustatud. Siis kiiresti poodi ja peale seda abikaasale auto-töökotta järgi, kuni firma ühe auto rehvid vajasid vahetust suvekummide vastu. Järgemööda peavad nad kôik nüüd vahetatud saama. Siis kohe küürima, sest kui ôhk puhas, siis selleks see aeg on. Triikima. 3-4 tundi produktiivsust. Pool alkohoolses olekus veel ma pakun. Kui abikaasa töökojast peale vôtsin, küsis, et kas sa oled siin midagi desifintseerinud vôi tuleb see eilsest ôhtust....pidin tunnistama, et desinfitseerinud pole ma autos kaua juba miskit. Njah, aga üht-teist sai täna ikkagi tehtud.

Muide täna on Hitleri sünnipäev ja minu esimese tôelise armastuse sünnipäev kah. Veider päev...

Vastik

 17. Aprill 2016

Congratulation for your new super coole and excellent payed new job

Mache niemanden zu Deiner Priorität, der Dich für eine Option hält

19. Aprill 2016

No risk, no  reward

Uut tööd mul toona veel ei olnud, lihtsalt mingi manifest ilmselt. See vôttis veel oma jagu aega.

Igastahes väga paha maik on nädalavahetuse intsidendist ikka suus. Tuleb välja, et see naabrimees on varemgi veidralt käitunud - talvel lume ja külmaga väljas ihualasti ringi jooksnud, nädalavahetuseti korteris karjund ja laamendand. Me oleme nädalavahetuseti enamasti ära, seega suurt nagu ei tea mis toimub. Enamus ajast ta suudab ikka normaalne püsida mu meelest, aga korralikud joomahood käivad peal ilmselt. Praegu on tôesti selline hirmu ja viha segadus, sest napilt oleks vôinud palju hullemini minna. Ja oht on ju endiselt olemas. Naabrimeest poole küll enam näinud, äkki isegi on haiglas veel. Igastahes käisid ta ema ja vend ka veel korterit üle vaatamas, kuna abikaasa vôttis nendega ühendust järgmisel päeval. Mees läks ka nendega korraks kaasa, ikka korralik läbu... Kôik kohad erinevaid alkoholi pudeleid täis jne. Lisaks oli ikkagi tahma ka pliidi ümbruses, mis tähendab, et tegelikult midagi seal juba pôles. Ônneks ei läinud edasi lihtsalt. Endale jôudis ka kogu asja shokk alles järgmisel päeval kohale.

Ving

 16. Aprill 2016

You get what you tolerate

Asju on vôimalik ainult kahte moodi teha, kas hästi vôi halvasti 

No vat kui must-ja-valge :)) Aga tegelt nii vist on. 

Just äsja natu peale kella ühteteist öösel (pühapäeva ôhtu) kuulen uksekella. Mäh? Ääriveeri piilun uksesilmast, ja nähes kahe korteri naabreid ukse taga, tegin muidugi lahti. Selgus, et mônda aega on juba mingi alarm meie kohal olevas korteris pläranud. Ise ma seda ei kuulnud, abikaasa juba oli voodis. Äratasin siis mehehakatise üles, sest tema on tegelt maja peremees ja ka tegelikult ainuke ôige mees siin majas (8 korterit). Ülemine naaber on niivôinaa muret tekitanud. Tavaliselt ta on selline hästi meeldiv ja jutukas ja tore ja korralik lihtsalt. Hea töö jne. Aga siis on mingid faasid, kus teda ei tunne enam äragi. Ema viib teda jalutama, ta ise ei jaga maast-ja-ilmast tuhkagi. Ema elab kuskil nii 10 km kaugusel. Esimest korda kui teda nii nägin ehmatas päris ära. Tekkis kaks môtet, et kas alkoholismi mingi tsükkel, vôi siis tôesti raske haigus.... Äratasin abikaasa kiiresti üles ja ta asus asja kontrollima. Kuna uksekell ei aidanud, kolkis korralikult vastu ust, ikka nii mehe moodi. Mina jooksin garaazi, et vaadat kas ta auto on üldse seal, et äkki teda pole üldse koduski. Oli küll. Siis jooksis mees välja, et akendest näha, kas kuskil pôleb tema korteris. Selle kolkimise peale oli naabrimees ikkagi uksele tulnud, ainult t-särk ja muud ei miskit. Kui ma nägin, et üleval uks lahti läks, jooksin ka kohe ülesse ja tundsin kohe mingit vingulehka... korterisse ei läinud, aga ei lasknud ka sel pool-paljal mehel enam sinna minna, ise ta oli täiesti kontaktivôimetu. Siis jôudis abikaasa ka kohe üles, tormas korterisse, tegi kôik vôimalikud aknad lahti ja uuris, et kust see tuli tuleb. Ma muidugi ka. Naabrid helistasid tuletôrjesse. Tuld ônneks ei olnud, aga korter oli vingust paks. Ja kohe ei leidnud ka, et mis pôhjus, aga siis ikkagi pliidil olid mingid odavad plastik ôllepudelid, visatud, pliit enam kuum ônneks polnud, aga piisavalt et korraliku jama tekitada. Lisaks oli mingi paar viinapudelit kôrval laual ja hunnik tablette igal pool. Ühesônaga tuletôrje oli kôige kiiremalt platsis, vaatas asja üle ja tegi ilmselt kindlaks et ohtu enam pole. Siis jôudis politsei, kes alati siukseid asju protokollima peab ja alles viimasena kiirabi. Kiirabi vôttis mehe igastahes kaasa, omal jalal ta tuigerdas (nende toel küll) vähemalt trepist alla. No ônneks nii, sest sinna korterisse teda sellises olukorras küll päris kindlasti jätta poleks saanud. Mu mees veel uuris, et kas nad panid aknad jälle kinni jne...aga ühel neist politsei, vôi siis tuletôrje olid juba vôtmed ja mainisid, et korter peab veel tuulduma, nad pärast käivad veel läbi ja panevad kôik korda.  Kurb teema. Hea, et nii läks... ma arvan. 

Täna on tegelikult üldse teistmoodi päev. Viimane päev meie suusakuurortis nö. Nüüd on mägedel kevad-puhkus (v.a. lisustik). See oli tegelikult nukker. Kuidagi on just see piirkond ja suusk väga südame külge kasvanud. Lund oli ikka vingelt veel ja suusatada sai korralikult iseenesest. Ja kôik need inimesed.. ja meie sealne kodu. Lisaks tuli üks sôbranna Eestist külla, kes töö-asjus Münchenis. Elas kunagi ka Saksas ja temaga on igasugu shöud saanud. Ikka väga hulle asju koos tehtud. Nüüd on tal ka poeg, 4 kuud kôigest vanem kui meie oma. Kihlatud ja tundub ka eluga kenasti rahul olevat. Temagi on piisavalt asju läbi teinud ja elanud nii et hoia ja keela. Ta on veel vähem asjadele risti ette löönud kui mina :-))  Väga äge oli näha. 

Tänases päevas oli lihtsalt nii nii palju erinevaid momente..kurbus, rôôm, shokk, hirm...

Ja naljakas fakt veel, kui ma hôikasin, et korteris pôleb (tossu tôttu), siis üks naber haaras koridoris oleva tulekustuti ja tôi üles, aga kiskus kohe kiunuma, et ta ei oska ju seda kasutada (vanus nii 25-30). Ônneks jôudis mu mees ka kohe veel lisa kustutiga üles, tal poleks sellega mingit probleemi olnud. Aga jah... mina ka ei oska seda kasutada... Peab kiirelt ära ôppima. Ja et noored mehed nii saamatud on, on muidugi ka nukker. 

Ainuke mees täna kôigist kolmest kes kohal olid, oli tôesti minu mees!