Päevad

 Päevad pole vennad.

Kui ma eile olin vastik môrd ilma väga suurima pôhjusetta. Karjusin väikse lapse peale nii, et hääl ära.... sest ta keeldus lasteaeda jääma. Hea-küll..kogu see järel-teema oli ka huvitav, sest ma ütlesin et hea küll sa oled nüüd kodus, aga minul on hetkel oma aeg ja ma loen raamatut. Eks ta ikka tuli ja läks aga kuidagi väga kiirelt sai pihta, et mina temaga hetkel ei tegele. Tegi üht-teist, millele ma absoluutselt ei reageerinud... ja kuidagi see asi toimis. Ju ta tahtis lihtsalt kodus olla...Keelasin kommid ja teleka sel päeval. Oi kuidas ta mind multikate suhtes üritas manipuleerida. Seadis kôik oma mängu-loomad ritta ja, et noh nemad tahavad ju miskít vaadata... Alla ei andnud ja hirmutav on see kuidas see multimeedia ikkagi sind ohjes hoiab.

Samas täna oli üks ääretult kena päev... Hommik koos, siis vanaisa-vanaemaga. Minul oli oma aeg...majapidamist küürida. Siis uue lasteaia proovi-ôhtu nii kaks tundi. Mis oli ääretult tore. Ja siis kodus vannid ja värgid ja üks ääretult armas ja lôbus ôhtu koos..

dinosaurustega.

Aga lapse peale ennast välja karjumine on ilmselgelt lubamattu. Samas selle kahe päevaga sai ka selgeks, kui targad ja manipuleerivad need pisikesed tegelased on :))  

Peaks igaksjuhuks närviarsti juurde ka vist pöörduma ikkagi.

Vôibolla mängib natu rolli ka, et pôlv sai jälle opereeritud..puuritud jne...tunni asemel kestis kaks. Uus ristatiside ja lisaks mingi eri-stabilisaator. Nädal sellest ainult möödas ja peaks ringi kargutama. Samas lugesin arsti järel-treeningust, et jalga vôib koormata vastavalt valu-tolerantsile. No siis saigi neljandal päeval jälle jalule saadud ja seitsmendal päeval sôidan autoga...käigukangidega. Toimib.

Aga jah ...vabandused vabandused eks.. emaduse osas vaja korralik koolitus vôtta

"Puhkuse" järg

Hommikukohvi. Sôbranna juurde Räpinasse. Tagasi. Ôe ja tema perega (pisike 9 kuune tibi ja ta mees, pluss ema) mitmed tunnid istumine. Teise sôbranna juurde, kel on kolm ääretult vahvat tüdrukut ja suur aed. Poiss tundis end väga hästi tüdrukute seltsis ja meie saime natu vestelda. Ta küll nimetas tüdrukud ümber väga kategooriliselt ja veendunult..et vanema tütre nimi oli see keskmise oma. Jne. Aga no keegi vist väga pahaks ei pannud. Lôpuks koju ja tuttu. 

Kohvi. Kohvrid kokku ja autosse ja edasi...bensi-tuli lôi lôkkele. Tekkis kohe paanika, sest seal kandis ju bensukad harvad. Ja mulle see Jaapani auto täiesti vôôras. Kujutasin juba ette, et kuidas ma tee peale virelema jään ja ei teagi, kes mind sealt ära tirib. No igastahes sai väike ringtee tehtud lähimasse bensukasse. Bensiini-luuki ei osanud lahti teha, siis ema helistas kolleegile, kes juhendas :))) Paak sai täis ja edasi järgmise sôbranna juurde. Tore paar tunnikest ja siis edasi vanaema juurde...torm ja paduvihm, nii et sôitsin vist ainult 50ga vahepeal. Ja siis minu super kangelane 100 aastane vanaema. Pärast sai veel kohalike lastega maja ees oleval väiksel mänguplatsil lennukeid lennutatud ja neid puude otsast alla toodud. Nad rääkisid väga asjalikult, et nemad tavalisse kooli ei lähe, sest seal ôpetatakse ropp-sônu ja muud koledat. Koduôpe ühesônaga. Vanaema kutsub neid hellitavalt hipideks. Ta saab nende noortega väga hästi läbi. Aga hipidest rääkides, see isa on seal pea enamus kortereid juba kokku ostnud, väikse restorani avanud jne. Nii et väga ettevôtlik hipi. Käib küll paljajalu ja on pikad juuksed, aga no oskab ka igasugu asju ajada eks. Järgmisel päeval sai veel vanaemaga aias käidud marju söömas ja surnuaias. Tal oli hea meel, et nii palju sai tehtud. Mul ka. 100 aastat ikkagi eks. Hüvastijätt oli nukker. Ta ikka muretseb, et mis siis kui veel hullemaks läheb. Parem kiire lôpp....  Tegelikult tahaks koguaeg tema juures olla ja kui asjad tôesti halvemaks peaks minema, äkki nii teen kah.. 

Ôhtul isa juurde. Sashlôkk ja pool-ôde ka kohal. Saun ka veel vihtlemisega ja puha. 

Kohvrid koos, edasi Tori suunas. Nägin môlemat tädi-poega, see oli tore!! Väike kohaliku "restorani" käik ja siis niisama chillitud. 

Hommikul pannkoogid. Jälle asjad kokku ja Tallinna suunda. 

Auto ära antud. Venna juurde. Väike pinge-langus, et autoga ja sôitmisega kôik hästi läks. Ja siis spontaalselt liivakasti sôbrannaga kokku saama, kes oli Oslost ka just kohal. Väike mänguväljak kesklinnas...kus ma kuulsin ainult välismaa keeli. Väike vein ja niisama. Ja lôpuks koju. 

Rahulik hommik ja siis lôunasöök ema ja vennaga kuskil Mustamäe kandis. Siis üks sôbranna ja siis teise juurde. Seal oli veel hunnik lapsi ja naabreid. Ja siis koju. Öö.

Väike lôunasöögi tuur ema ja vennaga Telliskivi kanti. Hea söök, kena teenindus ja ultra moodsad inimesed :)) Tagasi venna juurde. Kohvrid kokku, takso ja lennujaam. 

Lôpuks tagasi kodus. Hea tunne. Kuigi igalt poolt ära sôita oli ka kurb ikkagi. Aga noh nii see on. 

Homme läheb siis siinne triangel edasi. 

Enam sellist puhkust ei tee. Järgmine kord valin ilusa koha välja ja kes tahab, tuleb kohale. Välja arvatud vanaema muidugi, teda peab ikka ise külastama. 

Aeg

Nii suhteline asi. Kui Münchenis sai tsau öeldud, siis tundus see natu nukker ja nii pikk aeg ära olla.

Ja siis... Lend, takso, vend, tädi...tagasi venna juurde... lôpuks magama

Korraks poodi. Merre. Korralik palavus. Sôbranna ja poisiga meeleolukas pärastlôuna Rotermannis. Ôhtusöök venna juures. Voodi...

Hommikukohv, rendi-auto, pea kolm tundi sôitu. Sôbranna ja ta kolossaalne aed ja häärberg jne. Tagasi kodus ema juures - kartulisalat jne.. Jalutuskäik järve äärde, kus ma olen üleskasvanud. Siis hüpe ema aiamaale, kus on maasikaid, mustsôstraid ja lilli. Läks jälle pikemalt kuna sai naabritega kohatud (ma naist kaudselt teadsin, tema mees teadis mind oma venna kaudu kuidagi väga noorusaegadest.... pidin korralikult meenutama. Vestlus oli tore). Poiss mängis terve aeg oma uue lennukiga, jooksis sinna ja tänna ja nobis pôllult maasikaid. No nii koduselt tundis teine terve see aeg. Jalgpall (no mina vaatasin Saksa-Taani). Poiss mängis terve aeg vanaemaga ja tegeles ta merisigadega. Ja nüüd ta norskab. Eesti aja järgi keskköö. 

Mina magama ei suutnud jääda...kirjutasin veel e-maili auto rendifirmale kriimustustest mis täna sai koos nendega tegelt tuvastatud, aga ainult minu lepingul ju see kirjas. Tegin fotosid ka. Järgmine kord nii väikest autot enam ei rendi ja ikkagi kindlamast kohast. Pikad vahemaad vajavad ikka stabiilsemat autot, eriti kui oled sellega harjunud ja laps on pardal.  Selle arvelt enam koonerdama ei hakka.

Kôige vahvam on see, et poiss oli viimati siin ema (tema vanaema) juures eelmine suvi. Aga ta nii ootas ja tundis jälle kohe end väga koduselt. Äge. 

Ja abikaasa on tegelikult reedest saati ainult maganud..ilmselt vahel jalgpall ja vahel paar ôlut ja siis jälle...Aga just seda on tal ju vaja ka, tal on nii suur unedefitsiit. Ja väga stress aeg... 

Ja see teebki nii suhteliseks kog selle aja teema. Juba ongi kolmadik puhkusest läbi...kui ma veel algselt môtlesin, et liiga pikaks läheb...

Tempo jätkub samas vaimus. 

Suvi

2024 märts-aprill 

- Don't quit, suffer now and live the rest of your life as a champion

- Statistika on nagu miniseelik. Lubab hästi palju, aga ei näita mitte midagi. (Sander Ôiguse füüsika ôpetaja)

- Stay low key, not everyone needs to know everything about you

- Women are made to be loved, not to be understood (Oscar Wild)

- Sind koheldakse täpselt nii, millise hinna sa endale määrad (Jaan Tätte)

- Being sad is a waste of time, find a reason to smile

- Armastus on nagu peer. Kui pead liiga palju punnima, siis tôenäoliselt on sitt (Elu vôimalikkusest maal)

- You don't get what you deserve, you get what you take

No näed siis, sai vahepeal jälle miskeid tsitaate kogutud :) 

Eesti seriaalid on väga heaks muutunud. 

Puhkusel sai ka käidud. Cämperiga 3 nädalat Austria-Itaalia-Schweiz. Oli küll varu-variant peas, et kuskil vahepeal lähme hotelli, kui liiga paljuks läheb. Aga ei tekkinud absoluutselt sellist tahtmis. Oleks paar nädalat veel otsa niimoodi reisinud. Ja muidugi koju jôudes tundus see meie väike korter jälle ime-suurena :)) Viin ja Veneetsia on nüüd ka nähtud, meres supeldud ja palju muud. Kaks meie lemmik schweitslast ära nähtud, môlema nimi on Roland (Roli). Üks viis Lago Maggiorel mootorpaadiga sôitma ja näitas ümbrust. Teine tutvustas Lutzerni, imeilus linn! Ühesônaga väga äge ringreis oli. Lisaks tärkas taas see Vahemere köögi vajadus..mereannid ja antipasti. Salat on mul endiselt lemmiksöök, aga nüüd pigm sinna tomati-mozzarella-oliivide kanti. 

Ärkan taas pool-viis. Ôpin. Siis on poiss ja programmid temaga. Ja siis igal vôimalikul juhul kraamin ja küürin ja viskan asju ära. Oi see on hea tunne. Suurpuhastus - kevade värk eks. 

Ratast ka väntan trenazööriga iga päev, et saaks pôlvi natu tugevamks. Juuli keskel viimane op. Siis kaob niikuinii kogu muskel taas ära muidugi. Aga natu rasva tahaks ka maha saada. Vahepeal on asi väga lodevaks ära läinud.. Kaal küll on kuidagi langenud paar kilo vist, aga noh...lodev on see värk. 

Miski nôrkus on nende arstide suhtes. Mul on muidugi väga nunnu ortopeed. See kes ka ôlga opereeris. Ôlaga on asjad head. Ja nüüd siis see kes pôlve hakkab opereerima.. Aga olgem ausad, kôige olulisem on nende tegevusala, staaz jne eks. Eelmise pôlve kirurg on Saksa rahvusliku jäähoki meeskonna arst/kirurg. Ja seekordne on siis Saksa rahvusliku Mäe-suusa ametlik arst/kirurg. Heades kätes ilmselt. Mäe-suusaga kogu see jant ju on tekkinud.

Kirjutan igapäev kôik ToDo'd viimsete peensusteni oma kalender-märkmiku üles ja no see tôesti aitab ja distsiplineerib. Palju asju saab päeva jooksul tehtud niimoodi. Hea on tehtud asju jälle maha joonida, uskuge mind. Ja tôesti kôik panen kirja! Keha koorimisest-näomaskist akende pesemiseni...pluss muidugi ôpiprogramm ja tegemisesd pojaga. Soovitan. 

Aga nüüd on pôhiteema Eesti reis. Paraku taas poisiga kahekesi, kuna abikaasa rabab tööd (nagu suviti ikka). Elevus on sees! Ja natuke kurb jällegi kah, et kallim kaasa ei saa. Aga ära vaja on käia. Juba lihtsalt 100 aastase vanaema pärast...Ja muidugi Eesti suvi! 

Siis lasteaia harjutamise teemad, pôlve op ja muidu suvi :)

Täna ei tee igastahes midagi! Esiteks on pühapäev. Teiseks on kergelt udune on olla eilsest mônusast spontaansest Biergarteni ôhtust kahe väga toreda sôbraga. Naispool on ühe lasteaia juhataja Münchenis, seega oli ka pojal väga lôbus. Biergarten oli vinge, ilm oli ilus ja söök oli jube hea. 

Sääred

Mul on hetkel modelli sääred! Ilma naljata. Aga see ongi see kui end üldse ei liiguta, lihas kaob nagu niuhti! Järgi jääb ainult pekk...aga no see on selline ôhuke vôi lodev vôi siuke marmelaad ja saab ära peita kui vaja. Ma peaks mingi fotoshootingu tegema, äkki keegi kuskilt  agentuurist värbab ja saan rikkaks. Kuidas need modellid seda saavutavad? No minul on ...omad..lood. Aga nemad? Müsteerika...

Sepapoisid

Püha müristus, kes on tôlkinud eesti keelde selle laulu? Laul ise on muidugi kena ja seda lauldaksegi igas maailma nurgas. Ise tean pigem vist prantsuse keeles, mis ongi vist ka originaal keel? Aga see eesti keelne tôlge... Môni sovjetlik manipulatsioon ilmselt taas. 

Miks

Miks on nii, et sa süvened ikka kôige halvemasse. Saaks ju ka hullem olla? Sel aastal on tulnud Austria poolt nii palju halba. Kes on surnud ajuvähi tagajärjel (liiga noorelt), kes kopsupôletiku tagajärjel ja kiirelt (küll 60selt, aga ikkagi liiga noorelt ja järsku). Ja noh ...minu kolmas ristatisside lühima aja jooksul... see on peaaegu, et mitte miskit kôige kôrval eks. 

Muidugi tekkis tol hetkel tundmus ja kadedus, et kôik inimesed on ônnelikud, kes ei pea käimiseks karke kasutama..kasvôi kui öösel vetsu tahad minna...vôi kui lapsel on sind vaja. Tore kui jalad on all. Mul ka ônneks on jälle nii ja eile üritasin isegi autosôitu ja kôik sobib tasapisi. Täna sôitsin poisiga mänguplatsile ka ja mässasin seal. 

Samas miks mitte môelda pigem heale. Me saime lasteaia koha varem, kui oli isegi kogu piirkonnas  avalik registreerimise aja lôpp. Kôik närivad hetkel veel küüsi, aga meil läks nii. Pojaksel on tore koht olemas, vähemalt hetkel tundub nii.