Robustne

 Mul ikka lähvad need môtted taas selle peale, kuidas poja sündis. No oli just nelja aasta sünnipäev, ehk sellepärast. Ja mida rohkem ma kuulen ümberringi jutte sôbrannadelt...seda tänulikum ma olen, et mul vähemalt sellega traumat polnud. Kes punnitas 12 tundi ja lôpuks tehti ikka keiser, kes pidi totaalselt kokku ômblema. Isegi poja sôbrantsi ema, suur ja tugev naine. Venelanna kah veel. Ta ka vaevles nädal vähemalt veel haiglas ômbluste pärast. Ja siis oli laps veel kollatôve ohus. Kes sünnitas vees, ja sai ka korraliku trauma. Kelle poeg ka kuidagi valet pidi välja tuli ja sellest saati käivad osteopaadi juures lapsega...  jne...Ainult keerulised juhtumid. Ja siis ma môtlen meie peale. Keeruline  oli see, et mu vererôhu peale otsustasid arstid, et peame sünnituse nö esilekutsuma. Mul polnud häda miskit, tundin ennast väga hästi.  Aga seda laadnab ma vist ise olin ja mees kah, et enamvähem teadsime, et nüüd läheb lahti. Ja siis oligi poiss kohal. Imearmas. Haigla ämmaemandad imestasid, et misassja nii kiiresti...

Mul oli pisike sisemine ômblus mis tehti sekundiga ära sel hetkel kui laps mulle kätte anti. Ei pannud nagu üldse midagi tähele. Enne kui laps üldse rinna otsa sai. Ja lisaks voolas piim  ka kohe minu olematutest rindadest. Seesaama venelanna, vôi ka mône muu sôbrnna puhul, kellel rinnad ikka korralikud.....ei toimi.. Ainult pumpamine. Aga minul oli ônn ikkagi toita last nö loomulikul viisisl...oma imepisikeste rindadega. 

Ja see on ilus kogemus. 

Kunagi arutasime natuke mehega, sest tôesti isegi ta ka on kuulnud ulmelisi asju, mis kôik ei toimi jne. Ütles, et noh  sa oled selline robustne naine..

Ja nüüd kui mu vanaema 101 aastaseks sai, kôik toovad välja et no head geenid vist. Robustsed geenid :-)))) Ei kurda. Minu jaoks oli lapse kandmine ja sünnitamine puhas rôôm ja pole kehale mingeid jälgi jätnud. Et minusugune vôiks tegelt sünnitada äkki tôesti 5-6 last. Aga noh...asjad on nii nagu nad on ja me oleme rôômsad oma väikse suusataja üle. 

Nii

Asi läheb järjest pônevamaks Saksa bürokraatiaga. Ükski pôliskodanik ei näri sellest enam läbi. Ja meil on laual hetkel kolm teemat. Korterit siis. Kaks surma juhtumit (vanaduse tôttu, loomulik). Ja üks..dementsuse teema, kus daam peab praegu kuskil nö hullumajas oma viimseid päevi saatma paraku. Kuigi füüsiliselt ta on väga tipp-topp. Loodan, et minu 101 aastast vanaema selline asi enam ei kimbuta. Siiamaani on üksi hakkama saanud, saab ka viimaste hetkedega üksi hakkama. 

Aga nüüd siis kôik korraga. Ämm on täiesti alla andnud, kes tegelikult kôigega varem tegeles. Aga tema vaatab ainult kus saaks soodsamalt juustu osta jne. Samas jookseb kinnisvaralt iga kuu vähemalt mitu-sada vôi tuhat euri kuhugile.. njaa. Tegemist nüüd jätkub, et selgus majja saada. Äial on ka häirekellad lööma hakanud, et misassja. Ta pole kunagi asja süvenenud, aga nüüd kui me ka asja kallal, tundub, et hakkab môistma olukorda. 

Espresso macchiato

Vaatasin Eesti laulu finaali vôidulaulu taaskord seepärast, et üks väga lahe tuttav,  elab Austraalias, arvas et seekord ta Euroviooni küll jälgib. Esimese hooga ei tundunud väga eriline, aga jäi kummitama ja kôik see järgnev show muidugi. Äge. Lase minna. Kunstnik ja provokaator. Kvaliteediga teeb asja.

Aga sellest ei tahtnudki rääkida. Nädal oli puhkust mägedes, kus ma ka kaasa suusatasin. Ja see on kôige vôluvam asi, kui su pisike mees punastest mägedest alla surab, nagu nalja!! No nii armas!! Ma ei jôua talle praegu peaaegu et järelegi. Ja siis sa näed tema silmist, kui uhke ta selle üle on! See on palju ägedam, kui et ta lasteaia-loomaaias jälle päev vastu on pidanud. Ja seda ta ônneks ka teeb. Aga järjest rohkem ikkagi môtlen selle lasteaia ja süsteemi peale, et ....kuidas nad küll suudavad 75 last ühte süsteemi suruda. Ônneks see kus tema on, nad lasevad tal teha mis ta tahab....surub ennast kuhugile nurka oma diivani peale ja jälgib seda janti. Ei söö...isegi seda mis ma kaasa olen andnud. Algul ma kah oietasin, et no kuidas sa siis ei taha teiste lastega kaasa mängida jne.. Aga järjest rohkem mulle tundub, et ...püha müristus....tore ongi, et sa sinna sisse ei sulandu. Lihtsalt harjuma peab et on mass...ja on need kes massiga kaasa ei lähe. Ja seda rohkem olen hakanud oma pojakest toetama ja kaasa-elama. Sest egas ma ja mu mees pole ka kunagi tôsiselt selle nö massiga kaasas läinud rôômuga.  

Aga jah...selles lasteaias on lapsi vähemalt 15st eri-rahvusest ja kultuurist. Aasiast Aafrikani. 

Homme on sünnipäev. Tegin hunniku pisikesi muffeneid lasteaeda. Homme tuleb ka ta sôbranna külla, kes paraku pole samast lasteaiast, aga toredad on koos. 

Aga meil käivad hoolega ehitus-planeerimistööd. Täna oli mingi vee-süsteemide spetsialist kohal. Eile käisime kööke ja vannitubasid kaemas. °onneks meil on enamvähem üks maitsemeel. Paraku päris kallis...Täna sai aias neid kuramuse juurikaid veel välja kooritud. Kôige armsam oli, et väikemees täie hooga kaasa töötada tahtis ja tegigi seda. Nii et tulevad huvitavad kuud... Iga päevaga pisike samm edasi :) 

Iga päev on mingi teema, ja ilmselgelt on kôige targem hakata asju koomale tômbama ja kastidesse pakkima, vôi ära viskama, maha müüma vms, kinkima, vms.  sest aprilli keskel peaks elamine olema puhas, et saaks ehitustöödega pihta hakata. Ônneks on koht olemas kus môni kuu elada. Vôi môni kuu rohkem...sest eks need ehitustööd ole nagu nad on. Aga iga päev on môtted nüüd sellel :) No ja see on tore

Uus

 Hm...

Esimene reaktsioon kui sa oma uude elukohta sisse astud. 

Ma oksendasin peaaegu sinnasamma..

Mees teeb siiaamaani nalja, et no ilus algus. Elamine anti üle ilma et oleks kôik puhastustööd tehtud, seinad värvitud jne. . Nagu tegema peab eks. Esimest korda ma panin selle okse-refleksi selle arvele ka, et armas vanadaam ja nagu vôôras korter jne. Aga ... isegi mu mees ütles, et arhitektil oli  ka seal halb. See ei ole mingi hais vôi asi, aga niimoodi elamine üleanda pole normaalne. Nüüd läheb niikuinii asi notariaati, et kuidas niimoodi? Vanadaami vend, kes on ainuke päria, on pärandist lahti öelnud. Seega, peab notariga riigi vastu minema. Sest pärand kuulub nüüd riigile. Jah! Bürokraatia. Aga olgu need seinad ja kôik puhastatud. Sest täna oli tore päev. Saagisime sellest aiast kôik vôimalikud vôsad ja puud maha. Mitte mina, mees ja äi...sest nemad oskavad. Homme tuleb kopp. Juured...kôik maatasa. Aga täna jälle sellest elamisest läbi sammudes. Viimased sammud....okseeffekt.. 

Mees juba kratsis kukalt....

Aga niikaua kui need paar suurt ämblikuvôrku ja need kolletunud seinad sealt ära pole. Mina ei suuda seal vist miskit teha. Tôsiselt. 

Aga muidu teeme plaane juba kuidas aeda kuvandada, ja kuidas uus suur vannituba saab jne. Vähemalt oleme üsna ühel meelel. Less is more. Küll ma saan oma refleksist ka üle loodetavasti. 

Ja kôige toredam vist on see, et kôik naabrid, kes nüüd teavad, et meie selle jandi üle vôtame, .... on rôômsad. Täna üleaia naabrinaine ütles, et see on tôesti tore uudis. Ja tundus, et ta tôesti môtles seda isegi tôsiselt :)  

Lisaks sellele on veel teised projektid...nii paar. Kôik korraga!

Ja mina suusatan ka jälle. Ükskôik mis need arstid räägiavad . 

Ime

Ime on see, et ma pole ônneks suuremat sorti juurde vôtnud oma praeguste eluviiside juures. Need paar ülekilo, mis juba enne rasedust olid, on endiselt omal kohal küll. Aga ei rohkem ega vähem. Varem sai ju kasvôi lihtsalt kônnitud (kas siis töölt koju, vôi lapsevankriga jalautamised vms.) oma 4 km päevas ikka. Pluss veel ehk väike sörk juurde vôi suusatamine vôi ujumine. Nüüd sellest saati, kui lapsevanker ära, ja pôlvevigastused (ehk siis pea 2 aastat juba), pole isegi kôndimisest enam miskit. Jah lapsega jalutamine, aga no see teenib ainult värskes ôhus olemise plusspunkte. Muidu teen kôike autoga. Esmaspäeval otsustasin, et aitab naljast, nüüd hakkan ka kasvôi poes vôi muid ringe tehes jala käima. See tunnike päeva jooksul saab ikka ju vôetud sel ajal kui pônn lasteaias on. Kaks päeva on vastu peetud :-) Näis siis kuidas edasi. No muidugi on mul see velo-masin ka kodus, aga värskes ôhus liikumine on ikka midagi muud. Motivatsioon on olemas. 

Noh, eks poja nüüd hakkab rattaga ka sôitma, et ses suhtes läheb ka tagajooksmiseks ilmselt. Ehk siis aktiivsemaks see eluolu. Lootust on suveks vormi saada taas :-) 

Ema

Oh see emadus on üks tôeline emotsioonide kukerpall ja virrvarr. Kord on sul vihapisarad silmis, siis ônnepisarad, siis uhkusepisarad, siis närvivapustus jne.. Kôike jätkub. Ja kogu asja juures on kôige ilusam sôna ikka see (noh meie puhul) "Mama" ja kôige ilusam kee su kaelas lapse käed. Selles môttes, et vabatahtlik kallistus, mitte et ta sind kägistaks vms..  Ja muidugi see südamest tulev ja nakatav lapse naer. Pole midagi armsamat maailma peal. 

Ja oi kuidas ôpid selle juures iseennast lôpuks tundma. Ma sain eile jälle aru, kui valesti ma olen temaga viimased aasta aega käitunud. No ilmselgelt sama valesti kui seda minuga tehti. Vastik ja süüdlaslik tunne on poja ees, aga nüüd saab ju aina paremuse suunas minna. Vigasid parandades, mustreid lôhkudes, endaga edasi töötades. Suured pisikesed ôpetajad meile need lapsed :)  

Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..