Puhastus

Külmkapp ja paar väiksemat segasummasuvila kappi sai täna korda jälle. Mul kevadepuhastus juba käes! Väljas muidugi veel talv ja kôle, aga suurpuhastus on algust teinud. 

Poiss just alustab oma suusakarjääriga. Ootasime, kuni ta ise ütleb et tahab. Lôpuks tahtis. Ja nüüd on kolm päeva juba väga vingelt künkast alla libisenud. Pidurdab ja üritab isegi kurve vôtta hoolega. Homme jälle mägedesse. Tuleb ilus suusa nädalavahetus (v.a. mulle). Aga see on nii meeletult armas, kui need väiksed junsud alustavad. Ja kui uhke on isa veel selle üle! Ema muidugi ka. Puhas rôôm. Tal on nüüd oma esimene nö hobi ja kirg. 

Lasteaed tema kirg just pole, pigem nagu vangilaager...endiselt. Ja see lôhub mind jälle. Aga paneb vähemalt askeldama ja küürima ja koristama, sest muidu vist ei oskaks selle aja ära olla. 

Ôpingud. Eksamist kukkusin läbi. Nagu oligi oodata. Noh on vähemalt motivatsioon selleks aastaks. Ja see on olemas. Lihtsalt paar lisakulutust. Aga kui mu mees ostis täna suusasaapad üle tuhande euri, siis pole ka hullu, kui ma see natu üle tuhande euri järgmise eksami peale kulutan. Rahal hakkab niikuinii väärtus kaduma. Aga teadmistele tasub rôhku panna eksju. Ja nagu ma aru saan, siis headele suusasaabastele kah. Nii lihtsalt on, kui juba proff oled. 

Aga jah ... soovitan. Kellel on paha tuju, depressiivne veidi, hakake maja küürima. Igat pisiauku. Vôi siis minge jooksma vôi muud sporti tegema. Jube vastumeelsed on môlemad ilmselgelt, aga hea tunde annavad, kui see tehtud. 

Et siis konkreetsemalt - 2025 CFA II on taskus. Ja suusatada saan ka. Ja pojaga oskan ....mitte närvi minna mingite ebaoluliste asjade pärast. Mehega samamoodi. 

Kokkuvôte ja ootused

No äkki vôtaks siis ise ka selle aasta kokku, tômbaks joone alla ja paneks hüüumärgi lôppu. 

Oli see nüüd hea vôi oli see üks halb aasta? Hmmmm... kui algselt ütleks, et raske aasta... siis natuke edasi môtlema hakates, oli ikkagi kuradima hea aasta. Pöördeline. Ja ôiges suunas. 

Varjutas seda aastat ehk kolm operatsiooni, ôlg ja môlemad pôlved. Mis tekitas süümekaid lapse ees (ikkagi kolm päeva haiglas, pluss siis mônda aega kargud vôi teab mis protees). Ja ilmselgelt selline suutmatus end mingil hetke-perioodil normaalselt liigutada. Aga kuna väike laps on kodus, siis tuleb see liigutamine alati kiirelt muidugi. 

Mingis môttes enese kaotamine. Ikkagi üle kolme aasta juba lapsega kodus, küürid, pesed pesu, triigid, üritad süüa teha, mänguväljakud jne.. Ja ikkagi kuidagi lappab kôik. Muidugi lisas tasakaalu veidi see CFA ôpe, aga eneseteostusest jäi ilmselgelt natu väheseks. 

Alkohol. Seda vôiks alati vähem olla. 

Karjumised lapse peale... seda ei tohiks üldse olla. Ja hooletus mehe suhtes. Ei ei ei. Eriti kui sul on selline super poja ja veel ägedam mees! 

Kaks meeletult ilusat puhkusereisi, üks cämperiga (Austria, Itaalia (Veneetsia), Shveits) ja üks niisama luxus (Mallorca). Väga erinevad reisid, môlemad omamoodi ägedad. 

Aru saamine, et mul läheb ikka meeletult hästi ja ma ei tahagi enam korporatsiooni orjaks minna. Pigem tegelen selle teemaga, mis mind niikuinii huvitab ja CFA on ka vägagi selle suunaline. 

Väga palju lapsega koos oldud aega, lutist ja mähkmetest lahti saamine. Areng. 

Vanaema 100 aasta juubel ja selle korraldamine/ônnestumine. 

Aga just see pöörde -ja selgusehetk suvel, et mida ma edasi teha tahaks ja kuhu oma energiat kallutada.  

Ahjaaa ja tore Eesti reis pojaga ju ka oli veel. Korralik tuur. 

Tegemist ja siblimist on palju olnud. 

Poja lasteaeda harjutamine, mis on katastroof.. pea iga kord kasin nuttes koju. Pole just parim algus päevale. Lasteaiad on siin suured ja lärmakad....  mitte nagu Eestis vôi Soomes. 

Toreda naabrinaise äkiline surm.. muidugi halb eks. Aga nüüd saame me valida, ja ilmselt tuleb suurem plaan 2025, et ehitame alumise korteri meie omaga kokku, millega ka kaasneb väike aiake. Ruumi juurde! Nii et no vôta sa kinni, kuidas sellesse suhtuda. 

Roosaare raamat on mind palju aidanud. Olgugi et ta ise nii oma raamatu ôppele vastupidiselt on käitunud. Ahnus. Aga noh... ma ei oskagi teda väga hukka môista. Las ta taastub. Jôulude ajal olin selle koha peal, kus oli küsimus, et "Mida sa teeksid kôige meelsamini oma vabal ajal?" Siiamaani môtlen... Lapsevanemale hea küsimus...ei kujuta isegi ette, et kellel on kaks vôi kolm vôi isegi neli last. 

Noh ja ootused: tervislikkus, sport, lugemine. No nii tüüpiline, et rohkem ei saa olla eksju. Kasulike harjumuste juurutamine. Kannatlikkus. CFA 2 ka ikkagi. Ma küll tegin novembris juba eksami ja jaanuari keskel saab alles tulemused.  Aga päris kindlasti ma sealt läbi ei saa oma niru ettevalmistuse pärast.  Ja ma ei tahagi. Ma tahan seda materiali korralikult tundma ôppida! Ühesônaga sellele ka veits rohkem rôhku panna ja ehk ka praktikas juurutada. Ehk siis alustame sellega, et kulud-tulud kontrolli alla saada.

Ja ilmselt läheb niikuinii ehitamiseks, on jälle tegevust! Uus (vana) kodu äkki? :)

Uus aasta sai vastu vôetud lôbusalt perega ja ilutulestikuga, kus mu mees naabruskonda korralikult panustas. Ja kuskil kella 2 paiku sain endale privaatse 21 pauguga ilutulestiku. 21 pauguga tervitatakse kuningannasid. Mina seda muide ka varem ei teadnud :) Ilus algus :) 

Protsessid

Gisèle Pélicots. Kuidas on selline asi üldse vôimalik... Aga nagu näha on....Shokk on!!  kuidas ka inimene ise 10 aasta jooksul miskit märganud pole? Et sa järsku jääd magama... Mismoodi? Kehaline muutumine... jne. Ma tean küll kuidas keha on pärast korralikku ..tegemist. Aga keset-päeva magama jääda? 7ks tunniks? Kus olid lapsed... vôi olid nad juba kodust väljas? Vôi oli see ôhtul juba..

Vôibolla, et kolm last ja väsimused...aga... 

Nagu näha oli ka süüdlast ennast juba lapsepôlvest saati seksuaalselt ahistatud. Aga, et see su käitumist nii vägivaldselt muudab... Ja need  kuskil 100 meest sellelt väikselt piirkonnalt sellega kaasa läksid?? Jube. Olevat kohtus öelnud, et selliseks ei sünnita, selliseks teeb elu... On see tôesti nii??  Jube jube jube. 

Ja siis ütleb mees kohtus, et ta armastab ja jumaldab seda naist üle kôige. 50 aastat abielu. Issand jumal... Ma ei saa enam millestki aru. Mingi tôsine psühholoogiline nihestus...Vôi sai sellest nooruspôlve grupi-ahistamisest nii suure shoki ..vôi vaimustuse.. 

Ja et nii paljud naised väljas on demonstreerimas...eks neid lugusid ole palju ilmselt.

Kui ma veel üksik olin, môeldes, et kui ma kedagi vôi midagi toetama peaks? Ahistatud naisi. See oli igastahes mu esimene môte, kuigi endal pole väga halba kogemust, on ainult paar halba shokki. Mille peale ma toona noorena môtlesin, et kui oleks tôesti midagi juhtunud, ma oleks seal metsas end kohe üles poonud. Ônneks piirdus kôik shokiga. Nüüd kui on lapsuke. Ma sponsoreeriks laste teemal, vôi aitaks igal vôimalikul meetodil kaasa. Need väiksed tegelased on ju need kôige haavatavamad ja kellel on kôige rohkem lähedust ja toetust vaja. Ja kui nemad beebina vôi pisipôlves midagi vastikut, jubedat, vanemateta olemist, ma ei tea, kogema peavad. See vist lôhuks hetkel minu südant küll kôige tohkem ja kui aidata saaks, isegi reaalselt, siis iga kell. 

Nôiarohud

 Nii nüüd on see aeg käes, lasteaed! Viirused. Iga laps tatistab ja köhib. No oktoobrist alates vähemalt. 

Siiamaani on saadud asi kontrolli alla, aga laupäevast saati on pojal non-stop köha. No siuke läkiköha, et tundub, et ta köhib oma kopsud välja. Eile oli aeg kôrva-kurgu-nina arsti juures, see oli juba pikemalt ette planeeritud, sest peale seda mu kôrva jama 2016ndal aastal tohin ma Saksa arstide sônul oma kôrvi ainult artide jures puhastada lasta. Nojah. Las siis puhastavad. Ja las see haigekassa maksab. Aga viimased korrad on poja ka kaasas olnud, et lás harjub arstidega. No see selleks, kôrvad puhtad jne. poja ei lasknud ikkagi arsti üldse ligidalegi. Üleeilsest saati on tal olnud aga metsik köha. Arst ütles kohe, ilma isegi vaatamatta, et see ei kôla just väga kenasti. Kirjutas välja antibiotsid kolmeks päevaks, aga mainis ka, et kui kolme päeva jooksul paremaks ei lähe, siis alles antibiootikumid. Et hetkel on kôigil lasteaia lastel see jama. Läksin apteeki, et need igaks juhuks muretseda....aga ongi vsjo. Neid hetkel enam ei ole kusagilt saada, sest igal pool on laod tühjad. Ok. Pole hullu. Ma oma pea nelja aastasele niivôinaa ei taha antibiootikume sisse toimetada. 

Öö oli raske...olid küll môned tunnid magamist, aga siis läks jälle see hobuseköha lahti. 

Nii. Hommikul kohe mu sibula-mee siirup. Aga köha ei jää järgi...  ilmselgelt. See halvab aju ära, kui su laps ainult köhib! Nii ...internet.. kodused vahendid. Sain retsepti miski laagritsapuu ja sibula segu kohta. Pluss niikuinii jalavann sinepipulbriga, aur kummeliga  jne. Merevee ninaspey. Kôik veel selline looduslik. Kôik tehtud. Kuidagi youtubis leidsin veel lahendusi, tüümian niikuinii. Ja kui mees kodus oli, läksin jahile. Apteegist saadav laagritsapuu...Seal vaadati mind küll niijanaa, aga naine läks tagatuppa ja uuris. Siis ütles, et saaks mulle mingi 100 g seda nö laagritsapuuvärki lôigata küll. Olin nôus. Kestis veel oma 10-15 minutit ja sain kraami kätte. See oli teine apteek, kus ma eelmisel päeval olin. Andsin oma retsepti antibiotsi kohta ka kohe igaks juhuks edasi. Uuris ja leidiski laost viimase paki seda "kuldaväärt kraami". Ja veel kurvastas, et see on väiksem kui retseptis...aga siis luges ja pörnitses, et kui suure lapse kohta, kehakaal jne. ja mitu päeva. Ja siis ikka leidis, et see täpselt sobiks kolem-päevaseks kuuriks. Viimane pakk. Nüüd on mul see olemas, aga loodetavasti kasutama ei pea. Loodetavasti jääb külmkappi. Aga näed siis. 

Poiss oli ônneks maganud vahepeal isaga. Magamine on oluline. Ja siis tegin temaga ikka korraliku jalutuskäigu värskes ôhus, sest see ju ka oluline. 

Ja siis läks muidugi kohe kokkamine lahti. See laagritsapuu sibula siirup. Siis korralik aedviljasupp. Jne. Ja siis jalavann tüümiani-ôliga ja jälle aurutamine koduse kummeliteega. Mida ôhtu poole, seda vähemaks see läkaköha jäi. Nüüd poja magab. Vaatame. Aaa riivitud küüslauku ma ka pidevalt virvendasin ta nina ees. Tänapäeva viirused on nagu nad on. Aga kui ta juba pool tundi ilma köhimatta oli ja lôpuks tegelikult pea terve ôhtu. Siis ehk midagi oli sest virrvarrist kasu. 

Homme samas vaimus edasi. 

Aga see vist on generatsioonist tingitud ka, et pole nagu nende keemia-relvadega väga harjunud.... ja prooviks nii ka edasi... Jah ühe korra mu elus tôesti aitasid antibiootikumid hädast välja, aga see oli tôesti ääretult viimane lahendus. Miski 10 aastat tagasi. Olin juba nädal vôi paar kôiki omi lahendusi proovinud. Ei aidanud. Ja siis paar tabletti. Oligi korras. Aga peale seda pole ka enam vaja läinud.

Orhidee

Täna olin oma esimesel matusel Saksamaal. See vinge naabrinaine kes oma 88 eluaastani, küür seljas ja jalg enam väga ei kandnud, kandis pantrinahkset kasukat alati üll. Alati terava ja humoorika ütlemisega. Meie poja oli talle väike prints. Matused olid ilusad, kell 13 päeval, päike siras, väike ilus katoliiklik surnuaed ja see ärasaatmine toimus kôik väljas. Väga meeldiv ...ee pastor? (Pfarrer vôi Pastor oleks saksa keeles, aga eesti sellist sônavara nagu ei teagi väga) oli ka väga meeldiv. Väike seltskond. Ämm äi olid ka, kui tema pikaajalised nö üürileandjad... see minu meelest oli eriti meeldiv, et nemad tahtsid ka kindlasti kohal olla. Kuigi miks peaks eks? Üks naabrimees veel ja siis kümmekond sugulast. Pärast kena lôunasöök ilusas restoranis. 

Mulle see daam väga meeldis. Poja kutsuski teda ka vanaemaks...egas tema tea kui palju ja kes need kôik vanaemad on eks. Poja sünnipäeva teadis ta kohe, sest kui me haiglast koju saime, oli suur kimp roose ukse ees ootamas. Minu sünnipäeva avastas ta üldse teistmoodi. Me kui töötavad inimesed, olime päevasel ajal üldsjuhul mitte kodus. Aga siis oli tulnud pakk kuskilt Eestist. Ilmselt oli uurinud nime ja marke seal peal jne.. Ja viis kuidagi asja kokku omadega. Ja siis igaks juhuks oli mu mehelt ka trepikojas veel täpselt järgi uurinud. Sünnipäevaks oli mulle Moet shampanja ja Orhidee ukse taga.. Kui esimesel aastal see orhidee ôitses pool aastat umbes ja siis oli paus. Ja siis jälle ja paus. Siis sel aastal on see orhidee ôitsenud pea aastaringselt. Veebruaris läks lahti, oktoobri keskel olid viimased ôied. Ja nädal peale seda  hakkasid taas uued pungad tekkima ja üks uus haru kah!!! Ma olen seda lille oma kuningannaks kutsunud, sest tal on nii erilised värvid. Aga muud pole nagu teinud, kui kastnud. Mulda pole vahetanud vôi ümber istutanud, rääkimatta mingist väetisest. Aga ma ikka imetlen teda, ja räägin ikka kui ilus ta on :) Segane eks. See daam oli üldse lillede madaam. Tal oli väike aiake, täis igasugu pisikesi ja suuremaid lillepotikesi, rääkimatta kodust. Isegi vannituba oli rohelust täis. 

See matus oli ilus ja südamlik, korraks tuli isegi klump kurku.. Viimane matus oli onul...siis ma ei suutnud end üldse talitseda. Pisaratega siis. Ilmselgelt on vahe, kas on onu  kes peaaegu su isa eest olnud, vôi siis äge naabrinaine. 

No ja siis..ôhtul tuleb sônum ilusalt Chrisilt. Vôi ma ei teagi kuidas ma teda toona blogis nimetasin. Et ühine sôber Dhruv abiellub, Bolliwood, särgid-värgid...et äkki on vanu pilte. Mina pole mingit kutset saanud ja ilmselt ei saa kah. Aga piltidest vôib hea kollaazi kokku saada. Chris muidugi mainis, et ma vôin ka tema "plus one" olla. Ehk siis kaaslane eks. Aga vot see oleks show. Olid ajad. Peaks ise lugema, mis sel 2006-2007 ajal toimus kôik ... Aga selleks ju blogi ongi eks. 

Toitumine

 Vaatasin saadet "Mehed, hakkame elama!" Väga hea saade. 

Ainult toitumisnôustajatega mina nôus pole. Igal inimesel muidugi oma keha, seedimine ja arvamus. Mina ei arva, et ühel taldrikul peab olema liha/kala, salat ja veel kartul/pasta/vms.. Mina usaldan väikelapse valikut. Et kas ainult liha vôi kartul vôi pasta. Lihtsalt hommikul sööd putru, lôunaajal pastat, ôhtul liha...jne. järjekord pole oluline. 

Minu arvamus

Surm

Eks see naabrinaise surm vapustas. Tal pidi olema tegelikult veel jala-pôlve operatsioon umbes septembri alguses. Aga päev ennem op-i ta ütles, et tahab koju. Järgmine päev veel nägin teda ja mainis et jah sai infusioonid peale...aga ilmselgelt see väga kaua ei kesta. Siis olime puhkusel. Siis jôudsime tagasi. Temaga enam kokku ei juhtunudki, sest ilmselt ta enam kôndida iseseisvalt ei saanudki. Ja siis see kollaps. Eks ta vist kuidagi aimas vôi isegi soovis seda. 

Abikaasal on ka vana-tädi (94 aastane), kes elab ikka üksinda oma majas. Igasugu hooldustöödest on keeldunud, sest umbusaldab kôiki ja kôike. Aga abikaasa vanemad ikkagi laseb ligi, kui vaja poes käia vôi arsti juures. Esmaspäeval sôitsid vanemad puhkusele nädalaks ja vanadaamile sai meie kôigi kontakt-andmed jagatud. Lisaks elab ta enda vend umbes poole kilomeetri kaugusel. 

Vastu teisipäeva ööd oli ta helistanud abikaasa vanematele kell üks öösel. Teisipäeval pidavat mu mees niikuinii läbi käima sest mingi terrassi uks on katki vôi ta ei saa seda kinni vôi mis iganes. 

Teisipäeval, mees surmväsinud kogu tööpäevast, hüppab läbi, kôik uksed on kinni, rulood on all... jne. Vana-daami vend on ka juba paar korda üritanud ühendust saada. Ei miskit. Natuke hiljem vaatas abikaasa veelkord sealt läbi. Ei miskit. Eile ôhtul ma olin väsinud nagu vasikas, helistab veel ämm, et meil on probleem. Selle daami Ernaga ei saa kontakti. Rahu oli niivôinaa läinud. Unenäod olid ôudukad ja vastikud ja siis pead seda kuramuse lasteaia värki veel tegema jne. Mees töötas kella 2st alates öösel juba. Kell 11 koju jôudes ründasid kôik järsku teda. See vana-daami vend olevat juba jälle maja juures olnud...no kurat, miks sa kohe politseid ei kutsunud!!! Siis veel ema-isa abikaasal, kes just peaks puhkama. No ilmselgelt kobis siis väsind abikaasa jälle ka sinna kohale, oli isegi kuidagi ta ema juhenduste järgi maja vôtme kätte saanud. Vôti keeras. Sai sisse. Ma ei tea mis tundega ta kôik need toad läbi vaatas... Aga mida polnud, polnud vana-daami. Politsei. Väikse pausi järel politsei kinnitas, et ta on ühes haiglas. Siiamaani ei tea, aga ilmselt ta oli endale ise kiirabi kutsunud. Ja päris diagnoosi ka ei tea ... insult käis jutust läbi. Aga kuidas ja mismoodi ta haiglasse jôudis, ei tea. Dementne on see daam kah. Arstid kinnitasid, et kôik on korras, ta on uuringutel. Aga insult on insult. Ja et vahepeal ei suudetud haigla poolt lähedasi teavitada... ausalt öelda imelik. Kergendus igastahes. No vähemalt on vanadaam kindlas kohas hetkel. Ja ma ei tea mis arstide sônul tähendab "kôik korras" insuldi puhul? Et elab? Ma ei tea.

Ja siis käivad ilmselgelt kôik lähedased silme eest läbi - enda ema, isa, ämm, äi. Vanaema. 

Naabriga rääkides sellest vana-daami surmast, ta mainis just, et tuli töökaaslase poja matustelt. Oli 28 aastasena lihtsalt infarkti saanud....