Sel nädalal oli lasteaed kinni, seega natu keerulisem kogu kolimise teema. Teisipäeval ja neljapäeval oli poiss ikkagi ônneks vanavanemate juures ja siis sai kappe lahti lôhutud ja lammutatud. Ônneks on mul mees, kes oskab tööriistadega ümber käia ja mööblit kinni ja lahti puurida. Mina aitan asju keldrisse tassida ja nokitsen kappe puhtaks sorteerima. Ainuke jant, et mees on kogu selle ehitus ja muu tolmu pärast mis igasugu kappide alt jen välja tuleb, ikka päris haige. Siuke köha ja hingamine ja silmad kipitavad. Eks tal see allergia ole jah, aga päris jube kôrvalt vaadata. Täiesti haige on ôhtuks. Kust tulevad sellised allergiad?
Nüüd aga peaaegu ainult toiduainete värk on jäänud kokku selekteerida ja pakkida. Ja kôik need potid-pannid. Ühesônaga asi edeneb. Täna oli poiss taas vanaemaga jauramas ja me saime hunniku tekkinud prügi ära viidud ja môned kapid ka lahti jälle harutatud ja ära viidud. Nädal aega on jäänud veel selleni, kui betooni-puurija tuleb ja teeb meie pôrandasse augu trepi tarbeks. Sellega siis kôik algab.
Môned päevad sai poisiga ka küll spordis käidud ja mänguväljakutel ja jôe ääres kividega mängimas ja vette pildumas. Kord sôbranna Evaga, kord sôbra Christianiga. Kelle ema hiinlane ja kelle peres hetkel see jant kestab. Eks ta jälle natu rääkis ja seletas, aga kôik mis ühe hiinlase suust tuleb, kôlab eurooplase jaoks jôle naiivselt ja veidralt. Eks asi on keeles jne.. Aga ta ikka küsib kohati nii imelikke küsimusi. Et silmad lähvad suureks. Ja siis muidugi olukord selle mehega. Kôlab kôik üsna vastikult ja mingit armastust ei tundu seal vahel olevat mônda aega juba.
Nädal aega veel rügada ja siis kolime välja ... vôibolla isegi neljapäeval juba.
Ja see on ikka hämmastav, mis rämpsu ikka aastatega koguneb. Ja kui palju!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar