Gisèle Pélicots. Kuidas on selline asi üldse vôimalik... Aga nagu näha on....Shokk on!! kuidas ka inimene ise 10 aasta jooksul miskit märganud pole? Et sa järsku jääd magama... Mismoodi? Kehaline muutumine... jne. Ma tean küll kuidas keha on pärast korralikku ..tegemist. Aga keset-päeva magama jääda? 7ks tunniks? Kus olid lapsed... vôi olid nad juba kodust väljas? Vôi oli see ôhtul juba..
Vôibolla, et kolm last ja väsimused...aga...
Nagu näha oli ka süüdlast ennast juba lapsepôlvest saati seksuaalselt ahistatud. Aga, et see su käitumist nii vägivaldselt muudab... Ja need kuskil 100 meest sellelt väikselt piirkonnalt sellega kaasa läksid?? Jube. Olevat kohtus öelnud, et selliseks ei sünnita, selliseks teeb elu... On see tôesti nii?? Jube jube jube.
Ja siis ütleb mees kohtus, et ta armastab ja jumaldab seda naist üle kôige. 50 aastat abielu. Issand jumal... Ma ei saa enam millestki aru. Mingi tôsine psühholoogiline nihestus...Vôi sai sellest nooruspôlve grupi-ahistamisest nii suure shoki ..vôi vaimustuse..
Ja et nii paljud naised väljas on demonstreerimas...eks neid lugusid ole palju ilmselt.
Kui ma veel üksik olin, môeldes, et kui ma kedagi vôi midagi toetama peaks? Ahistatud naisi. See oli igastahes mu esimene môte, kuigi endal pole väga halba kogemust, on ainult paar halba shokki. Mille peale ma toona noorena môtlesin, et kui oleks tôesti midagi juhtunud, ma oleks seal metsas end kohe üles poonud. Ônneks piirdus kôik shokiga. Nüüd kui on lapsuke. Ma sponsoreeriks laste teemal, vôi aitaks igal vôimalikul meetodil kaasa. Need väiksed tegelased on ju need kôige haavatavamad ja kellel on kôige rohkem lähedust ja toetust vaja. Ja kui nemad beebina vôi pisipôlves midagi vastikut, jubedat, vanemateta olemist, ma ei tea, kogema peavad. See vist lôhuks hetkel minu südant küll kôige tohkem ja kui aidata saaks, isegi reaalselt, siis iga kell.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar