Uus

 Hm...

Esimene reaktsioon kui sa oma uude elukohta sisse astud. 

Ma oksendasin peaaegu sinnasamma..

Mees teeb siiaamaani nalja, et no ilus algus. Elamine anti üle ilma et oleks kôik puhastustööd tehtud, seinad värvitud jne. . Nagu tegema peab eks. Esimest korda ma panin selle okse-refleksi selle arvele ka, et armas vanadaam ja nagu vôôras korter jne. Aga ... isegi mu mees ütles, et arhitektil oli  ka seal halb. See ei ole mingi hais vôi asi, aga niimoodi elamine üleanda pole normaalne. Nüüd läheb niikuinii asi notariaati, et kuidas niimoodi? Vanadaami vend, kes on ainuke päria, on pärandist lahti öelnud. Seega, peab notariga riigi vastu minema. Sest pärand kuulub nüüd riigile. Jah! Bürokraatia. Aga olgu need seinad ja kôik puhastatud. Sest täna oli tore päev. Saagisime sellest aiast kôik vôimalikud vôsad ja puud maha. Mitte mina, mees ja äi...sest nemad oskavad. Homme tuleb kopp. Juured...kôik maatasa. Aga täna jälle sellest elamisest läbi sammudes. Viimased sammud....okseeffekt.. 

Mees juba kratsis kukalt....

Aga niikaua kui need paar suurt ämblikuvôrku ja need kolletunud seinad sealt ära pole. Mina ei suuda seal vist miskit teha. Tôsiselt. 

Aga muidu teeme plaane juba kuidas aeda kuvandada, ja kuidas uus suur vannituba saab jne. Vähemalt oleme üsna ühel meelel. Less is more. Küll ma saan oma refleksist ka üle loodetavasti. 

Ja kôige toredam vist on see, et kôik naabrid, kes nüüd teavad, et meie selle jandi üle vôtame, .... on rôômsad. Täna üleaia naabrinaine ütles, et see on tôesti tore uudis. Ja tundus, et ta tôesti môtles seda isegi tôsiselt :)  

Lisaks sellele on veel teised projektid...nii paar. Kôik korraga!

Ja mina suusatan ka jälle. Ükskôik mis need arstid räägiavad . 

Ime

Ime on see, et ma pole ônneks suuremat sorti juurde vôtnud oma praeguste eluviiside juures. Need paar ülekilo, mis juba enne rasedust olid, on endiselt omal kohal küll. Aga ei rohkem ega vähem. Varem sai ju kasvôi lihtsalt kônnitud (kas siis töölt koju, vôi lapsevankriga jalautamised vms.) oma 4 km päevas ikka. Pluss veel ehk väike sörk juurde vôi suusatamine vôi ujumine. Nüüd sellest saati, kui lapsevanker ära, ja pôlvevigastused (ehk siis pea 2 aastat juba), pole isegi kôndimisest enam miskit. Jah lapsega jalutamine, aga no see teenib ainult värskes ôhus olemise plusspunkte. Muidu teen kôike autoga. Esmaspäeval otsustasin, et aitab naljast, nüüd hakkan ka kasvôi poes vôi muid ringe tehes jala käima. See tunnike päeva jooksul saab ikka ju vôetud sel ajal kui pônn lasteaias on. Kaks päeva on vastu peetud :-) Näis siis kuidas edasi. No muidugi on mul see velo-masin ka kodus, aga värskes ôhus liikumine on ikka midagi muud. Motivatsioon on olemas. 

Noh, eks poja nüüd hakkab rattaga ka sôitma, et ses suhtes läheb ka tagajooksmiseks ilmselt. Ehk siis aktiivsemaks see eluolu. Lootust on suveks vormi saada taas :-) 

Ema

Oh see emadus on üks tôeline emotsioonide kukerpall ja virrvarr. Kord on sul vihapisarad silmis, siis ônnepisarad, siis uhkusepisarad, siis närvivapustus jne.. Kôike jätkub. Ja kogu asja juures on kôige ilusam sôna ikka see (noh meie puhul) "Mama" ja kôige ilusam kee su kaelas lapse käed. Selles môttes, et vabatahtlik kallistus, mitte et ta sind kägistaks vms..  Ja muidugi see südamest tulev ja nakatav lapse naer. Pole midagi armsamat maailma peal. 

Ja oi kuidas ôpid selle juures iseennast lôpuks tundma. Ma sain eile jälle aru, kui valesti ma olen temaga viimased aasta aega käitunud. No ilmselgelt sama valesti kui seda minuga tehti. Vastik ja süüdlaslik tunne on poja ees, aga nüüd saab ju aina paremuse suunas minna. Vigasid parandades, mustreid lôhkudes, endaga edasi töötades. Suured pisikesed ôpetajad meile need lapsed :)  

Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..