Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..