Nüüd vaja hakata päris muskleid üles upitama.
Asjade edasilükkamise ehk siis procastination (kas eesti keeles üldse normaalset sôna selleks on?), sellest hakkan vabanema. See jant oli ikka tugevalt sees.
Respond vs reaction....sellega hakkan ka samm-sammult harjuma, aga see on kôige raskem. Mustrid on nii tugevalt sees.
Tänulikkuse muskel tugevneb iga päevaga.
Magu vaja korda saada, need antibiootikumid panid korraliku paugu. Siiamaani ei püsi vist midagi väga sees. Söön porbiotikume. Aga isegi sel nädal olin üks päev lihtsalt palavikuga ja kôhukrampidega siruli maas. Palavikku pole nii kaua olnud, et ei teadnudki enam kui vastik see on. Ja siis järgmine päev, kui kôik enamvähem normaalne on ja energia tagasi, ei suuda ära tänada oma tugeva keha ja organismi eest. Ja kui hea on olla terve.
Nonii, kogu selle jandi tagajärg on vähemalt see, et kaalul terendab juba 62 koma midagi. Seega kaal mida mul pole olnud kümme aastat enam. Nüüd on aeg sellest kinni hakata ja ka veidi muskleid üles treenima, sest ega lotendav 62 ka miskit väärt pole. Kui praegu seda vôimalust ära ei kasuta, siis kuna veel eks.
Töömehed siblivad juba ringi. Saan endale ekslusiivse sauna! Infrapuna vidinaga, sest mehele ka ju miskit ikkagi tarvis. Ta pole suur saunamees. Pluss muidugi kena aiake.
Nii et hästi läheb ja nii palju on mille eest tänulik olla. Ka need nö sôbrad, kes on siin lapse tegemiste käigus tekkinud. Kuigi nendega tahaks samm sammult pigem distantsi hoida ja pigem edasi vaadata.
Suurele rahvapeaole on plaan esmaspäeval poisiga minna ja pühapäeval, ehk siis viimasel päeval mehe ja pônevate sôpradega. Vip kohad olemas, nagu igal aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar