Ajalood

The year 2020 is definitely one for the history books! Kirjutab HBR..

Sama vôin isiklikus plaanis ka 2020 kohta öelda. Seda aga sugugi mitte negatiivses toonis. Kôigele muule andsime S-ga oma kihlusele ka ametliku käigu.. no mis siin ikka enam oodata eks. Pidu muidugi pidada ei saand enam, aga küll me selle ka veel ära korraldame. Iseenesest oli väga ilus ja armas päev..ei oskagi seda nii kaunilt kirja panna, kui see tegelikult oli.. 

Nüüd mässan bürokraatiaga, et köik dokumendid/kaardid jne ka kenasti muudetud saaksid ja harjutan uut allkirja. Kôhus sipleb ja luksub vahelduva eduga uus pereliige ja muidu on ka olemine täitsa rôôsa. See ja järgmine nädal veel töö juures kôik teemad ära lôpetada ja saabki kogu energiaga uutele tuultele süveneda. Peaks beebi otsustama varem ilmale tulla, siis oleks küll paras kaos. Pole veel mingeid ettevalmistusi teinud ega miskit.

Täna öösel nägin unes, et mul oli laps juba käes..aga ta oli hoopis jänes..ja ma unustasin teda koguaeg toitmast ja tundsin siis metsikut süümepiina...  Sellised stress-unenäod siis... 

Uued siblimised

 .. Nii ja miks see iseseisev liiklemine ja auto siis peagi veelgi rohkem ära kulub? Nimelt vaja üsna peagi veel ühte uut ilmakodanikku ilmselt ringi söidutada. Ja ei pruugi ju nii olla, et tulevana papa koguaeg sekundi pealt platsis saab olla. Tal siiski firma juhtida jne.. Ja nähes linnades hommikuti tipptundidel, kui niikuinii on ühisliiklus tööle-töttajaid paksult täis, värskeid emasid oma suurte vankritega ka metroosse trügimas (no arusaadavalt on neil ka rohkem eesöigusi jne), vandusin endale kunagi kohe, et kui asjad peaks nii kaugel olema peab mul olema mingi isiklik söiduvahend. Seda jama kaasa ei tee. 

Aga jah jutu püant ongi siis see, et hetkel sipleb üks poisihakatis juba üsna aktiivselt rinna alla ja plaanib naistepäeval ennast ka meile löpuks näidata. Kaks pool kuud veel... aeg läheb ikka hirmutavalt kiiresti. Mötlesin küll kohe kui rasedusest teadlikuks sain, et panen kogu selle raseduse kulgemise detailselt kirja, alates sellest kuidas ma kolm korda järjest rasedustesti tegin, sest ei tahtnud oma silmi uskuda kui kaks triibukest vastu erendas. Ja siis suurest ehmatusest ölle avasin. No see jäi muidugi ka viimaseks. Ja löpuks lasin muidugi ka arstil asja kinnitada. Arsti juurde sain aja tegelt pöhimötteliselt tunni pealt, sest mu hurmur tromboosi arst arvas, et ta vötab nüüd ka mu perearsti kohustused üle ja sebis kiirelt aja ühe üsna hinnatud naistearsti juurde siin. Aga et miks tema mu raseduse kahtlustest esmalt teada sai? Varem isegi kui S-le sai öeldud... Nimelt olid mul üsna tugevad tromboosi tabletid peal, mille edasivötmist ma siis kohe arstiga konsulteerisin ja see ehmatusega käskis need kohe ära jätta. Pidavat raseduse katkemisele ilmselt üsna tugevalt kaasa aitama ja teab mida veel.. Eks see tekitas muidugi taas stressi.. nagu ka köik järgnevad arstilkäigud....... S-l oli just paari päeva pärast sünnipäev tulemas, ja tema sai siis asjast teavitatud. Selline sünnipäevakink siis :-) 

Aga miks siis see uus teadmine rasedusest nii ehmatas? No me mingil hetkel mötlesime S-ga, et ah vaatab mis saab ja enam mingit takistust vahele ei tekita. Jään rasedaks siis jään, kui ei, siis pole ka miskit hullu (pole enam köige noorem ja pole kunagi uurind kuidas mul nende asjadega lood). Ma tean nii möndagi söbrannat, kes on lausa teadlikult proovinud ja seda aastaid, seetöttu oli skeptiline et teab kui üldse ja et kuna üleüldse see asi näkkab. Aga läks üsna kiirelt see värk :-) 

No ja siis algas kogu teema arstidega pihta. Tuleb tunnistada, et arstide poolne tegevus on siin väga viis-pluss. Eriti kui oled 35+ . Mind suunati veel eri-spetsialistide juurde, ka just nende tromboosi tablettide pärast jne. Sai igasugu vöimalikud uuringud tehtud, mis ka beebi kromosoomipildi absoluutselt lahti harutas jne. Aga see info mis köik juhtuda vöib ja mis ohud on jne., mida arstid ilmselt lihtsalt peavad edasi andma, oli nii masendav ja hirmutav. Aga mingist hetkest tekkis endal ikkagi selline rahu ja teadmine sisse, et köik on ju korras! Egas see lisastress ühele rasedale just vajalik pole. Muidu on mul siiamaani olnud ääretult mönus rasedus, süda pole kordagi pahaks läinud, isud on ka endised, ja ei mingeid vee-kogunemis jalgadesse-kättesse vöi mingei probleeme mao ja seedimisega pole ka olnud. Hambad ja igemed on ka siiamaani korras. Noh korralik magamine töusis muidugi kiirelt prioriteediks. Ja tihtilugu oli isegi löunauinak vajalik. No olgu see kodukontori olukord selle eest hetkel väga tänatud! See küll hämmastas et kui väsitavalt see köik ikka kehale on... Isegi suusatamas sai veel novembris käidud Austrias nii mönigi nädalavahetus. Ja kaalu pole ka vist mitte üleliia palju juurde tulnud. Nii et köik ilus-kena. Diabeedi test oli jöle, aga sellega ka köik korras. Kuigi väike hirm oli selle ees küll. Ennem ma ju pöhimötteliselt üldse magusat ei söönud ega tahtnud, nüüd on see saanud ikkagi igapäevaseks värgiks. Pöngerjas muidugi andis juba ammust ajast endast korralikult märku, eriti kui kuidagi valesti istusin vöi liiga kaua töötasin, siis kutsus oma jalakestega kohe korrale. Ja üldse suhtleme pidevalt :-) See on muidugi üks armsamaid asju maailmas, praegu ka tegeleb millegi olulisega raudselt seal köhus. 

Nüüd vaja veel lastetuba korda seada. Jaanuari löpuni veel töötan ja siis läheb köik ainult beebi lainele ära. Pönev pönev! 

Sôidurôômud

 No nüüd on ikka asi täiesti käest ära läinud kogu kirjutamisega. Enam üldse ei juhtu oma blogisse. Kirjutada, nagu ikka, oleks ju möndagi. 

No näiteks olen nüüd autoomanik ja harjutan söitmist hoolega. Algul söidu-öpetajaga ja nüüd siis iseseisvalt. No load on mul juba 18 aastasest saadik olemas, aga söita pole kunagi osanud. Auto valisin käigukastiga, et asi ikka endale käppa saada igaks ilma-juhtumiks. Auto on elegantne ja tubli, aga mina suudan ikka ja jälle kuskil foori taga selle välja suretada, vöi teen niisama imelikke käike. Paras stress...aga no eks see autosöit üks harjumise asi olegi. Vähemalt on asjaga algust tehtud, olen ju juba aastaid seda tahtnud. Nüüd önneks aitas S korraliku survega ikka kaasa, alustuseks muretses mulle maja all garaazi koha, siis auto ja no löpuks ikka ei ole enam mingeid vabandusi, kui et söitma hakata eks. Ja eks nüüd tulevikus läheb seda rohkem vaja ka. Iseenesest on muidugi selline uhke ja täiskasvanulik tunne, et ei peagi enam kellegist söltuma kui vaja midagi suuremat ostma minna, vöi niisama punktist A punkti B kiiresti saada. Ja peaagi kulub see iseseisvalt liiklemine veel mönevörra rohkemgi ära.....

Suvised suminad

 Suvi hakkabki mööda saama. Kuigi siinmail pole 1. September just see kategooriline suvelöpu märk, ei alga siin veel kool ega midagistki, siis ilm on sel aastal küll hetkeks juba väga sügisene. 

Juhtunud on ka omajagu, aga kirjutada pole midagi viitsinud..

Kihlusime näiteks

See oli köik üliarmas Lihuniku poolt. 

ps! äkki ma peaks talle mingi muu vähem vöikama nime ikka siin otsima, egas see lihunik just väga nummilt ei köla. No las ta olla siis lihtsalt S. 

Vedas mind Austria Alpides pea 3000 meetri körgusele ja seal mäe tipus kivi otsas puhates, jalgu kölgutades ja imelist vaadet imetledes, tuli ka ettepanek. Köige armsam asja juures vist oli see, et S oli ikka päris pabinas. Tema puhul ma sellist asja väga tihti just ei ole täheldanud. Eks ta pärast tunnistas ka, et oli terve öö ikka möelnd et kuidas ja mis jne.. ja oli ikka korralikult närvis olnud :)  No asi sai igastahes tehtud, sörmus sörmes, lihased haiged ja päikse pöletus kehas. Aga öönelikud ja röösad mölemad. S'le päevitusid veel eriti karmid sokid jalga, kuna need matkasaapad on ikka körgemad eks. Siiamaani kaunistavad silma :)) 

Tegelikult ega ma sellist kihlumise ettepanekut temalt väga oodata ei osanudki, see tuli ikka päris üllatusena. Tema poolt oleks oodanud pigem midagi säärast, et kamandab mind hommikul end korralikumalt riide panema, et meil on täna pulmad...

Eestis sai S-ga löpuks käidud. Üks jube intensiivne tuur Eesti peal, et saaks poisi ikka köigile vöimalikele tegelastele kenasti ette näidatud. Ilm oli ilus jne, aga puhkus kulus peale seda tuuri ära küll. 

Lisaks on siin nii teisigi huvitavaid sündmusi ja tegemisi olnud, küll külaskäike, paadisöite, Austria-Itaalia-Shveitsi tuur ühel tegusal nädalavahetusel jne.. 

Kaalu viskan ilmselt peagi aknast välja. Egas see enam langema ei peagi tegelikult, pigem töusma. Kuigi miski poolteist kilo on mingil imekomber läinud viimaste kuudega. Vot seda küll ei tea, et mille arvelt.. 

Tööga on kord nii kord naa. Möned päevas on ülipönevad ja toitvad, teine päev jälle ajab lihtsalt öökima. See nädal ma olen küll kuidagi väga hambad ristis oma tegemisi teinud. Aga vahva on see, et peale seda nädalat on kolm nädalat puhkust Korsika peal tuuritades!! Olen nüüd viimased kuud oma prantsuse keelt ka taas värskendada üritanud. Speakly App on kindlasti, mida köigile keeleöpeks/värskenduseks soovitan! 

Keha

Ma olen nii rasva läind!!!! Küll talve pekk, koroona pekk, pôlve-vigastuse pekk. Korralik kombo! Sada kilo kokku ja tsellu vohab. Kole vaadata.. Asi tuleb taas käsile vötta. Liigutama olen juba natu rohkem hakanud end, see tähendab et siiani tohtisin pöhimötteliselt ainult köndida ja eks üritan ka iga päev ikka mingi tiiru läbi tammuda. Ehk lisandub nüüd väike sörk vöi ratas ka ikka. Söömine pole probleem, söön niikuinii üsna tervislikult ja magusat ja saia ei armasta. Praegu suvel ainult lahja kraam lähebki üldjuhul. Aga selle kurjajuure ôlle peab menüüst välja jätma. Viimased paar nädalat on ônnestunud kah ja eks samas vaimus edasi.

No tegelikult on kaal 68 kilo-purakat, aga vöiks ikka kuhugile 60ne peale tagasi saada.

Romanss :))

Haha nali läheb doktori-härraga järjest sügavamaks. Hea küll praegu ma naeran, aga varsti vist peaks natu pidurit panema. No tegelikult mina olen alati selline neutraalne olnud...vôi siis vahel ehk väikse flirdi sugemega...ei tea. Ei mingisuguste tagamôtetega ilmselgelt. Aga tema poolt tuleb järjest rohkem igasugu "märke". Ta on juba ainuke, kes mulle vereproove teeb ja mulle siis oma eranumbrilt alati helistab et tagasisidet anda. Sel nädalal pidin taas kolm korda vereproovile minema. Veen on läbi nôelutud :/  Kuna ma niikuinii nii tihti seal käin, siis uurisin, et kas ta kilpnäärme asjaga ka tegeleb. Ma pole ju vähemalt kuu aega enam tablette vötnud, ja noh proovid näitasid seda ka. Rääkisin talle ausalt ära, et ma olen aastaid juba neid tablette söönud, samas isegi et mul on väga tugev alatalitus, ma pole kunagi mingit vahet näinud enda puhul. Seetöttu vilistasin nende tablettide peale ka viimasel ajal. No eks ta mind veits pragas, aga nüüd on tabletid ja  kilpnääret jälle jälgimise all.

Kui varem ta on mind sôbralikult ôlust veidi natuke patsutanud... eriti peale seda tromboosi diagnoosi. Ma olin üsna kohkunud, see kölab ju üsna koledalt. Aga täna ta lihtsalt kallistas mind.....

Mingit moodi ma ikka ja jälle suudan selliseid veidraid situatsioone enda külge hankida...

Tähelepanu

Ma siin vahepeal ei saand üldse enam aru kui tähelepanu näljas ma ikkagi olen. Mingi tösine kompleks küljes.. aga ma arvan et teatud tähelepanu ja meelituste üle on iga naine omamoodi röömus. Samas muidugi kui oled terves ja ilusas suhtes, siis ilmselgelt ei otsi ja ei vaja ka mujalt seda. Aga kui järsku midagi sellist sülle langeb, siis töstab muidugi natuke körvust. No mina olen tähelepanu saanud ainult vanameestelt need viimased nädalad :)))

Aga vanemad mehed on mulle mu vanaisadest saati alati sümpatiseerinud. Nad on ju nii targad ja elukogenud.

Mulle nimelt teeb mu tromboosi arst vist silma :))) Tromboos ise muidugi tore pole ja ma ei teagi kuidas ma selle endale säärde hankisin. Aga pidavat peale operatsiooni ikka ja jälle juhtuma siuke jant. Kaks nädalat süstisin 5 korda tugevamaid ja suuremaid süste kaks korda päevas köhtu. Löpuks ajas juba nutma, ja vähendasin selle omavoliliselt ühele korrale päevas. Töesti kellelegi ei soovita. Köht on siiamaani sini-rohe-kollane. Nüüd on mingid tabletid peal, aga et nende kogust paika panna, käisin poolteist nädalat iga päev veeni-vereproovil. Nüüd piisab kahest korrast nädalas. Sharmikas vanem doktor ütles kohe, et nüüd näeme üksteist üsna tihti..ja lisas kohe, et aga ma kohtun teiega  ju väga hea meelega :))  Kulm läks natu körgeks kohe, aga sealt peale on see nali pihta hakanud. Paaril korral on ise mind süstinud, mida doktorid üldjuhul kunagi ei tee. Ja pea ülepäeviti on mulle säärde ultraheli teinud, mis nii tihti ka vist vajalik pole. Ja öhtuti kui vereproovi tulemuste ja tableti koguse pärast helistan, on ta lasknud assistentidel enda peal suunata. Selle töö, alates vereproovidest, kuni tulemuse reporteerimiseni saaksid assistendid väga kenasti ise ära teha. No tromboos tundub igati taandunud olevat, täna oli jälle vereproov ja ultraheli. Kuna see ultraheli kestab üsna kaua, siis muliseme maast ja ilmast alati. Arvas, et näitaks heameelega oma kodukanti kus ka jaanituld tehakse siin läheduses :)) Ja arvas, et on alati Eesti reisida tahtnud jne.. :)) Nali naljaks, aga siuke isiklikum suhtlemine ja väike flirt muidugi kergendab ka kogu seda tromboosi janti. Ehk see on lihtsalt tema taktika ka...kuigi ma ei usu et ta 80ne aastastega päris samamoodi käitub :) Oma privaatse numbri andis ka juba, et kui peaks midagi olema vöin iga kell helistada. Ülehomme on järgmine proov/ülevaatus.

Viimased nädalavahetused oleme ka taas Austria Alpides ringi tuuuseldanud, kuna piirid nüüd taas valla. Lihunik on ka kohati jäästikul suusatamas käinud vöi oleme muidu uusi kohti avastanud ja Tirolit nautinud. Väga toredad nädalavahetused. Seal jäästiku suusapiirkonnas me teame juba pöhimöttelisetl kogu kollektivi ja kohalikke.. sest öhtuti koguneme köik samasse kohta väiksele after-dringile. Alati on löbus. Ja selgus, et üks vanem härra, kes on seal väga keskne ja karismaatiline jäästiku vaim, on minusse ka ära armunud. No eks mingeid märke on alati ju näha olnud, ja ükskord natuke napsusena ta isegi ütles seda mulle ...aga no seda tema kollegide suust ja pool aastat hiljem kuulda oli eriti huvitav....
Päris pönev on muidugi jälgida oma kallima reaktsiooni, kui see märkab et teistel meestel on ka su vastu huvi :))) Olgu ta siis vana vöi noor :D

Eelmine nädalavahetus vötsin isegi ette matkaraja, sel ajal kui Lihunik suusatas. Kaks tundi üsna järsku matkarada. Pölvele vist natuke koormav, sest kogu jalg oli pärast tösiselt paistes. Aga mönus oli taas end veidi liigutada. Ja mäes matkamine on konditsioonile ikka korralik trenn...eriti kui konditsiooni üldse enam pole.