Uus

 Hm...

Esimene reaktsioon kui sa oma uude elukohta sisse astud. 

Ma oksendasin peaaegu sinnasamma..

Mees teeb siiaamaani nalja, et no ilus algus. Elamine anti üle ilma et oleks kôik puhastustööd tehtud, seinad värvitud jne. . Nagu tegema peab eks. Esimest korda ma panin selle okse-refleksi selle arvele ka, et armas vanadaam ja nagu vôôras korter jne. Aga ... isegi mu mees ütles, et arhitektil oli  ka seal halb. See ei ole mingi hais vôi asi, aga niimoodi elamine üleanda pole normaalne. Nüüd läheb niikuinii asi notariaati, et kuidas niimoodi? Vanadaami vend, kes on ainuke päria, on pärandist lahti öelnud. Seega, peab notariga riigi vastu minema. Sest pärand kuulub nüüd riigile. Jah! Bürokraatia. Aga olgu need seinad ja kôik puhastatud. Sest täna oli tore päev. Saagisime sellest aiast kôik vôimalikud vôsad ja puud maha. Mitte mina, mees ja äi...sest nemad oskavad. Homme tuleb kopp. Juured...kôik maatasa. Aga täna jälle sellest elamisest läbi sammudes. Viimased sammud....okseeffekt.. 

Mees juba kratsis kukalt....

Aga niikaua kui need paar suurt ämblikuvôrku ja need kolletunud seinad sealt ära pole. Mina ei suuda seal vist miskit teha. Tôsiselt. 

Aga muidu teeme plaane juba kuidas aeda kuvandada, ja kuidas uus suur vannituba saab jne. Vähemalt oleme üsna ühel meelel. Less is more. Küll ma saan oma refleksist ka üle loodetavasti. 

Ja kôige toredam vist on see, et kôik naabrid, kes nüüd teavad, et meie selle jandi üle vôtame, .... on rôômsad. Täna üleaia naabrinaine ütles, et see on tôesti tore uudis. Ja tundus, et ta tôesti môtles seda isegi tôsiselt :)  

Lisaks sellele on veel teised projektid...nii paar. Kôik korraga!

Ja mina suusatan ka jälle. Ükskôik mis need arstid räägiavad . 

Ime

Ime on see, et ma pole ônneks suuremat sorti juurde vôtnud oma praeguste eluviiside juures. Need paar ülekilo, mis juba enne rasedust olid, on endiselt omal kohal küll. Aga ei rohkem ega vähem. Varem sai ju kasvôi lihtsalt kônnitud (kas siis töölt koju, vôi lapsevankriga jalautamised vms.) oma 4 km päevas ikka. Pluss veel ehk väike sörk juurde vôi suusatamine vôi ujumine. Nüüd sellest saati, kui lapsevanker ära, ja pôlvevigastused (ehk siis pea 2 aastat juba), pole isegi kôndimisest enam miskit. Jah lapsega jalutamine, aga no see teenib ainult värskes ôhus olemise plusspunkte. Muidu teen kôike autoga. Esmaspäeval otsustasin, et aitab naljast, nüüd hakkan ka kasvôi poes vôi muid ringe tehes jala käima. See tunnike päeva jooksul saab ikka ju vôetud sel ajal kui pônn lasteaias on. Kaks päeva on vastu peetud :-) Näis siis kuidas edasi. No muidugi on mul see velo-masin ka kodus, aga värskes ôhus liikumine on ikka midagi muud. Motivatsioon on olemas. 

Noh, eks poja nüüd hakkab rattaga ka sôitma, et ses suhtes läheb ka tagajooksmiseks ilmselt. Ehk siis aktiivsemaks see eluolu. Lootust on suveks vormi saada taas :-) 

Ema

Oh see emadus on üks tôeline emotsioonide kukerpall ja virrvarr. Kord on sul vihapisarad silmis, siis ônnepisarad, siis uhkusepisarad, siis närvivapustus jne.. Kôike jätkub. Ja kogu asja juures on kôige ilusam sôna ikka see (noh meie puhul) "Mama" ja kôige ilusam kee su kaelas lapse käed. Selles môttes, et vabatahtlik kallistus, mitte et ta sind kägistaks vms..  Ja muidugi see südamest tulev ja nakatav lapse naer. Pole midagi armsamat maailma peal. 

Ja oi kuidas ôpid selle juures iseennast lôpuks tundma. Ma sain eile jälle aru, kui valesti ma olen temaga viimased aasta aega käitunud. No ilmselgelt sama valesti kui seda minuga tehti. Vastik ja süüdlaslik tunne on poja ees, aga nüüd saab ju aina paremuse suunas minna. Vigasid parandades, mustreid lôhkudes, endaga edasi töötades. Suured pisikesed ôpetajad meile need lapsed :)  

Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..

Naps

Sain vahepeal 44 aastaseks ja sôbranna tervitas napsu-sünnipäeva puhul. Mäh?..ja siis meie kôrtsmik ütles, et egas see sünnipäevaga ei piirdugi, terve aasta ikka. Napsu sai ...natuke palju isegi. Aga toredate lahedate inimeste keskel. Mägedes. Biathloni treener oli kohal ja üldse vahva kamp. Täitsa juhuslikult. Rääkimatta meie kôrtsmikust. Äge mees. Ja poja on tal uus suur sôber.  Ja muidugi kôige kallimad, poja ja mees!! Koge meestegrupp laulis kenasti sünnipäeva-hümni ja...korralikult! :-))

Poja on nii tubli suusataja. Mees on ka selline, et egas ta väga laste-mägedega ei hellita. Eile sôitsid terve päraast lôuna juba suurest mäest alla, ise pole 4 aastanegi veel. Vahvad paar päeva on olnud. 

Aga uus aasta siis peab tegusam tulema. Aitab laisklemisest! 

Naerata ometi

Jah...nüüd on Berlinaler. Miks me peame sellist ôudust vaatama. Kui mina seda filmi esimest korda nägin, ma vist olin väiksem, kui see praegune piir..12. Pesumasina tseen . See jättis märgi eluajaks.. Nüüd kui ma seda Anu saates nägin, ma lihstsalt nutsin. See tseen on meile kôigile mällu sööbind ma arvan. Ja teised tseenid ka. Eks see oli see siht ilmselt näidata ...elu? Väikse lapse, noore inimese elu...

Väiksed süütud lapsed, kel pole enam vanemaid seal kus peaks... 

Aga miks on nii, et mida depressiivsem film, seda edukam???? Klass....

Mis ühiskonnas me elame?

Puhastus

Külmkapp ja paar väiksemat segasummasuvila kappi sai täna korda jälle. Mul kevadepuhastus juba käes! Väljas muidugi veel talv ja kôle, aga suurpuhastus on algust teinud. 

Poiss just alustab oma suusakarjääriga. Ootasime, kuni ta ise ütleb et tahab. Lôpuks tahtis. Ja nüüd on kolm päeva juba väga vingelt künkast alla libisenud. Pidurdab ja üritab isegi kurve vôtta hoolega. Homme jälle mägedesse. Tuleb ilus suusa nädalavahetus (v.a. mulle). Aga see on nii meeletult armas, kui need väiksed junsud alustavad. Ja kui uhke on isa veel selle üle! Ema muidugi ka. Puhas rôôm. Tal on nüüd oma esimene nö hobi ja kirg. 

Lasteaed tema kirg just pole, pigem nagu vangilaager...endiselt. Ja see lôhub mind jälle. Aga paneb vähemalt askeldama ja küürima ja koristama, sest muidu vist ei oskaks selle aja ära olla. 

Ôpingud. Eksamist kukkusin läbi. Nagu oligi oodata. Noh on vähemalt motivatsioon selleks aastaks. Ja see on olemas. Lihtsalt paar lisakulutust. Aga kui mu mees ostis täna suusasaapad üle tuhande euri, siis pole ka hullu, kui ma see natu üle tuhande euri järgmise eksami peale kulutan. Rahal hakkab niikuinii väärtus kaduma. Aga teadmistele tasub rôhku panna eksju. Ja nagu ma aru saan, siis headele suusasaabastele kah. Nii lihtsalt on, kui juba proff oled. 

Aga jah ... soovitan. Kellel on paha tuju, depressiivne veidi, hakake maja küürima. Igat pisiauku. Vôi siis minge jooksma vôi muud sporti tegema. Jube vastumeelsed on môlemad ilmselgelt, aga hea tunde annavad, kui see tehtud. 

Et siis konkreetsemalt - 2025 CFA II on taskus. Ja suusatada saan ka. Ja pojaga oskan ....mitte närvi minna mingite ebaoluliste asjade pärast. Mehega samamoodi.