Vaatasin saadet "Mehed, hakkame elama!" Väga hea saade.
Ainult toitumisnôustajatega mina nôus pole. Igal inimesel muidugi oma keha, seedimine ja arvamus. Mina ei arva, et ühel taldrikul peab olema liha/kala, salat ja veel kartul/pasta/vms.. Mina usaldan väikelapse valikut. Et kas ainult liha vôi kartul vôi pasta. Lihtsalt hommikul sööd putru, lôunaajal pastat, ôhtul liha...jne. järjekord pole oluline.
Minu arvamus
Eks see naabrinaise surm vapustas. Tal pidi olema tegelikult veel jala-pôlve operatsioon umbes septembri alguses. Aga päev ennem op-i ta ütles, et tahab koju. Järgmine päev veel nägin teda ja mainis et jah sai infusioonid peale...aga ilmselgelt see väga kaua ei kesta. Siis olime puhkusel. Siis jôudsime tagasi. Temaga enam kokku ei juhtunudki, sest ilmselt ta enam kôndida iseseisvalt ei saanudki. Ja siis see kollaps. Eks ta vist kuidagi aimas vôi isegi soovis seda.
Abikaasal on ka vana-tädi (94 aastane), kes elab ikka üksinda oma majas. Igasugu hooldustöödest on keeldunud, sest umbusaldab kôiki ja kôike. Aga abikaasa vanemad ikkagi laseb ligi, kui vaja poes käia vôi arsti juures. Esmaspäeval sôitsid vanemad puhkusele nädalaks ja vanadaamile sai meie kôigi kontakt-andmed jagatud. Lisaks elab ta enda vend umbes poole kilomeetri kaugusel.
Vastu teisipäeva ööd oli ta helistanud abikaasa vanematele kell üks öösel. Teisipäeval pidavat mu mees niikuinii läbi käima sest mingi terrassi uks on katki vôi ta ei saa seda kinni vôi mis iganes.
Teisipäeval, mees surmväsinud kogu tööpäevast, hüppab läbi, kôik uksed on kinni, rulood on all... jne. Vana-daami vend on ka juba paar korda üritanud ühendust saada. Ei miskit. Natuke hiljem vaatas abikaasa veelkord sealt läbi. Ei miskit. Eile ôhtul ma olin väsinud nagu vasikas, helistab veel ämm, et meil on probleem. Selle daami Ernaga ei saa kontakti. Rahu oli niivôinaa läinud. Unenäod olid ôudukad ja vastikud ja siis pead seda kuramuse lasteaia värki veel tegema jne. Mees töötas kella 2st alates öösel juba. Kell 11 koju jôudes ründasid kôik järsku teda. See vana-daami vend olevat juba jälle maja juures olnud...no kurat, miks sa kohe politseid ei kutsunud!!! Siis veel ema-isa abikaasal, kes just peaks puhkama. No ilmselgelt kobis siis väsind abikaasa jälle ka sinna kohale, oli isegi kuidagi ta ema juhenduste järgi maja vôtme kätte saanud. Vôti keeras. Sai sisse. Ma ei tea mis tundega ta kôik need toad läbi vaatas... Aga mida polnud, polnud vana-daami. Politsei. Väikse pausi järel politsei kinnitas, et ta on ühes haiglas. Siiamaani ei tea, aga ilmselt ta oli endale ise kiirabi kutsunud. Ja päris diagnoosi ka ei tea ... insult käis jutust läbi. Aga kuidas ja mismoodi ta haiglasse jôudis, ei tea. Dementne on see daam kah. Arstid kinnitasid, et kôik on korras, ta on uuringutel. Aga insult on insult. Ja et vahepeal ei suudetud haigla poolt lähedasi teavitada... ausalt öelda imelik. Kergendus igastahes. No vähemalt on vanadaam kindlas kohas hetkel. Ja ma ei tea mis arstide sônul tähendab "kôik korras" insuldi puhul? Et elab? Ma ei tea.
Ja siis käivad ilmselgelt kôik lähedased silme eest läbi - enda ema, isa, ämm, äi. Vanaema.
Naabriga rääkides sellest vana-daami surmast, ta mainis just, et tuli töökaaslase poja matustelt. Oli 28 aastasena lihtsalt infarkti saanud....
Puhkus oli äge. Viis tärni on viis tärni. Ilm oli ilus ja meri oli soe. Laineid jagus, rahulikku merd ka. Väljas süües oli toit minu jaoks liiga rasvane enamasti. Isegi mereannid, millele ma lootust panin. Hispaanlased. Hotelli hommikusöögid olid vägevad. Mina, kes üldse hommikuti ei söö, sôin endale korraliku kôhu ette. Aga nii on...heade hotellide hommikusööke ma naudin. Nina all tehakse pannkook valmis, vôi siis omlett mille iganes lisanditega sa tahad jne. No jôle imelik see inimese aju eks. Sôin hommikuti ikka alati mitu käiku ära. Aga meres suplemise ja mereôhuga terve päev väljas, tekkis see isu taas kiirelt jälle.
Mallorcalt maandusime neljapäeva ôhtul ja pühapäeval kihutasime mägedesse hütti korda seadma..Öösel sadas korralik lumi maha. Nii et peaaegu rannast lumme. Kôik on omamoodi ilus olnud.
Ja noh Oktoberfest käib kah. Mees on paar korda käinud ja pojaga sai ka siin suurel Saksa tähtpäeval (vaba päev, 3.okt) käidud. No Lääne Saksa nii rôômus selle taasühinemise pärast pole just. Idast ma ei tea miskit. Aga ka minu palgast jookseb alati mingi % raha Ida Saksamaa ülesehitamisele. Ja no mida nad on saavutanud..
Meie lähme korralikult homme Oktoberfestile, viimane päev, head sôbrad Shveitsist ja môned kohalikud. Viimane päev on alati lahe.
Pojake harjutab end vaikselt lasteaiaga. Natu keeruline on, sest ta on minuga lihtsalt nii harjunud. Aga küll harjub ka uuega. Ja mina harjutan end ôppima jälle.
Sel suvel oli elus vist korralik pöördepunkt... ses suhtes et mida edasi teha töö suhtes. Täielik kannapööre.
Kurb lugu ka..sain paar päeva tagasi teada, et meie vana daam all korteris on maha surnud. Sellest 88 aastasest leopardi nahast mantlit kandnud daamist oleks oodanud, et elab vähemalt 100 täis. Septembri algul nägin teda viimati. Oli ikka nii irooniline ja naljakas nagu alati. Tema orhidee, mis ta mulle kaks aastat tagasi kinkis, on ôitsenud veebruarikuust kuni tänaseni...viimane ôis ja oktoober peaaegu poole peal juba. Ta oli hästi vaimustunud meie pojast ja tegi alati talle kingitusi. Kutsus printsiks. Tema vennaga eile rääkides, selgus, et tal oli ka poeg....nad ei olnud lähedased. Poeg vist kasvas üldse tema vanemate juures üles. Ja viis aastat tagasi pidi ta ka tema matma, abikaasa oli ta juba 20 aastat tagasi matnud. Ta oli kôige lähedasem naaber ...asi vajab seedimist.
Lôpetuseks ikkagi rôômsamat nooti kah...kingitus.....isegi mu eelmised prantsuse kallimad pole sinnamaani jôudnud!!
