Surm

Eks see naabrinaise surm vapustas. Tal pidi olema tegelikult veel jala-pôlve operatsioon umbes septembri alguses. Aga päev ennem op-i ta ütles, et tahab koju. Järgmine päev veel nägin teda ja mainis et jah sai infusioonid peale...aga ilmselgelt see väga kaua ei kesta. Siis olime puhkusel. Siis jôudsime tagasi. Temaga enam kokku ei juhtunudki, sest ilmselt ta enam kôndida iseseisvalt ei saanudki. Ja siis see kollaps. Eks ta vist kuidagi aimas vôi isegi soovis seda. 

Abikaasal on ka vana-tädi (94 aastane), kes elab ikka üksinda oma majas. Igasugu hooldustöödest on keeldunud, sest umbusaldab kôiki ja kôike. Aga abikaasa vanemad ikkagi laseb ligi, kui vaja poes käia vôi arsti juures. Esmaspäeval sôitsid vanemad puhkusele nädalaks ja vanadaamile sai meie kôigi kontakt-andmed jagatud. Lisaks elab ta enda vend umbes poole kilomeetri kaugusel. 

Vastu teisipäeva ööd oli ta helistanud abikaasa vanematele kell üks öösel. Teisipäeval pidavat mu mees niikuinii läbi käima sest mingi terrassi uks on katki vôi ta ei saa seda kinni vôi mis iganes. 

Teisipäeval, mees surmväsinud kogu tööpäevast, hüppab läbi, kôik uksed on kinni, rulood on all... jne. Vana-daami vend on ka juba paar korda üritanud ühendust saada. Ei miskit. Natuke hiljem vaatas abikaasa veelkord sealt läbi. Ei miskit. Eile ôhtul ma olin väsinud nagu vasikas, helistab veel ämm, et meil on probleem. Selle daami Ernaga ei saa kontakti. Rahu oli niivôinaa läinud. Unenäod olid ôudukad ja vastikud ja siis pead seda kuramuse lasteaia värki veel tegema jne. Mees töötas kella 2st alates öösel juba. Kell 11 koju jôudes ründasid kôik järsku teda. See vana-daami vend olevat juba jälle maja juures olnud...no kurat, miks sa kohe politseid ei kutsunud!!! Siis veel ema-isa abikaasal, kes just peaks puhkama. No ilmselgelt kobis siis väsind abikaasa jälle ka sinna kohale, oli isegi kuidagi ta ema juhenduste järgi maja vôtme kätte saanud. Vôti keeras. Sai sisse. Ma ei tea mis tundega ta kôik need toad läbi vaatas... Aga mida polnud, polnud vana-daami. Politsei. Väikse pausi järel politsei kinnitas, et ta on ühes haiglas. Siiamaani ei tea, aga ilmselt ta oli endale ise kiirabi kutsunud. Ja päris diagnoosi ka ei tea ... insult käis jutust läbi. Aga kuidas ja mismoodi ta haiglasse jôudis, ei tea. Dementne on see daam kah. Arstid kinnitasid, et kôik on korras, ta on uuringutel. Aga insult on insult. Ja et vahepeal ei suudetud haigla poolt lähedasi teavitada... ausalt öelda imelik. Kergendus igastahes. No vähemalt on vanadaam kindlas kohas hetkel. Ja ma ei tea mis arstide sônul tähendab "kôik korras" insuldi puhul? Et elab? Ma ei tea.

Ja siis käivad ilmselgelt kôik lähedased silme eest läbi - enda ema, isa, ämm, äi. Vanaema. 

Naabriga rääkides sellest vana-daami surmast, ta mainis just, et tuli töökaaslase poja matustelt. Oli 28 aastasena lihtsalt infarkti saanud....