Prügila, hallitus, esimesed kastid ja elektrik

Esmaspäeval sai poisiga tegeletud. Peale lasteaeda väike paus, tegin esimese karulaugu pesto purkidesse. Eelmisel päeval oli nimelt üks tuttav hiinlanna mulle teada andnud, et ta leidis super karulaugu koha ja oli hunniku neid korjanud, et ehk tahan kah. Muidugi tahtsin. Pesto valmis ja siis ühele mänguplatsile lasteaia läheduses.  Lasteaia juhataja soovitus, sest paljud lasteaia lapsed lähvad tihtilugu sinna ja et ehk teeb head, kui poiss lasteaia väliselt ka lasteaia lastega suhtleb/mängib. Oligi seesama hiinlanna pojaga, keda me niikuinii natu rohkem teame, sest mehed on vanad sôbrad. Hiinlanna ise on ka väga tore ja lahke jne.. , aga nii neetult raske on temaga suhelda. Saksa keel on eriti niru ja ta inlgise keelest ma ka saan vaevu aru. Ei kujuta ette kuidas nad mehega (sakslane) suhtlevad. No igaljuhul algul ei saanud vedama, aga siis oli lastel väga lôbus koos. Üks lasteaia Mia oli ka veel pundis. Poja lasteaia aja jooksul (ta on mul ainult kella 13ni lasteaias), sai veel kraamitud ja pesu pestud, viimased paberid sorteritud ja siis ka üks tunnine ring kônnitud - poodi ja tagasi. 

Teisipäeval sai kah ennelôunat väike ring kônnitud ja munadepüha deko värki muretsetud lastele tegelemiseks. Peale lasteaeda posiss vanavanemate juurde ja siis läks tööks. Laadisime kogu välja tiritud vannitoa kraami (vannist alates), pluss kôik need pôranda laastud, mis mees välja rebis autosse ja siis prügilasse. Selline Recycling ala suurte konteineritega, kuhu siukest prügi tohib viia. Prügi-spetsialist näitas ära, mis kuhu konteirenisse minema peab ja siis tassisime need laastud ja värgid jälle laiali. Paras sport. Ja siis muidugi maksad ka selle eest veel miskit. Kodus olime kell 16 ja siis hakkasime oma raamuturiileid tühjendama. Need on poisi magamsitoas, sest see oli varem büroo nii öelda. Esimesed riiulid tühjad ja kraam kastides ja keldrisse veetud. Siis tahtsime riiulit kah veel keldrisse tassida, aga üllatus üllatus.... tagasein riiulil oli korralikult hallitanud. Sellega on siin jama tôesti, kuigi ma ôhtuan tubasid iga päev kaks korda, olgu mis ilm tahes. Aga jah tundub, et maja väljaspoolse seina ligidale ei tasu suuri kappe/riiuleid vms seada. Ühesônaga lammutas mees kiirelt kogu riiul-kapi lahti ja viiskas liistud kiirelt aeda. Siis toodi poiss kah ja oligi tegelikult ôhtu käes juba. 

Kolmapäeval sai jälle môned sahtlid sorteeritud ja asju ära visatud. Siis pojaga veidi rahulik lôuna ja siis väikelaste sport. See on lahe ja see talle meeldib. Hiljem peale ôhtusööki tuli veel ehitus-juhataja elektrikuga läbi. Vaatasid ka veel kôik üle keldrist alates. Aed jne.. Et kuidas mis kuhu..paras poolteist tundi olid vist kohal. Poiss ka tormas rôômsalt oma puuriga ringi ja seletas, kuhu mis ehitama peab ja kaevas aias veel paar kivi välja jne.. Ta on kogu selle ümberehituse teemaga ikka päris ôhinal. Aga oligi niikuinii juba magamaminemise aeg. 

Neljapäeval ma jätsin ta koju, sest magas nii magusalt ja eelmisel ôhtul oli teine silmi hôôrunud. Lasteaias nimelt mingi silmaviirus ka liikvel ja polnud kindel, et äkki ta ka juba selle hankinud. Magas ennast välja ja siis tegime mônusa päeva. Sai veidi poes taas käidud ja siis muusikakooli viisin ta ikkagi. Pärast sai veidi tülitsetud, sest ajas oma tujutsemisega mul kopsu üle maksa. Ja nagu mul see käib, nullist sajani. Natu siis pages isa juurde, kes suusakeldris suuski vahatas. No ja kunagi tuli ikka üles ja siis puhkusime mune tühjaks ja mône sai isegi ära värvitud. Päris pônev üritus. Ma ei olnudki siukest asja varem teinud. 

Reede. Lasteaed. Mina pakkisin asjad kokku. Siis laps juba enne 12st ära otsitud ja mägede poole minek. Jôudsime veel môned ringid suusatada ja siis terrassil päikest nautida. Täielik kevad on seal kah juba. 

Laupäeval väga hea suusa-päev. Ja kogu muu programm. Terassilt terrassile :) 

Pühapäev koju ja nüüd magama! Järgmine nädal uued sihid ja tegemised. Sel nädalal 4 päeva 5st sai ka kolmveerand neli end ikka üles kupatatud. Ehk sel nädalal tuleb 5/5st ära. 

Kamin ja tislerid

Esmaspäev...isegi ei mäleta mis toimus. Nädalad on hetkel nii tihedad, et tundub nagu paar nädalat tagasi. Aga jah, sai pesu pestud. Jälle maksuasju kokku ajatud ja kogu paberimajandus korda seatud. Ja siis veel natuke allkorrusel seda kivipuru koristatud, mis mees laiali puuris. Need sisse-ehitatud vannid on ikka päris robustsed. Igastahes sai see vann ka nüüd välja tiritud. Siis laps lasteaijast koju ja natu chillitud, ja siis kôik välja jälle. Kuigi oli selline vihmane ja hall ilm, sai seal meie uues aias piisavalt mässatud. Naabritüdruk tuli ka seltsi, ta vast kuskil 8 aastane hetkel. Oi kui palju vihmausse ja tigusid leitud. Puhas rôôm eks. 

Teisipäev. Jälle vihmane. Peale lasteaeda viisin poisi vanavanemate juurde ja me kihutasime Austriasse ühe huvitava tisleri-firma suunas. Konsultatsioon. Ideid tuli paar...aga vaatame. Ilusat värki pakuvad nad igastahes. Eks nad saadavad pakkumise jne.. siis vaatab edasi. 

Kolmapäev. Väga ilus ilm. Poiss köhis öösel korralikult, seega lasteaeda ei viinud. Ja ma ise olin ka puruväsinud. Hetkel need kella poole nejased ärkamised ehk annavad natu tunda. Aga eks seal vist oli ka miskit muud. Sest lôuna ajal viskasin end diivanile, ja magasin pea poolteist tundi. Sellist asja pole ikka väga kaua juhtunud. Ma vihkan mingeid lôunauinakuid..Palavik oli ka. Aga kunasest ajast on meie generatsiooni häirinud palavik vôi väsimus. Samal ajal telefoneeris mees teise tisleriga, kes meil on pôhi fookuses, et mis kus ja kuidas ja mis puidust jne.. Tamm tundub nagu see pôhiteema.  Poiss sôidutas vahelduva eduga mingeid autosid mind pidi ringi, aga ma lihtsalt magasin. Ja siis ikkagi äratus, poisi sôbranna tuleb külla ja kühveldavad meie aias veidi ringi. Lastel on siuksel tühermaal nii palju rôômu ja tegemist. Leiavad igasugu tegevust, et see auk vaja kinni mullata , seal vaja sild ehitada jne.. Nii vahva. Naabrilapsed on vist nii 7 ja 9 vôi maei teagi, aga neil oli nii tore kah! Meie ajal oli kôik vôimalik, aga kui nüüd tohivad lapsed mingis sellises mulla-koormas vihmausse otsida jne .....nad on nii rôômsad!! Njah. Siis tulid ühed naabrid lastega, siis teised astusid ligi ja uurisid asja. Siis veel kolmandad mingite moosipurkidega. Kôik kuidagi ônnitlesid, et vaat kui vahva et selline projekt. Ühesônaga meie esimene aiapidu meie tühermaal sai peetud :)) Väga vahva. Lastel oli ka vahva, muudkui möllasid ja ehitasid.. 

Neljapäev..poiss ikka kodus, sest öösel köhis jälle korralikult. Kraamisin korterit hoolega nii palju kui siukse naljatilga kôrvalt vôimalik. Tegin poisile jalavanni ja isei hanerasva mähist. Lôunaajal selline korralik jalutuskäik, sest värske ôhk on ikka see kôige parem, isegi kui haige oled eks? Samal ajal lôi mees kaminameitsri ja meie korstnapühkijaga käed. Et siis kamin tuleb, ehitatakse see nö korsten küll väljaspool maja, aga kui mitte praegu siis enam vôimalusi pole. Sest isegi Müncheni kesklinnas on kôik sellised kaminad juba keelatud. Et meile tuleb väga mônus Rootsi stiilis kamin majja. Esimesed lepingud on sôlmitud! 

Igasugu muid teemasid on kah, uue üürilisega teises linnas, kautsionikonto avamine jne.  See on siis minu vastutus. 

Aga ideid sai sel nädalal palju. Vannitoad ka paigas. See saab tore olema. Ja köögi ja söögitoa suhtes ka juba palju uusi môtteid. 

Homme mägedesse, aga juba esmaspäeval tuleb kamina-müüa meile külla. Mehel on väga vinge asi juba välja valitud. Aga vaatame. No maitset mu mehel on. Praegu on enamvähem teema, et mis värvi pôrand saab, ja siis vastavalt muu värk. Tema ikka rihib sellele puitpôrandale, aga jah... siis ma ainult lapiga ringi vist käikski...ja mingi ôlipudeliga. Aga ilus muidugi on. Hästi palju puitu tahame igastahes elamisse sisse tuua küll. See on môlemile südamelähedane. 

Ja eks see saun ka tulematta ei jää :) 

Süstid, vannituba ja suusatamine

Sel nädalal oli esmaspäeval puugi esimene vaktsiin meile kôigile. Lastearst pakub sellist teenust ka vanematele. Môtlesin küll mônda aega, kas ikka teha, aga see puugi teema läheb siin järjest hullemaks eks. Ja poisiga on plaanis palju väljas olla eks. Järjest rohkem tuleb igasugu uusi tegemisi. 

Teisipäeval oli aeg kinni pandud vannitoa-stuudiosse. Neli tundi uurisime ja puurisime seal nôustajaga ja siis sai miski esimene värk meie tulevase kahe vannitoa jaoks kokku pandud. Enamus jääb kah niimoodi, ehk paar väiksemat muutust teeme. Ja värvid pole ka veel päris paigas, see oleneb veel sellest, et mis värvi tuleb pôrand. Raha hakkab igastahes järgmised kuud korralikult sulama. Aga halba asja ka ei taha teha, kui siis kuba korralikult. 

Kolmapäeval sain oma käe kah valgeks ja aitasin meest oma tunnike all korrusel vannitoa seinaplaatide välja puurimisel. Ôigemini tema kangutas neid välja ja ma koristasin seda prügi kastidesse. Nüüd on kôik plaadid ja pôrandad väljas. Tubli mees mul. Järgmine nädal veel ainult vann vaja välja kangutada. Keegi üldse ei tea, kuidas see käija vôiks..eks näeme. Pärast seda viisin poisi lasteaiast otse vanavanemate juurde. Oli seal paar tundi ja siis sportima. See laste spordi värk talle väga meeldib. Samal ajal oli mees nagu kônekeskus - pea tund aega kône arhitektiga, siis tisleritega - nii sellega kes hoolitseb akende eest, kui ka sellega, kes teeb sisekujundust. Ja siis veel paari sôbraga, kes on hiljuti maja ehitanud vôi sisustanud vôi renoveerinud. Hullumoodi uut infot. Pluss siis veel selle vannitubade müüjaga paari muudatuse suhtes. Talveaia suhtes on ka asi keerulisem, kui arvasime, sest arhitekti sônul peab selleks ikkagi ehitusloa muretsema nüüd. 

Neljapäeval mässasin bürokraatiaga. Vôi noh sorteerisin natu kogunenud värki ja korraldasin natu ümber kogu süsteemi. Praeguseni olid kôik meie asjad ühes kaustas, aga nüüd on kindlustuste kaust, kinnisvara kaust, tulu -ja muude maksude kaust koos palgatôenditega ja sinna juurde kuuluvaga. Üks kaust on lihtsalt sega-teemad, mis pole sellised perioodilised. Pärast muusikakool poisiga.

Reedel pool päeva veel lasteaed, mille vältel said asjad pakitud jne. ja siis start mägedesse. Väga meeleolukas nädalavahetus meil taas olnud, kuhu mahub sisse see meie kôrtsmik, rumeenia-soomlasest sôber ja veel paar tegelast. Eile läks asi jälle päris lôbusaks kätte ära. Ja siis muidugi suusatamine. Suusatan rôômuga, aga ettevaatlikult. Poiss muutub järjest uljamaks ja tuleb igalt poolt hetkel alla ja iga lumega. See on äge! 

Aprillis läheb see värk veel tegusamaks. Vaja kôik asjad vaikselt kokku pakkida ja kas siis ämma-äia juurde viia, kus me siis remondi ajal elame. Vôi siis keldrisse see värk mida oluliselt just vaja pole. Järgmine nädal vaatame paar tisleri pakkumist veel jne. 

Laisk

 Tsenaarium 1

Lasteaias poja  sôbranna ema töötab supermarketis, teeb kôike - kassa, asjade välja ladumine jne.. Siis toob lapse kell 14 lasteaiast ära. Mia, sôbranna meie pojaksel. Siis ilmselt tegeleb temaga. Isa on rekkajuht ja on alles ôhtuti kodus. Ja siis läheb ema veel mingile teisele tööle ôhtul. Ja lapse peab ta isegi külmal talveilmal rattaga lasteaeda viima, sest mingi natu üle kilomeetri vôi kaks on ikkagi vahemaad. Et isegi autot pole...vôi juhilubasid. 

Tsenaarium 2

Lastearsti ülevaatuse tähtaeg oli veebruari lôpus. Ja nad olid selle suutnud kuidagi tuksi keerata. Ja kelle peale sa tige oled...ikka see daam, kes nö vastuvôtus on. Täna läksime puugi-vaktsiine tegema lapsele, aga vanematele teevad nad kah vaktsiine. Aga ainult vaktsiine siis. Otsustasime et teeme kôik korraga seda. Vastuvôtus daam küsis mu mehelt, et kas tema on see varajane sôitja, kellest ta alati mööda sôidab. Mu mees ütles, et ilmselt jah. Naine sôidab kella 3-4 vahel öösel ajalehti ringi ja siis töötab laste-arsti kliinikumis vôttes vastu pidevalt telefonikônesid jne ...no mis seal kôik tegema peab. See on väga stress asi. Ja ta on ka väga hea sel alal tegelikult.

Tsenaarium 3

Eelmine nädal lasteaias mainis lasteaia juhataja, et tegelikult meil läheb ju päris hästi. Neil on lapsed, kes elavad vanematega ... neli inimest, pisikeses korteris 4jakesi ühetoalises korteris pluss köök..koos. 

Tsenaarium 4 

Ema saatis mulle paki Eestist, teisipäeval ja reedel jôudis kohale. 4 päeva Eestist Saksa. 4 km kaugusel olev ametiasutus saatis meile dokumendid. Kestis 8 päeva. 

Tsenaarium 5

Tuttavad kodumailt elavad kah ...kuust kuusse. Ei mingit säästu ega miskit. Kel vaja järsku hambaid korrastada, on vaja laenu vôtta... 

Ja neid tsenaarimeid mi ma tean on veel hunnik! :-(

Ühesônaga siinmail on asjad järjest rohkem metsas. Ja üldse näen päevast päeva inimesi, kes rabavad nagu hullud, et kuidagi hakkama saada. Ja mina olen laisk, igasugu vabandusi tuues. Laps jne.. Loomulikult ma jauran temaga veel päevad läbi päris korralikult.  Aga päeva jooksul vôiks palju rohkem saavutada ka muud.

No tegelikult just selle pärast ma ju töötasin tudengielu kôrvalt kohati kolmel kohal. Siis kui oled noor ja saad hakkama. Ma olen kôike teinud. Hotelli peldikuid koristanud, laos töödanud, jne. Kôike vôimalikku. Kunini alagasid need Deutsche Börsi ja Airbusi ajad.. ja kui suured korporatsioonid sinu vastu huvi hakkasid tundma. Ja see ei olnud kergem kui peldiku puhastamine. Sa pidid iga päev ikkagi üle oma varju hüppama. Iga päev. 

Et siis siht silme ees - rohkem peaks end jälle liigutama hakkama. Aitab virelemisest. 

Sel nädalal

Poiss taas lasteaias. No vahepeal olime siin natuke haiged. Palavik ja köha. Muidu rôômus ja rôôsa, aga oli näha et väsis lôunaks teine ikka täitsa ära. Mul oli ka paar päeva palavik ja külmavärinad, mida pole teab mis ajast juhtunud. Aga väga hull see asi ei olnud. Ainult üks ôhtu andsin talle tôesti ibuflam siirupit. Ja oligi asjal lôpp. Enda puhul ei teinud miskit, lihtsalt vist keha higistas öösel kôik jama välja. Lasteaeda teda ei viinud veel, sest oli natuke ikkagi väsinud kôigest. Punkti pani muidugi suusa-nädalavahetus mägedes. Värske ôhk, suusatamine ja siis oli juba kogu mingi viiruse trall möödas. 

Täna oli lasteaias nö arenguvestlus. Väga meeldiv ja huvitav. Sest see teema ikka painab mind. Aga jäi hea tunne sisse, et vist sai ikkagi ôige lasteaed valitud. Sest kuigi lapsi on kokku 75, tundub, et vaadatakse ikkagi ka väga individuaalselt, kuidas kes areneb. Ja pannakse väga palju tähele.  

Sel nädalal sai üks korter, kus eelmine üüriline vanaduse tôttu lihtsalt lahkus..  uuele üürilisele välja üüritud. Sel nädalal said kôik spordi ja muusikakooli värgid tehtud. Lisaks käisid täna veel akna-tegijad môôtmas ja arutamas...talveaed tuleb ka ju veel ja uued aknad niikuinii. Ja lisaks veel peale lôunat tuli kaminameister, kes asja üle vaatas-hindas ja oma arvamuse ütles. Kôik on vôimalik. Tore. Ühesônaga tihedad päevad hetkel, sest mais vôiks lammutamine lahti minna. Mees niikuinii lôhub allkorrusel juba kôike mida jaksab..vana vannitoa värgi on välja lôhkunud, mingid kahhelkivid vms seinades ja pôrandates. Ilmselt tuleb uus pôrand igale poole puidust. Isegi köögis. 

Ja mind ta ôhutab iga päev takka, et mida sina tahad?? Mees môtleb igapäev, et nüüd eletrikut ka vaja, et kuhu me mis voolu just sisse seame, aias ju ka tahaks ilusat valgustust jne.. Mina loll mingis sovjet- kuubis üles elanud...ei teagi nagu, et mida mina tegelikult tahaks? Kuigi ma olen oma peikade tôttu näinud ju nii Pariisi tipp-kortereid, kui ka St. Tropezi villasid. Ma pole sellistele asjadele kunagi tähelepanu pööranud. Et milline vôiks olla see köök just täpselt jne. Mis pôrand. Mismoodi vannituba. Täielik ohmu...Samas paar kolm neli lapsepôlvesôbrannat... ehitavad ja mässavad kuni söögilaua lampideni välja. Ja kes töötavad samal ajal ja on hunnik lapsi. Ma...vist olengi arvanud, et kôik peab juba olemas olema. No nii lollakas eks. Nüüd vaja endal môtlema hakata. Eks ma ennast vaikselt harin nüüd lôpuks. Kui mitte praegu, siis kuna enam?

Jah üks soov on mul alati olnud...saun. Ehk see saab ka kuidagi sisse-ehitatud..

Täna ma kraamisin ka oma paberivärgi täiesti puhtaks. Ajalugu sellest saati kui ma Saksa tulin. Kôik palga-sedelid, uutesse korteritesse vôi linnadesse sisse registreerimised. Mida iganes. Töölepingud, mida mul on olnud palju. Kôik sai nüüd ära visatud. Ma isegi ei teadnud paari asja enam, näiteks kuskil algusaastatel töötasin ka C&A s kinga-osakonnas. See oli nagu mälust täiesti kustunud. Tegin paar fotot nendest asjadest, ja läks prügikasti. Iseenesest on kuidagi hea tunne asju ära visata. Ja nüüd peab iga päev ilmselt ette vôtma kriitilise pilguga mingi kapi ja siis ilusti kôik mitte-vajalik välja sorteerida. Päris puhastav tunne iseenesest :)  Ônneks mul seda sodi pole viimase kümne aasta kolimiste tôttu liiga palju enam. 

Kahjuks ma olen ka ära visanud ilmselt oma vaktsiini-passi, mis siin Saksa tundub ülioluline olevat. Esmaspäeval lähme kogu perega puugi-vaktsiinile, ja mul pole endiselt seda dokumenti. Ehk saan siis uhiuue. 

Robustne

 Mul ikka lähvad need môtted taas selle peale, kuidas poja sündis. No oli just nelja aasta sünnipäev, ehk sellepärast. Ja mida rohkem ma kuulen ümberringi jutte sôbrannadelt...seda tänulikum ma olen, et mul vähemalt sellega traumat polnud. Kes punnitas 12 tundi ja lôpuks tehti ikka keiser, kes pidi totaalselt kokku ômblema. Isegi poja sôbrantsi ema, suur ja tugev naine. Venelanna kah veel. Ta ka vaevles nädal vähemalt veel haiglas ômbluste pärast. Ja siis oli laps veel kollatôve ohus. Kes sünnitas vees, ja sai ka korraliku trauma. Kelle poeg ka kuidagi valet pidi välja tuli ja sellest saati käivad osteopaadi juures lapsega...  jne...Ainult keerulised juhtumid. Ja siis ma môtlen meie peale. Keeruline  oli see, et mu vererôhu peale otsustasid arstid, et peame sünnituse nö esilekutsuma. Mul polnud häda miskit, tundin ennast väga hästi.  Aga seda laadnab ma vist ise olin ja mees kah, et enamvähem teadsime, et nüüd läheb lahti. Ja siis oligi poiss kohal. Imearmas. Haigla ämmaemandad imestasid, et misassja nii kiiresti...

Mul oli pisike sisemine ômblus mis tehti sekundiga ära sel hetkel kui laps mulle kätte anti. Ei pannud nagu üldse midagi tähele. Enne kui laps üldse rinna otsa sai. Ja lisaks voolas piim  ka kohe minu olematutest rindadest. Seesaama venelanna, vôi ka mône muu sôbrnna puhul, kellel rinnad ikka korralikud.....ei toimi.. Ainult pumpamine. Aga minul oli ônn ikkagi toita last nö loomulikul viisisl...oma imepisikeste rindadega. 

Ja see on ilus kogemus. 

Kunagi arutasime natuke mehega, sest tôesti isegi ta ka on kuulnud ulmelisi asju, mis kôik ei toimi jne. Ütles, et noh  sa oled selline robustne naine..

Ja nüüd kui mu vanaema 101 aastaseks sai, kôik toovad välja et no head geenid vist. Robustsed geenid :-)))) Ei kurda. Minu jaoks oli lapse kandmine ja sünnitamine puhas rôôm ja pole kehale mingeid jälgi jätnud. Et minusugune vôiks tegelt sünnitada äkki tôesti 5-6 last. Aga noh...asjad on nii nagu nad on ja me oleme rôômsad oma väikse suusataja üle. 

Nii

Asi läheb järjest pônevamaks Saksa bürokraatiaga. Ükski pôliskodanik ei näri sellest enam läbi. Ja meil on laual hetkel kolm teemat. Korterit siis. Kaks surma juhtumit (vanaduse tôttu, loomulik). Ja üks..dementsuse teema, kus daam peab praegu kuskil nö hullumajas oma viimseid päevi saatma paraku. Kuigi füüsiliselt ta on väga tipp-topp. Loodan, et minu 101 aastast vanaema selline asi enam ei kimbuta. Siiamaani on üksi hakkama saanud, saab ka viimaste hetkedega üksi hakkama. 

Aga nüüd siis kôik korraga. Ämm on täiesti alla andnud, kes tegelikult kôigega varem tegeles. Aga tema vaatab ainult kus saaks soodsamalt juustu osta jne. Samas jookseb kinnisvaralt iga kuu vähemalt mitu-sada vôi tuhat euri kuhugile.. njaa. Tegemist nüüd jätkub, et selgus majja saada. Äial on ka häirekellad lööma hakanud, et misassja. Ta pole kunagi asja süvenenud, aga nüüd kui me ka asja kallal, tundub, et hakkab môistma olukorda. 

Espresso macchiato

Vaatasin Eesti laulu finaali vôidulaulu taaskord seepärast, et üks väga lahe tuttav,  elab Austraalias, arvas et seekord ta Euroviooni küll jälgib. Esimese hooga ei tundunud väga eriline, aga jäi kummitama ja kôik see järgnev show muidugi. Äge. Lase minna. Kunstnik ja provokaator. Kvaliteediga teeb asja.

Aga sellest ei tahtnudki rääkida. Nädal oli puhkust mägedes, kus ma ka kaasa suusatasin. Ja see on kôige vôluvam asi, kui su pisike mees punastest mägedest alla surab, nagu nalja!! No nii armas!! Ma ei jôua talle praegu peaaegu et järelegi. Ja siis sa näed tema silmist, kui uhke ta selle üle on! See on palju ägedam, kui et ta lasteaia-loomaaias jälle päev vastu on pidanud. Ja seda ta ônneks ka teeb. Aga järjest rohkem ikkagi môtlen selle lasteaia ja süsteemi peale, et ....kuidas nad küll suudavad 75 last ühte süsteemi suruda. Ônneks see kus tema on, nad lasevad tal teha mis ta tahab....surub ennast kuhugile nurka oma diivani peale ja jälgib seda janti. Ei söö...isegi seda mis ma kaasa olen andnud. Algul ma kah oietasin, et no kuidas sa siis ei taha teiste lastega kaasa mängida jne.. Aga järjest rohkem mulle tundub, et ...püha müristus....tore ongi, et sa sinna sisse ei sulandu. Lihtsalt harjuma peab et on mass...ja on need kes massiga kaasa ei lähe. Ja seda rohkem olen hakanud oma pojakest toetama ja kaasa-elama. Sest egas ma ja mu mees pole ka kunagi tôsiselt selle nö massiga kaasas läinud rôômuga.  

Aga jah...selles lasteaias on lapsi vähemalt 15st eri-rahvusest ja kultuurist. Aasiast Aafrikani. 

Homme on sünnipäev. Tegin hunniku pisikesi muffeneid lasteaeda. Homme tuleb ka ta sôbranna külla, kes paraku pole samast lasteaiast, aga toredad on koos. 

Aga meil käivad hoolega ehitus-planeerimistööd. Täna oli mingi vee-süsteemide spetsialist kohal. Eile käisime kööke ja vannitubasid kaemas. °onneks meil on enamvähem üks maitsemeel. Paraku päris kallis...Täna sai aias neid kuramuse juurikaid veel välja kooritud. Kôige armsam oli, et väikemees täie hooga kaasa töötada tahtis ja tegigi seda. Nii et tulevad huvitavad kuud... Iga päevaga pisike samm edasi :) 

Iga päev on mingi teema, ja ilmselgelt on kôige targem hakata asju koomale tômbama ja kastidesse pakkima, vôi ära viskama, maha müüma vms, kinkima, vms.  sest aprilli keskel peaks elamine olema puhas, et saaks ehitustöödega pihta hakata. Ônneks on koht olemas kus môni kuu elada. Vôi môni kuu rohkem...sest eks need ehitustööd ole nagu nad on. Aga iga päev on môtted nüüd sellel :) No ja see on tore

Uus

 Hm...

Esimene reaktsioon kui sa oma uude elukohta sisse astud. 

Ma oksendasin peaaegu sinnasamma..

Mees teeb siiaamaani nalja, et no ilus algus. Elamine anti üle ilma et oleks kôik puhastustööd tehtud, seinad värvitud jne. . Nagu tegema peab eks. Esimest korda ma panin selle okse-refleksi selle arvele ka, et armas vanadaam ja nagu vôôras korter jne. Aga ... isegi mu mees ütles, et arhitektil oli  ka seal halb. See ei ole mingi hais vôi asi, aga niimoodi elamine üleanda pole normaalne. Nüüd läheb niikuinii asi notariaati, et kuidas niimoodi? Vanadaami vend, kes on ainuke päria, on pärandist lahti öelnud. Seega, peab notariga riigi vastu minema. Sest pärand kuulub nüüd riigile. Jah! Bürokraatia. Aga olgu need seinad ja kôik puhastatud. Sest täna oli tore päev. Saagisime sellest aiast kôik vôimalikud vôsad ja puud maha. Mitte mina, mees ja äi...sest nemad oskavad. Homme tuleb kopp. Juured...kôik maatasa. Aga täna jälle sellest elamisest läbi sammudes. Viimased sammud....okseeffekt.. 

Mees juba kratsis kukalt....

Aga niikaua kui need paar suurt ämblikuvôrku ja need kolletunud seinad sealt ära pole. Mina ei suuda seal vist miskit teha. Tôsiselt. 

Aga muidu teeme plaane juba kuidas aeda kuvandada, ja kuidas uus suur vannituba saab jne. Vähemalt oleme üsna ühel meelel. Less is more. Küll ma saan oma refleksist ka üle loodetavasti. 

Ja kôige toredam vist on see, et kôik naabrid, kes nüüd teavad, et meie selle jandi üle vôtame, .... on rôômsad. Täna üleaia naabrinaine ütles, et see on tôesti tore uudis. Ja tundus, et ta tôesti môtles seda isegi tôsiselt :)  

Lisaks sellele on veel teised projektid...nii paar. Kôik korraga!

Ja mina suusatan ka jälle. Ükskôik mis need arstid räägiavad . 

Ime

Ime on see, et ma pole ônneks suuremat sorti juurde vôtnud oma praeguste eluviiside juures. Need paar ülekilo, mis juba enne rasedust olid, on endiselt omal kohal küll. Aga ei rohkem ega vähem. Varem sai ju kasvôi lihtsalt kônnitud (kas siis töölt koju, vôi lapsevankriga jalautamised vms.) oma 4 km päevas ikka. Pluss veel ehk väike sörk juurde vôi suusatamine vôi ujumine. Nüüd sellest saati, kui lapsevanker ära, ja pôlvevigastused (ehk siis pea 2 aastat juba), pole isegi kôndimisest enam miskit. Jah lapsega jalutamine, aga no see teenib ainult värskes ôhus olemise plusspunkte. Muidu teen kôike autoga. Esmaspäeval otsustasin, et aitab naljast, nüüd hakkan ka kasvôi poes vôi muid ringe tehes jala käima. See tunnike päeva jooksul saab ikka ju vôetud sel ajal kui pônn lasteaias on. Kaks päeva on vastu peetud :-) Näis siis kuidas edasi. No muidugi on mul see velo-masin ka kodus, aga värskes ôhus liikumine on ikka midagi muud. Motivatsioon on olemas. 

Noh, eks poja nüüd hakkab rattaga ka sôitma, et ses suhtes läheb ka tagajooksmiseks ilmselt. Ehk siis aktiivsemaks see eluolu. Lootust on suveks vormi saada taas :-) 

Ema

Oh see emadus on üks tôeline emotsioonide kukerpall ja virrvarr. Kord on sul vihapisarad silmis, siis ônnepisarad, siis uhkusepisarad, siis närvivapustus jne.. Kôike jätkub. Ja kogu asja juures on kôige ilusam sôna ikka see (noh meie puhul) "Mama" ja kôige ilusam kee su kaelas lapse käed. Selles môttes, et vabatahtlik kallistus, mitte et ta sind kägistaks vms..  Ja muidugi see südamest tulev ja nakatav lapse naer. Pole midagi armsamat maailma peal. 

Ja oi kuidas ôpid selle juures iseennast lôpuks tundma. Ma sain eile jälle aru, kui valesti ma olen temaga viimased aasta aega käitunud. No ilmselgelt sama valesti kui seda minuga tehti. Vastik ja süüdlaslik tunne on poja ees, aga nüüd saab ju aina paremuse suunas minna. Vigasid parandades, mustreid lôhkudes, endaga edasi töötades. Suured pisikesed ôpetajad meile need lapsed :)  

Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..

Naps

Sain vahepeal 44 aastaseks ja sôbranna tervitas napsu-sünnipäeva puhul. Mäh?..ja siis meie kôrtsmik ütles, et egas see sünnipäevaga ei piirdugi, terve aasta ikka. Napsu sai ...natuke palju isegi. Aga toredate lahedate inimeste keskel. Mägedes. Biathloni treener oli kohal ja üldse vahva kamp. Täitsa juhuslikult. Rääkimatta meie kôrtsmikust. Äge mees. Ja poja on tal uus suur sôber.  Ja muidugi kôige kallimad, poja ja mees!! Koge meestegrupp laulis kenasti sünnipäeva-hümni ja...korralikult! :-))

Poja on nii tubli suusataja. Mees on ka selline, et egas ta väga laste-mägedega ei hellita. Eile sôitsid terve päraast lôuna juba suurest mäest alla, ise pole 4 aastanegi veel. Vahvad paar päeva on olnud. 

Aga uus aasta siis peab tegusam tulema. Aitab laisklemisest! 

Naerata ometi

Jah...nüüd on Berlinaler. Miks me peame sellist ôudust vaatama. Kui mina seda filmi esimest korda nägin, ma vist olin väiksem, kui see praegune piir..12. Pesumasina tseen . See jättis märgi eluajaks.. Nüüd kui ma seda Anu saates nägin, ma lihstsalt nutsin. See tseen on meile kôigile mällu sööbind ma arvan. Ja teised tseenid ka. Eks see oli see siht ilmselt näidata ...elu? Väikse lapse, noore inimese elu...

Väiksed süütud lapsed, kel pole enam vanemaid seal kus peaks... 

Aga miks on nii, et mida depressiivsem film, seda edukam???? Klass....

Mis ühiskonnas me elame?

Puhastus

Külmkapp ja paar väiksemat segasummasuvila kappi sai täna korda jälle. Mul kevadepuhastus juba käes! Väljas muidugi veel talv ja kôle, aga suurpuhastus on algust teinud. 

Poiss just alustab oma suusakarjääriga. Ootasime, kuni ta ise ütleb et tahab. Lôpuks tahtis. Ja nüüd on kolm päeva juba väga vingelt künkast alla libisenud. Pidurdab ja üritab isegi kurve vôtta hoolega. Homme jälle mägedesse. Tuleb ilus suusa nädalavahetus (v.a. mulle). Aga see on nii meeletult armas, kui need väiksed junsud alustavad. Ja kui uhke on isa veel selle üle! Ema muidugi ka. Puhas rôôm. Tal on nüüd oma esimene nö hobi ja kirg. 

Lasteaed tema kirg just pole, pigem nagu vangilaager...endiselt. Ja see lôhub mind jälle. Aga paneb vähemalt askeldama ja küürima ja koristama, sest muidu vist ei oskaks selle aja ära olla. 

Ôpingud. Eksamist kukkusin läbi. Nagu oligi oodata. Noh on vähemalt motivatsioon selleks aastaks. Ja see on olemas. Lihtsalt paar lisakulutust. Aga kui mu mees ostis täna suusasaapad üle tuhande euri, siis pole ka hullu, kui ma see natu üle tuhande euri järgmise eksami peale kulutan. Rahal hakkab niikuinii väärtus kaduma. Aga teadmistele tasub rôhku panna eksju. Ja nagu ma aru saan, siis headele suusasaabastele kah. Nii lihtsalt on, kui juba proff oled. 

Aga jah ... soovitan. Kellel on paha tuju, depressiivne veidi, hakake maja küürima. Igat pisiauku. Vôi siis minge jooksma vôi muud sporti tegema. Jube vastumeelsed on môlemad ilmselgelt, aga hea tunde annavad, kui see tehtud. 

Et siis konkreetsemalt - 2025 CFA II on taskus. Ja suusatada saan ka. Ja pojaga oskan ....mitte närvi minna mingite ebaoluliste asjade pärast. Mehega samamoodi. 

Kokkuvôte ja ootused

No äkki vôtaks siis ise ka selle aasta kokku, tômbaks joone alla ja paneks hüüumärgi lôppu. 

Oli see nüüd hea vôi oli see üks halb aasta? Hmmmm... kui algselt ütleks, et raske aasta... siis natuke edasi môtlema hakates, oli ikkagi kuradima hea aasta. Pöördeline. Ja ôiges suunas. 

Varjutas seda aastat ehk kolm operatsiooni, ôlg ja môlemad pôlved. Mis tekitas süümekaid lapse ees (ikkagi kolm päeva haiglas, pluss siis mônda aega kargud vôi teab mis protees). Ja ilmselgelt selline suutmatus end mingil hetke-perioodil normaalselt liigutada. Aga kuna väike laps on kodus, siis tuleb see liigutamine alati kiirelt muidugi. 

Mingis môttes enese kaotamine. Ikkagi üle kolme aasta juba lapsega kodus, küürid, pesed pesu, triigid, üritad süüa teha, mänguväljakud jne.. Ja ikkagi kuidagi lappab kôik. Muidugi lisas tasakaalu veidi see CFA ôpe, aga eneseteostusest jäi ilmselgelt natu väheseks. 

Alkohol. Seda vôiks alati vähem olla. 

Karjumised lapse peale... seda ei tohiks üldse olla. Ja hooletus mehe suhtes. Ei ei ei. Eriti kui sul on selline super poja ja veel ägedam mees! 

Kaks meeletult ilusat puhkusereisi, üks cämperiga (Austria, Itaalia (Veneetsia), Shveits) ja üks niisama luxus (Mallorca). Väga erinevad reisid, môlemad omamoodi ägedad. 

Aru saamine, et mul läheb ikka meeletult hästi ja ma ei tahagi enam korporatsiooni orjaks minna. Pigem tegelen selle teemaga, mis mind niikuinii huvitab ja CFA on ka vägagi selle suunaline. 

Väga palju lapsega koos oldud aega, lutist ja mähkmetest lahti saamine. Areng. 

Vanaema 100 aasta juubel ja selle korraldamine/ônnestumine. 

Aga just see pöörde -ja selgusehetk suvel, et mida ma edasi teha tahaks ja kuhu oma energiat kallutada.  

Ahjaaa ja tore Eesti reis pojaga ju ka oli veel. Korralik tuur. 

Tegemist ja siblimist on palju olnud. 

Poja lasteaeda harjutamine, mis on katastroof.. pea iga kord kasin nuttes koju. Pole just parim algus päevale. Lasteaiad on siin suured ja lärmakad....  mitte nagu Eestis vôi Soomes. 

Toreda naabrinaise äkiline surm.. muidugi halb eks. Aga nüüd saame me valida, ja ilmselt tuleb suurem plaan 2025, et ehitame alumise korteri meie omaga kokku, millega ka kaasneb väike aiake. Ruumi juurde! Nii et no vôta sa kinni, kuidas sellesse suhtuda. 

Roosaare raamat on mind palju aidanud. Olgugi et ta ise nii oma raamatu ôppele vastupidiselt on käitunud. Ahnus. Aga noh... ma ei oskagi teda väga hukka môista. Las ta taastub. Jôulude ajal olin selle koha peal, kus oli küsimus, et "Mida sa teeksid kôige meelsamini oma vabal ajal?" Siiamaani môtlen... Lapsevanemale hea küsimus...ei kujuta isegi ette, et kellel on kaks vôi kolm vôi isegi neli last. 

Noh ja ootused: tervislikkus, sport, lugemine. No nii tüüpiline, et rohkem ei saa olla eksju. Kasulike harjumuste juurutamine. Kannatlikkus. CFA 2 ka ikkagi. Ma küll tegin novembris juba eksami ja jaanuari keskel saab alles tulemused.  Aga päris kindlasti ma sealt läbi ei saa oma niru ettevalmistuse pärast.  Ja ma ei tahagi. Ma tahan seda materiali korralikult tundma ôppida! Ühesônaga sellele ka veits rohkem rôhku panna ja ehk ka praktikas juurutada. Ehk siis alustame sellega, et kulud-tulud kontrolli alla saada.

Ja ilmselt läheb niikuinii ehitamiseks, on jälle tegevust! Uus (vana) kodu äkki? :)

Uus aasta sai vastu vôetud lôbusalt perega ja ilutulestikuga, kus mu mees naabruskonda korralikult panustas. Ja kuskil kella 2 paiku sain endale privaatse 21 pauguga ilutulestiku. 21 pauguga tervitatakse kuningannasid. Mina seda muide ka varem ei teadnud :) Ilus algus :)