Ma distsiplineerin end ja sean süsteeme kodupidamise ja kôige suhtes. Asjad hakkavad juba päris hästi paika saama, aga blogimisega on endiselt asi veel jant. Kuna nii palju koguaeg toimub, siis mingi nädalase ülevaate vôiks ikkagi kirja panna. Lugesin oma mingeid 15 aasta taguseid postitusi ja suu jäi ammuli. Kui nii palju koguaeg toimub, pole mälule vaja enam lootust anda. Nii lihtsalt on.
Jube hea nädal selja taga. Distsipliin. A&O. Kui pead kinni endale antud lubadustest, see on see kôige parem-uhkem-hea tunne. Mina ise on hetkel teema ja muidugi mu pere.
Laupäeval oli jälle pidu ja pillerkaar. Siin meie linnakeses pakutakse sellist parvesôidu toredat meelelahutust, mis tuleneb traditsioonist. Parvega sai toona ehitusmaterialid, ôlut ja igasugu muud vajalikud asjad nii Münchenisse kui ka kuni Austriani välja transporteeritud. Aga nüüd muidugi parve selleksenam vaja pole, on kiiremad ja paremad meetmed kôigeks. Aga parvesôit pole välja surnud, traditsiooni jätkatakse. Aga pigem lôbusas môôdus :-) Nagu öeldud - pidu ja pillerkaar. Söök, elav muusika ja muidugi jook on kôik olemas. Tsirka 50 inimest pluss bänd mahuvad parvele. Hommikul kella 9st umbes läheb pidu lahti. Kui ma oskaks seda kuidagi kirjeldada nii elavalt neile kes seda kunagi teinud pole, oleks tore, aga ma pole suuremat asi kirjanik. See on lihtsalt nii vahva asi. Inimesed rôômsad ja lôbusad. Ja nii see sünergia läheb. Kohti sellisele sôidule väga lihtsalt ei saa, sest paljud firmad ja ühendused ja ka privaat-pidustused reserveerivad üldjuhul kôik kiirelt ära. Meie saime kutse ühe Parvepoiste omanikult, kes iga kahe aasta tagant parvesôidu ainult oma tuttavatele-sôpradele-kundedele organiseerib. Maksab poole vähem, ja on poole lôbusam kui muidu. See Isari jôgi on esiteks lihtsalt ilus, mida mööda sôidetakse. 6-7 tundi kestab kogu lôbu Münchenisse. Vahepeal saab jôkke hüpata kes thab end värskendada. Neid inimesi on pigem vähem, aga alati ikkagi on. Mina end selleks ette ei valmistanud. Aga noh....minuga ikka juhtub. Seepärast mu mees vist mind enda elutee kaaslaseks valis, sest igavaks ei lähe meil kunagi. Vaatasin lihtsalt, kuidas paar naist end mônusalt vees jahutasid ja tajhtsin ikkagi kah. Aga mingeid ujumisriideid mul kaasas polnud. Mees ütles, et vahet pole, vôid pesu peal ka minna. Tal oli isegi käterätik kaasa vôetud igaks juhuks. No minu plaani see ei ulatunud, aga lôppkokkuvôte oli, et koorisin end riidest lahti ja hüppasin ka jôkke. Pesu väel siis. Ônneks oli ilus Aubade pesu seljas -sits ja sats - ujumisriietest asi kaugel. Pesu kannan ma alati ilusat. Et see polnud isegi nö igaks-juhuks-ettevalmistus. Seega polnud midagi häbeneda väga. Ehk paar lodevat pekikest, aga 64 kilo juures pole seda ka vist mitte väga palju. Siin Baieri naised on küll vinged ja tugevad jne.. Aga nii kaugele ei lähe vist isegi nendest keegi väga tihti. Aga no Lôuna-Eesti näitsik tuleb ja koorib end pesu peale ja teeb ära eks.
Ühesônaga ...äge sôit oli.
Kel huvi on
https://www.youtube.com/watch?v=C-UCob0JuGI
https://www.youtube.com/shorts/ftxL5_lxX7s
Ägedasse kohta olen elama sattunud. Mulle on sümpaatne, kui traditsioonidest lugu peetakse ja kinni hoitakse. Ja kôige huvitavam, et see tänapäeval rahaks ja lôbuks suudetakse muuta. Aga traditsiooni hônguliseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar