Ema

Oh see emadus on üks tôeline emotsioonide kukerpall ja virrvarr. Kord on sul vihapisarad silmis, siis ônnepisarad, siis uhkusepisarad, siis närvivapustus jne.. Kôike jätkub. Ja kogu asja juures on kôige ilusam sôna ikka see (noh meie puhul) "Mama" ja kôige ilusam kee su kaelas lapse käed. Selles môttes, et vabatahtlik kallistus, mitte et ta sind kägistaks vms..  Ja muidugi see südamest tulev ja nakatav lapse naer. Pole midagi armsamat maailma peal. 

Ja oi kuidas ôpid selle juures iseennast lôpuks tundma. Ma sain eile jälle aru, kui valesti ma olen temaga viimased aasta aega käitunud. No ilmselgelt sama valesti kui seda minuga tehti. Vastik ja süüdlaslik tunne on poja ees, aga nüüd saab ju aina paremuse suunas minna. Vigasid parandades, mustreid lôhkudes, endaga edasi töötades. Suured pisikesed ôpetajad meile need lapsed :)  

Lumepall

 Lumepall läks veerema. 

Täna käis arhitekt. Koos sai päris hea plaan kokku. Oli selline pigem juba pensi eas ja jalgadega maas bayeri mees, niikuinii läbi heade tutvuste. Sobib. Nüüd on pea ideid ja môtteid täis, kuidas meie elamist kahekordistada, kui mitte 2,5..sest väike aed tuleb ka nüüd juurde. Mehe vanemad tôrklevad natu vastu ja pakuvad kuidagi omi ideid...samas aktsepteerivad vist ka ikkaga meie algatust. Mehe sônul üritavad venitada asja nii kaua kui vôimalik, sest ilmselt on soov et me kôik nende häärberis elaksime, kus on suur aed jne..pôhimôtteliselt kolm korrust. Eriti just poja-poja pärast. Aga noh...pole mulle ja mu mehele sellist kontrolli vaja. Seega siis meie oma projekt. Saame hakkama :) Ja tundub pônev. Kindlasti see pônevus kaob mingil hetkel, kui maalrid su vannitoa lae lihtsalt siniseks värvivad..kogematta, vôi millestki valesti aru saades :))))  Tôesti sündinud juhtum. Aga meil sise disainilisi nüansse veel niikuinii paigas pole. Peaasi, et saab trepp kahe korruse vahele (oîget pidi) ja suur vannituba praegusest köögist ja paar (ôiget) seina seega ehitatud/lôhutud. Ja siis jääb niikuinii veel palju ruumi, mis niikuinii juba olemas muudeks vidinateks.  

Seega täna sai algus tehtud! Uued algused juhuuu.

Ahjaa..poisipea on mul taaskord. Aga juuksur ise tegi, sest ütlesin et tehku mis tahab. Juuksed olid nii närud lihtsalt. Sügisel lihtsalt kukkusid välja....padi oli alati paksult juukseid täis. Ta küsis ka, et kas mul on mingi haigus olnud, vôi miskit säärast. Noh...kolm operatsiooni täisnarkoosiga ühe aasta jooksul. Siis ta jah noogutas, et pole ime. Narkoos pidavat kehale üldse raske olema, ja noh juuksed on need viimased kes mingit "energiat" saavad. Hästi palju uut järelkasvu on tema sônul, aga nad veel väiksed. Ja otsustaski kôik maha lôigata. No selllised juuksurid on ju sümpaatsed eks. Mis sa siin ikka üritad oma paari karvaga..

Naps

Sain vahepeal 44 aastaseks ja sôbranna tervitas napsu-sünnipäeva puhul. Mäh?..ja siis meie kôrtsmik ütles, et egas see sünnipäevaga ei piirdugi, terve aasta ikka. Napsu sai ...natuke palju isegi. Aga toredate lahedate inimeste keskel. Mägedes. Biathloni treener oli kohal ja üldse vahva kamp. Täitsa juhuslikult. Rääkimatta meie kôrtsmikust. Äge mees. Ja poja on tal uus suur sôber.  Ja muidugi kôige kallimad, poja ja mees!! Koge meestegrupp laulis kenasti sünnipäeva-hümni ja...korralikult! :-))

Poja on nii tubli suusataja. Mees on ka selline, et egas ta väga laste-mägedega ei hellita. Eile sôitsid terve päraast lôuna juba suurest mäest alla, ise pole 4 aastanegi veel. Vahvad paar päeva on olnud. 

Aga uus aasta siis peab tegusam tulema. Aitab laisklemisest! 

Naerata ometi

Jah...nüüd on Berlinaler. Miks me peame sellist ôudust vaatama. Kui mina seda filmi esimest korda nägin, ma vist olin väiksem, kui see praegune piir..12. Pesumasina tseen . See jättis märgi eluajaks.. Nüüd kui ma seda Anu saates nägin, ma lihstsalt nutsin. See tseen on meile kôigile mällu sööbind ma arvan. Ja teised tseenid ka. Eks see oli see siht ilmselt näidata ...elu? Väikse lapse, noore inimese elu...

Väiksed süütud lapsed, kel pole enam vanemaid seal kus peaks... 

Aga miks on nii, et mida depressiivsem film, seda edukam???? Klass....

Mis ühiskonnas me elame?

Puhastus

Külmkapp ja paar väiksemat segasummasuvila kappi sai täna korda jälle. Mul kevadepuhastus juba käes! Väljas muidugi veel talv ja kôle, aga suurpuhastus on algust teinud. 

Poiss just alustab oma suusakarjääriga. Ootasime, kuni ta ise ütleb et tahab. Lôpuks tahtis. Ja nüüd on kolm päeva juba väga vingelt künkast alla libisenud. Pidurdab ja üritab isegi kurve vôtta hoolega. Homme jälle mägedesse. Tuleb ilus suusa nädalavahetus (v.a. mulle). Aga see on nii meeletult armas, kui need väiksed junsud alustavad. Ja kui uhke on isa veel selle üle! Ema muidugi ka. Puhas rôôm. Tal on nüüd oma esimene nö hobi ja kirg. 

Lasteaed tema kirg just pole, pigem nagu vangilaager...endiselt. Ja see lôhub mind jälle. Aga paneb vähemalt askeldama ja küürima ja koristama, sest muidu vist ei oskaks selle aja ära olla. 

Ôpingud. Eksamist kukkusin läbi. Nagu oligi oodata. Noh on vähemalt motivatsioon selleks aastaks. Ja see on olemas. Lihtsalt paar lisakulutust. Aga kui mu mees ostis täna suusasaapad üle tuhande euri, siis pole ka hullu, kui ma see natu üle tuhande euri järgmise eksami peale kulutan. Rahal hakkab niikuinii väärtus kaduma. Aga teadmistele tasub rôhku panna eksju. Ja nagu ma aru saan, siis headele suusasaabastele kah. Nii lihtsalt on, kui juba proff oled. 

Aga jah ... soovitan. Kellel on paha tuju, depressiivne veidi, hakake maja küürima. Igat pisiauku. Vôi siis minge jooksma vôi muud sporti tegema. Jube vastumeelsed on môlemad ilmselgelt, aga hea tunde annavad, kui see tehtud. 

Et siis konkreetsemalt - 2025 CFA II on taskus. Ja suusatada saan ka. Ja pojaga oskan ....mitte närvi minna mingite ebaoluliste asjade pärast. Mehega samamoodi. 

Kokkuvôte ja ootused

No äkki vôtaks siis ise ka selle aasta kokku, tômbaks joone alla ja paneks hüüumärgi lôppu. 

Oli see nüüd hea vôi oli see üks halb aasta? Hmmmm... kui algselt ütleks, et raske aasta... siis natuke edasi môtlema hakates, oli ikkagi kuradima hea aasta. Pöördeline. Ja ôiges suunas. 

Varjutas seda aastat ehk kolm operatsiooni, ôlg ja môlemad pôlved. Mis tekitas süümekaid lapse ees (ikkagi kolm päeva haiglas, pluss siis mônda aega kargud vôi teab mis protees). Ja ilmselgelt selline suutmatus end mingil hetke-perioodil normaalselt liigutada. Aga kuna väike laps on kodus, siis tuleb see liigutamine alati kiirelt muidugi. 

Mingis môttes enese kaotamine. Ikkagi üle kolme aasta juba lapsega kodus, küürid, pesed pesu, triigid, üritad süüa teha, mänguväljakud jne.. Ja ikkagi kuidagi lappab kôik. Muidugi lisas tasakaalu veidi see CFA ôpe, aga eneseteostusest jäi ilmselgelt natu väheseks. 

Alkohol. Seda vôiks alati vähem olla. 

Karjumised lapse peale... seda ei tohiks üldse olla. Ja hooletus mehe suhtes. Ei ei ei. Eriti kui sul on selline super poja ja veel ägedam mees! 

Kaks meeletult ilusat puhkusereisi, üks cämperiga (Austria, Itaalia (Veneetsia), Shveits) ja üks niisama luxus (Mallorca). Väga erinevad reisid, môlemad omamoodi ägedad. 

Aru saamine, et mul läheb ikka meeletult hästi ja ma ei tahagi enam korporatsiooni orjaks minna. Pigem tegelen selle teemaga, mis mind niikuinii huvitab ja CFA on ka vägagi selle suunaline. 

Väga palju lapsega koos oldud aega, lutist ja mähkmetest lahti saamine. Areng. 

Vanaema 100 aasta juubel ja selle korraldamine/ônnestumine. 

Aga just see pöörde -ja selgusehetk suvel, et mida ma edasi teha tahaks ja kuhu oma energiat kallutada.  

Ahjaaa ja tore Eesti reis pojaga ju ka oli veel. Korralik tuur. 

Tegemist ja siblimist on palju olnud. 

Poja lasteaeda harjutamine, mis on katastroof.. pea iga kord kasin nuttes koju. Pole just parim algus päevale. Lasteaiad on siin suured ja lärmakad....  mitte nagu Eestis vôi Soomes. 

Toreda naabrinaise äkiline surm.. muidugi halb eks. Aga nüüd saame me valida, ja ilmselt tuleb suurem plaan 2025, et ehitame alumise korteri meie omaga kokku, millega ka kaasneb väike aiake. Ruumi juurde! Nii et no vôta sa kinni, kuidas sellesse suhtuda. 

Roosaare raamat on mind palju aidanud. Olgugi et ta ise nii oma raamatu ôppele vastupidiselt on käitunud. Ahnus. Aga noh... ma ei oskagi teda väga hukka môista. Las ta taastub. Jôulude ajal olin selle koha peal, kus oli küsimus, et "Mida sa teeksid kôige meelsamini oma vabal ajal?" Siiamaani môtlen... Lapsevanemale hea küsimus...ei kujuta isegi ette, et kellel on kaks vôi kolm vôi isegi neli last. 

Noh ja ootused: tervislikkus, sport, lugemine. No nii tüüpiline, et rohkem ei saa olla eksju. Kasulike harjumuste juurutamine. Kannatlikkus. CFA 2 ka ikkagi. Ma küll tegin novembris juba eksami ja jaanuari keskel saab alles tulemused.  Aga päris kindlasti ma sealt läbi ei saa oma niru ettevalmistuse pärast.  Ja ma ei tahagi. Ma tahan seda materiali korralikult tundma ôppida! Ühesônaga sellele ka veits rohkem rôhku panna ja ehk ka praktikas juurutada. Ehk siis alustame sellega, et kulud-tulud kontrolli alla saada.

Ja ilmselt läheb niikuinii ehitamiseks, on jälle tegevust! Uus (vana) kodu äkki? :)

Uus aasta sai vastu vôetud lôbusalt perega ja ilutulestikuga, kus mu mees naabruskonda korralikult panustas. Ja kuskil kella 2 paiku sain endale privaatse 21 pauguga ilutulestiku. 21 pauguga tervitatakse kuningannasid. Mina seda muide ka varem ei teadnud :) Ilus algus :) 

Protsessid

Gisèle Pélicots. Kuidas on selline asi üldse vôimalik... Aga nagu näha on....Shokk on!!  kuidas ka inimene ise 10 aasta jooksul miskit märganud pole? Et sa järsku jääd magama... Mismoodi? Kehaline muutumine... jne. Ma tean küll kuidas keha on pärast korralikku ..tegemist. Aga keset-päeva magama jääda? 7ks tunniks? Kus olid lapsed... vôi olid nad juba kodust väljas? Vôi oli see ôhtul juba..

Vôibolla, et kolm last ja väsimused...aga... 

Nagu näha oli ka süüdlast ennast juba lapsepôlvest saati seksuaalselt ahistatud. Aga, et see su käitumist nii vägivaldselt muudab... Ja need  kuskil 100 meest sellelt väikselt piirkonnalt sellega kaasa läksid?? Jube. Olevat kohtus öelnud, et selliseks ei sünnita, selliseks teeb elu... On see tôesti nii??  Jube jube jube. 

Ja siis ütleb mees kohtus, et ta armastab ja jumaldab seda naist üle kôige. 50 aastat abielu. Issand jumal... Ma ei saa enam millestki aru. Mingi tôsine psühholoogiline nihestus...Vôi sai sellest nooruspôlve grupi-ahistamisest nii suure shoki ..vôi vaimustuse.. 

Ja et nii paljud naised väljas on demonstreerimas...eks neid lugusid ole palju ilmselt.

Kui ma veel üksik olin, môeldes, et kui ma kedagi vôi midagi toetama peaks? Ahistatud naisi. See oli igastahes mu esimene môte, kuigi endal pole väga halba kogemust, on ainult paar halba shokki. Mille peale ma toona noorena môtlesin, et kui oleks tôesti midagi juhtunud, ma oleks seal metsas end kohe üles poonud. Ônneks piirdus kôik shokiga. Nüüd kui on lapsuke. Ma sponsoreeriks laste teemal, vôi aitaks igal vôimalikul meetodil kaasa. Need väiksed tegelased on ju need kôige haavatavamad ja kellel on kôige rohkem lähedust ja toetust vaja. Ja kui nemad beebina vôi pisipôlves midagi vastikut, jubedat, vanemateta olemist, ma ei tea, kogema peavad. See vist lôhuks hetkel minu südant küll kôige tohkem ja kui aidata saaks, isegi reaalselt, siis iga kell.