Viirused ja muidu

No nüüd on mul ka Coronaga omamoodi kontakt. Jumal tänatud mitte otseselt ja ka mitte ühegi tuttava kaudu. Nimelt ma ei viitsind taaskord kilpnäärme tabletide retsepti arsti juurest ära tuua...juba kaks kuud. Aga nüüd otsustasin et ikka äkki oleks vaja, sest mul on see alatalitus üsna tugev 100 ja 75 tablad ..nädala sees sajane ja nädalavahetusel 75. Ise ei pane miskit tähele, ja välja tuli see alatalitus ka puht-juhuslikult. On ainult üks argument, miks ma neid tablette ikka söön...No igastahes ei saagi neid niisama lihtsalt enam kogu Saksamaal, sest ühte koostisosa selleks imporditakse Hiinast ja see import teema on nüüd vähemalt mai kuuni peatatud. Vähamalt selle firma omad, kust mina neid alati saan. Novot siis laiskust..

Muidu on ikka köik endine ... töö ja löbu koos. Sain endale uue toredama büroo, palka tösteti ilma et üldse teadsin..kogematta panin tähele. Uued pönevad tööülesanded. Ja täna hakkasin uurima, et millega see mu firma siis oma billionid teenib. Ja ongi siuke fenomenaalne firma, kes toodab öhust raha ;) Ja on sellel alal turuliidrid kogu maailmas. No braavo.

Suusatamisega peab vaatama. Pölv on ikka jube paistes, aga önneks vist leidsin seekord normaalsema füsioteraapia. Eelmine oli lihtsalt jube. Silitas lihtsalt jalga. See uus on vanem daam (peaaegu nagi mu vanaema), aga tundub et teab mis teeb. Vahepeal tegelesin aga ka juba lumisesse mäkke üles matkamisega, sel ajal kui tesied suusatasid. On ka omamoodi ilus tegevus, ja oi kui hea konditsioonile ja jumele. Järgmine nädal on puhkus ja oleme terve nädal mägedes. Norra söbrad tulevad ka kohale ja vot nendega on juba löbus. Köik on omajagu vanemad kui meie ja seltskond on kirju..piloodid, niisama firmajuhid jne. Ja tegelikult tahaks ikka väga suusaga ka taas algust teha.  Opereerida lasen maikuus.

Selle manifesteerimisega on ka täitsa naljakas lugu. Eelmise aasta suusahooaja alguses olid näpud uue korteri jne töttu natu pöhjas.. ja suusatamine pole odav rööm. Juba hooaja mäe-pilet on pea tuhat euri, pluss suusad, riietus, restoranides söömised jne..... vötsin siis oma pangakonto ja lisasin oma hetkeolukorrale paar nulli juurde, trükkisin selle jama välja ja riputasin igale poole korterisse üles :))) Külmkapist välisukseni. No kiirelt pidin ka ära koristama, sest lihunik tuli ju külla taas. Aga eelmine aasta millestki puudust ei tulnd ja hetkeseisuks on see mu tollane "unistuste-summa" pea neljakordistunud. Lihtsalt mingid lisasummad muudkui tulevad palgale juurde alates novembrist... Aastavahetusel oli veel selline juhtum, et mingi ilutulestiku osake vist maandus mu säärel ja pöletas midagi jalale.. ja arvake ära mis kuju sel oli ... täpselt selline Euro - €   :)))

Samas kui neid mehi, kes mind maha on jätnud, olen üritanud tagasi manifesteerida...sest pole küll tolku olnud. Nojah ega ma nende fotosod ka igale poole ei kleepind muidugi.


Igastahes on aasta pönevalt alanud ja tunne on, et see aasta on täis uudsusi ja pönevusi :)

Lubadused

Need uusaasta lubadused ikka muutuvad ajaga. Ligesin just ühtesid aastast 2008...Lubadused 2008

teab kas nüüd päris kinni olen neist pidanud küll..

Aasta kokkuvôte ja blogi

Äkki peaks mingi kokkuvôtte ka eelmisele aastale tegema. Noh pikka juttu ei viitsigi ajama hakata, märksönadest ehk piisab:

- Suur suusatamine, edusammud ja elu Austria Alpides

- Norra reis

- Omajagu jalavigastusi (kargud olid näiteks selleks viimaseks vigastuseks juba kapist vötta) 

- Kolimised (kolimine kallima juurde ja firma peakontoriga kolimine tööstusele ligemale)

- Lihunik
<3 p="">
Üldjuhul vôib üheks ônnelikuks aastaks pidada. 

(Pilt sai nüüd küll väga lambikas) 

Aga blogi on tore asi, soovitan köigile. Vöi siis päevik. Siin natuke mustas meeleolus oma vigastuse töttu sirvisin laupäeval ühte kalendermärkmikku aastast 2016. Keeruline aasta oli ja eks ma siis lugesin igasugu enesega toime tulemis teemasid ja kirjutasin igasugu toredaid ja motiveerivaid tsitaate üles. Päris tore on praegu sirvida. Detsembri kuus mingile päevale olin aga kirjutanud lihtsalt "armunud". Hakkasin siis arutama, et tohohh kellesse ma tol ajal küll armunud sain olla. Kuna absoluutselt ei meenunud, viskasin pilgu blogisse ja kohe olid sotid selged. Naljakas oli lugeda ka tollaseid seiklusi, no on ikka ringi kapseldud. Praegu on köik rahulikum ja harmoonilisem..vöi noh harmooniline vist ikka mitte, Lihunik kutsub mind endiselt Tuulispasaks. Esimene söna vist mis ta eesti keeles ära öppis. Üritasin küll vahepeal ümber öpetada, et Pööristorm vöi miskit. et mis kuramuse pask ma sulle olen. Aga talle meeldib selle Tuulispasa köla ikka rohkem. 

Operatsiooni lükkan ikka edasi kuigi eile mulle seletati köik värk puust ja punaselt ära, mis peab tegema enne op-i (näiteks EKG) jne. Ja doktor seletas ka kenasti ära kust ta uue ristatisideme mulle välja vôlub (kintsust vötab mingi soolika nimelt) ja kuidas selle mulle siis pölve sisse opereerib ja kruvidega kinni keerab. Vot niisiiis. 

Uusaasta lubadustest

Mul on kolm lubadust endale selleks aastaks:

1) Öpin jälle autoga söitma

2) Ei ürita enam köigile meeldida.. ja ei ürita köigiga meeldiv olla. Pole vaja.

3) Olen pro-aktiivsem nii tööl kui eraelus...kuigi see asi vist puudutab pigem tööd ikkagi

Neljas pole lubadus, vaid üks suur soov...4) Üritan hoiduda igasugu vigastustest

Miks üle pika aja jälle kirjutan? Sest on aega.

Vahetult enne aasta löppu rebestasin pölves mingi olulise ristsideme ära..muidugi suuskadel ülepeakaela käies. Ja nüüd on seis selline, et pölvest pumbatakse verd välja ja üritan mingi otsuse operatsiooni suhtes ära teha. Et kas lasta pölvel 6-8 nädalat taastuda ja üritada ikka veel sel hooajal natu suusatada ja siis mai keskel opereerida. Nimelt taastumisaeg peale selle sideme operatsiooni on 6 kuud vähemalt. Seega üsna hirmutav.. Köige tüüpilisem suusatajate ja jalgpallurite vigastus. Aga köige huvitavam asja juures on, et köik vöimalikud tuttavad, kolleegid, söbrad elavad hoolega kaasa, ja soovitavad kliinikume ja arste kus opereerida. Soovitusi on juba oma-jagu. Nüüd peab peagi otsustama.

Psühholoogiliselt on asi lihtsalt vastik..teate küll seda tunnet kui teilt lemmik-mänguasi mingitel segasetel asjaoludel järsku ära vöetakse. Vöi kui sa oled niipalju kiita saand oma edasammudest, ja järsku oled vöimetu edusammude nimel edasi pingutama.. Just siis kui hoog töesti sees on.


-----------

Täna sai kirurgi konsultatsioonil käidud. Tema ütles et selle pölvega ei tule mul sellel aastal enam suusatamist midagi välja, pigem löhun köik muud vajalikud sidemed seal sees ka ära kui peaks taas kukkuma. Arvas et peaks vöimalikult kiiresti opereerima....

Aga ma ikka mötlen veel natu..........

Niinii

Peaks äkki miskit kirja panema taas. Neli kuud on pausi olnud ja nii palju juhtunud. Varsti algab uus suusahooaeg ja pole vahepealsest üldse midagi piiksatand. Aga olnud on omajagu. Eelmine suusahooaeg sai armsasti löpetatud, kokku sai siin vahepeal kolitud, igasugu kontserditel käidud. Korralik korteri löpupidu orgunnitud, kolm nädalat Norras ringi puhatud ja köige körval higipales tööd rügatud (no mitte Norras muidugi).

Kronoloogilisse järjestusse pole vist mötet siin midagi enam panema hakata. Kui miskit eredat taas meenub ja hetkel just tööd teha ei viitsi (nagu hetkel), eks siis kriblan miskit. Öhtud lähvad nüüd pigem perekondlikus rütmis :-)


Hetke köige suurem peavalu on igastahes see, et ma olen ennast pool-maratonile registreerunud, mis juba pühapäeval aset leidma peaks. Aga null-trenniga ei tasu vist isegi minusugusel segasel asja proovima hakata. Äkki pole tervislik..

Võtsin mehe

Reedel üllatas kullake mind sületäie suurte, imeilusate, kohevate, tulipunaste roosidega. Niisama heast peast...

Aga sellest ei tahtnud rääkida.

Ma tegin eile oma kallimale kogematta abieluettepaneku ...

Öigemini olid lood sellised, et mönulesime niisama sofal teineteist ja öllet limpsides. Tegelt täpselt ei mäletagi, kuidas see päris kulges.. vist oli nii, et rääkisin natu oma vanaemast. Et ta mul siuke krapsakas 95 aastane daame, kuigi teatud väsimus kölas jutust läbi küll, kui eile talle emadepäeva puhul helistasin. Muidugi kölas ka tema teravus taas läbi. Soovides talle toredat emadepäeva, mainis kohe, et nojah sulle ma seda paraku soovida ei saa. Pani suu jälle korraga kinni. See selleks, ta on ikkagi mu lemmik inimene meie segasest perekonnast. Kui üldse mingeid siukseid tiitleid panna saab? Aga oluline ta mulle on. 

Igastahes seda väsimuse-nooti hääles kuuldes arvas mu tüüp et vanaema vöiks oma lemmiklapselapse pulmad ikkagi küll veel ära näha.. Seepeale küsisin otse, et mis sa tahad minuga abielluda vöi?

Poiss keeras asja kohe oma kasuks ja küsis vastu, et tegid mulle praegu ettepaneku vöi mis? No Saksa keeles kui möned noodid tähelepanematta jättes, vöis see töesti ka ettepanekuna kölada, mitte küsimusena...Niikaua kui mina üritasin aru saada, et mis siis nüüd just juhtus, tuli kärmelt ka nöusolek ära, tuleb mulle meheks küll. Mina muidugi kohe kimpus, et ei teind ma midagi. Seda ma muidugi ei öelnud söna-sönalt, aga ma ikka olen ettekujutand köike teistpidi, hunniku lillede, shampania ja muu hea paremaga.. pluss muidugi sörmus!! (Pölvitama ei pea, seda pigem ei sooviks.. ). Aga ta jäi endale raud-polt-kindlaks, ise röömustades ilmselgelt, et seda vaeva tal endal enam pole. Mu viimse niuksumise peale valmistas veel kiirelt shokolaadi höbepaberist sörmused ka valmis ja jutul löpp. Vot siis..

Hommikul koorusid sörmused küll dushi all maha muidugi.. nii et teagi, kas oleme veel kihlatud. Huvitav, kas Facebookis on suhtestaatuse vöimaluseks "kihlatud vôibolla"?

Päeval tuli veel selline saadetis tüübilt...segane värk ma ütlen

Ei tea mis see järgmine samm siis nüüd oleks. Lähen ta vanemate juurde kosja ja luba küsima? Ma tean küll kus nad elavad..

Superstaar

Suusahooaeg hakkab läbi saama.

Ma küll andsin endast parima, aga need möned videod mis kullake salvestas tösimeelse analüüsimise eesmärgil on umbes sellised

Ja no mis..enda arust kihutasin nagu mingi Jaaguar mäest alla.... aga noh ...videotöestus on olemas. 

Kuigi mingi nöksu ma sain löpus ikka kätte. Üks lihuniku suur söber, kes näeb välja täpselt nagu karismaatiline Shveitsi turbo-suusataja Didier Cuche, ja kes ongi ise ka hull proff, andis mulle omavoliliselt ükspäev korraliku öppetunni kuskil märtsi kandis. Ja siis käis küll mingi raks. Lihunik ise ka nägi seda momenti ja ta Breznevi kulm kerkis kohe meetrite körgusele, et ohohh mis nüüd siis juhtus. Nujah kiidusönu ma olen tegelt saanud ka inimestelt, kes pisikesi suusaturbosid iga talv välja treenivad, aga eks see ole lihtsalt patsutus ölale, et peaasi et entusiasm kaotsi ei läheks eks. Lisaks veel Austra rahvusmeeskonna biathloni treenerilt, kellele ma enne teadmata, et ta siuke mees on, üritasin selgeks teha kui igav on murdmaasuusatamine.. 

No see entusiasm läks ainult eelmisel nädalavahetusel natu kaotsi, kui mägedes oli paks udu ja kohevat lund sadas ka lisaks vastu vahtimist. Siis tekkis siuke hirm nagu Shining filmi poole silmaga vaadates. Sa ei näe mitte midagi,  sa ei tea kas sa liigud vöi ei liigu ja kui järsk see mägi on, sa ei näe enam, et kas sa päris selles suusapiirkonnas isegi sees oled..laviinioht niikuinii juurde arvestada uue lume puhul. Eks sellised momente on talve jooksul rohkemgi olnud, aga önneks ikkagi talauvuse piiridesse jäänud. Lihunik vötab mu ütlusi muidugi ka väga tösiselt ja kui vähegi vöimalik ma oma stressi üritan vaka all hoida...aga seekord ei suutnud. Ja pühapäeval koju söites tema väljendi kohta, et tegelikult see on parim treening su jaoks... pobisesin suunurgast, et see on ka parim variant kogu su suusatamisehimu ära vötmiseks... Tundub, et see puuris temasse jälle nati liialt sügavalt sisse ja on teine jöle ettevaatlik jälle. Suusahimu pole ilmselgelt kuhugile kadunud, pigem aina töuseb. No kui see juba mu suusatamise esimesest päevast Ära ei kadund, kus ta siis enam. Siis sai kallim ise väikse korraliku shoki. Nimelt viis suusaöpetaja mu köige körgema ja järsema mäe otsa, mis oli kiilasjääs...nägin ise ka kuidas inimesed lihtsalt alla pudenevad. Ja see vöib mönele algalajale väga fataalseks suusatamise suhtes osutuda. Mind see suurt ei shokkeerinud önneks, aga kui see suusaöpetaja talle seletas, et mis me köik tegime, oleks kullake talle peaaegu lihtsalt peksa andnud. Aga kuna ma olin rahulik ja röösa, lihtsalt väsind, siis ta ei hakand maadlema. 

Veebruaris oli temaga ka sarnane juhtum - tal nimelt oli tööl detsembrist saati väga keeruline periood ja minu jaoks suurt aega üldse ei jäänud, rääkimatta ta enda unetundidest. jah välja arvatud suusa-nädalavahetused mis koos olime. Mu sünnipäev kadus töö lainesse, valentinipäev oli absoluutselt hale.. Mötlesin siis korraks, et njah..eelmine aasta sain sünnipäevaks luxus-reisi New-Yorki, rääkimatta igasugu valentinipäeva kingitustest... siis lipsas mul suust läbi siuke väljend, et esiteks sa teed oma tööga ennast katki ja pealekauba meid kah. Mees vöttis seda palju tösisemalt kui oleks arvanud. See oli nädalavahetus, kui ta vanemad ka platsis olid. Öhtul jöime mönusalt veel koos veini jne.. Ta isa läks juba nati varem pöönama, ja ma ka vajusin mingil hetkel ära,  ja nad jäid emaga veel koos jutustama..kuni tekkis draama, mille käigus ka isa jalgule taas aeti.. mina norskasin edasi muidugi. Perefirma teema...ainuke poeg jne. Nagu ma jutust aru olen saanud, tekitas ta korraliku triangeli sel ööl kogu selle perefirma suhtes.. Järgmine päev oli väga harmooniline, suusatasime koos ringi ja nii tore oli. Nii armas on vaadata sellist peret koos ja mind nad ka kuidagi hoiavad väga. Kogu tohuvapohust mis öösel juhtus, kuulsin alles hiljem.

Nojah aga seis on lihunikuga selline, et paneme leivad peagi ühte kappi. No mitte kaudses möttes, ikka otseses. Augustis kolime kokku. 

A muidu käisin täna juuksuri juures oma paaril karval otsi löikamas. Nägin taaskord välja nagu Onu Bella ja mötlesin, et need ajad on ju läbi..Juuksur vist löikas täitsa kenasti isegi, aga siis juhtus jälle see sama, mis siin Saksa juuksurite juure mul alati juhtund on... üritavad näidata, et seda paari karva on ikkagi vöimalik kohevile ajada...ja alati näen löpuks välja siuke megastaar.

Vaatame siis homme, mis tegelik tulemus on.