Protsessid

Gisèle Pélicots. Kuidas on selline asi üldse vôimalik... Aga nagu näha on....Shokk on!!  kuidas ka inimene ise 10 aasta jooksul miskit märganud pole? Et sa järsku jääd magama... Mismoodi? Kehaline muutumine... jne. Ma tean küll kuidas keha on pärast korralikku ..tegemist. Aga keset-päeva magama jääda? 7ks tunniks? Kus olid lapsed... vôi olid nad juba kodust väljas? Vôi oli see ôhtul juba..

Vôibolla, et kolm last ja väsimused...aga... 

Nagu näha oli ka süüdlast ennast juba lapsepôlvest saati seksuaalselt ahistatud. Aga, et see su käitumist nii vägivaldselt muudab... Ja need  kuskil 100 meest sellelt väikselt piirkonnalt sellega kaasa läksid?? Jube. Olevat kohtus öelnud, et selliseks ei sünnita, selliseks teeb elu... On see tôesti nii??  Jube jube jube. 

Ja siis ütleb mees kohtus, et ta armastab ja jumaldab seda naist üle kôige. 50 aastat abielu. Issand jumal... Ma ei saa enam millestki aru. Mingi tôsine psühholoogiline nihestus...Vôi sai sellest nooruspôlve grupi-ahistamisest nii suure shoki ..vôi vaimustuse.. 

Ja et nii paljud naised väljas on demonstreerimas...eks neid lugusid ole palju ilmselt.

Kui ma veel üksik olin, môeldes, et kui ma kedagi vôi midagi toetama peaks? Ahistatud naisi. See oli igastahes mu esimene môte, kuigi endal pole väga halba kogemust, on ainult paar halba shokki. Mille peale ma toona noorena môtlesin, et kui oleks tôesti midagi juhtunud, ma oleks seal metsas end kohe üles poonud. Ônneks piirdus kôik shokiga. Nüüd kui on lapsuke. Ma sponsoreeriks laste teemal, vôi aitaks igal vôimalikul meetodil kaasa. Need väiksed tegelased on ju need kôige haavatavamad ja kellel on kôige rohkem lähedust ja toetust vaja. Ja kui nemad beebina vôi pisipôlves midagi vastikut, jubedat, vanemateta olemist, ma ei tea, kogema peavad. See vist lôhuks hetkel minu südant küll kôige tohkem ja kui aidata saaks, isegi reaalselt, siis iga kell. 

Nôiarohud

 Nii nüüd on see aeg käes, lasteaed! Viirused. Iga laps tatistab ja köhib. No oktoobrist alates vähemalt. 

Siiamaani on saadud asi kontrolli alla, aga laupäevast saati on pojal non-stop köha. No siuke läkiköha, et tundub, et ta köhib oma kopsud välja. Eile oli aeg kôrva-kurgu-nina arsti juures, see oli juba pikemalt ette planeeritud, sest peale seda mu kôrva jama 2016ndal aastal tohin ma Saksa arstide sônul oma kôrvi ainult artide jures puhastada lasta. Nojah. Las siis puhastavad. Ja las see haigekassa maksab. Aga viimased korrad on poja ka kaasas olnud, et lás harjub arstidega. No see selleks, kôrvad puhtad jne. poja ei lasknud ikkagi arsti üldse ligidalegi. Üleeilsest saati on tal olnud aga metsik köha. Arst ütles kohe, ilma isegi vaatamatta, et see ei kôla just väga kenasti. Kirjutas välja antibiotsid kolmeks päevaks, aga mainis ka, et kui kolme päeva jooksul paremaks ei lähe, siis alles antibiootikumid. Et hetkel on kôigil lasteaia lastel see jama. Läksin apteeki, et need igaks juhuks muretseda....aga ongi vsjo. Neid hetkel enam ei ole kusagilt saada, sest igal pool on laod tühjad. Ok. Pole hullu. Ma oma pea nelja aastasele niivôinaa ei taha antibiootikume sisse toimetada. 

Öö oli raske...olid küll môned tunnid magamist, aga siis läks jälle see hobuseköha lahti. 

Nii. Hommikul kohe mu sibula-mee siirup. Aga köha ei jää järgi...  ilmselgelt. See halvab aju ära, kui su laps ainult köhib! Nii ...internet.. kodused vahendid. Sain retsepti miski laagritsapuu ja sibula segu kohta. Pluss niikuinii jalavann sinepipulbriga, aur kummeliga  jne. Merevee ninaspey. Kôik veel selline looduslik. Kôik tehtud. Kuidagi youtubis leidsin veel lahendusi, tüümian niikuinii. Ja kui mees kodus oli, läksin jahile. Apteegist saadav laagritsapuu...Seal vaadati mind küll niijanaa, aga naine läks tagatuppa ja uuris. Siis ütles, et saaks mulle mingi 100 g seda nö laagritsapuuvärki lôigata küll. Olin nôus. Kestis veel oma 10-15 minutit ja sain kraami kätte. See oli teine apteek, kus ma eelmisel päeval olin. Andsin oma retsepti antibiotsi kohta ka kohe igaks juhuks edasi. Uuris ja leidiski laost viimase paki seda "kuldaväärt kraami". Ja veel kurvastas, et see on väiksem kui retseptis...aga siis luges ja pörnitses, et kui suure lapse kohta, kehakaal jne. ja mitu päeva. Ja siis ikka leidis, et see täpselt sobiks kolem-päevaseks kuuriks. Viimane pakk. Nüüd on mul see olemas, aga loodetavasti kasutama ei pea. Loodetavasti jääb külmkappi. Aga näed siis. 

Poiss oli ônneks maganud vahepeal isaga. Magamine on oluline. Ja siis tegin temaga ikka korraliku jalutuskäigu värskes ôhus, sest see ju ka oluline. 

Ja siis läks muidugi kohe kokkamine lahti. See laagritsapuu sibula siirup. Siis korralik aedviljasupp. Jne. Ja siis jalavann tüümiani-ôliga ja jälle aurutamine koduse kummeliteega. Mida ôhtu poole, seda vähemaks see läkaköha jäi. Nüüd poja magab. Vaatame. Aaa riivitud küüslauku ma ka pidevalt virvendasin ta nina ees. Tänapäeva viirused on nagu nad on. Aga kui ta juba pool tundi ilma köhimatta oli ja lôpuks tegelikult pea terve ôhtu. Siis ehk midagi oli sest virrvarrist kasu. 

Homme samas vaimus edasi. 

Aga see vist on generatsioonist tingitud ka, et pole nagu nende keemia-relvadega väga harjunud.... ja prooviks nii ka edasi... Jah ühe korra mu elus tôesti aitasid antibiootikumid hädast välja, aga see oli tôesti ääretult viimane lahendus. Miski 10 aastat tagasi. Olin juba nädal vôi paar kôiki omi lahendusi proovinud. Ei aidanud. Ja siis paar tabletti. Oligi korras. Aga peale seda pole ka enam vaja läinud.

Orhidee

Täna olin oma esimesel matusel Saksamaal. See vinge naabrinaine kes oma 88 eluaastani, küür seljas ja jalg enam väga ei kandnud, kandis pantrinahkset kasukat alati üll. Alati terava ja humoorika ütlemisega. Meie poja oli talle väike prints. Matused olid ilusad, kell 13 päeval, päike siras, väike ilus katoliiklik surnuaed ja see ärasaatmine toimus kôik väljas. Väga meeldiv ...ee pastor? (Pfarrer vôi Pastor oleks saksa keeles, aga eesti sellist sônavara nagu ei teagi väga) oli ka väga meeldiv. Väike seltskond. Ämm äi olid ka, kui tema pikaajalised nö üürileandjad... see minu meelest oli eriti meeldiv, et nemad tahtsid ka kindlasti kohal olla. Kuigi miks peaks eks? Üks naabrimees veel ja siis kümmekond sugulast. Pärast kena lôunasöök ilusas restoranis. 

Mulle see daam väga meeldis. Poja kutsuski teda ka vanaemaks...egas tema tea kui palju ja kes need kôik vanaemad on eks. Poja sünnipäeva teadis ta kohe, sest kui me haiglast koju saime, oli suur kimp roose ukse ees ootamas. Minu sünnipäeva avastas ta üldse teistmoodi. Me kui töötavad inimesed, olime päevasel ajal üldsjuhul mitte kodus. Aga siis oli tulnud pakk kuskilt Eestist. Ilmselt oli uurinud nime ja marke seal peal jne.. Ja viis kuidagi asja kokku omadega. Ja siis igaks juhuks oli mu mehelt ka trepikojas veel täpselt järgi uurinud. Sünnipäevaks oli mulle Moet shampanja ja Orhidee ukse taga.. Kui esimesel aastal see orhidee ôitses pool aastat umbes ja siis oli paus. Ja siis jälle ja paus. Siis sel aastal on see orhidee ôitsenud pea aastaringselt. Veebruaris läks lahti, oktoobri keskel olid viimased ôied. Ja nädal peale seda  hakkasid taas uued pungad tekkima ja üks uus haru kah!!! Ma olen seda lille oma kuningannaks kutsunud, sest tal on nii erilised värvid. Aga muud pole nagu teinud, kui kastnud. Mulda pole vahetanud vôi ümber istutanud, rääkimatta mingist väetisest. Aga ma ikka imetlen teda, ja räägin ikka kui ilus ta on :) Segane eks. See daam oli üldse lillede madaam. Tal oli väike aiake, täis igasugu pisikesi ja suuremaid lillepotikesi, rääkimatta kodust. Isegi vannituba oli rohelust täis. 

See matus oli ilus ja südamlik, korraks tuli isegi klump kurku.. Viimane matus oli onul...siis ma ei suutnud end üldse talitseda. Pisaratega siis. Ilmselgelt on vahe, kas on onu  kes peaaegu su isa eest olnud, vôi siis äge naabrinaine. 

No ja siis..ôhtul tuleb sônum ilusalt Chrisilt. Vôi ma ei teagi kuidas ma teda toona blogis nimetasin. Et ühine sôber Dhruv abiellub, Bolliwood, särgid-värgid...et äkki on vanu pilte. Mina pole mingit kutset saanud ja ilmselt ei saa kah. Aga piltidest vôib hea kollaazi kokku saada. Chris muidugi mainis, et ma vôin ka tema "plus one" olla. Ehk siis kaaslane eks. Aga vot see oleks show. Olid ajad. Peaks ise lugema, mis sel 2006-2007 ajal toimus kôik ... Aga selleks ju blogi ongi eks. 

Toitumine

 Vaatasin saadet "Mehed, hakkame elama!" Väga hea saade. 

Ainult toitumisnôustajatega mina nôus pole. Igal inimesel muidugi oma keha, seedimine ja arvamus. Mina ei arva, et ühel taldrikul peab olema liha/kala, salat ja veel kartul/pasta/vms.. Mina usaldan väikelapse valikut. Et kas ainult liha vôi kartul vôi pasta. Lihtsalt hommikul sööd putru, lôunaajal pastat, ôhtul liha...jne. järjekord pole oluline. 

Minu arvamus

Surm

Eks see naabrinaise surm vapustas. Tal pidi olema tegelikult veel jala-pôlve operatsioon umbes septembri alguses. Aga päev ennem op-i ta ütles, et tahab koju. Järgmine päev veel nägin teda ja mainis et jah sai infusioonid peale...aga ilmselgelt see väga kaua ei kesta. Siis olime puhkusel. Siis jôudsime tagasi. Temaga enam kokku ei juhtunudki, sest ilmselt ta enam kôndida iseseisvalt ei saanudki. Ja siis see kollaps. Eks ta vist kuidagi aimas vôi isegi soovis seda. 

Abikaasal on ka vana-tädi (94 aastane), kes elab ikka üksinda oma majas. Igasugu hooldustöödest on keeldunud, sest umbusaldab kôiki ja kôike. Aga abikaasa vanemad ikkagi laseb ligi, kui vaja poes käia vôi arsti juures. Esmaspäeval sôitsid vanemad puhkusele nädalaks ja vanadaamile sai meie kôigi kontakt-andmed jagatud. Lisaks elab ta enda vend umbes poole kilomeetri kaugusel. 

Vastu teisipäeva ööd oli ta helistanud abikaasa vanematele kell üks öösel. Teisipäeval pidavat mu mees niikuinii läbi käima sest mingi terrassi uks on katki vôi ta ei saa seda kinni vôi mis iganes. 

Teisipäeval, mees surmväsinud kogu tööpäevast, hüppab läbi, kôik uksed on kinni, rulood on all... jne. Vana-daami vend on ka juba paar korda üritanud ühendust saada. Ei miskit. Natuke hiljem vaatas abikaasa veelkord sealt läbi. Ei miskit. Eile ôhtul ma olin väsinud nagu vasikas, helistab veel ämm, et meil on probleem. Selle daami Ernaga ei saa kontakti. Rahu oli niivôinaa läinud. Unenäod olid ôudukad ja vastikud ja siis pead seda kuramuse lasteaia värki veel tegema jne. Mees töötas kella 2st alates öösel juba. Kell 11 koju jôudes ründasid kôik järsku teda. See vana-daami vend olevat juba jälle maja juures olnud...no kurat, miks sa kohe politseid ei kutsunud!!! Siis veel ema-isa abikaasal, kes just peaks puhkama. No ilmselgelt kobis siis väsind abikaasa jälle ka sinna kohale, oli isegi kuidagi ta ema juhenduste järgi maja vôtme kätte saanud. Vôti keeras. Sai sisse. Ma ei tea mis tundega ta kôik need toad läbi vaatas... Aga mida polnud, polnud vana-daami. Politsei. Väikse pausi järel politsei kinnitas, et ta on ühes haiglas. Siiamaani ei tea, aga ilmselt ta oli endale ise kiirabi kutsunud. Ja päris diagnoosi ka ei tea ... insult käis jutust läbi. Aga kuidas ja mismoodi ta haiglasse jôudis, ei tea. Dementne on see daam kah. Arstid kinnitasid, et kôik on korras, ta on uuringutel. Aga insult on insult. Ja et vahepeal ei suudetud haigla poolt lähedasi teavitada... ausalt öelda imelik. Kergendus igastahes. No vähemalt on vanadaam kindlas kohas hetkel. Ja ma ei tea mis arstide sônul tähendab "kôik korras" insuldi puhul? Et elab? Ma ei tea.

Ja siis käivad ilmselgelt kôik lähedased silme eest läbi - enda ema, isa, ämm, äi. Vanaema. 

Naabriga rääkides sellest vana-daami surmast, ta mainis just, et tuli töökaaslase poja matustelt. Oli 28 aastasena lihtsalt infarkti saanud.... 

L'amour

Puhkus oli äge. Viis tärni on viis tärni. Ilm oli ilus ja meri oli soe. Laineid jagus, rahulikku merd ka. Väljas süües oli toit minu jaoks liiga rasvane enamasti. Isegi mereannid, millele ma lootust panin.  Hispaanlased. Hotelli hommikusöögid olid vägevad. Mina, kes üldse hommikuti ei söö, sôin endale korraliku kôhu ette. Aga nii on...heade hotellide hommikusööke ma naudin. Nina all tehakse pannkook valmis, vôi siis omlett mille iganes lisanditega sa tahad jne. No jôle imelik see inimese aju eks. Sôin hommikuti ikka alati mitu käiku ära. Aga meres suplemise ja mereôhuga terve päev väljas, tekkis see isu taas kiirelt jälle. 

Mallorcalt maandusime neljapäeva ôhtul ja pühapäeval kihutasime mägedesse hütti korda seadma..Öösel sadas korralik lumi maha. Nii et peaaegu rannast lumme. Kôik on omamoodi ilus olnud. 

Ja noh Oktoberfest käib kah. Mees on paar korda käinud ja pojaga sai ka siin suurel Saksa tähtpäeval (vaba päev, 3.okt) käidud. No Lääne Saksa nii rôômus selle taasühinemise pärast pole just. Idast ma ei tea miskit. Aga ka minu palgast jookseb alati mingi % raha Ida Saksamaa ülesehitamisele. Ja no mida nad on saavutanud.. 

Meie lähme korralikult homme Oktoberfestile, viimane päev, head sôbrad Shveitsist ja môned kohalikud. Viimane päev on alati lahe. 

Pojake harjutab end vaikselt lasteaiaga. Natu keeruline on, sest ta on minuga lihtsalt nii harjunud. Aga küll harjub ka uuega. Ja mina harjutan end ôppima jälle. 

Sel suvel oli elus vist korralik pöördepunkt... ses suhtes et mida edasi teha töö suhtes. Täielik kannapööre. 

Kurb lugu ka..sain paar päeva tagasi teada, et meie vana daam all korteris on maha surnud. Sellest 88 aastasest leopardi nahast mantlit kandnud daamist oleks oodanud, et elab vähemalt 100 täis. Septembri algul nägin teda viimati. Oli ikka nii irooniline ja naljakas nagu alati. Tema orhidee, mis ta mulle kaks aastat tagasi kinkis, on ôitsenud veebruarikuust kuni tänaseni...viimane ôis ja oktoober peaaegu poole peal juba. Ta oli hästi vaimustunud meie pojast ja tegi alati talle kingitusi. Kutsus printsiks. Tema vennaga eile rääkides, selgus, et tal oli ka poeg....nad ei olnud lähedased. Poeg vist kasvas üldse tema vanemate juures üles. Ja viis aastat tagasi pidi ta ka tema matma, abikaasa oli ta juba 20 aastat tagasi matnud. Ta oli kôige lähedasem naaber ...asi vajab seedimist. 

Lôpetuseks ikkagi rôômsamat nooti kah...kingitus.....isegi mu eelmised prantsuse kallimad pole sinnamaani jôudnud!!

°

Tänane väike vôit

No mulle need ortopeedid meeldivad. Vähemalt need kelle otsa ma olen sattunud. Muidugi see viimane on ka kirurg ja Saksa Rahvusliku Mägisuusa tiimi arst jne.. et vist pigem rohkem kui lihtsalt ortopeed. No igastahes kuskil 7 nädalat opist oli vaja kontrolli minna. Täna käisingi. Jalaga on kôik kenasti, füsio oli korralik ja seee lümfi-massaaz. 6 korda küll ainult, aga otsustasin, et ei viitsi uut retsepti otsida. Niigi tegemist. 

No igastahes jalg sirutab ja paindub juba väga häst, doktor oli ise ka üllatunud. Lihtsalt musklit on puudu. Doktor muhedalt vaatas kôik muud asjad ka kiirelt üle jne ja uuris et kas teen füsiot edasi. Kirjutas kohe uued retseptid välja, kuigi ma ei tahtnudki...ei viitsi nagu. Aga mida olin peas môlgutanud, oli reha-sport, mida fitness-stuudiod pakuvad. Selleks on esialgu vaja arsti nôusolekut, ja siis vaadata mis su ravikindlustus selle kohta ütleb jne. Aga kui arsti soovitus on olemas, siis on üsna roheline tee. 

Tegingi sellest juttu, natu ta vist nagu môtles, aga sain tema selle soovituse kätte :))) Abikaasale, kes on ikkagi pôlis-kohalik ja sakslane, rääkimatta tema vanematest..mainis, et meist pole keegi sellist asja kunagi saanud. Eks neil kôigil on suusavigastusi olnud. 

Et siis juhhuu! Aasta aega tasuta spordiklubis lihasetreeningut ja ilsmelt ka sellise stabiilsuse. Väga suunatult muidugi. Aga ikkagi sada korda parem kui 6 korda vôi 12 korda seal füsio juures sitsida.