kuum on

Kuumalaine tunnusmärk on see kui temperatuur öö jooksul eriti ei lange ja öö jääb selliseks lämbeks ja kleepuvaks. Eile telekast kuulsin.
Muidu on lood nii, et suvi on möödunud vahelduva eduga reisides ja ekraani taga töö ja elamiskuulutusi sirvides. Praegu on taas selline otsingu-hetk. Aga reedel seisab ees Amsterdami minek vanade söpradega kokku saama.
Üldjuhul on nii, et igasugu muud tähelepanu on viimasel ajal rohkesti (küll vanade "kullakeste" arvelt, küll mujalt), ainult et tööandjate tähelepanu on pisut nigela vöitu. On küll huvitujaid ja on ka rohkesti äraütlejaid. Siiski lohutab see, et need köige maitsvamad kohad pole veel löppotsust öelnud. Eks ma siis ootan ja loodan.
Ja vahepalaks kuulan Traditsiooni Tarkust! Neil nüüd uued saated üleval! juhu

Back in Paris without luggage

Tagasi! Kuigi olgem ausad, ei olnud lihtne ei minek ei tulek. Pealekauba ootan ma siin, teise ôlle saatel, oma pagasi endale järgijôudmist. On ikka uimerdis. Hullem kui ma ise.
Aga tulekust veel nii, et öö jäi kuidagi unetuks, sest kui ma tean, et pean kell 5 juba üles kargama, siis mu aju reageerib ka sellele liiga tormiliselt.
Niisis siht Tallinn -> Helsingi -> Pariis... Tallinnast ôhku tôusin lennuki hilinemise tôttu täpselt ajal, mil algas boarding Helsingi Pariisi lennule. Noh ônneks Helsingi pole kaugel. Olin kull viimane pealemineja, aga tuhka sest.
Minnes oli lendudega kôik korras, aga pole üldse lihtne saada nii kella 5 paiku hommikul Pariisi kesklinnast hirmkaugel asuvasse lennujaama. Ma olin küll endale väljatrükkinud miski targa ühistranspordi navigatsioonisüsteemi kaudu kogu bussi-rongi plaani (metrood nii vara ei liigu), aga sellest oli küll äärmiselt vähe kasu. Esimene buss tuli 15 min hiljem, mis on siinmail piisav paanika tekkeks....pealegi pole ma iial siin bussiga sôitnud. Jôudsin siis esimesse sihtpunkti, kust teoreetiliselt oleks pidanud rongi vôtma. Ainuke jama oli, et rongipeatus seal maa all oli suletud. Trellid ees. Kuna see piirkond on selline pubide ja peorohke, siis oli seal hulganisti vindiseid inimesi, kes just naasesid kuskilt trallilt. Küsisin siis nôtul lähimal seisvatelt kolmelt verinoorelt kutilt, et mis nüüd saab? Kutid arvaid, et läheks pubisse edasi. Aga siis hakkasid ikka igalt poolt ümbruskonnast ja möödasôtvatelt bussidest uurima, et kuidas ja mis. Igastahes said nad ühe bussi sabasse, mis mind oleks tükikese edasi aidanud ja kobisid ise ka bussi peale kaasa. Bussi peal veel üritas konduktor ära rääkida, et mis mul sinna lennujaama ikka nii kiiret on. Kutid, kôik kolmekesi, arvasid ka sama ja pakkusid juba uue variandi välja: et läheks hoopiski nendest ühe selli poole. Konduktor ka. No aga nad olid lôppkokkuvôttes ikkagi arusaavad. Bussist maha ja siis oma 10 minutit veel jalutuskäiku. Rong oli ees ja otse lennujaama. Lennujaamas veel, kui ma suure ähmiga oma pileteid välja trükkisin, koputas keegi ôlele ja küsis, et mis ma siin teen. üks vana tuttav saksa koolivend. Aga kiire oli, lennukile jôudsin napilt.
Peale seda välja arvatud tänane lennuseiklus, oli kôik imeilus. Päevad olid kole tihedalt plaanitud ja tegusad.Peaaegu kôik kallid inimesed sai üle vaadatud. Kôike tavaliselt ei jôuagi kahjuks, aga seekord oli küll rekordarv. Praegu veel heldimus hinges ja ilmselt veel môneks ajaks. Seega rôômu oli palju ja üllatusmomente ka. Näiteks jalutas üks pinginaaber kokkusaamisele piraka kôhuga. Seesama kellega me detsembris just arutlesime, et ei lapsi veel küll ei taha. Ja ma sain kolmest pitsist brändist korraliku pohmaka. Eestis saab vähemalt hapupiima!!! JNE





PS! Leffe on hea! Belgia kvaliteet ;)