:(

Ja ikka paneb iga sônum temalt jala tudisema....   ja toob tôsiasjad järjest selgemalt kohale.

Talgud

Ujee mu külkapp ja riiulid on pungil toidukraamist. See on üsna erakordne nähtus ja ma muudkui imetlen. Ja arvestades praegust söömistempot läheb oma kuu aega selle kuhilaga hakkamasaamiseks. Kogu sünnipäeva koogikraam, lisaks viis gurmaan E mu paar päeva tagasi vene poodi (olin kunagi maininud, et mönda asja, nagu näiteks pelmeenid ja seljanka, tunnen ikka aegajalt puudust), kuhjas igasugu pelmeenide, kommide, kohukeste, kondentspiima, seljanka, borshi, kaaviari,oliivide jne. kraamiga üle ja nüüd vaja sellega tasa ja targu hakkama saada :)  Tundub, et tal on tekkind mingi eriline vajadus minusugune hädapätakas enda kaitsealla vötta, ja mis mul saakski selle vastu olla. eriti praegu.
Aga sünnipäeva päev oli tore, ei hakkand seda päeva nii väga varjama seekord. Hommikul ootas kohvi körvale juba kingitus, kaardimäng ajaloo kuulaste naiste kohta.
Tööle olin küpsetanud vaarika-juustukoogi ja muidugi oli köigil selle üle hea meel ja ära söödi see kiiresti. Kaerahelbe küpsiseid ka, kuna ikka ja alati uuritakse ja tahetakse traditsioonide kohta rohkem teada. Ja see turgatas nagu ainsana pähe. See Eesti traditsiooniline köök, see on ka ju siuke trikiga teema. Vot, aga kuna neid juustukoogi tooraineid ka korralikult üle jäi, siis küpsetan täna-homme veel ühe juustuka, mustikatega seekord.
Reedene päev, perfektne sünnipäevaks eksju. Peale tööd söidutas E mind oma kauni musta suksuga linna (ps! töökoht asub linnast pisut väljas) ja seal sai juba söbrannadega kokku ja kokteilibaari, mis oli kunagisest juhuslikust väisamisest meeldima hakanud. veel paar sama armast kingitust, nagu nad isegi :)  ja edasi peole... Mingi jant küll oli sellega, et kogu kontingent kohtades kus olime tundus nii paganama nooruke olevat, aga no mingist hetkest otsustasin ikka prillid kotti ära koristada ja oligi juba palju ilusam see maailm jälle.

ps! indikaatorpüksid läksid ka jalga... no luku kinnisaamiseks pidi küll pisut jöudu kasutama, aga see pole oluline eks. Vaatab kaua nüüd aega läheb, kuni nad mulle niisama jalga libisevad. Ja arvestades praegust kindlameelsust (isegi sünnipäeva ööl ei kukkunud oma hörgutisi täis külmkapi kallale) siis öige varsti.

Cigarettes & Caviare

ja ikka olen üllatunud....suu ammuli. lausa nii, et tekkis tahtmine kellelegi samamoodi olla/môjuda!  sest see tingimusteta headus, jeerum see on nii haruldaseks muutund.
ah aga tänane päev oligi täis üllatusi ja inglikesi. aga seekord veelgi rohkem. nii ninnud-nännud kingitused otse taevast ja niisama ka.
ja  no nii hoolitsev ei saa ju lihtsalt olla???? oeh ma olen liiga ära kivistunud ilmselt et aru saada....

igasugu pahn läheb prügikasti...no kas ikka "pahn" ? ....aga palun väga. ma ei viitsi....

ujeeee caviare ja champagne!

?

Ma ei tea millega ma olen ära teeninud enda ümbere nii armsaid inimesi, kes panevad mu terveks päevaks suu kôrvuni, sooviga igat vastutulijat emmata, ringi patseerima :)

Gemüse

Eile olin jälle eeskujulik, ei söönud öösel peale väikest nalja ja napsi linna pealt koju maandudes midagi. Need vöidud ongi vist suurimad. Hommikul kohe rôôsa tunne kui pole eelmisel ôhtul/ööl liiale mindud. No tegelt üleüldiselt on olukord täitsa normi all, kui nüüd möni eelmise nädala pahameelest ôgimishoog välja jätta. Mis tekitas samas väga kehva enesetunde ja seega tähendab, et magu on kenasti juba kokkupoole end tömmanud. Kaalusin ka. Ega ei osanudki sealt midagi oodata, aga soovitud kaaluni on veel omajagu maad. 57,5 on siis hetkel, aga ideaalne oleks vist 54-55 ... ma ei teagi päris et miks.  Ma vist olin selles kaalus olles köige rôôsam ja rôômsam....aga no siis oli ikkagi suvi ka. Indikaatorpüksid ei taha ka veel kuidagi jalga minna... pagan need on vist kôigele lisaks veel pesus ka kokku tômbunud.
Nojah, näis kauaks mul seda motivatsooni järkub...sellega on ka lood kord nii kord naa.
Unenäod on ka veidrad jälle. Muudkui reisin kuhugile, alati erineva seltskonnaga , aga ühiseks jooneks on väga halvad reisitingmised. Kord on ööbimine telkides ja veel mingis väga ohtlikus getopiirkonnas, mis toobki endaga paraja actioni kaasa, kord reisime rongikatusel, kus siis veel mingis piraadid meid ründavad. Täna öösel reisisin üksi ja jala oma erekollase kohvri ja rulaga. Lôppkokkuvôttes suutsin need môlemad ära kaotada ja olin kole kurb.

Ja punaveini peaks vähem jooma hakkama.

Rôômud

Jaa esoteerika...et mida peaks siis tegema. Olema tänulik selle eest mis sul on ja osata andestada. vsjoo.
Aga andestada iseendale pole sugugi nii kerge.
Olgem siis vähemalt tänulikud :)  elada maailma turvaliseimas linnas (no kui just möni Shveitis linn üle ei trumpa), mis kubiseb veel stiilsest meessoost ja üldse ilusamatest, edukamatest ja sportlikemast {jajaaa maailmakuulsad jalgpallurid eelkôige} pluss heledamast kontingendist. Naised siin on lihtsalt elegantsed... nagu mu üks prantslasest söber kommenteeris, et München on natuke nagu Pariis, aga 10 aastat ajast maha jäänud. Tegelt mis ma öelda tahtsin, see väide, et Saksas on mehed ilusamad kui naised peab paika. See et  sakslased paksud on, mitte eriti. Vähemalt siin kandis on küll kogu Bio ja tervislik toitumine väga olulisel kohal ja eks seda ole näha ka.
 Aga edasi tänulikkusega; iga päev astuda kodupoole, vöibolla küll pisut pettund enda päevatööst, aga vähemalt sellest uksest välja astumist ei häbene. Ja mehed on oi kui galantsed...sest naisi seskandis näeb vähem..
Kolleegid! Kes kostitab kohvi, kes shokolaadi, kes niisama mönusa olekuga! Pluss muidugi Chrisi 'grinsen' (ma ei leiagi miskit eesti keelset vastandit sellele...siuke pool irooniline, aga siiski vennalik naeratus), millega ikka aegajalt kokku pörkab. Täna lausa mitmeid kordi. Aga temaga olgu olla, temast on sama keeruline aru saada, kui iseenesest.... mis küll mingis môttes lähendab, aga no eemaldab ka, sest ega endasugust päris ligidale ei tahaks eks. Kui ta nii kaunis lihtsalt poleks :D nali naljaks. Eduard lohutab endiselt. Venelase hing...nii lahke, et ei oska ise nagu ollagi enam. Täna kostitas ta mind jälle miskite kommidega otse Moskvast, keegi söber olla külakostiks toonud. Tema 40nene ja tema bürookaaslane 50ndates ongi mu lemmikud. Venelane ja pôlis bayerlane, paras paar. Kes ei tea, siis bayerlane joob tava-sakslasest rohkem ôlut ja on üldse pisut teistmoodi, elab oma seaduste järgi...no Eestis saaks setu vôrdluseks tuua. Eile mul pea tossas otsas nagu jôle ja nii ma otsustasin nende ruumist läbi pôigata. ... ja juttu jätkus kauemakski :)  Köige armsam on kui E oma hiirekestest pajatab (tütretirtsud siis, siin ja Prantsusmaal muide kutsutakse neid pisikesi tihtilugu hiirteks :))  vôi siis kirpudeks :D   No mind tituleeriti ka ju enamjagu sedamoodi :)) )
Aga tundus et nad olid mu läbipôikamisest ka üsna rôômsad. Ega see teaduse tegemine kerge pole, olgem ausad, selleks peab tôesti vôhma olema. Minul seda pole! Mina jätan kogu selle jura ,nii kui mul siin aeg läbi saab. Kuigi muudkui räägitakse, kui palju uusi kohti sellest aastast vabad on ja näpunäiteid, et kuidas tegutseda. Palgad on ka korralikult üle Saksa keskmise...palk, prestiiz, linn....  Aga mulle hakkab järjest rohkem pärale jôudma kui väga see mind ikka ei huvita. Ja Chrisi sônad " on see tôesti see mida sa tahad teha?" muudkui kummitatavad. Mingit suurt tuleviku-hirmu mul ka enam viimasel ajal pole... need hirmuhood olid varem sellised tapvamad.  Chris ise on samas olukorras..contract manager..aga no tema vajab elus palju rohkem fun-i ja entertainmenti. Mida ta hetke-palk muidugi vôimaldab, aga mis mis tal teisest küljest ka parajalt närve söövitab. Liiga palju kuivades seadustes pusimist siiski. C-ga selline teineteise taasleidmine on üldse pisut müstika. Toona, kui koos praktikat tegime, toona sai lahku mindud üsna segaste ja vist isegi negatiivsete tundmustega... sai kogu kupatus pisut konfliktseks viidud... Ja siis ta vôtab ühendust ja kamandab mind  siia just sel hetkel kui ma niikinii olin end siia värbamas. Ilmselt kogu see praktika aeg sööbis köigile piisavalt mällu ja lähendas siiski rohkem kui julgeks ehk tunnistadagi. Kasvöi see oli tal selgelt meeles, kui me jalgrattaga,mina tal torupeal jölkudes, bensukast ölle järgi käisime. Jah siuksed mälestused ja veelgi :)  Sarnased me olema, nägu ikka irvel..  Dhruv, kuuldes, et ma ka nüüd jälle siin, kippus kohe NewYorgist taas siia tulema. No tulgu :) läheks eriti pônevaks, kogu kamp jälle koos :D
Ja mu armsad eesti sôbrannad. E-ga olemegi siin pidevalt väljas käinud jalga keerutamas ja kokteilitamas. M on hetkel nii rase kui üldse olla saab, seega on rahulikum :) Aga no ülimalt tore ju. Homme lähmegi köik tema juurde kartulisalatit ja kotlette vorpima :)   Ja siis peale seda E-ga ilmselt jälle diskotama. Filmacasino taaskord!

Ja on olemas ju vein ja oliivid ja kitsejuust!

Homme vist önnestub siis kaaluda ka, näis mida see näitab. Muidu on see faas, kus see kiirem rasv on läind ja see jäätunum on....ja see siga tundub nii paganama vöitmatu...

äh?

Oh hoidku kes iganes mind mu ideede eest. Eriti nende välk-omade.... Kuna viimane aeg on siuke muudatuslik ja tundub, et aasta tulebki täis suuri muutusi, uusi tuuli ja torme, siis olen ka tulevasele elukohale ikka aegajalt môelnud. Esialgu küll maa piires…Eesti on muidugi üks kandvamatest, aga seda ainult juhul, kui leiaks sealt tasuva ja pôneva töö, aga mul pole hetkel aimugi kustotsast vôi mis lahtrist seda otsimagi hakata.

Saksamaa? Siis küll vist ainult siia Münchenisse.

Aga välkidee on hoopiski Amsterdam! No ja see môte hakkas mulle hetkel nii meeletumalt moodi meeldima, et ei suudaks nagu äragi oodata, kui juba kolimiseks läheks! Stiilne armas linnake kogu oma lôbustustega. 

Segane…mis teha. Näis siis kuhu maandume...

Siiski

paar üritust veel uueks aastaks:

• laiskusest vaja lahti saada.
• ja kartusest ennast näidata just täpselt nii rumalana nagu olen, vaja ka vabaneda. siukest asja varjata üritades jätad ju veelgi idiootsema mulje. nii et edu siis. suured ettevötmised.

2011

kaks nädalat uut aastat ja kogu kupatus vôtab järjest suuremaid tuure üles.
vabad inimesed vabades maades. eks nii olegi kôige môistlikum... kui poleks nii imelik.. tühi...harjumattu?

oh seda rôômu

No kui tulla peale kahte päeva külmetuse töttu kodusistumist jälle tööle ja näha esimese 5 minuti jooksul oma kaks kolleeg-sunshine-i ära, ehk siis Chris ja Eduard, pluss üldse teisi röömsaid nägusid ka, siis no rohkem pole motivatsiooniks vajagi. Suu hoian küll veel vöimalikult kinni, sest see katkendlik ja kähe joodikuhääl on küll kole häiriv mis sealt välja tuleb.

Aga et ma nüüd mönda aega enam haigeks ei jääks! Kuigi, no ega ma labase külmetamise pärast  ei jäägi tavaliselt tôbiseks, tavaliselt ma vihastan end haigeks ja seal on palju emotsionaalsemad ja sügavamad tagamaad…sest ega ma juba väga niisama ei vihastu. Ja ikka enda peale,kelle muu...

Päev jätkus sama armstasti. Eduardil, nagu juba tavapäraseks saanud, oli shokolaad ka taas varuks ja üldse sai mônusasti kohvitatud ja puhkustest lobisetud. Ta oli pere ja söpradega Mont Blanci kandis mônulenud ja kuna mulle on ka sealne suusapiirkond tuttavam, siis oskasin ka kaasa môelda. Lisaks kutsus mind mingile nende teami suusa-üritusele kaasa. Suhete sobitamiseks ja üleüldse oleks see ju lahe ettevôtmine. Ja no pagan, alpid on kiviga visata, äkki peaks olukorda paremini ära kasutama.
Chrisi nägin päeva jooksul päris mitu korda mööda lippamas ja öhtul olin talle suitsupausi juures moraalseks toeks ka. no mina ei suitseta, aga paus kulus ära ja just temaga. Tunne on veel pisut närune, aga no ainult homme veel ja siis saab jälle end välja ja terveks magatatud.


Jeerum, hakkasin just arutlema, täpselt nädal aega on ainult tagasi oldud ja paras jant juba seljataga: kaks kordal peol käidud, üks ôhtu Chrisiga, kaks korda jooksmas, haigeks jäädud ja terveks saaud... ja  üleüldseon maailm pisut peapeale keeratud...

ihahaa

Mind pidas just äsja üks prantslane prantslannaks. No ma olen muidugi kôrvust tôstetud, sest prantslannad ongi ju kôige ilusamad, vähemalt minu silmis. Nad kannavad kitli ka stiilselt välja, ma ei saa aru kuidas neil see nii veres on??? Lisaks veel ühe näitleja sarnane.... mäh?
Käisime nimelt sôbrannaga jälle ühel edevuselaadal edvistamas, ennast näitamas ja teisi vaatamas. Ja sôbranna kôrval, kes on blond ja sinisilmne ja pikk ma vôibla tôesti kôige eestlaslikum välja ei näe. Naljakas, et just siin Münchenis  on mind teinekordki prantslannaks arvatud. Juba esimestest hetkedest saati kui nina välja pistsin kônetati tänaval prantsuse keeles (sakslase poolt).

Aquarius

Jaanuar on lihtsalt minu kuu. Vöibolla seepärast ma tunnen ennast paremini, kui külm pisut näpistab? Aga eelmise aasta jaanuaris (mälu ulatub ainult sinnamaani) oli mul pönevust täpselt sama palju kui praegu :)

bläblä e. kaalujuttu

Kui ma nüüd jätkan samas vaimus nagu need viimased neli päeva, mis ilmselt ka juhtub, siis ma olen oma liigsest pekist üsna peagi vaba. Natu keeruliseks teeb asjaolu, et mul pole kaalu, aga on ühed indikaator püksid. Paari nädala pärast julgeb neid ehk jalgagi proovida. Neetud sünnipäeval proovin. Ja olgu see mu lohutuseks! (ilmselt ainsaks) Lisaks, arvestades asjaolusid, ei peaks mul oma nädal aega erilist isu olema. Eriline kiitus endale aga seepärast, et need kaks päeva mis ma siin ühtejärgi väljas olen käinud, pole ma ühtki burksi ega muud mönusat koduteel hambusse haaranud, nagu see tavapäraselt kombeks. Reedel peale diskotamist oli raskem, aga eile oli pea nii sassis, et söömine oli töesti viimne asi millele möelda. Nii et samas vaimus edasi: söön mida tahan, ainult pisikestes kogustes ja mitte ööesel.

Filmi juttu: dändi Chris mainis muu jutu käigus (jutt oli tegelt muusikast ja soundtreckidest), et ainuke armastusfilm mida ta kannatab on London. Ma nüüd poole silmaga vaatan...no ega temalt poleks töesti muud stiili oodanud :) siuke guy richie tüüpi film, seega sobib, sest ma pole ka igasugu imalatest naistekatest suurt vaimustuses.

Käitumishäired

mingi jant jälle, ei oska täiskasvanud inimese kombel end väljendada. Kole lugu, vaja miskit ette vötta ses suhtes. Aga mis sa teed, kui pea aetakse läbi ja löhki segaudsse, mis omakorda viib igasugu arusaamisvöime ja sellega lisaks veel enesekindluse.
Ja tegelikult pole tulega mängimine üleüldiselt eriti ilus... kuigi paganama pönev...

BB

ehk back in business. eile varahommikul oli siis lend tagasi, mis taaskord oli täiesti plaanipärane ja ilma mingite lumest/külmast tingitud viperusteta. kuna viimsed päevad ja eriti viimane öö Eestis olid iagsugu emotsioonidest tulvil, seega üsna magamis-vabad, siis tegelesin esmalt enese välja puhkamisega. Öösel küll nägin veits valustat unenägu, no söna otseses möttes oli valus. G nimelt jättis mu maha jälle ja veel ühe minu parima söbranna pärast. jube kurb oli.
see selleks, nüüd läheb trall lahti jälle. lisaks igasugustele ölule koormatud kohustused, millele ma pole viitsind ja vist lihtsalt julgenud tähelepanu pöörata, on vaja kiiremas korras ära teha. pluss köik muu käsil olev. pluss sotisaalne elu. täna enekeniga diskotama ilmselt ja homme kauni chrisiga öllele. ja teoreetiliselt järgmine nädal peaks Saksamaa teises otsas, Düsseldorfis, juba löbutsema. ja vormi vaja end saada ka kategooriliselt. no aga selles suhtes ma olen ka üli motiveeritud! pilates vaja järgi proovida, jooksma vöiks ju ka minna, aga vihma vist sajab. pluss söögiportsionid poole väiksemaks!
eestis tehtu üritan ka lähipäeval kirja vorpida.

Supp

Niisiis mõnda aega olgu menüüs ainult supp. Või no valdavalt. Magu on kenasti välja venitatud, nagu kord ja kohus. Kaitsekiht eeskujulikult ümber söödud. Nüüd viimane aeg sellega  kombekohaselt jälle võitlusse astuda. On vähemalt jälle siht mille poole püüelda ja üks uue aasta lubadus nagu varnast võtta.
Võtaks siis ka aasta kokku ja paneks TODO listi paika. Mul pole eriti kombeks uue aasta lubadusi anda, see väljend "uue aasta lubadused" kõlab juba eos kuidagi skeptiliselt. Samas need kaks asja mis ma eelmisel aastal oma tagasihoidlikku listi panin, sai täidetud (Berliin ja poolmaraton). Nii et prooviks siis asja täiendada. Aga eelnevalt väike kokkuvõte ka siis.
Alustuseks kukuks kohe mögisema, et oi kui nõme aasta oli. Aga asi lihtne ja loogiline, aasta teisel poolel tõmmati kohati enda süül, kohati mitte, nii mõnelgi rindel maa jalge alt ja siis tuli suur enesehaletsemise ja kibestumise periood peale, millega kaasneb küünilisus ja üleüldine tigetsemine kõige ja kõigi suhtes. Eriti muidugi kõige lähedamaste... Olgu siis esimeseks lubaduseks, et sellel enesehaletsemisel olgu nüüd lõpp. Ja võiks suurem rõhk ikkagi asetada ja tänulik olla selle suhtes, mis hetkel olemas ja käega katsutav (v.a. see peale söödud pekk). Ja kui aastale pisut pikemat pilku heita, siis oli see ju tegemist ja toredaid momente täis aasta. Algas Pariisis Bollingeri ja muu magusaga. 1.-... Jaanuar jätkus Amsterdamis. Ja keegi vist mainis, et nii kuidas aasta saab vahetatud, nii tuleb ka uus aasta. Ja no sõitlemist mahtus ju sinna küll... suitsust õhku ka. Kõik need Pariisi-reisid, Saksa sisesed tiirutamised, millest siis Düsseldorfi tookski kõige meeldejäävamate mälestaustega esile. Jälle üks kolimine kohta ja firmasse mis ju kõige ahvatlemad olid. Paar tsüklit. Puhkused Sitsiilias ja St.Tropez. Töökogemus väga lahedas kollektiivis, millele lisaks kaasnes jälle üks värvikas nimi CVle. Kõlab ju päris ilusti, aga septembris või oktoobris suutsin kogu ilu ja võlu sõnnikuga üle külvata... ja seda kahetsema jäädes vajusin ja vajusin muudkui sügavamasse soppa. Eks õige ta ju ole, negatiivne tõmbabki ikka rohkem just negatiivset ligi. Selge on samas ka see, et ei jõua ka koguaeg rõõmust rõkates ringi patseerida. Aga kõiges ainult negatiivset välja noppida... see ka just kaugele ei vii. Ühesõnaga - oli glamuuri, oli soppa. Mitmekülgne.
Aga kuidas siis uus aasta välja peaks nägema? No arvestades selle aasta vahetamist, peaks see tulema eelkõige täis ootamatusi, soojust, tulevasi staare, shampanjat ja dollareid :)  Pisut lähemalt siis - sellest plaanist et veedan aastavahetuse üle pika pika aja solidaarselt kodus ema seltsis, telekat vaadates ja süüa vihtudes, ei tulnudki peaaegu midagi välja. 15 minutit enne keskööd helistati ja kamandati välja. Ja mis mul saigi selle vastu olla, ema juba tukkus ja minul tekkinud hinge tugev kahtlus, et kas see nüüd oli ikkagi õige otsus/valik. Shampa näpu vahele ja minek ja koju jõudsin hommikul vastu kella 9-t. Kohtumispaika jõudes läks kohe paugutamiseks ja kõik mis sellele järgnes eks. Sain taaskord kokku liivakasti-naabriplikaga, keda polnud tõesti väääga kaua enam näinud, ammugi rääkinud ja tema toreda perega. Ja juttu jätkus kauemakski. Tema pojahakatis sümboliseerikski seda "tulevase staari" osa. eks tema kuulsus oli temast ette jõudnud küll juba ja nüüd lõpuks nägin ta ära ka. Poisihakatis (täpsustuseks siis et 1.klassi kodanik) paistis popularne olevat seltskonnas olevate plikade seas oma kaartidega ennustamisega. Palusin siis ka et ennustagu mulle ka. No kõige moosisem see mu tulevik just välja ei näinud. Alustuseks võetud kaart näites, et ükski mu soov tuleval aastal täide ei lähe. Järgnenud lohutuskaart (ilmselt) näitas et ükski mu soov järgneva viie aasta jooksul täide ei lähe. Aga see selleks. Hiljem ta võttis oma ennustuse miskitel tingimustel siiski tagasi. Täna hüppasin nende poolt jälle läbi, kuna põhimõtteliselt peaaegu naabrid mulle. Ja siis ta oli hoopis võlurpoiss. Ja mis ta siis mulle välja võlus? Purgi A le coq premiumit. no mida sa hing veel ihkad eks. Ahjaa uusaastaööl tegi veel väikse kingituse (võibolla siis lohutuskink, et nii nigelad aastad ees seismas) - ehk siis 100 dolllarilise...oma allkirjaga. Olgugi et see miski hazelnut 100 dollariniline, aga ikka ilus eks. Eriti et dollar :)
ahjaa aga nüüd lubadused... ikka eelistada kvaliteeti kvantiteedile..miski strange deja vu lõi nüüd silme ette. ma vist seda olen juba kord tõotanud... noh eks iga asi vajagi harjutamist. Kooli-naljaga olgu ka lõpp ja korralikult võiks raha teenima hakata . Oma nägu elamine, olgu ta siis kus tahes. See kibestunud helk võiks pilgust kaduda...see toob endaga ainult jama ja maitselagedust kaasa.