Sääred

Mul on hetkel modelli sääred! Ilma naljata. Aga see ongi see kui end üldse ei liiguta, lihas kaob nagu niuhti! Järgi jääb ainult pekk...aga no see on selline ôhuke vôi lodev vôi siuke marmelaad ja saab ära peita kui vaja. Ma peaks mingi fotoshootingu tegema, äkki keegi kuskilt  agentuurist värbab ja saan rikkaks. Kuidas need modellid seda saavutavad? No minul on ...omad..lood. Aga nemad? Müsteerika...

Sepapoisid

Püha müristus, kes on tôlkinud eesti keelde selle laulu? Laul ise on muidugi kena ja seda lauldaksegi igas maailma nurgas. Ise tean pigem vist prantsuse keeles, mis ongi vist ka originaal keel? Aga see eesti keelne tôlge... Môni sovjetlik manipulatsioon ilmselt taas. 

Miks

Miks on nii, et sa süvened ikka kôige halvemasse. Saaks ju ka hullem olla? Sel aastal on tulnud Austria poolt nii palju halba. Kes on surnud ajuvähi tagajärjel (liiga noorelt), kes kopsupôletiku tagajärjel ja kiirelt (küll 60selt, aga ikkagi liiga noorelt ja järsku). Ja noh ...minu kolmas ristatisside lühima aja jooksul... see on peaaegu, et mitte miskit kôige kôrval eks. 

Muidugi tekkis tol hetkel tundmus ja kadedus, et kôik inimesed on ônnelikud, kes ei pea käimiseks karke kasutama..kasvôi kui öösel vetsu tahad minna...vôi kui lapsel on sind vaja. Tore kui jalad on all. Mul ka ônneks on jälle nii ja eile üritasin isegi autosôitu ja kôik sobib tasapisi. Täna sôitsin poisiga mänguplatsile ka ja mässasin seal. 

Samas miks mitte môelda pigem heale. Me saime lasteaia koha varem, kui oli isegi kogu piirkonnas  avalik registreerimise aja lôpp. Kôik närivad hetkel veel küüsi, aga meil läks nii. Pojaksel on tore koht olemas, vähemalt hetkel tundub nii. 

Crash

8 kuud vähemalt ei tohi ja ei taha suuski enam näha kah. Kuigi hooaja lôpuni on muidugi kaks kuud veel. Minu jaoks enam mitte. Ônnelik kui jälle normaalselt kôndima saan.

Aga hea, et see crash ei olnud enne 1. märtsi, ehk vanaema 100ndat sünnipäeva. Vähemalt sellega läks kôik hästi, kôik mis ette sai vôetud, sai tehtuks ja väga armsasti veel. Kogu lapsed, lapselapsed jne olid nii vahvalt kôigega kaasas, igal ühel omad ülesanded. Väga hästi ônnestus kôik ja vanaema (hoolimata esimesest paanikast teada saades, mida korraldame) oli lôppkokkuvôttes väga rahul.

Muidu on hetkel kôik veidi pahupidi. Lapse magamisreziim ja harjumused, alates siis sellest. Ta sai ka nüüd vahepeal kolmeseks. Sünnipäev oli vahva! Lasteaia koha saime enne ametlikku registreerimise lôppu, see vist ikkagi hea märk :) Mida positiivset veel siin leida. Eks äkki seegi, et pühapäeval nii äkki pôlve pidi opereerima, on lôppkokkuvôttes positiivne... Ei tea ju kunagi. Aga hetkel siis jälle kargud..

Oih

Ma sain vist millestki väga valesti aru. See Eesti Laul ongi nii keeruline, entusiasmiga just ei jälgi. Aga tulemusega olen rahul ja sel aastal vaatan ka üle 20 vôi teab mis aasta Eurovisiooni taas! Lüürika on muidugi üsna lambi teema, aga see vist ongi nii môeldud? Aga vinge laul ja vinged mehed! Puuluupidega on endalgi siin Münchenis kokkupuudet olnud, sel ajal kui nad veel nii kuulsad polnud. Väga meeldivad tagasihoidlikud mehed. See esilaulja oli ju ôpetaja, geograafia vist. 

Tegelt ma arvangi, et nad panid mingi peo jooksul asja paika, et teeme hästi lambi laulu ja paneme hullu ja lähme sellega Eesti Laulule ja vaatab mis saab :)))

Vôin lôputult seda laulu kuulata. Ja muidugi ka vaadata :)))

Aga see on kôige huvitavam, et kuidas nad seda kôike inglise keelde tôlgivad :)))))) Pônev pônev

Uus aasta

Täna algas uus aasta minu jaoks. Eilane sünnipäev oli väga rahulik. Ei olnud niikuinii miskit tahtmist teha vôi olla. Tegin kaneelirullideks taina, rullisin lahti. Siis hüppas abikaasa kööki ja rôômustas, et ohohh - pizza! No siis tegimegi hoopiski pizzat. Ilm oli ilus, poisiga mônda aega väljas. Paar kimpu kevadisi lilli sain. Ja oligi vsjo. 

Môtlesin, et sellest aasta algusest vôiks siis hakata neid 30 päeva uusi harjumisi juurutama. 

28.01 - 28.02 Alholi vähem. No tôesti sellega on asjad kohati väga käest läinud. Ja siis teiseks, üks môtetu parasiit-lause vaja sônavarast välja saada saksa keeles. Alustan ikka väga paljusid lauseid "Ich weiß nicht, aber..." No ma ei tea kust selline asi sisse on juurdunud. Nüüd üritan rohkem pilku peal hoida mölal.

Kiikasin korraks Anu saateid, seal ta ju alati kajastab ka Eesti laulul toimuvat. Ühte ägedat (vôi isegi üks oli natu ägedam kah lisaks) oli, muu oli kôik hull häda-ja-ulg. Minu jaoks väga lööv kombo 5miinust + Puuluup, môtlesin et kui see nüüd esimeseks ei saa, siis ma ei mängi enam. Vôi noh pole seda jura kunagi eriti jälginud, aga kui nemad oleks Eurovisioonile saanud, siis oleks vaadanud. Aga no muidugi, mingi hädine nelik nüüd finaalis.

Kaalust on tôesti oma 4 kilo kadunud. 

Aga muidu on vanaema 100 aasta juubeli korrraldus hoos.

Lasteaed

Jôulud üle elatud. Aastavahetus kah. Môlemad olid mägedes. Esimene koos ämma-äiaga. No see oli tegelikult pisut raske, sest operatsiooni järgne väsimus ja see röga-tati viirus ja ôla-lahasega magamine...s.t. väga sitasti magamine. Ja no poiss muidugi ka rippus mul alati küljes, sest eks ta natuke kartis vist, et ma jälle ära lähen. Aga jôuluôhtu oli armas. Kingitused poisile olid toredad jne.. Aastavahetus olime kolmekesi mägedes ja sealsed naabrid hüppasid ka läbi mingi Ungari isetehtud napsiga. No see oli lôbus ôhtu. Ja järgmine päev jätkus ka peavalu piisavalt. Aga vahva oli. Siis nädal kodus ja jaanuari teine nädal taas terve nädal mägedes. See oli mulle väsitav. Kui suusatada ei saa ja peab päeva kuidagi mööda saama, nii et poiss ka värsket ôhku saaks ja tegevust oleks jne.. Aga ilm oli ilus ja ära sai oldud. Aga 12. jaanuar, nädalavahetusel lôin ka endale suusad alla ikkagi! Muidugi poleks tohtinud ilmselt. Aga siiamaani on ônneks kôik kenasti läinud. Järgmine nädal alles doktori härra juures ülevaatus, kus ja esmaspäeval algab füsioteraapia alles. Arstile päris kindlasti ei tohi öelda, et mis juba kôik tehtud :)) Selle ôla-käe-toe viskasin ka peale 2,5 nädalat juba nurka. Kuigi mitmel pool mainiti, et 6 nädalat peab seda kandma. Aga lihtsalt oli tunne, et mida rohkem ma liigutan, seda parem see mu ölale on. Loomulikult ettevatlikult kôike. 

Positiivne aga kogu selle jamaga  seoses on see, et ka söögiisu on kadunud. Kui end ikka nii vähe liigutada... Môni päev oli lausa nii, et ei söönudki kohe mitte midagi. Ja tegelikult tahaks ainult salatit, kôik muu tundub liiga raske. Tavaliselt mul talvel kôige suurem salati-isu just pole. Loodetavasti paar kilo ka vähemalt haihtunud vähemalt. Homme kaalun. 

Täna oli ühes lasteaias avatud uste päev, jättis toreda mulje. Kogu tegevused ja projektid jne.. Palju väljas värske ôhu käes. Kôik see mis oluline. Nüüd tulevadki need sellised päevad riburada pidi. Vaatan kôik linna lasteaiad üle ja sügisest oleme siis nii kaugel.