8 kuud vähemalt ei tohi ja ei taha suuski enam näha kah. Kuigi hooaja lôpuni on muidugi kaks kuud veel. Minu jaoks enam mitte. Ônnelik kui jälle normaalselt kôndima saan.
Aga hea, et see crash ei olnud enne 1. märtsi, ehk vanaema 100ndat sünnipäeva. Vähemalt sellega läks kôik hästi, kôik mis ette sai vôetud, sai tehtuks ja väga armsasti veel. Kogu lapsed, lapselapsed jne olid nii vahvalt kôigega kaasas, igal ühel omad ülesanded. Väga hästi ônnestus kôik ja vanaema (hoolimata esimesest paanikast teada saades, mida korraldame) oli lôppkokkuvôttes väga rahul.
Muidu on hetkel kôik veidi pahupidi. Lapse magamisreziim ja harjumused, alates siis sellest. Ta sai ka nüüd vahepeal kolmeseks. Sünnipäev oli vahva! Lasteaia koha saime enne ametlikku registreerimise lôppu, see vist ikkagi hea märk :) Mida positiivset veel siin leida. Eks äkki seegi, et pühapäeval nii äkki pôlve pidi opereerima, on lôppkokkuvôttes positiivne... Ei tea ju kunagi. Aga hetkel siis jälle kargud..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar