jou

(no muud pealkirja ei tulnd pähe)

ebastabiilsemad lapsed tulevad lagunenud peredest. just telekast kuulsin. ega ei oska seda stabiilsust taga unistada küll jah. kuigi nii emotsionaalselt väsitav on ka see enese ühest kohast teise rebimine. nali naljaks, aga mul oli täna töölt ära minnes nii nukker tunne, et ma ei näegi oma kolleege ja tuttavamaks saanud osakonnakaaslasi kolm nädalat enam mitte. jah kui teised öhkavad kergendatult, et saab töökollektiivist pisut puhkust, siis mul on vastupidi. ma just hakkasin nende köigiga ära  harjuma. no pisar tikkus silma ära minnes :)) Edouardi igatsus on juba praegu kallal. Üha enam selgub ühiseid huvisi, armastusi. No näiteks Prantsusmaa ja alkohol. Tema käib ka iga suvi prantsuse rivieeras perega suvitamas, aga Cannis siis...kivi viske kaugusel. Lisaks naudib ka seda veini, juustu ja baguetti ühiskonda nii kui vähegi vöimalik. nu ja nii edasi. täna öpetasin talle "head uut aastat" selgeks, ise tahtis...aga viskas selle peale üsna kohe käega kah. arvata vöib :) ma ikka soovisin omale kombekohaselt jälle snovöm gorod talle. korra astusin ämbrisse ja nüüd on see viga külge jäänud.
Aga jah kollektiiviga hakkan harjuma, kuigi see on hoopiski teistmoodi kui eelmine. Doktorid koos ja just insenerid ja loomulikult väga mehine. Sellised nooremad on veel veits ettevaatlikud (enamus). Aga niimoodi kahesilma vahele suhtlema jäädes, milles ma ise ka end pisut kindlamana tunnen, on enamuste jää juba sulanud. Ja juba pisut vanemad ja targemad ja kogenumad on niikuinii isalikult abivalmid ja toredad.  Mulle kulub igasugune mehine tugi hetkel ära :) Ja mina...üritan oma näljast pilku vaka alla hoida..kuigi olgem ausad, meeste vaist on mönevörra teravamlt välja arenenud.
niih kogu selle algava-puhkuse-hala körvalt tekib ka vaikselt ikkagi kojusöidu pönevus hinge. eriti pönev on see muidugi hetke jälle üsna mitte stabiilse lennuliikluse töttu. kui lumi taas sadama ei kavatse hakata, siis olen homme öhtul Tallinnas!!! kohvrid pakin homme. täna joon veini!

ja praegu kuulsin veel ühte tarkusetera...iga unistuse kättesaamine on unistuse surm

Nii. Vahepealsest pisut. Ei teagi kust see ots ripakile jäi. Aga vahepeal on siis teoreetiliselt jöuludesse sisse elatud...  Lund on siin ka juba oma kolm nädalat päris korralikult maas ja paksu pahandust teinud, nagu üldse kogu Euroopas. Kolmapäeval ma teoreetilsielt peaks ka lendama, näis kuidas lennuliiklusega siis lood. Jöuluturud kesklinnas on eeskujulikult läbikäidud ja Tollwood ka. See on siis siinne talvine Oktoberfest. Sinnasamma platsile on suured telgid üleslöödud igasugu vöimalike söögi-joogi-bändide-laatadega. See siis rohkem kohalikele, pole nii turistidest ummistatud nagu sügisene fest. Ühesönaga  tsirkust siin rahvale pakutakse kogu raha eest ja muidugi teenitakse selle pealt veelgi rohkem tagasi. Firmal oli ka jöulupidu, siis kogu osakonnale, s.t. oma sadakonnale inimesele oli siis restorani öhtu misks typisch bayeri kohas. Mulle see rikkalik talupoja köök muidugi sobib. Seda sümpaatiat on mu kintsud ka muidugi pungil, kuigi olen siin üritanud enamvähem möistlikult süüa, no vähemalt möistlikel aegadel, et mitte ennem magama minemist ja nii. aga tunne on tünn. eks midagi vaja ette vötta, aga no peale jöule eks. ja mingi füüsiline tegevus ka vaja välja möelda. Ma siis vapralt olen küll korra nädalati jooksma  jöudnud, sest mul on siin mets 5 minuti visata. jajah isegi lumega. Siuke kangelase tunne on küll peal hangede vahel ringi lipata, aga vaja ikka end metsikumat moodi ennem motiveerida küll. kuigi kui päris aus olla, siis mulle meeldib isegi. Tava-jooksmine hakkabki ära tüütama. Lihtsalt tihedamini vajaks liigutada end.
Paar fänsit pidu ka seljataga. Viimane, Filmcasinos, kuhu siis söbrannaga sai mindud ja Chris ka viimsel minutil kaasa haaratud, möjus küll eneseteadvusele pigem negatiivses suunas. Ma isegi ei tea miks, vöibla seetöttu et ma löppkokkuvöttes koduteel täiesti ära eksisin, ühelegi taxole ka pihta ei saanud ja löpuks jöudsin küll koju, aga vahepeal kleepus külge üks jeemenlane vöi miskit taolist, kes lahkelt marihuaanat suitsetama kutsus (tema juurde muidugi)...ja siis üks türklane, kes ei saanud aru, miks ma üksi koju lähen ja ühtki meest kuskilt kaasa pole haaranud, pakkudes ennast muidugi lahkelt tingimusteta sexpartneriks sealjuures.  väkk. Ja kui ma talle löpuks juba päris tigedalt selgeks tegin, et  ta vöib mind ju edasi saata, aga minu juurde ärgu küll lootku sisse saadagi (ta nimelt tuli lisaks köigele veel välja jutuga, et puhkaks paar minutit mu juures jalga). Mis talle ilselt ei meeldinud ja hakkas hoopis siukest juttu ajama, et ma peaks önnelik olema ja ilmselt temast siiski hästi arvama, et ta minu abitust kuskil hämaramas kohas ära ei kasutanud. olallala. siuke idiootide öö siis.  samas...ilmse nende kahe tolguse abita poleks ma üldse koju jöudnudki. Aga külma sain korralikult, öhk oli siin ka mönda aega ikka päris päris jäine. Chrisiga miskipärast jäi ka kuidagi halb maik suhu...ja ma ei teagi üldse miks...vöi ei mäleta. Lisaks ma läksin järgmisel päev masendusest jooksma ja ülejärgmine päev tööle minnes sain ka jälle bussi oodates korralikult külma. Nii et palavik vist tahtis hakata vöimust vötma. Aga no mu tubli küüslaugu, sidruni ja ingveriga karastatud organism ei lasknud ikka mingeid patsille ligi.
Filme olen ka vahepeal möningaid vaadanud. Tundus et see "Eat pray love" tuleb ilmtingimatta ära vaadata, nii üleüldise kultuursuse möttes. tjah, no ma oletan et raamat on parem. mis mind ei pane küll eriti töttama seda lugema. pealegi jöudsin selgusele, et Julia Robertsit ei kannata ma ju tegelt üldse. önneks ma pole palju tema filme vaadanud ka. "Social network", noh see oli törts parem  (no minu arvates), aga ega sellest ka suurt miskit ei mäleta enam. nüüd siin paar viimast vanemat filmi vaadatud, mis tegelt pugesid rohkem meeltesse, üks siis "factory girl" ühest Andy Warhol'i muusast ja no temast endast ka ikka. Ja siis "Blow" ka tösielule pöhinev, ühest aegade suurimast narkotiilerist siis. vöi no vähemalt 70ndate kandis ühest suurimast.
Töö juures on köik juba jöulumeelestatud ja suurt pingelsit seal vist enam ei toimu. Muide mul on oma sunshine ka ju tekkinud viimaste nädalatega. no siuke kes motiveerib pisut rohkem tööle minema ja nii...mitte et mul sellest motivatsioonist veel puudust oleks muidugi. Aga peale temaga paari söna jutuajamist on päeval kohe röömsam mekk juures. Üks vene mees Eduard :)  Tundub, et tema otisb ka minuga suhtlemist, sest ma pakun, et talle ka ei piisa ainult sellest mehisest seltskonnast seal ja kindlasti ma pole ka nii saksapäraselt pedant...pigem liigagi laadna. suhtleja on ta hea, kuigi tundub, et ka paras geenius....aga köik geeniused ei pea ka omaette hoidma ju eksju. kuskilt Siberi tagant uuralite kandist päris, ja Moskvas pluss pool euroopat läbi-öppinud. Nasa juures töödanud, ja siis nüüd otsapidi Münchenisse end istutanud ja juba 11-12 aastat siin. Selge see töö ju atraktiivne ja pealegi pere ka juba. Mis sa enam nii väga ringi tiirutad niimoodi. Minu jaoks on tal ka alati mingi magus näks pöuest vötta ja kohvikapsleid jagab ta ka mulle alati, kuna need armsad nespresso-värgid telliti ja jaotati just enne minu tulekut ära, siis ma teoreetiliselt peaks mönda aega kuival olema. Aga siiamaani olen erinevaid allikaid pidi ikka varustatuna püsinud. No tema on muidugi köige suurem sponsor.  See armas Nespresso kohvimasin oleks üks mu soov jöuluvanale. Järgmisena oleks veel prilldi näiteks. Midagi oli veel, aga ei mäleta enam. Ahja parfüüm, ultraviolet. minu jaoks on see talveks üks lemmikumaid lahendusi. Ma juba oma 10 aastat vist selle lummuses püsinud, kuigi ega ma seda ehk ühe pudeli ainult tarbinud olen.

Tervist

Mul on emotsioonid keset tööpäeva körgel laes, seetöttu rahustan end pisut kirjutamisega jälle. Täna on terve päev igasugu toredaid kokkupörkamisi olnud. Alates kella 7st umbes. Vastupidiselt eilsele päevale, mis oli siuke morn, sest esiteks ma olin väsinud üleeilsest linna peal höögveinitamisest ja teiseks oli mahasadanud lumehangede töttu igal pool liikluses närviajavat segadust omajagu. Höögveinitamisest nii palju, et lisaks prantslastele oli kambas ka paar sakslast ja austraallane, nii et polnud hullu, asi oli siiski rohkem tasakaalustatud. Öhtu oli vahva, mehed (ja just sakslased) ostsid ja jöid, naised lihtsalt jöid. Selle  peab lihtsalt ära mainima, sest kel sakslastega kokkupuudet on olnud, siis teavad et siin see maksmise-värk on väga tasakaalustatud. Ei ole nii enesestmöistetav, et mehed maksavad, rohkem nagu köik vördselt ja igavene arvutamine käib koguaeg. Selles on muidugi üli-emantsipeerunud saksa naised süüdi. Aga ma olen ju harjunud machode eesti meestega vöi siis G-ga, kellele lihtsalt käib au pihta kui naine peaks maksma. Igastahes oli meeleolukas öhtu, sai joodud mingit rummi-kuuma jooki ja höögveini ja peale kolmandat drinki hakkas meeleolu juba ülemeelikuks minema. Aga önneks hakati jöululaate sulgema ka ja kobiti ikka koju ära. Pealegi köik ju tööinimesed, ka samast firmast, lihtsalt Eurocopteri poole pealt (siin on neid eriharusid palju). Minu jaoks oli peale ühe inimese köik uued näod ja seega elevust kui palju. Täna hommikul pörkasingi tööle söites ühe sümpaatsega sealt kambast kokku. Alati tore kellegi seltsis päeva alustada eks. Löunat käisin Chrisiga söömas, kellega lihtsalt on alati nii löbus. Temaga ma vöingi olla just siuke ludri nagu ma olen, ei pea mingit rolli mängima, ja eks see olegi köige toredam. Siis pörkasin veel kassas ühe ammuse nö tuttavaga kokku. Jäime mölemad üksteist pörnitsema, olles mitte eriti kindlad, kas tunneme vöi mitte. Löpuks ta keeras ikka ümber ja tuli mu juurde ja uuris, et kas me teame äkki teineteist, et kuidagi tutavlik nägu. Kuna minul oli selleks hekteks pilt selgem ja mainisin et tegin temaga samas osakonnas praktikat, siis meenus talle ka et Eestist jne. Peale söömist pöikasime Chrisiga veel kohvikusse ja seal sain paari Chrisi söbraga tuttavaks. Nimelt mul ei juhtu siukest asja küll tihti, aga praegu ju FB ajastu, ja seda söpra ma olin ta piltidel juba varem tähele pannud ja nähes et ta töötab veel samas firmas kuidagi möelnud et vöiks ju juhtuda et tutvuks vöi nii. Mönda inimest nähes lihtsalt tekib kohe siuke tundmus, et temaga peab kuidagi kontakti saama/leidma. No jutt siuke pubekalik, aga parem ikka kui keskeakriis onju? Mul tegelikult siuke tundmus, et peaks tuttavaks saama (lihtsalt piltide alusel) siiamaani ainult kahe inimesega olnud. Teisega (üks inglane)  tutvumine seiasab veel ees :) Aga kogu sellest teemast lihtsalt nii palju seetöttu, et ma hetkel olen siuksel kohanemise-sisse elamise lainel ja selge see et vaatad laiema haardega ja avasilmsemalt ringi eksju.

Ah ja peale löunaeinet toimus veel osakonna siseselt üks ettekande-ring kohvi ja koogiga. Nimelt üritatakse siin juurutada kommet, et erinevad teamid kannavad kogu osakonnale ette, et millega hetkel täpsemalt tegeletakse ja selgitatakse teemat pisut rohkem jne. Minu jaoks väga kasulik igastahes, sest ma sumpan ikka veel üsna udus ringi. No tänane teema oli Ariane mootorid ja sellega seonduvate paameetrite, nagu näiteks röhu-muutumiskiirus ja soojustihedus jne. optimeerimisest. Mulle täiesti X-teema, aga kuna nende mootori-töhususe testide tulemustega mina pean manipuleerima, siis on ikkagi kasulik teada. Ariane 5 muide  lennutas reedel oma 40 satelliidi orbiidile :)

Aga pöhimötteliselt ma olen tervislik nagu purikas ;) Nimelt tundus paar nädalat tagasi, et jöudu on päeva kohta kuidagi liiga vähe ja öhtuks olen läbi nagu läti latikas. Ja üldse söin valimatult ja vabalt jälle, mis minu puhul tähendabki pooleldi ögardlust. Nii et vaja oli end ohjesse käristada taas, tahaks ju ikka röösa ja rasvavaba püsida onju, isegi talvel. Nii et menüüs on rohkesti sidrunit, köögi-puuvilja, ingver, mesi ja küüslauk ka (aga see rohkem niisama tugevdamiseks ja ennetamiseks), pluss hommikust olen ka terve see nädal suutnud süüa, kuigi äratus on üüratult vara. Ikka puder meega ja kuivatatud puuviljadega. Kuigi mul peale hommikusöömist mönda aega siuke südame-paha tunne (mistöttu ma hommikut enamasti ei söögi), aga pöhimötteliselt annab see ikka päevale jöudu juurde küll vist. No usume vähemalt targemaid siis.

Hõõgveiniaeg!

Ma teen siin ühe selginemise postituse. Kuna kahel mehel siin osakonnas oli täna sünnipäev siis sai keset kaunist tööpäeva shampat kulistatud. Ja kuna ma täna löunat sööma ka ei jöudnud siis hakkas armsasti ja kiirelt pähe. Ja nüüd ma ei oska/viitsi niivöinaa teadusega tegeleda. Täna paistab üldse üks magus teisipäev olevat. Sest peale tööd lähen prantslastega jöuluturule höögveini mekkima. Jöuluturg on siin ilus, aga no nädalavahetusel oli see küll ilmselgelt ülerahvastatud. Näis kas nädala sees läheb paremini.

Muidu on köik tsikibriki. Löputöö teemale pole ma ikka veel päris pihta saanud…no aga ma tegelen sellega. Tegelemeist segab natuke see, et köik ümberringi on nii targad ja ma ei julge igat jama küsida…peab ennem ikka kole korralikult läbi ja järgi mötlema kui oma suud üldse lahti teha. Tobe see siuke mentaliteet, aga no ma ei saa sellest lahti ka kuidagi. Ja mul on pöhimötteliselt jälle kaks juhendajat ja mölemad on noored ja mölemad on täitsa toredad ka. Sai juba tegelikult eelmine nädal ka öhtustamas ja öllel nendega pluss ühe kauni ex-löputöökirjutajaga käidud.  

Linna naudid täie röömuga. Nädalavahetused on sellised tasakaalustavad nädala ragistamistele olnud. Ega mul neid siin palju ju veel polegi olnud iseenesest, üleelmisel sai kokteilitatud hoolega ja üks öhtu mexico teine mingis itaalia kohas säärt näidatud ja muidu skooritud. Viimasesse läheks teinekordgi, kuna asi nii itaalia keskne oli, oli ka kogu atmosfäär palju hoogsam ja sulanduvam. Eelmisel nädalavahetusel oli asi eesti kesksem, kuna toimus siinne eestlaste jöulupidu. Rahvast oli oma sadakond koos, igas vanuses. Pärast sai siuksemate sarnastematega veel kuskil lokaalis veinitatud.  Köik on siiamaani püsinud ilus ja piirides :)  

Ja mul on hea meel, et Chris ka siin ringi tolgendab. Tema küll kolmandal korrusel, mina esimesel, aga eelmine nädal pörkasin temaga iga päev kokku. Ta on siuke täielik mitte-tüüpiline-saklsane, seega löbu laialt. Ainuke jama, et ta on köigele lisaks ka neetult ilus mees. Ok, järgmine üritus töösse pühenduda!

Ps! Eesti piletid on ostetud! 

Elekter

Ôhk säriseb elektrist! Peaaegu nädal aega Münchenis oldud ja naudin igat momenti. Kuigi egas see tulemine ka teab mis libe ju polnud. Ja kôik need hüvasti jätmised viimasel nädalal. Kogu kupatus läks jälle nii kiirelt ja viimsel minutil, et pea käib siiamaani ringi. Eelmisel reedel sai veel viimse lubatud minutini tööd rabatud. Viimane vestlus ülemustega, tagasiside saadud ja antud. Täiesti viimsel sekundil, vôi no ôigemini -15ndal minutil  sai veel personali osakonnale jälile ja sai oma kaardid värgid ära antud. Mul oli tegelt päris nutt kurgus ära minnes, aga eks see vist seepärast ka, et magatud ka see viimane nädal teab mis ei saanud. Aga on ju facebook, nüüd kus töösuhteid enam pole :) Lisaks lemmik-bossile, lisas ka osakonna juhataja mind oma sôpruskonda. ülla-ülla see hakkab juba reegliksm uutuma. Börsilt lahkudes tundis tollane osaknna juhataja ka mönda aega veel huvi, et kuidas elud-olud. Reede öhtul hakkasin siis oma kodinaid kokku pakkima ja laupäeval minek. Elukohast ma nii nutt kurgus ei lahkunud, lihtsalt sôbralikult. Ja Müncheni poole, teadmatta veel kuidas kôik siin toimima hakkab. Polnud mul ju veel 100% kindlat elukohtagi. Oli ainult paar üsna lahtist varianti. Ja seetôttu olengi üli-ülitänulik sôbrannale, kes mind oma kodinatega Münchenisse transportis ja teisele sôbrannale, kelle juures paar esimest ööd peatuda sain. Esmaspäeval siis uus töökoht ja elukohaga läks ka ônneks ikkagi ja teisipäeval kolisin siis oma uude kohta ümber. Naine kes enda juures tuba üürib on siuke bio-inimene, elamine on ilus puhas ruumikas, elukoht ilusas linnaosas, ainult et kesklinna on pisut sôitlemist. Ja täna nägin, et isegi turg on ümber nukka. See küll ainult reede pärastlôunati aga seegi tore, saab värskemat kraami. Töökoht senimaani on enam vähem ok, lôputöö teema muidugi tundub keeruline nagu jôle, aga mul on kaks juhendajat kohapeal ja paistavad siuksed toredad olevat. Ja hunnik geeniuseid ümberringi, äkki motiveerib. Linna ka juba nati uudistatud. Selle eesti sôbrannaga on juba ujumas ja saunas käidud, siis kokteilitamas üks ôhtu, kolmapäeva jäi veel üks shiki-miki after-work üritus, kuha ma Chrisi ka kaasa haarasin. No nagu sôbrantsile kombeks, oli see ka siuke üle Müncheni kôige peenem seda laadi üritus vist. Mitte et siuksed üritused mu lemmikumad oleks, ülbed mehed ja shikid naised. Ma tegelt neid viimaseid nende  hundipilksete pintsaklipslaste kôrval tähele panna ei jôudnudki. Üritus ürituseks, meil omakeski oli igastahes tore. 

Ja siis see särakas...siiamaani toibun ja ei saa maailmast kohati üldse enam aru..ja endast ka mitte. Aga no ju see peapööritus veel kogu nendest muutustest ka veel vôimendab seda elektrilööki. 

Mahalammutatud eneseteadvus vaja jälle samm sammult korda saada.   

Arstil

ma käisin täna lôpus kôriarsti juures ära. Arsti juurde satun üldjuhul üliharva ja enamasti ekstreemsetel pôhjustel. Minu nö perearst on mind näinud korral kui mul läksid huuled üheks suureks villiks kätte ära (aga see oli peale suusatamist ja suurt tüli G-ga, nii et pöhjuseid oli valikuliselt). Lihtsalt ma ei saanud ju siukse näoga tööle/kooli minna ja oli töendit vaja seepärast läksin apteegi asemel arstile. Siis oma varvastega peale maratoni ja löpuks oli jälle niisama arstitöendit vaja, sest ma ei viitsind eksamile minna. Aga kuna mul see poomistunne on kestnud juba mitu aastat ja nüüdseks on see juba iga päev kallal, siis tôin selle pôhjusena lagedale. Tôendi sain ja suunamise ka ja niisiiis täna käisin spetsialisti juures ära. Doktor tegi kahe minutiga asja selgeks. Nii kui lôuad pärani ajasin, kamandas ta need kinni ja hakkas hoopiski nina uurima. Ja jama ongi hoopiski seal! Seda öeldes, meenus mulle ka üks artikkel kuskil "yks'is" (vist) kellegi auväärse professiori-teadlase poolt, kes nüüdseks vist juba surnud. Aga seal ta rääkis pöhjamaalase kitsastest nina-ma ei tea -söörmetest vöi asjadest, millest pidevat igsaugu probleemid tegelikult alguse saama. Miskipärast oli see mulle meeldejäänud. Ja see olevat nüüd minu kôris-nöörimise pôhjus ka. Kuna nina ei funksi eriti korrapäraselt, on kogu "hingamis-raskus" köril.. Lisaks selgitas ta muu käigus ka täiesti ära mu meeletu janu viimasel ajal. Niisama ma seda tähele ei pannudki, aga külas olles just. Pooleteise liitrised veepudelid kaovad märkamatult mu vaesesse kôrisse ja mul ongi tôesti koguaeg janu. Kurk on järjepidevalt kuiv. Vot siis. Nüüd vaja siis väike op ühes ninasöörmes teha lasta ja teises vist körvetatakse lihtsalt miskit. Eks ma vötan selle asja Münchenis ilmselt käsile, saab kägistamis-tundest lahti!!

Suveräänne

niiniii. vahepeal sai ennast kaunis armsas Eestis värskendatud. Eks see koduskäik, sôprade nägemine, perest rääkimatta ole hädavajalik. Tallinnasse küll paraku ei jôudnud :( aga kaugel need jôuludki on eks. Peale naasmist, tööl uuriti juba, et kust see sära. No ikka Eestist ikka sealt :) Lisaks sai ju veel koolikokkutulekul käidud ja vene keelt ka praktiseeritud. Nimelt kui bussiga vanaema juurde sôites istus minu kôrvale keegi joobes venelane liitrise sarvikuga ja oli väga suhtlemisaldis. Mulle pakkus alguses kôik lôbu ja purssisin vene keeles talle vastu nii kuis jaksasin, kuigi ütlesin küll et po estonski pashalusta ja ja ne magu.  Aga pônev oli jälgida, et üritades rääkida keelt, mida ma elus kôige kauem olen ôppinud rääkida üritades, absoluutselt kôik muud vôimalikud keeled meelde kargasid. Siis kui ta armastust avaldama hakkas ja telefoni numbrit päris, siis muutus asi muidugi tüütuks. Aga teadmiseks, et kui öelda "nikagda" annad hea! vene-keele oskusega inimses môôdu välja küll. Vähemalt see sarvikune venku väitis nii. 
Aga muidu. Järgmine nädal viimane töönädal siin. Taaskord sai südamevaluga viidud lahkumisavaldus kohta, kuhu seda niisama naljalt ei viida. Aga kustotsast minul seda pragmaatilist môtlemist. Ja nagu ma juba pikemat aega siin olen vingunud, uuendusi oli vaja. Käies Münchenis tööintervjul tundus lihstalt kôik nii ...mônus. pluss nostalgia. On mul meeldivad mälestused tollest ajast ja igast reisit mis sinna olen teinud. pluss muidugi paar väga armsat sôpra, isegi Chris kuulub sinna alla, kuigi teda "armsaks" on küll vägagi veider tituleerida. See oli ilmselt kôigile selle meie joodik-rühma liikmetele üsna meeldejäävaks ajaks. ikka töö ja lôbu koos, nagu peab...pluss intriigid. Aga nüüd siis pole teemaks enam satelliidid ja navigeerimine, vaid raketid. ühesônaga big guns nagu mu lemmik inglane selle peale kostis.
Nii et pôhimôtteliselt ma nädala aja pärast jalutan juba kaunis Münchenis ringi. No linn linnaks, aga linnapilt on lihtsalt ilusam, selgem ja valgem :) Nad ju konservatiivsed nagu shveitslasedki igasugu välismaalaste suhtes. Aga mul ju nahk valge kui lumi :D ja silmad heledad, pealegi pole mul integreerumisega erilisi probleeme tekkinud. Mis tähendab integreerumine eelkôige? Ikka keele ära ôppimine. Vaatan, et teema on viimsel ajal nii siin kui seal päevakorras. Muide mind on aktsendi järgi viimsel ajal just bayerlaseks vôi siis shveitslaseks peetud, nii et sobib äkki :D
Nali on aga asja juures hoopis see, et mul pole ju elamistki. Distantsilt on seda pisut rakse leida (no München on minu praegustest koordinaatidest umbes sama kaugel kui Pariis ja Eestis olin ju ka). Aga eks ma olen ikka tegutsenud sel teemal olen. Otsin ikka sellist "ühika" taolist. Ma ei tea kas eesti keeles üldse siukest terminit kehtib. Päris ühikas see ju pole, lihtsalt korteri jagamine. Kokkuhoidlikus Saksamaal on see väga tüüpiline variant inimestele, kel veel peret pole. Lisaks see on ju sotsiaalne ja ma olen aru saanud et inimestega suhtlemine on üheks vôimalikuks ravimiks igasugu meeleolu häirete puhul. Niisiis olen siin kôige levinumas elamis-otsingu portaalis ikka inimestega ühendust vôtnud ja kuna mul endal kuulutus ka üleval, siis on minuga ka ühenudts vôetud. Tegelikult määravamaks ongi osutunud just need, kes minuga on kontakteerunud. Sôelale on jäänud kaks varianti. Üks on kesklinnas, moodne, elukaaslasteks oleks üks pankur ja üks med-ôde kes üsna harva pidavat seal korteris olema. Tuba paraku möbleerimatta, nii et jälle hakkaks mööbli-muretsemis jant pihta. Teine variant on 48 astane daam, tuba on suurem, üür paarkend euri väiksem ja möbleeritud. Aga kesklinnast juba oma 15-20 minutit eemal. Rohkem olen suhelnud selle Thomas pankuriga kesklinnast, isegi eile sai telefoni teel pea tund aega lobisetud. Kuna ta oli pisut ôllene, reede ôhtu ikkagi ja München :), oli üsna naljakas. Lisaks selgus et voodi ja riidekapp oleks olemas ja minu esimese üüri eest läheksome koos  ikeasse minu tuppa mööblit muretsema. vot siis. lisaks seletas ta asju saksapärastelt nii pikalt ja keeruliselt, mispeale ma tavaliselt kipun ennast välja lülitama ja ôiged faktid vôibla lähvad sootuks kaotsi, siis kohati sain aru, et ta ikka pole üldse huvitatud. Igastaes täna tuli selle ôllesuse suhtes vabandav sônum ja et tema kujutaks minugaga  kooselu ette küll. Kuigi tundub, et see mees on pigem elukaaslasest huvitunud kui kaaselanikust (näitavad tema igasugu uurivad küsimused, näiteks minu G sai tituleeritud "angezogene handbremse'ks" ), aga lôppkokkuvôttes saklastega on asi ohutu. nad on nii viisakad ja seadustesse vormitud, et hirmu nad küll kuidagi ei valmista. Mind tituleeris ta aga vastuste järgi suveräänseks, ei oskagi seisukohta vôtta on see hea vôi halb. Muide nägin seda thomast isegi unes. Olin vara varahommikul suvises Münchenis, ja tegin aega parajaks kônneteel väikest uinakust tehes, no lausa keset teed jah. ja siis ta sealt mu tööle minnes leidiski...no hea tôlgendus asjale muidugi.
Ja see teine naine jätab ka väga meeldiva mulje, kuigi päris rääkinud ma temaga veel pole, ainult tihe kirjade-piltide jagamine. Järgmine nädal helistangi. Eks siis näis, kes valib, keda valib ja kui plindris ma tegelikult omadega olen. 
Töö enda suhtes ma olen lôpmatult pônevil, tôsiselt!!! Ikkagi raketid :DD

juhuu ma saan ülehomme taas lennata! olen ma juba mainind kui väga mulle see meeldib. küll muidugi ainult sellised lühemad lennud.

endale meelespeaks..

I invite you
take the time
 and come to Mexico
 I will take you with ancestral people with a lot of wisdom
 it will open your eyes
we can go to ancestral rituals of prehispanic tribes
 they see the world with a completely different perspective than we occidentals
 they are not contaminated by all this crap
 its lovely
 to feel good with yourself
 to feel calm
 and to love yourself
 they teach you how to feel again
 and stop thinking all the time
 to feel life
its a real life experience
......

Täna ônnestus pôgusalt G-ga rääkida. Meil see suhtlemine on ôige närsueks jäänud viimasel ajal. Aga kurtsin talle oma unenäo ka ära, mille peale ta ainult smile saatel "oula" mainis....mis oli üsna kergendav. Seda ta ütleb alati, kui ma midagi eriti totrat jälle suust välja ajan. Ütles hoopis palju toredamaid asju. Ise rabab nagu hull ja on ülirahul. Karjääri ta ju sinna tegema läks ja seal on see vôimalus mônevôrra suurem kui konservatiivses Prantsusmaal.  Loodetavasti ei pinguta teine väga üle...ta ka selline addictiv inimene ju.

Perroonil

tänane parajalt pika uneajaga öö tôi kaks väga realistlikku ilmega und. üks hea, üks kehv. mäletan ilmselt seetôttu et neetud fotograaf helistas mingi kella 5-6 ajal hommikul. see mees ei lepi ka ühegi äraütlemisega. aga seekord ei jää tal ilmselt muud üle. tema see darkness mul veel hetel puudu. Neljapäev oli vist köige tipp perroonil. aga sellest ma ei viitsi tegelt hetkel rääkida. ei tasu silmi salli peit, kui ei taha et maa järsku jalge alt ära kaoks. roni siis sealt sügivikust jälle välja. pikk pikk öö. aga löpp hea köik hea muidugi, sain ühest nö üli egotsentrilisest energianeelajast lahti. ajaski juba südame liialt pahaks.

aga unenäod. esimene oli väga mmmônus ...ei mignit ülemäära siivutust.. aga peategelane oli mu üks klientidest. väääga sharmantne vanamees :)) tegelt on vististi ebaöiglane teda vanameheks söimata, kuigi staatus vöib tal küll vanaisa oma olla. aga mees on ääretult karismaatiline ja eks see ongi mis inimeste puhul paneb järele vaatama ja unes nägema :)  aga no eks see tulene sellest ka et ma olin päeva jooksul temaga suhelnud jne. ps! aga see pole üldse esimene kord kus ma teda siukses sensuaalsemas öhkkonnas unes näen :) siuksed süütud armsad pubekalikud unenäod mul temaga :))  nali naljaks aga siis  telefoni-kôlin ja siis edasine uneägu. Nägin unes kuidas G jättis mu keset mingit suvist mônusat beach-partyt ühe teise sealoleva tüdruku pärast hoobilt maha ja hakkas temaga ringi hängima. Mina liikusin kuni ärkamiseni ringi nagu vesine ônnetus ja sain igalt poolt ainult kaastundlikke pilkude osaliseks... mis oli ka kole häiriv. 

südametunnistuspiinad, et vööraid mehi unes näen? :) Tegelt vaevalt, lihtsalt see teema tuli ka neljap. ex-söbrantisga üsna päevakorrale. ja eks see keerle muu hunniku körval ikkagi aegajalt peas. 

Tegemist aga jätkub. Sain mis tahtsin - hoolega muudatusi :)  aga seda ka absoluutselt seinast seina.

Vahepealsest ka. 

Müncheni trip - mönus igate pidi. Oktoberfest, hull üritus. Söbrannad. Intervjuu, väga meedliv. peale seda veel lôuna intervjueerijatega ja pärastlôuna espresso dändi Chrisiga (praktikumi aeguist). Ta näeb veel parem välja ja minu pani esimese viie minutiga paika. Siuksed mehed on vahvad. Kôige tulemus, novembris alustan seal tööd, ja seda veel Chrisiga ühes osakonnas lausa. 

Köln/Düsseldorf - ehk siis pool-maraton. Ilm oli sel nädalavahetusel T-särgi oma, päike lôôskas jne. Jooks oli mönus, kuigi pühap. hommikul kell 6 end üles pekstes oli küll möttes, et miks vaja oma elu nii karmis ajada :) Jooksu ma nautisin, mingit tehnikat mul muidugi polnd. Esimese korra asi. Aga olek oli nii puntras tolleks ajaks, et üks korralik füüsiline pingutus kulus väga ära. Köigi nöuanne, et alustada aeglaselt oli muidugi meeltes ja ma teen seda niikuini alati. Aga ilmselt hakkasin liiga varakult tempot tegema lihtsalt. 2:01 oli aeg. Väga lahe üritus igastahes, kui varbad ka selle paremini oleks üle elanud, aga need on muidugi ka taastunud juba. Kuigi môned päevad peale jooksu tekkis mul kabuhirm, et üks suur varvas läheb küll ampulteerimisele ja arst vaatas ka kuidagi mureliku pilguga. Aga löpp hea köik hea eks. Ainult et kuus kümnest on sinised :D Pärast muidugi ölle ja muud nänni päikse käes. Kojusöidul (s.t. söbranna juurde Düsseldorfi siis) hakas muidugi elevus taanduma ja siis jöudis kogu maailma väsimus ka kehasse. dush ja väike taastumine ja siis linna peale järgmistele ölledele. Mulle Ddorf lihtsalt meeldib! 

Ja siis tagasi ja sebima. Nagu ma mainisin .. muutusi on hunnik ja need nöuavad hoolega organiseerimist.

Eile tabasin end möttelt, et kuramuse kaua pole keegi mulle öhtusööki valmistanud. Kunagi oli ikka pidevalt neid valmistajaid. Ja prantslane G ajas muidugi ka lati väga körgele ses suhtes. Ja  kvaliteetset shampat pole Sitsiilia pulmast saati saanud ;-(   aga tahas nagu...

....

aeg on nii sürrealistlik... isegi seda ei oska ära määratleda kas heas vöi halvas möttes... emotsioone on nii palju ja seinast seina. ühel hetkel tömbaks end hea meelega oksa vöi viskuks auto alla, järgmisel on pea juba pilvedes ja meeled pönevusest tulvil.
see neetud telefon mängib ka mu närvidega ja ei lase könesid läbi, mis peaksid otsejoones läbi tulema! seetöttu lisaks veel möned rahutud ööd.....

When I trip, I trip with you...always

Täna mind äratati nôdliku sônumiga, et miks ma ei ela juba Mehhikos? See küsimus seisab juba oma viis aastat ôhus...
Aga üks piisk veel ja läind ma olen ka!  Pole mu karikas ka pôhjatu ... nagu vôiks arvata...

Vormi!

Hôikan siin välja ka nüüd enda motivatsiooni eesmärgil, et järgmine nädal söön ainult suppi ja juurvilja-puuvilja! Müncheni minekuks vaja kategooriliselt vormi saada. Esiteks juba lihtsalt seepärast, et pole hetke kaalguga väga rahul ja lisaks saan seal mône oma dändi-sôbraga kokku. Kah motiveeriv. Dändi-sôbrad on nimelt siuksed värvikamad. Lisaks sellele, et nad näevad super hüper head välja nii olekult kui stiililt, on nad ka targad ja edukad ja humoorikad :)  Selliseid on alati julgustav  ümberringi omada...
Nii et rasvaga vôitlusse!


Aga praegu teen veel viimse pasta ;)

O'Reilly's

mul oli ühte O'Reillyst hädasti vaheludsek vaja. Kuigi eile oli Guinessist ja VanaTallinast olek üsna hädine. Aitas ainult 17 kilomeetrit lidumist, siis sai organsimi mingil määral funkama jälle. ja god bless eesti mehi...  lähiajal selgus, et mul siin päris lähedal elab üks tösine eesti mees, kes siis meiega kaasas oli, peale vahtis ja koju ära töi. Aga kogu jant siis seepärast, et mu üks suurim joodiksöbranna oli taas Frankfurti väisamas.
Öö oli vahva ja paras upitus eneseteadvusele jälle. Siuke asi kulub alati ära eks.
Niisiis tegin reedel eriti pika töö päeva ka ja ka seetöttu oli öhtuks janu piisavalt.
Ja iirikas oli plaanis niikuinii. See nendele üle nurga O'Reillys on meil pea et kodubaar ja üha kodusemaks saab, sest tundub, et minu seisus muutus üle öö selle baari pôhikliendi, ühtlasi ka baari-vaimu, abikaasaks. Baarmanid on niikuinii sôbrad ja liigagi lahked aegajalt peaks mainima. Üks on paganama kena ka...ainult vaataks. Nonii aga sissejuhatuseks siis natukene sellest vanamehest. Tema on tösine selle baari vaim (no nagu Tartul on vaim jne). Vana jässakas, näeb päris koom oma suurte prillidega välja, aga huumor on tal tapvalt irooniline ja ta üliküüniline pilk ajab juba naeruturtsatuse kurku. Rääkimatta aktsendist muidugi. Ma vôin neid inglismaalasi pikalt suu ammuli kuulata ja imetleda. Esimene kohtumine oli, kui sôbrannadega enne klubisse minemist sealt läbi hüppasime (s.t. tavalisest ikka mônevôrra särama-löödumalt). Vanamees vaatas ja vaatas ja mainis siis et ta on mind moeajakirjas näinud, nuga hammaste vahel. See assiotsiatsioon siis ilmselt killer-meigist  mis sôbranna oli mulle ette joonistanud ja mis oli tegelt väga äge...vôi millest iganes :)) Rokem ei mäleta ka, no ja edasi olen teda absoluutsel igal seal käigul näinud ja rääkinud. Seekord ta mind päris killeriks ei tituleerinud vaid hakkas princess'ks kutsuma :) no midagi uut mu hüüdnimede kollektsiooni. See "kleine" mis siinsed enamasti kasutavad hakkas ka ära tüütama juba. No igal juhul ta jälle seltsis kellegiga baarileti taga ja me sôbrannadega pisut eemal, kui vanamehees ja kogu kamp ta ümber järsku mind pôrnitsema kukkusid. Järsku oli üks kambast mu juures ja küsis, et kas see mees on ka mu husband? Mul ei olnd üldse mitte midagi selle vastu, et selle naljaka vanamehenässi abikaasaks end tunnistada ja no ma siis vastasin,et nii on neh. Üks noorem kutt läks täitsa ähmi täis, et mis jama, 'suudelge' muidu ei uskuvat. Igaljuhul pani seal seltskonnast keegi vanem ja mônevôrra sharmantsem härra käpa kohe peale ja ega ma tast terve öö jooksul enam lahti ei saanudki. Ripendas me sabas koguaeg kaasas, aga no mul ei olnd ka miskit selle vastu. Kuigi mehel olid kindlasti lôbusamad plaanid princessiga, aga no selge see et plaanideks need ka jäid kôigest.
Väike veider vahejuhtum veel. Nimelt astus järsku sisse üks teine baarman ühest teisest baarist, mida me ka joodiksôbrannaga tihit väisasime ja seega ka sealne personaal tuttavam oli. Eesti naistele on ka tolles kohas korralik maine loodud. Ei teadnud, et need kahe meie pôhikoha tegelased omavahel ka nii väga suhtlevad. Igastahes selle teise koha külastamise jätsin mina peale  ühte tobedat vahejuhtumit sellesama baarmaniga ära. Ma ausalt öelda ei teagi, kellel toona rohkem ôigust oli, temal oli igastahes jôud ja mina jäin oma ebaôiglaselt koheldu tundega. Tervitas ja isegi mäletas ja mainis et loodetavasti me kungi naerame selle vahejuhtumi üle.... no ma naeran niikuinii juba, aga toda kohta iial enam ei plaani külastada endise intensiivsusega. Aga ta tundus kuidagi alandlik...ja seda oli tore vaadata :)

Nüüd läheb aeg jälle pisut pônevamaks, sest pisut ringi-tiirutamist on jälle plaanis. Järgmisel nädalal veel üks eksam ja siis juba Müncheni poole. Seal ju Oktoberfest käimas :)) Uuh ootan! Vanad sôbrad toredaist aegust. Môned päevad seal, siis tagaisi ja juba järgmine nädalavahetus Düsseldorf ja Kölni poolmaraton! Juhei, mitte et ma ôudsalt treenind selleks olen, aga seda pônevam on eksju. Ja siis pole see nädalake Eesti külastust ka enam kaugel. Mul nimelt koolikokkutulek ka ja suure pônevusega lähen ja vaatan, mis ja kuidas ja kes kellega jne. Ja edasi ma endiselt ei tea tuhkagi, mis must saab.

Sügis peas

Jôle värk, hommikuti on pea paks nagu kanepisuitsetajal. Ainuke iroonia, et ma ju ei suitseta!!!

Ja kus on muutused? Kus on septembrikuus-köik-on-uus??? Tahan uut linna, uut pisikest elamist, mille deko mul juba peas soojeneb. Uusi inimesi. Kus on köik see???

Ja mis on? On ainult dress asjade pärast, mida teha ei taha ja millest ilmselt ka see hirmutav ögarlus. Millel pole veel mingit piiri. Aga samm sammult eks. Shokolaadi-söltuvusest olen välja astumas. Järgmisena siis äkki portsionite suuruse vähendamine? Aga öhtud on ju aina pimedamad.... ja ühtki lohutajat läheduses pole. Viimastel päevadel on küll päike end jälle maksma pannud, aga mis sest odavast sügispäiksest...

Muide see pilt on esmakordselt mu enda repertuaarist. Tehtud St. Tropezi läheduses linnakeses kiirtoidukas. Löuna Prantsusmaal on isegi tänavaelukatel stiilsust/omanäolisust.

Veiniajastu

Sügis kuramus on käes...ja veiniajastu ka...no vähemalt seegi lohutus.
Tegin just statistikat eelmise nädala kohta ja viiel päeval seitsmest sai alkoholi tarbitud (eelmisse nädalasse jäi ju 1.september... mitte et mul sellest enam halligi oleks, lapsepölvetraumad lihtsalt).
Aga alksi siis siiski möödukalt... mul iga mööduka öhtu pärast jöledamalt hea meel. no nagu mingi möödutuse-rehab käsil.
Aga mis puhul siis? Üks ärev öhtu, mis ajas lihtsalt kohe öllet lahti korkima. Siis kohalike eestlaste kokkusaamine ja seekord tuli lausa hulgim neid kokku istuma. Peale seda hüppasme söbrantsiga veel tema naaber iirikast läbi. See on küll siuke ohtlikum koht, kuna tutvuste töttu seal see klaasike kipub ise täituma alati. Aga ka sealt sai kenasti öigel ajal lahkutud. Üks filmi-veini öhtu, "Herr Lehmann" saigi vaadatud. Kel saksa keeleset/meelest veits aimu ja huvi, siis väga soovitan! Ennem sai ka üks korralik woki-roog valmistatud, mille valmistamise kaasosaline mina küll eriti polnud jälle. Kölgutasin veiniklaasiga niisama aknal jalgu ja toetasin moraalselt. Laupäeval sai ka kohalikul veini-festil ring peale tehtud ja üht-teist mektud, järgi proovitud. Ja pühapäeva jäi siis kohalik oktoberfest :))
Köigele lisaks olen viimaste nädalatega endale paraja rasva külge öginud. Söna "öginud" köige otsesemas möttes. Mingi jant selle isuga ja eriti magusa isuga. Nüüd peab selle teemaga miskt ette vötma jälle. No ikka up and down, igal rindel ....  muidu ei oskagi ju.

madalseis

täna oli üle pika aja meel mustem kui oleks vöinud. pöhjus(ed) on teada, lisaks ju pühapäev nii et üritab asjasse teadlikult ja selge meelega suhtuda. aga no alati pole see nii lihtne eks. pealegi on väljas paras pakane, seega hirm sügise ja pimeda ees puges ka pöue. Berliini suhtes tegin ka otsuse ära... vist. ei tömba mind need Brandenburgi väravad piisavalt, et hakkaks ennast sinna kolima. liiga poheem linn, ei sobi mulle. Rihin nüüd hoolega ikka Müncheni poole taas. vähemalt on päev peaaegu et läbi..

Kõrvalehüpe

Eelmisse nädalasse mahtunu siis. Eelkõge väike kõrvalehüpe Berliini. Nüüd siis linn nähtud, küll põgusalt, aga miski mulje ju ikka. Ja pisike vaheldus saadud. Hotellis küll oli nõme üksi, aga eks ma seal minimaalselt olin ka. Mulje on siuke, et vaimustust suurt polnud  ei linnast, ega ka frmast isegi mitte.  ja sellest välk-kinnisideest olen nüüd plaksti vaba. Mulle ikka vist sobib kasvõi siinne pintsaklipslus ikkagi rohkem kui sealne hipi-punk-õlle õhkkond. München püsib siis endiselt esilemese lemmikuna.

Siis sai käsitööd tehtud. Üks vanal üli-heasüdamlik sõber korraldas oma doktori kraadi kättesaamise puhul grillipeo ja ma siis nikerdasin talle väikse kingituse ka. 

Ja muidu toibun kohtuotsusest selle no angelsi nadja suhtes, kes  teadlikult ühe mehe hiv-i nakatas. ja nii mõnegi veel ohtu seadis. kuna kogu protsessindus toimus siinses linnas, seda rohkem oli sellest teemast muidugi kuulda. vaevalt see nüüd siinsele kohtule head mainet loob, vöi kes teab.....  korralik teene muidugi aidsi-ennetuse teemadel. 

tere kaunist hommikut!

nananaaa...täna ma tööle ei lähe! kavatsen agaralt terve päev raamatutes istuda.
eile jölkusin linna peal natu, söber sombreroga teab kuda mu tuju parimal viisil üles haipida ja seda ta eile ka tegi.
aga täna siis asjalik!



....mulle teatati just, et tuletõrjuja uniform olevat tellitud...

Lubadused

Äh tänane pühapäev ei läinud üldse nii igavalt kui oli plaanitud. Peale kauba andsin kattetuid lubadusi nii et tolmas. Nagu näiteks lubasin ühele sihvakale söbrale pesuväel wiener schnitzelit küpsetada, kui ta tuletörjuja mundris (kiiver muidug ka) ja tahmase näoga läbi akna mulle külla tuleb (kolmandal korrusel elan). (rescue me möjutus jälle. see seriaal ületab üha enam igasugu piire).
Lisaks testisin ühte tuttavat, kelle suhtes olid miskipärast tekkinud kahtlused, et äkki on gay...niisama uudshimust. aga oli siiski valearvestus ilmselt.
vat siis. vaatan nüüd ühe rescue me veel kauniteks unenägudeks ära.

rescue me

mu uus lemmik. loomulikult G soovitus jälle. nüüd ta ju ressurssidele eriti lähedal ja teab mida uut soovitada. väga valus ja musta huumorit täis.
pealegi kogu see tuletörjujate teema on mulle hetkel üsna lähedane.

moosinägu

Nali naljaks, aga ma söin alles täna selle suve esmesed maasikad. Ja seda köike maaska-martsipani koogitegemise käigus. Nähes söbrannablogis seda kook ja siis retspeti, ei olnud nagu kahtlustki et ma selle kiiremas korras järgi pean proovima. Siin kodus siis esimene küpsetamine. vöttis alles aega. Noh mitte et ma muidugi suur kokandushuvline üldse oleks. Aga Annika tänud siis idee eest :)
Reklaamin seega retsepti edasi, kuigi ma veel ei tea mismoodi ta maitseb vöi värki... kook veel ahjus. Aga juba tegemine oli ülimalt maitsev :) pluss veel see arooom...mmmm. Siin siis retsept: http://kokkamas95.blogspot.com/2010/07/maasika-martsipanikook.html


Nüüd siis update, proovisin koogi järgi - ülihea. Lollikindel retsept, tavalsielt ma panen koogi-põhjaga alati puusse, seega enamasti ostan selle. aga nüüd tegin täpselt retsepti kohaselt ja sai tösiselt maitsev. Loodetavasti naabrimeestele ka siis meeldib. Igastahes kavatsen seda nüüd varsti ühele söbsile suuremas kogus küpsetada, sai nimelt doktorikraadi äsja kätte ja tähistab ka seda vääriliselt muidugi.

little creepy girl

kuulsin just Kerlit raadiost! Pole siiamaani iial teda kuskil siin kuulma juhtunud. Nii südantsoojendav.
Aga  muidu hõiskan siin nädalavahetuse üle. Kuidagi väsitav oli  see nädal ...mul hakkab see "tavainimese" väsimuse-tunnetus ka vakselt tagasi tulema. Neljap-reede sai väljas ka käidud. Neljap. ühe vana sõbraga, kes pidi mulle "Herr Lehmann" -i tooma, õhtusöögil. See on üks Saksa klassikasse kuuluv huumor-film, müürilangetamise aegust. Ma olen seda isegi kunagi ammu kinos näinud, aga toona ma ei saand keelestki veel eriti aru, nii et see värk tasub raudselt üle vaatamist. Järeldus: filmi üle on hea meel, kavatsen selle nüüd nädalavahetusel ka mõnusasti ära vaadata. aga. mõni inimesega sobibki anult jooberdada... ei mingeid õhtusööke või muud korralikku. Igav oli. Samas sai veel peale einetamist ühes tudengi-kohas väiksel õllel  käidud, mis oli jällegi huvitavam, sest ta tunneb lihtsalt kõiki! Või siis teda lihtsalt tunnevad kõik.
Ja eile oli plaan ex-börsi-kolleegideg after-work-shippima minna. Samas ilm keeras natu selliseks hallimas, nii et otsustasime laeval-chillimise niisama kuskil lounges istuda. Järeldus: ma peaks rohkem puhtas saksakeelses ja -meelses seltskonnas viibima. Keele pärast lihtsalt ja nii. Mõlemad korrad suutsin piirduda vähese alkoga ja õigel  ajal koju kasida. Eeskujulikkus ise. 
Üldse pühendun nüüd mõneks ajaks teadusele.... vist lihtsam.. 

Ujeerum jälle pidi kaaselanikuga kuri olema... .kuigi eile õhtul oli atmosfäär päris tore ja üldse mul pisut süümekad, et ma ta kohta ainult negatiivset kirjutan. Tegelt on ikka positiivset ka! Aga no tal on kella 7st alates äratuskell vahelduva eduga üüranud (praegu on kell peaaegu 9!) ja see on tal hetkel nagu tuletõrje alarm, seega mingit monotoonne  undamine kõlab mu tuppa ka kenasti ära. On ikka mehel und antud!!! uhhh ... hakkab ajudele ja teeb "veits" tigedaks küll! Tore seegi et ma juba üleval olin, kui oleks veel seepärast ärkama pidanud...........
aug-sept veel, siis kolin ümber..kuhu iganes. 

gaas pidur sidur?

dääm, et ma sell gaasi nii põhja jälle litsuma pidin. nüüd vaja vist jälle piduriga mängima hakata.

start uude nädalasse!

see sai tehtud suure sissemagamisega. see tähendab, sisse magasin ma ainult oma reeglite alusel. tööle, nagu ma ilmselt juba sadakond korda maininud olen, vöin iga kell minna. nii et no problemo ses suhtes. lihtsalt mulle meeldib hommikuti  natu töö juures nokitseda, saab päevale mingi väärilise hoo sisse. aga no eks lähen siis pealelöunaks. hoopis tähtsam on see, et sai vääriliselt und nauditud. ma hakkan oma magamattuse-jamast lahti saama. iseendale külge möledud problem ilsmelt ja siis sipelnud selles. vot, seega ega ma äratuskella ka ei pannud  ja viimasel ajal olen oma aknaluuke ka kasutama hakanud, et hommikupäike segada ei saaks. unenägusi näen (mäletan) ka jälle. kuigi enamasti on need siuksed, et ma üles ärgates tänan taevast, et need just unenäod olid... aga nii paganama reaalsed teised.

kohvi!

hommikukohv, multivitamiini mahl (hohes-C!). minule pole küll önneliku päeva alguseks muud tarviski. ok, pea vöik siiski ka pisut puhanud olla. nagu praegu :) ja päike vöiks ka paista jah. nagu praegu.
ah tegelikult on mul teisipäevast saati väga körgendatud meeleolu ja eile oli lihtsalt asjade tipp. esiteks hakkas organism jälle oma funksiooni täitma, pani mind vahel juba pabistama ja oleks suurest segadusest ja  hetke-beebibuumi möjutusel end peaaegu testima hakanud. aga köik tibenstobens. eksam...no ma andsin endast mis suutsin..nii et teise tunni löpus, hakkas teadvus juba suurest arvutamis-maratronist, vaikselt ära kaduma. no ettevalmistusel ma paraku köike ei andnud, seega on tulemus ikkagi kaheldav. igastahes oli see hea algus eksamiteks ja rütm on hetkel täiesti sees. mis ongi tegelt palju olulisem. see köige vaevalisem - algus - on tehtud! lisaks see aftekas.... see ajab siiamaani naerma. no ma ei tea mids möni ontlik sakslane minust nüüd jälle mötleb, aga ei saa salata, et väga löbus oli köigil.
Ja eile. Esiteks läks mul töö juures härradega väga kenasti. nii et nad juba uurisid, et kauaks mul seda lepingut jätkub ja et varsti neil uus projekt pakkuda. mainiti siis isegi, et kui praegune leping löpeb, siis annab ju midagi uut nende poolt orgunnida. hehe mehed istuvad buildingu tpus, ehk siis ongi kohaliku hierarhia tipus ka. siin on see värk natu niimoodi orgunnitud. aga hierarhiaid on siin muidugi palju. ikkagi kogu peakorterlus maailma vanima ja ühe suurima farmaatsia-keemia konserni oma on siin koha peal.
igastahes tore teada, mainides et hakkan hoopiski vaikselt magistritööd otsima, tahtsid ka juba ses suhtes toeks olla :)  Nojah ja siis tuli pealelöunat köne Berliinist ja kutusti löputöö-intervjule! kunagi kriiskasin siin miskist kinnisideest. see oligi see, et tekkis väga järsku idee, et vöiks löputöö Berliinis kirjutada. see tähendab kuus kuud seal elada. ma ei suuda ikka seda veel kuidagi ära seletada kust selline möte, sest see linn pole mind kunagi erit ligitömmanud. vot siis. firma on köva, linn sobib, teema on keeeeeruline! aga nagu rusikas silmaauku minu eriala jaoks. aga muidugi koht pole ju veel üleüldsegi käes. ma isegi ei saand aru kuna intervju on. küsisin küll üle, aga mees oli nii jama diktsiooniga, et kkagi ei saand halligi aru. ikka augustisse jääb vist. eks esmasp. saan rohkem infot selle kohta, praegu ta lihtsalt uuris et kas mul on aega. muidugi on. mul praegu ajajaotus väga fleksiibel. ja kui sinna kohta ei saa, siis saan firma kulul Berliinis ära käidud, mis muide oli mu üks selle aasta kohustus. s.t. mtte kohustus päris ... ma ikka aasta alguses lubadustele eriti ei mötle, aga kaks asja plaanisin küll ära teha: halb-maraton ja pealinnas  ära käia. maratoniks on end registreeritud ja tundub et see berliini värk ka klapib :)
täna lähen shoppama!

õel tüdruk

mu naabripoiss (s.t. mees) magab praegu sajaga sisse. on teine endale löpuks mingi proletaarlase töö leidnud...sellest töö leidmisest ja nahavärvist ehk kirjutaks pikemalt... aga hetkel mul on meeleoli naljakalt evil, nii et ei hakka praegu parem sõna võtma. õgemini olin tige öösel kell 4 kui ta ilmselt kuskilt peo pealt koju jõudis ja oma vastikus keeles köögis lällas. ma ei teagi kas rääkis iseendaga, või seekord telefoniga. mõlemat tuleb tal ette ja see ajab juba vaikselt öökima (see tema keel just). seega mina ärkasin tema äratuskella peale üles, mis on ka raadio, aga tal ei liikund seal ilmselt ükski lihas veel. tund aega raadiot on läbi, nüüd on vaikus jälle majas ja hea edasi norsata. noh aga ma siin ka lapsehoidmist endast seitse aastat vanemale mehele pidama ei hakka. nii selle nende tööeetikaga on ja ei paneks kogu töötuse ja muu ebaõnne nahavärvi kraesse. eesti sõbranna kellega me oleme ka metsikud peod maha pidanud, läks alati kasvõi peale tunnist und alati kohale. isegi luumurruga läks. sakslane lihtsalt ei hakka pidu panemagi kui teab, et järgmine päev vaja tööl olla. endal mul on juba pikemat aega suksed töökesed olnud, et lähen kuna tahan. aga kui peaks, siis läheks ka hamabd ristis alati kohale. 
no see selleks. ei mingit respekti ühesõnaga. aga mina kasin praegu värske peaga tööle :)  saan paari tunni pärast oma vana-härradega kokku ja näis siis kui suurt kriitikat sealt tuleb. projekt hakkab lõppema, juhuu! ühe neist napsaks vanaisaks endale hea meelega...mu nii suur vanaisa vajadus ju ... 
 

ADRENALIIN!!!!!!!

Tähelepanu - valmis olla - START!

See tähendab eile sa siis oma viimse eksamimaratoniga starditud. Kaks tundi hardcore aju-gümnastikat ja siis hardcore teadagi mis...
Kuna mehhiko söbs erick kaitses ka eile oma magistritööd ja veel imehästi, sai öhtuste plaanide suhtes jöud ühendatud. nalja sai niivörd palju, et siiamaani köhulihased hellad. ja koju sai ka mindud enam vähem öigel momendil. lausa ise jagasin ära, peale seda kui üritasin söbra sombrero effektiivsust testima hakata ja järgi proovisin, et kas sellele öllet saab toetada. ei saanud.
nüüd vaja järgmise kuu plaan paika saada. 

...

Uudistest peaks mönda aega eemale hoidma. Maa on shokis ja mina ka. Vöibolla see, et ma love parade juhtumi kohta järgi uurides just köige realistlikuma kirjelduse otsa sattusin... noore hirmunud räsitud tüdruku kirjeldaus, kes oli esimest korda elus paraadil, nägi esimest korda elus surnut inimest....
Nüüd ollakse jah targad, et sellist üritust saaks ainult Berliinis korraldada... aga kes oleks arvand, et siuke rahvamass kohale voolab.
Aga et ma seda nii väga endale sisse lasen, eks vist seetöttu ka, et füüsis on hetkel natuke nörk, magamattus ja eile peale jooksu sain oma köhu käest jälle korralikult peksa, nii et valust peaaegu meelemärkusetta. Otsisin isegi Diclofenaci välja, aga selle körvalmöjude kohta lugedes, viskasin selle riiulile tagasi. Olla ands ainult selili ja liikumatult. Isegi väike sirutus, et moblalt järjekordset tulikuuma sönumit lugeda, virutas siukse litaka, et selle vaibumiseks ja rahunemiseks jälle paras aeg kulus. Peab arsti juures ära käima, kuigi ma olen kole kehv sel alal. Viimasel kuul on natu liiga tihti seda ette tulnud ja kes oleks arvanud, et köhuvalud nii laastavad vöivad olla.
Ja et G nii kaugel on, ta naudib muidugi NYC hoolega. Hästi palju üritusi kolleegidega, eile käis surfiranda ka üle vaatamas. Isegi muuseume on väisanud (ta on tavaliselt üsna allergiline muuseumite suhtes), pluss köik need rooftop partys...5th avenue 230, pidavat köige muljetavaldavam olema oma vaatega kogu Manhattanile. See on selge ja igati positiivne, et ta nii palju rngi sebib muudkui. Lihtsalt poolteist kuud pole teda näinud ja nagu hakkab löpuks pärale jöudma kui kaugel ta tegelikult on (ma ikka pikaldane).
Ah tagasi raamatutesse. Homme vaja üsk oluline eksam ära kirjutada. Jälle vötsin liiga kaua hoogu. Poolteist nädalat on ilmselgelt liiga vähe ettevalmistuseks! Päris algusaegadel üks sakslane seletas, et kaks nädalat üheks eksamiks on miinimum aeg. Toona naersin talle näkku....nüüd saan aru küll, et nende töömeetodid on siiski soovitattav körva taha panna ja omaks vötta.

Oeh praegu kuluks üks siuke siilipoeg löbustuseks ära, kes siin paar postitust allpool figureerib...eneselegi ootamatult on ta kogu mu südame vöitnud :)  Siil on mu lemmikloom hetkel!

Rünnak

Jeerum mis hommik täna!!! Esiteks oli uni enne kella 5t juba läinud. Muidu ikka on kella 6-7ni vastu pidanud. Ooo ei, pea polnd puhand ega miskt, aga uni oli läind. Täiesti igapäevased töö-ja muud mötted trügidid lihtsalt unenägudele vahele. Väljas polnd valgegi, mis tavapäraselt une ära ajab. Aken pärani lahti nagu mul ikka, löin siis tule pölema ja kobisin kööki kohvi tegema. Tagasi tuppa jöudes sain pool südamerabandust, sest mu tuba oli herilasi täis. no ok...väike liialdus, ega neid just ei kubisenud, aga kokku oma  kümmekond oli küll. Kell 5 hommikul siuke asi!!! Algul ei osandki midagi teha kui niisama shokis olla ja toast välja joosta, aga no mis lahendus see on. Kedagi suuremat ja tugevamat mul ka käepärast polnd. No ma siis hiilisin tagasi, kerisin ajalehest taparelva ja hakkasn neid nottima. Ja kuna paljud niikuinii just lambi ümber tiirutasid, siis vaikselt rahunedes jätsin nad sinna ennast körvetama. Loll oma shokkis ei osand kohe akend ka sulgeda, et neid ikkagi tuli juurde koguaeg, nii et ei saanud ma oma hingerahu nii pea. Löpuks nad olid muidugi köik killitud. Valutult loodetavasti. Aga mida nad ronivad siis vöörale territooriumile. Mötlesin veel, et sätin laibad akna peale ritta, et siis nagu hoiatuseks teistele. See ju pöhimötteliselt tähendab, et kuskil lähedal on pesakond :S
Nojah otsustasin siis et lähen vara tööle, saan vara koju ka. Möeldud tehtud ja otsustasin jala minna. Nii kui kodust paar sammu eemale sain, hakkas vihma ladistama. Siukest rövedat, hää küll vihmavari oli kaasas, aga riideid küll eriti seljas polnud. Ja arvake ära mida ma peale putukate köige enam vihkan. Kole palju energiat läks enese maha rahustamse peale täna ja seda köike juba enne kella 7t.
Nüüd üritan tunnikesegi magada, palju veel teha.

dilemma

päeva löpp keeras pisut nihu ära. järjestikku paar nömedat teadet ajas tuju mudasse. nüüd mötlen kas:
- minna jooksma
- minna poodi shokolaadilaadung järele
- vöi korkida lahti külmkapis vedelev ölle, mis kunagi sai muretsetud, aga noh...üksinda ei oska veel ikka eriti seda tarbida.


siuke titiyolik meeleolu...

Schnuggelsche

Öpin üha aktiivsemalt saksa keelt. Selle pealkirja täpne tähendus on küll veel teadmatta (mingi släng-söna), aga kontekst on selge. Ja ei hakka mingit jura jälle ajama, kui peaks seda veel kellegi käest kuulma.... nagu mul siin tihtilugu ikka veel juhtub (praegu siiski mönevörra harvemini). Kasvöi näiteks fraas "ich bin scharf auf dich", mille mina tölgendasin kohe ütleja pahameeleks minu suhtes, aga mis tegelikult tähendab väga otsest huvi. Minu vastusele "miks?"  ei osanud kutt toona miskt kosta. Aga eks nii öpibki köige paremini keelt eks. Kooli öppe ma kannaksin maha, mitte et see oleks halb vöi midagistk, ma ise lihtsalt olen nii uskumatult passiivne reeglite pähe tagumise suhtes.
Eile käisin vaatasin hullu fotograafi üle. Kuigi me tavaliselt näeme üksteist sellise poole kuni kahe aastase intervalliga, siis seekord kuna ta viimased nädalad nii järjepidevalt on külla nöudnud, siis korraldasn asja löpuks ära. Magada hetkel niikuinii ei saa, oma tervislike eluviside ja muidugi selle kuumalaine töttu. Lisaks on tal "unerohi" alati varnast vötta ja oli ju reede ka. Seekord öppisime siis üksteist natu paremini tundma. löpuks! No muidugi mida sa tahad siukse intervalli kohta ja et me siiski rohkem nagu super pidutsemis-partnerid oleme. Seekord oli mölemil pigem rahu kui pidu vaja, seega sai ka pisut rohkem vesteldud. Mina sain jälle Saksa süsteemide kohta rohkem teada (kutt öpib poliitikat) ja tema minu kohta :) Poliitilised vaated on meil igastahes möneti erinevad. Ta on minu jaoks far too sotsialist. Aga south parki fännid oleme mölemad suured ja mönda osa siis vaatasime ka, näiteks üks parim tema arvates ja nüüd minu arvates ka "Chef Goes Nanners" (Season4Episode8). Soovitan väga soojalt! 
Täna on grill hispaanlastega. Nagu ma aru saan on plaanis liha ja mojito :D Kah huvitav. Vötan ikka igaks juhuks öllet ka kaasa.  


Lisaks tekkis mul kümmekond päeva tagasi kinnisidee. Nagu välk selgest taevast. Ja see nüüd kasvab ja kasvab iga päevaga. Varsti ajab mu hulluks! Aga tegutsen selle kallal ja kui see kinnisidee peaks pisutki vilja kandma hakkama, eks siis kirjutan ka sellest.

nali naljaks

peaks maha rahunema äkki.

Oléoléoléoé

hihi seekord läks finaali vaatmaskoha valikuga täppi. Seekord oli kohalike hispaanlsete mingi ühenduse poolt organiseeritud ikka korraslik public viewing + hispaania ölu + paella+paaaaalju kuumaverelisi :) Uuuuh ku palju emotsioone. Kuigi jalka kütab emotsioone niivöinaa, hispaanlastega oli seda ikka tunduvalt rohkem tunda kui saksa rahvaga koos. Ja paella!!! ma saan juba selle löhnast kena emotsiooni :)  Isu sai rahuldatud, pealekauba lubasid köik mu espanolid ka peagi ühe paella-öhtu korraldada.juhuu. Minu jaoks olid varem hispaanlased viimased kelle poolt olla, sest minu jaoks oli see niikuii jalgpalli meistermaa. Aga kui tuli välja, et nad pole iial isegi WM-i finaalist osa vötrnud, siis tekks mul teatav toetus-moment. Ja kuna ma olin nii vahval üritusel, nii suure hulga espanoldega koos ja et holland nii agressiivne oli, ei tekkinud nagu küsimustki kelle poolt olla. ok fun funiks. Sain veel nii paljude vahvate tegelastega tuttavaks. tiirutasme linna peal. Kuna mind pidasid köik, hoolimatta sellest et ma hispaania kamba seljas ringi ratsutasin, hollandlaseks. Isegi hollandlased. Kaastundest tehti öllet välja jne. Röövida ka üritati miskipärast, aga mul oli ju tugev abwehr taga. ikkagi maailmameistrid eks :)  Ja ega  ma ise ka köige nörgukesem pole. Eile käsisn 37 kraadise leitsakuga jooksams. Peale  vahepealset öö-läbi pidutsemsi. Ja peale eilset öö läbi pidutsemist ka.
Ja oma aircraft lühikesest löbumomernend laupäeval olid ka täiesti omal kohal. Laup sai ka jalkat vaadatud ja siis siin mingil suve-festil ringi kakerdatud. Aircraft seetöttu, et mul ol siuke piloodi pluus seljas ...no muidugi mönevörra liibuvam ja suurema dekolteega. Poistel mudugi lugupidamine töusis, sest tavapäraselt on vist maksimum tähtede arv (mundri ölgadel siis) kolm. Minul oli neid kakskend kaks mölema öla peal.

schwarz-rot-gold

tjah nii palju siis sellest.  kolmapäeval kavatsesin korralikult jalkat vaadata. ikka lärmakalt ja rahva sees, rohke ölle ja suure ekraaniga. variante oli vaadata nii sakslastega kui hispaanlastega. valisin sakslased :) fotograafi täpsemalt. ei teagi, vist seepärast et ta nii eba-sakslaslik on, aga suur jalka fänn nagu ikka siin kombeks. ta ka väravavaht olnud. ja üleüldiselt hull. esimese asjana, kui küüritasin  endale  külmikust esimest ölle vötma,  hammustas ta mu tagumikule korraliku sinika. hambakaart on täiesti olemas. suurest röömust, pole kaua ju näinud. Ja see pole sugug esimene kord, kui ma tema juurest hambad tagumkus koju lähen.
Niisiis eelsoojenemine, trummid, pasunad, lipud kaasa ja minek. Oh jeerum ja ta söbrad on köik sama hullud! Aga seekord old enamus önneks naissoost. Neid trügib tal tegelt alati murdu ümber. Jalka kaedud ja hoolimatta et sakslased kaotasid, oli löbus. Kuigi jah löpp oli tegelikult niimoodi üleüldist pilti arvestades ikka nukravöitu küll. Nii palju ju loodeti, aga no uhked ollakse oma meeskonna üle sellegpoolest. Hispaanlased oskavad  neid lihtsalt nii krampi mängida alati. Kobisime siis kogu see punt tagasi fotograafi juurde. Naistel tekkis seal hunnk emotsioone, nagu ikka kui neid rohkem koos on. Üks nuttis, sest jalka nukra löpuga meenusid talle ka muud nukrad asjad, nagu näiteks eelmisel päeval heast peast ära koolenud paar noorukest merisiga. Tal muide on neid kokku vist kümme. Teine söimas algselt taxojuhi läbi, sest see oli tumedamat verd pisut. Tirisin tibi eemale ära, sest ta läks päris öelaks. Aga Eesti fänniks hakas ta küll, sest seal ju söna "neeger" vist ikka nagu kasutuses. Jöulude ajal telkust Rannapi suust seda kuuldes vajus suus ikka ammuli küll. PS! tüdruk ise on väke türklanna.  Aga noh nii see on eks. Temal siiski vastupidselt nii nukker olla ei olnud, pigem irvitas seal löbusalt köige üle.  Aga mulle piisas ka, mötlesn et viimane aeg hispaanlaste sekka lossihoovi kasida (:  Fotograaf keelas selle küll kategooriliselt ära, vöttes igasugu nippe appi, et sinna jääks. Tal on mingi veider kinnisidee alati, et ma pean tema juurde ööbima jääma.  Vaba tuba täiesti olemas jne. Ja alati löppeb see enamvähem minu pögenemisega. Lihtsalt ei saa aru misk talle see nii vajalik on, sest meie vaheline sümpaatia piirdub pöhimöttelsielt sellise parima joogi-kaaslase omaga, aga olek hakkas seal joobes tüdrukute töttu niikuinii crazyks kiskuma. Tal plikasid alati murdu ümber ja kuna ta pidigi seal jälle oma naistekarjaga tegelema, lasin kenasti jalga. Hispaanlastesse.  Algul küll natuke pahandasin nendega, aga ega nemad ju süüdi polnud, et nad vöitsid. Pealegi oli seal üks vanadest aegadest tuttav, keda pole kaua kaua näinud. Victor, aga mina mäletasin teda Carlosena. Seda ma muidugi höikasin ka kohe tervtuseks.  Lendur-poiss. Öppis sama mida mina, aga tahtis hoopistükkis piloodiks saada ja seda ta nüüd tasapisi on ka :)
Igastahes oli väga mönus seal, kasvöi seetöttu et öö oli väljas ja päevane leitsak taandunud. Koju jöudsin, teab kuna. Keegi espanol saats ka veel, öigemini meil olid lihtsalt väga paralleelis koduteed. Natuke pidi ta üksi ka jalutama ja selle vältel oli kutt oma ratta kuhugi ära kaotanud :)) Nii kella 3-4 paiku koju jöudes üllatas fotograaf veel könega ja kamandas enda juurde. Tema joobe-astmetest pole ma endiselt eriti aru saanud. jäin poole köne pealt magama. Järgmisest päevast ei räägi. Karm oli see, et oli tarvis tööle minna ja ülemusele adekvaatset nägu näidata. Lihtsustavam töik oli siisk see, et ülemusega kohtumine oli alles kella 16ks planeeritud ja ka see et ta on ka tuline jalka vaataja. Seega käisin algselt veel ujumas ja turgutasin end kuidas jaksasn. Möttelönga ma siiskii päeva löpun veerema ei saanudki . Nii et need paar tundi töö juures, need ka eriti viljakad polnud. Aga nagu ikka, ega magada ka siukse öönes tunde ja letsakuga ei saa. Kui isegi hingamine ajab higistama. Käisin siis veel öhtuhämaruses jooksmas, aga sellega keerasn jälle oma mao krampidesse. Üldse ma aru ei saa, mis jant sellega on. Peab vist tervislikumalt ja regulaarsemalt sööma/elama hakkama. Samas "peaks" kölab peaaegu nagu "oleks" ja "oleks" on "poleks" eks.

Saksa-Hispaana

No arvake ära, kas siin pole mitte mitte öhk pönevusest paks. No vähemalt mu järgmine lemmik Holland on juba finaalis koha kindlustanud. NL-DE no vot see oleks huvitav fnaal muidugi.
Aga see selleks. Praegu on veel hommik, joon kohvi ja venitan tööleminemisega. Hetkel minul kiireid aegu pole ja mind enam kell 7 kontorist ei leia. Hetkel olen pigem äraootaval seisukohal ja ootan  klientidelt vastuseid. Aga neil on busy aeg jällegi, nii et mina ootan ja suvitan. Loodetavasti selle nädala jooksul saavad asjad siiski selgemaks. Natu survet sai ka juba avaldatud... aga mitte liiga palju muidugi.
Peale selle tegin eile paari asjaga löpparve. Üks dändi ja üks meelemürk (ehk siis kaks meelemürki). Dändidega on minu situatsioonis üsna kerge, piisab köigest väiksest vale-reaktsioonst/liigutusest. Ja muu - jälle erinev meetod leida enda ülses viimsed energiavarud ja neid on peale miski jama järele jätmist meeletult palju. Pluss see pidev rahutus koguaeg midagi teha. See nagu sobib ka hetkel.
Ootan veel koolist kahte üsna olulist vastust, mille venimine mind vakselt juba ärevaks teeb. Selle nädala jooksul vöiks sellega ka asjad joonde saada.
ja üldse peaks oma rahal ka paremini silma peal hakkama hoidma.

beach party

nädalavahetus üle elatud ja Rheni äärest tagsi. Need meie trallid L-ga koos = garanteeritult 100 % fun-i. Nii ka seekord muidugi.  Reedel ta haaras mu siis peale ja minek. lmselt jalka töttu ei olnud ummikuid ka ega midagi. Poest läbi, ölle kapis, öhtu veel varajane ja chill vöis alata. PS! Li balkon on vaieldamatult mu südame vöitnud. Algas siis seal vedeledes, siis linnaring ja iiri pubi :) Mulle see DüDo vanalinna ööelu ja atmosfäär väga meeldib. Inimesed on ka ilusamad ja hoolitsetumad ja no shicki-mickimad, aga see meeldib mulle ka . Öö löpetuseks jututasime siis pikalt parimal balkonil ever. Veini seltsis. Önneks veniga suutsime ikka päeva ära löpetada ja magama kobida. Hommikul, nii kui silma lahti sai, jooksma. Kuni meil olid veel suured plaanid päeva shutes ees, oli vaja eelmise öhtu soga ja värin välja higistada. Raske vöitu ju algul oli, aga peale jooksu, dushi, korralikku hommikusööki ja siis välibassein ääres vedelemist ja sulpsamst oli täiesti taastutud ja väga valmis öhtuks. Vahepeal vedelesime siis jälle balkonil, ajasime hoolimatta sellest, et füüsilises möttes oli recoverng tehtud, ikkagi väga pohmakas juttu ja vaatasime poole silmaga saksa-argentiina mängu. Mingist public viewingust tema söpradega poleks suurt miskit välja tulnud, sest nemad vist olid kök argeniina poolt ja enamus inglased aga mina ju olen suur saksa fänn :)
Ja siis see juba mainitud spanisch beach party ja jah, täpselt, Rheini kaldal :)) Aga liivarand oli pöhmötteliselt olemas eks ja sellest piisas küll. dress code "valge", calimucho ja ladina mjuusika muidugi. Nalja sai nabani iga sekund. Kuna me olime ultra-mobiilsed terve öö vältel, on ka erinevaid nägusid, erinevaid juhtumeid ja ernevaid flashe ikka omajagu. Alates metsikumat moodi salsat vöi ma ei tea mida vihtudes, mis alati läks üle aktiivseks keerutamiseks ja seega löpus siis kuskil liiva sees ukerdadamisega. Aga oi kui löbus oli seal ukerdada. Mingist hetkest me leidsime end tantsuplatsilt pisut eemal kukerpallitades-hundiratast visates. Kolmandaks olen ma pölvini jöes end jahutamas ja L arutlemas, et ujuks öige Amsterdami. PS! Eelmisel öhtul oleks me spontaanselt peaaegu Berliini pörutanud. Siis taas tantsupörandalt fighfivei harjutamas, kuna see meil üldse välja enam ei tulnud ja mille tulemusena ma virutasin ühele kutile korralikult vastu vahtimist, aga suurt probleemi sellest önneks ei tulnud. Vähemalt me ei pannud seda tähele. Pöösastes käsime ka vahel loodust vaatlemas. Seekord polnudki siis roosipöösas, vaid nögese. No köige selle tagajärg on küll pisut damaged, aga see oli igastahes seda väärt. Köige jöledam on see, et mul on jalatalla alla suur paistes sinikas, mis ennast aina rohkem tunda annab. Ilmselt seal Rheinis siblimise hetkest. Igal samm tuletab meelde, kui raske see eluke ikka on. Seega ma vist ei viitsigi täna tööle minna ja recoverin natuke veel, kuigi eile sai see ka läbi vedelemise-pödemise-seedimise etappide juba tehtud . Aga longata ka ei viitsi ju ja hetkel ei taha jalad kingi nähagi.
Vahepeal sai G-l NYs esimene nädal sisse elatud. See köige raskem ilmselt, aga ka köige meeldejäävam. Oma korterivalikuga ja selle asukohaga on ta ülimalt rahul. Töö ja kollektiviga ka esialgu. Linnaga niikuini ja sealsete randadega. Pisut köle tunne on sees, et järsku köigist nii kaugel, aga see ongi esimese nädala teema. Peale seda hakkavad rajad sisse kuluma, et köike pönevat veel kontsentreeritumalt jälgda.
Ja mina regasin end eile Kölni pool-maratonle ära! Oktoobris. Nüüd on motivatsioon laes.

NV

Mötlesin, et püsin nüüd mönda aega rahulik, aga vist ei saa. Eile helistas Düsseldorfi söbranna ja mainis, et söidab reedel siit mööda., et vöib peatuma jääda. Siin linnas läheb ülehomsest ka mingi karneval jälle lahti kuni esmaspäevani ilmselt. Et reedel siin ja laupäeval siis Düdosse. Aga nüüd vist läheb hoopiski nii, et kasime juba reedel sinna. Laupäevaks olevat juba miski spanisch beach party kultuuriplaanis :)) no pönev, ei tea kas Rheini beachil. Igastahes löbus saab kindlasti olema ja üsna ootan juba.

Pesupäev

Nii puhas tunne (A) Panin oma kaks viimast puhast hilpu selga ja asusin hommikul kell 8 pesu pesemaie. Absoluutselt köik pestava pesin ära, viimsest kui padjapüürist drussikuni välja. Köik. No ma pole eriti agar pesupesija, seega ootan sellega töesti viimse vöimaliku minutini. Aga kui see tehtud, oi kui hea tunne on. Siuke kangelaslik. Praegu vötab pesu rödul ja igas vöimalikus nurgas suve ja päikse höngu juurde. Ja päev pole veel poole pealgi.