Elekter

Ôhk säriseb elektrist! Peaaegu nädal aega Münchenis oldud ja naudin igat momenti. Kuigi egas see tulemine ka teab mis libe ju polnud. Ja kôik need hüvasti jätmised viimasel nädalal. Kogu kupatus läks jälle nii kiirelt ja viimsel minutil, et pea käib siiamaani ringi. Eelmisel reedel sai veel viimse lubatud minutini tööd rabatud. Viimane vestlus ülemustega, tagasiside saadud ja antud. Täiesti viimsel sekundil, vôi no ôigemini -15ndal minutil  sai veel personali osakonnale jälile ja sai oma kaardid värgid ära antud. Mul oli tegelt päris nutt kurgus ära minnes, aga eks see vist seepärast ka, et magatud ka see viimane nädal teab mis ei saanud. Aga on ju facebook, nüüd kus töösuhteid enam pole :) Lisaks lemmik-bossile, lisas ka osakonna juhataja mind oma sôpruskonda. ülla-ülla see hakkab juba reegliksm uutuma. Börsilt lahkudes tundis tollane osaknna juhataja ka mönda aega veel huvi, et kuidas elud-olud. Reede öhtul hakkasin siis oma kodinaid kokku pakkima ja laupäeval minek. Elukohast ma nii nutt kurgus ei lahkunud, lihtsalt sôbralikult. Ja Müncheni poole, teadmatta veel kuidas kôik siin toimima hakkab. Polnud mul ju veel 100% kindlat elukohtagi. Oli ainult paar üsna lahtist varianti. Ja seetôttu olengi üli-ülitänulik sôbrannale, kes mind oma kodinatega Münchenisse transportis ja teisele sôbrannale, kelle juures paar esimest ööd peatuda sain. Esmaspäeval siis uus töökoht ja elukohaga läks ka ônneks ikkagi ja teisipäeval kolisin siis oma uude kohta ümber. Naine kes enda juures tuba üürib on siuke bio-inimene, elamine on ilus puhas ruumikas, elukoht ilusas linnaosas, ainult et kesklinna on pisut sôitlemist. Ja täna nägin, et isegi turg on ümber nukka. See küll ainult reede pärastlôunati aga seegi tore, saab värskemat kraami. Töökoht senimaani on enam vähem ok, lôputöö teema muidugi tundub keeruline nagu jôle, aga mul on kaks juhendajat kohapeal ja paistavad siuksed toredad olevat. Ja hunnik geeniuseid ümberringi, äkki motiveerib. Linna ka juba nati uudistatud. Selle eesti sôbrannaga on juba ujumas ja saunas käidud, siis kokteilitamas üks ôhtu, kolmapäeva jäi veel üks shiki-miki after-work üritus, kuha ma Chrisi ka kaasa haarasin. No nagu sôbrantsile kombeks, oli see ka siuke üle Müncheni kôige peenem seda laadi üritus vist. Mitte et siuksed üritused mu lemmikumad oleks, ülbed mehed ja shikid naised. Ma tegelt neid viimaseid nende  hundipilksete pintsaklipslaste kôrval tähele panna ei jôudnudki. Üritus ürituseks, meil omakeski oli igastahes tore. 

Ja siis see särakas...siiamaani toibun ja ei saa maailmast kohati üldse enam aru..ja endast ka mitte. Aga no ju see peapööritus veel kogu nendest muutustest ka veel vôimendab seda elektrilööki. 

Mahalammutatud eneseteadvus vaja jälle samm sammult korda saada.