Arstil

ma käisin täna lôpus kôriarsti juures ära. Arsti juurde satun üldjuhul üliharva ja enamasti ekstreemsetel pôhjustel. Minu nö perearst on mind näinud korral kui mul läksid huuled üheks suureks villiks kätte ära (aga see oli peale suusatamist ja suurt tüli G-ga, nii et pöhjuseid oli valikuliselt). Lihtsalt ma ei saanud ju siukse näoga tööle/kooli minna ja oli töendit vaja seepärast läksin apteegi asemel arstile. Siis oma varvastega peale maratoni ja löpuks oli jälle niisama arstitöendit vaja, sest ma ei viitsind eksamile minna. Aga kuna mul see poomistunne on kestnud juba mitu aastat ja nüüdseks on see juba iga päev kallal, siis tôin selle pôhjusena lagedale. Tôendi sain ja suunamise ka ja niisiiis täna käisin spetsialisti juures ära. Doktor tegi kahe minutiga asja selgeks. Nii kui lôuad pärani ajasin, kamandas ta need kinni ja hakkas hoopiski nina uurima. Ja jama ongi hoopiski seal! Seda öeldes, meenus mulle ka üks artikkel kuskil "yks'is" (vist) kellegi auväärse professiori-teadlase poolt, kes nüüdseks vist juba surnud. Aga seal ta rääkis pöhjamaalase kitsastest nina-ma ei tea -söörmetest vöi asjadest, millest pidevat igsaugu probleemid tegelikult alguse saama. Miskipärast oli see mulle meeldejäänud. Ja see olevat nüüd minu kôris-nöörimise pôhjus ka. Kuna nina ei funksi eriti korrapäraselt, on kogu "hingamis-raskus" köril.. Lisaks selgitas ta muu käigus ka täiesti ära mu meeletu janu viimasel ajal. Niisama ma seda tähele ei pannudki, aga külas olles just. Pooleteise liitrised veepudelid kaovad märkamatult mu vaesesse kôrisse ja mul ongi tôesti koguaeg janu. Kurk on järjepidevalt kuiv. Vot siis. Nüüd vaja siis väike op ühes ninasöörmes teha lasta ja teises vist körvetatakse lihtsalt miskit. Eks ma vötan selle asja Münchenis ilmselt käsile, saab kägistamis-tundest lahti!!