Süße Sünde

Nii, korkisin ühe mônusa punase veini oma pudelite reast  lahti ja proosit. Äkki ônnestub tänagi normaalselt magada! Kiirema môtlemise suhtes, mida vôiks ikka päeva jooksul teha, on siuke zombi olek natu hävitav ja taksitav.
Aga jah, üks klaas paraku. Ei mingit romantjikat ega miskit. Ainult et ilm läheb aina ilusamaks ja mul on plaan nädalavahetusel jume näkku saada. Jälle hea inimesi ehmatada, sest siin teavad mind jällegi kôik siukse hirmutavalt valgena, kes parimal juhul päikest nähes tulipunaseks läheb. Aga ei, ma lähen päris pruuniks ikkagi ja päris kiiresti.  Kui nüüd môtlema hakata, siis on kôik viimased kevaded suved niimoodi teisi-ehmatades möödunud, sest viimased aastad on väga liikuvad ja dünaamilised kujunenud ja alati uues kontingendis. No ja nüüd peab ikka kaaluga ka tegelema hakkama. Just tekkis idee, mida endale järgnevalt muretseda, aga selleks on vaja küll veits pekki lihvida. Muidugi see ka, et nädala sees sai mônda proovikabiini väisatud ja sealt lajatab ikka see köige puhtam tôde otse vastu vahtimist. Süda läks pahaks. Mul see süda viimasel ajal kole tihti erinevatel pôhjustel paha. ..hmm.
Tööl on muidu lahe. Ikka mu E ja K, kellega koos pausitame, lisaks sôbrunesin meile tulnud uue praktikandiga ka rohkem. Siuke hästi tuima näoga ja üldse ebamäärase välimusega kutt, kelle suhtes mul tekkis kohe selline möödavaatamise tunne. No kölab ülbemalt kui möeldud. Aga järjest enam selgus, et tegelt on ta väga huvitav ja intelligentne tegelane. Ja eile tuli hoopiski siuke asi välja, et ta on oma 4-5 korda Eestis käinud ja teab seda maad paremini kui ma ise. Isa käib tal veelgi tihemini ja munadepühade puhkuse tôttab jälle meie armsale kaunile loodusest rôkkavale maale. Vat siis. Selliseid asju on ülimalt meeldiv ja soe  kuulda. Üldjuhul teatakse ähmaselt, kus see Eesti üldse asubki. No tegelt sakslastele ei saa ette heita, nemad üldjuhul teavad. Aga juba prantslaste jaoks oli see midagi mônevôrra ebamäärasemat.
Täna lôbustasin end hoolega ka oma meeskonna arvelt, sest tervitus algas reeglina sealt kuskilt jalgade piirkonnast kuni lôpuks silmadeni side jôudis. Jah panin seeliku selga, sest ilm nôudis. E sattus ka üsna segadusse ja takerdus môneks ajaks täiesti, aga no harjus olukorraga peagi.
Lisaks on tekkinud veel üks sôbralikum tegelane, pool itaalia-sakslane, kes ka väga lahkelt oli nôus mulle tootmise-poole peal ekskursiooni tegema. Kuna mingid raketi-mootori osad tehakse ka siin valmis. Mina aga ju mässan päevast päeva numbrite ja graafikutega ja testidega, samas reaalne pool on täitsa teadmata. Seega kasutan igastahes vôimaluse ära. Otsis mu kohe outlookist ka üles ja kirja lôppu oli ilusti eesti keeles 'head aega' lisatud :) tubli poiss. Rakettidest rääkides siis,et need pole mingid sôjaraketid, need on satelliitide kanderaketid. Kuigi sôja-nii öelda divison on siin kohe kôrval ka küll jah. Seal tegeletakse juba fighterite ja siukse kraamiga. Aga kanderakettidest siis nii palju, et eile pidi Ariane taas kaks satelliiti kaenla all kosmosesse tuiskama, aga viimasel sekundil asi mingite ebareeglipärasuste tôttu peatatti. Nüüd ongi kôik pônevil, et huvitav miks. Vist esimest korda üldse juhtub selline asi. Kui muidugi flight 501 välja arvata, kus peatamisega pisut hiljaks jäädi.
Ahh mulle meeldib Bayern!!!

Meloodia

äh hormoonid. väljas on suvi ja rind rôkkab. Rôkkab ta seepärast vist ka, et on magamattuse-eufoorias. Viimased kahe päeva kohta on kokku  oma vaevalt kuus tundi magatud. Silmaalused sinised, aga meel on selge ja ilus. Päikesevägi. Ja ei tule tänasest ööst ka midagi täisväärtuslikku.Kell on pea keskköö, äratus on kell 6 nagu ma siin muudkui kekslen ja unest pole raasugi.
aga mis lahti? ma siin kogen mingit uut ja muutmoodi kiindumist, mida ei oskagi seletada. pole nagu varem kogenud. kui algul tundus, et midagi sellist isa-armastuse sarnast...vôi ôe-venna. aga ei mitte. ei mingi mehe-naise vahelised tugevad tunded-tômbed ja päris siuke niisama sôprus ka nagu pole. aga ilma selle isikutta ka nagu sugugi enam ei saa. päev on pooleldi vôi isegi täitsa metsas kui pole näinud, juttu ajanud. eile ehk esmaspäeval, s.t. peale pikka nädalavahetust teda ainult vilksamisi nähes, oli päeva lôpuks kohe midagi nagu väga puudu ja mornus meelel. Jutt käib muidugi E-st. üleüldse ainuke mees, keda hetkel seedin. süda on nädalavahetuse intsidendist ikka veel paha ja aina rohkem ajab öökima. 
Aga mis ma siis tegema hakkan kui mul see aeg siin firmas läbi saab??

Nädal on igastahes tihe. täna sain siis prantslannaga kokku ära ja ta rääkis mulle siinsest pool-maratoni vôimalusest ôige pea. maikuus vist isegi. eks tuleb minna :) homme töökaaslastega kangele ôllele ja neljap. ehk ônnestub üks imearmas paarinädalane saksa-eestlane üle vaadata. reede on juba liiga kaugel ja kunagi vist tuleb see pea ka välja magada eksju.

Distsipliin?

Täna on olnud üks üleaegade môtetu päev. Vôibolla seepärast et magasin kella 10ni välja ja suveaja järgi siis lausa 11ni. Ehk siis pool päeva maha. Vôi sii, et terve päev oli hall ja sadas ja ma ei käinud kordagi väljas. v.a. need möned balkoni-hetked. Ja nädalavahetuse sörkidest saadav serotoniin jäi ka saamata. Aga kuna nüüd öhtud veelgi pikemad ja järgmisest nädalast jälle säravat päikest ja sooja lubab, siis ehk jöuan homme peale tööd asja tasa teha. Vôi siis teen ikka väikse lisa shoping-tuuri, sest laupäeval jäi asi siiski piiratuks. Eriti laupäeviti on linn paksult kohalikke ja turiste täis, pluss seekord need aatomienergia vastased demonstrandid iga nurga peal. Ja mind siuksed tingimused ei ahvatle, seega tuleb seda sorti asjad nädala sees joonde ajada. Tosse on vaja, sest ei jookse ma neid praegusi killer-tosse ilmselt iial sisse. Ja oma varbaid jäämagi joodikreemi kreemitama ka ei kipu. Eriti nüüd kui suvi ukse ees ja varbad ka vahel välja vöivad välgatada. No minul jäävad nad ilmselt veel möneks ajaks plaasterdatuks. Vähemalt 6 neist. Peale lôunat ja lôunasööki jäin ka tukkuma raamatut lugedes, mida ma iseenesest üleüldiselt väldin, sest sellistest môtetutest päeval suigatamistest ma ärkan tavaliselt suure masendustunde ja musta meelega. Täna üritas mu alateadvus vôi mis iganes mind vägisi unest välja rebida, sest mul tekkis hirm köögis ja ukse taga sagivate vaimude pärast. Aga see vôitlus kestis ka omajagu, sest ma ei saanud endal lihtsalt patja näolt ja teki pealt ära. Punnitasin ikka päris mônda aega kui sest une-ja reaalsuse vahepealsest halavtusest välja sain. Paras vôitlus ja hirmutav ka. See tunne, et tahad ja tahad silmi lahti saada, aga ei saa. Kui isegi selles unenäos saad need silmad jôuga lahti, siis ei näe ikkagi midagi, vôi siis miski päike vôi üüratu heledus pimestab su lihtsalt ära. See on üks siuke stamp-uni mis mul ikka aegajalt on ja mis on üsna häiriv.
Aga distsipliinist siis, selleni pole ma ikka veel eriti jôudnud. Ainuke asi, et olgu mis on, aga kell 6ks ajan end nädala sees alati üles. Aga päeva sisse vôiks siiski rohkem mahtuda kui ainult tööl rabelemine. Lausa peab. Ja tegemisi on küllaga, mis nôuavad ära tegemist.  Pluss veel môned vanad tuttavd, kellega vaja taas kokku saada. Vôtangi selle teema ka järgmisel nädala ette. Üks prantslanna ja üks sakslane vaja raudselt ära kohata. Ja muidugi hunnik bürokraatiat, sest môningad ideed on tekkinud tuleviku suhtes. Ujumine siiski vaja ka hambad risti ette vôtta. Sellele lisandub ka sauna-vôimalus, nii et igati meeldiv ja lôôgastav tegevus ju tegelikult. Lihtsalt ettevôtlikust jääb väheks.
Kaalusin ka end ettevaatlikult eile ja kaal kogu mu viimse aja isuga arvestades ei olnudki kôige hullem. Nüüd on isutekitajad tarbitud ja sellele järgneb ikka siuke isutum periood. Ja motivatsioon on ka olemas. Sellega on siuksed lood, et kui number on suurem loodetust, siis môjub see mulle pigem vastupidiselt ja paneb sööma ja lausa ôgima. Aga no seekrod ma kartsin lausa oma 5 kg rohkemat, aga näed siis.
Nii et olgu homme kôik jälle rôôsam ja rôômsam olla!

Nockherberg

Täitsa löpp, mu kodu on alkoholi täis! Väga erakordne juhtum minu puhul, kelle juurest äärmisel juhul ehk pudel punast veini vôib leida. ja see peab ka mingitel segastel pôhjustel sinna ripakile jäänud olema.
Ühesönaga on mul paras baarikapp tekkinud, millest ma ise olen ehk köigest paar pudelit veini omal initsiatiivil muretsenud. köik muu on mingeid muid teid pidi minuni jöudnud, ja leidub seal päris palju - punast  valget veini, heledat tumedat ölut, mingid naistekad liköörid, kreemiliköörid. Pluss kaaviar kôige kôrvale. ma olen nüüd segaduses, et mida teha. peaks ilmselt kellegi külla kutsuma.
Sellega seoses meenub ka väike juhtum supermarketis, kus ma veinipudeliga kassasse marssides üks tänava alkass, ka mingi väiskem pudel näpus, mind alkohoolikuks söimama hakkas. Mind ajas see muidugi väga muigama. Lisaks sattus ta kassajärjekorras ka minu ette ja terve see aeg pobises mind kiruda, millest ma paraku väga vähe peale söna 'alkohoolik' aru sain, sest rääkis ta ikka päris hoch-bayerikeelt (ehk siis eesti möistes midagi setu keele kanti). mind midugi löbustas see intsident omajagu.
Aga kuna mul alkohol, nagu näha, pigem viksilt riiulil rivis seisab, siis vôin rahussüdamega tôdeda, et asi ikka nii hull veel pole. Viimane aeg on selles suhtes eriti tagasihoidlik olnud, v. a. ehk reedene kihiseva ülevool ... seda ka pigem laupäevast vaprusvärinat arvestades. Millega ei andnudki muud targemat teha kui et linna peale tuigerdama ja shoppama minna. Sain oma nespresso kapslid ja ilu+tervise värgid kenasti muretsetud. Tervise teema alla kuulus muidugi aspirin, mille ma kohe kassas alla neelasin. Väga söbralik apteegi poiss varustas mind kenasti veega ja uuris üldse tervise kohta. Muretsesin endale veel mingeid B-vitamini kapslikesi, et närvid ikka terased püsiks ja magneesiumi ikka.
Lisaks sai sel nädalavahetusel teatud meeste suhtes häirekell lööma löödud, kuna söbralikud headaega pösemusid söbranna kuti poolt kippusid vägisi kuskil mujal maanduma, siis on hetkel sel maastikul ôôvastustunne ja süda paha.
Müncheni uudistest nii palju, et vihma sajab ja ma ei saa jooksma minna. kole lugu, sest just täna kuluks törts higistamist ära. eino mis pseudo-uudis see nüüd oli. Tegelikult avati sel nädalal ühes igivanas Paulaneri pruulikojas kange ôlle hooaeg. See on miski spets kangem ôlu mida seal ainult teatud nädalad kevadel tarbida saab ja hooaeg avatakse alati suurejoonelise poliitilise satiiri showga sealses biergartenis. Eks jälgisin ka poole silmaga kogu värki  (tv-st siis), et siis töö juures löunalauas natu kaasa möelda oleks suutnud. Samas ma olen Saksa poliitikas üsna ebaadekvaatne, et nali ei jôudnud tihtilugu eriti kohale.  Aga järgmisel nädalal teeb osakond sinna väikse ôlletuuri. Päris pônev kuidas see asi välja kujuneb :)

PS! Nockherberg on siis selle biergarteni nimi.

tsirkust ja keeksi

Hihi ma vist sain mingi krutskiga jälle hakkama. No tegelt selgub see alles homme, aga kui see asi nüüd tôesti läheb nii nagu sai plaani vôetud siis on homme lôbu laialt.

Lubadused

Täna käisin jooksmas. Muud ei jäänud lihtsalt üle, ilm kutsus. Ma ei hakka siin temperatuuri ära märkima, muidu hakatakse mind veel vihkama vôi miskit. Igastahes jooksu ajal sai paar järgmise nädala lubadust paika pandud. Ma siin aastaalgusega läksin nii hoogu nende lubaduste andmisega, et pidevalt nüüd väljastan neid. Iga nädal peaaegu. Järgmise nädala märksôna olgu siis distsipliin. See on jälle kuidagi käest läinud, mitte et ma kunagi eriti distsiplineeritud oleks olnud. Aga no proovigem siis. Lubadustest veel nii palju, et üks isik, kelle uue aasta lubadusse ma ise mahtusin, tuleb nüüd homme Münchenit väisama ja oma lubadust pidama :)  No näis mida muhedat see ôhtu toob.

Mehed

Sujuvalt siis edasi, ei saa ju üle ega ümber sellest teemast. Need on aga raketiteadus ônneks pôhimôtteliselt peast välja nüginud. Ja kauni Chrisi peale olen tige ja temaga enam ei räägi! ....no kui just sundseisus pole.. 

Muud vist polegi... no näed siis ..

Rasv

Sellest tuleb lahti saada. Ma olen ennast jälle täiesti pungi puginud. Magusaga tuleb ikka kategooriline vist mônda aega olla ja liigutama peaks rohkem. Korra nädalas ujuma ja korra-paar jooksma. Squashi mängiks ka hea meelega, aga ei leia nagu partnerit kuidagi. 

Lumikellukesed

Avastasin täna enda akna alt, kui balkonil mônuledes naabri kuldkollaseid krookuseid imetlesin. Ei oska kohe mitte ninaalust rôômu hoobilt tähele panna. 

Aga nüüd kuldne ôlu ja kuivatatud tindikala...mmmmm!  ei ole midagi siin, ma käisin ikkagi jooksmas täna ;) 

Ja üldse oli nädal alkoholi suhtes ikkagi väga adekvaatne, hoolimatta sellest, et seda nädala jooksul kuidagi hoolega koju voolas. Alates valgest veinist lôpetades miski naisteäeva napsiga. Kôik pudelid seisavad täiesti süütult veel riiulil. Täitsa lôpp, nädal oli ju tegelt kingitusi täis kui nüüd môtlema hakata! Lisaks veel imearmsad kôrvarôngad sôbrannalt eelmise nädala lôpul...  sellele môledes kargas praegu meelde tôik, kus taksojuht  vastu eelmise laupäeva hommikut pihku itsitades kahte pidutsejat näitsikut nende kodu ees ärkvele pidi karjatama. 

quick check

Ui nii naiivset juttu pole kaua telekast kuulnud, kui just praegu Kolmeraudses. Puna lausa tuli palgele, aga no tôik on iseenesest vabandatav. Samas muhe oli Raua vôitlust näha, täiesti tubli töö. Mulle härra Raud on igavesti sümpaatne ja sümpaatia suureneb.

Muidu on lood nii, et nädal kadus nii kiiresti mööda, et mul pole reedel üle hea meelgi veel. Edusammud  töövôimekuses, kuigi mingitegi tulemuste nimel peaks no 8 korda küll rohkem suutma. Kolmapäeval väike after work üritus 'depressioonis' 'miljonäriga' . Ja täna viis üks hästilôhnastatud dzentelmen mind spontaanselt sushit sööma. Sushi nälg oli juba viimased kuud kummitanud.

Uni!!!

Uni on mul ikka ja jälle raputav, kui ma teda mäletan... Paar päeva tagasi nägin unes, et kôik ôhus lendlevad objektid, et siis lennukid ja helikopterid ja raketid ja mis köik vöimalik sadasid alla...mingi gravitatsiooni viperus. Kujutlege ette! Kogu Maa oli täis katastroofi, shokki ja mina muidugi pôgenestnagu ka nagu jaksasin. Ja selle une hirmujudinad käivad siiamaani aegajalt peast ja kerest läbi.
Kusjuures ilm kogu kupatuse juures oli lausa kitshilikult ilus, päike siras selgest taveasinisest taevast ja mina suvitasin kuskil kaunis rannas palmide all enne kui  action lahti läks.

Naistepäeva

..siin ei tunta. Nii et lilli küll homme kelleltki ega kuskilt loota pole. Samas ma sain oma nänni kuhila alates kaaviarist, tindikalast ja sefiirist täna juba kätte. Lihtsalt selle eest, et ma kellegile ta tudengi-vöi noorusaega meenutan.
Ja nädalavahetus oli ülitore. Söbranna, kellega 100% fun-i on garanteeritud, oli külas. Kuigi reedel nii umbes kella 18 paiku poleks meist kumbki iial uskunud, et meist veel üheks öllekski enam asja on,siis trall käis ikkagi hommikuni. Laupäeval  bruch ja chill (ilm oli kuldne) ja the king's speech. Ja pühapäeval suundus ta siis Rheini äärde tagasi.
See nädal töotab ka üht-teist. Esiteks päikest ja linnulaulu ja siis kolmapäeval väikest edevuselaata ja mingit naljakamat sorti kohtamist.