Süße Sünde

Nii, korkisin ühe mônusa punase veini oma pudelite reast  lahti ja proosit. Äkki ônnestub tänagi normaalselt magada! Kiirema môtlemise suhtes, mida vôiks ikka päeva jooksul teha, on siuke zombi olek natu hävitav ja taksitav.
Aga jah, üks klaas paraku. Ei mingit romantjikat ega miskit. Ainult et ilm läheb aina ilusamaks ja mul on plaan nädalavahetusel jume näkku saada. Jälle hea inimesi ehmatada, sest siin teavad mind jällegi kôik siukse hirmutavalt valgena, kes parimal juhul päikest nähes tulipunaseks läheb. Aga ei, ma lähen päris pruuniks ikkagi ja päris kiiresti.  Kui nüüd môtlema hakata, siis on kôik viimased kevaded suved niimoodi teisi-ehmatades möödunud, sest viimased aastad on väga liikuvad ja dünaamilised kujunenud ja alati uues kontingendis. No ja nüüd peab ikka kaaluga ka tegelema hakkama. Just tekkis idee, mida endale järgnevalt muretseda, aga selleks on vaja küll veits pekki lihvida. Muidugi see ka, et nädala sees sai mônda proovikabiini väisatud ja sealt lajatab ikka see köige puhtam tôde otse vastu vahtimist. Süda läks pahaks. Mul see süda viimasel ajal kole tihti erinevatel pôhjustel paha. ..hmm.
Tööl on muidu lahe. Ikka mu E ja K, kellega koos pausitame, lisaks sôbrunesin meile tulnud uue praktikandiga ka rohkem. Siuke hästi tuima näoga ja üldse ebamäärase välimusega kutt, kelle suhtes mul tekkis kohe selline möödavaatamise tunne. No kölab ülbemalt kui möeldud. Aga järjest enam selgus, et tegelt on ta väga huvitav ja intelligentne tegelane. Ja eile tuli hoopiski siuke asi välja, et ta on oma 4-5 korda Eestis käinud ja teab seda maad paremini kui ma ise. Isa käib tal veelgi tihemini ja munadepühade puhkuse tôttab jälle meie armsale kaunile loodusest rôkkavale maale. Vat siis. Selliseid asju on ülimalt meeldiv ja soe  kuulda. Üldjuhul teatakse ähmaselt, kus see Eesti üldse asubki. No tegelt sakslastele ei saa ette heita, nemad üldjuhul teavad. Aga juba prantslaste jaoks oli see midagi mônevôrra ebamäärasemat.
Täna lôbustasin end hoolega ka oma meeskonna arvelt, sest tervitus algas reeglina sealt kuskilt jalgade piirkonnast kuni lôpuks silmadeni side jôudis. Jah panin seeliku selga, sest ilm nôudis. E sattus ka üsna segadusse ja takerdus môneks ajaks täiesti, aga no harjus olukorraga peagi.
Lisaks on tekkinud veel üks sôbralikum tegelane, pool itaalia-sakslane, kes ka väga lahkelt oli nôus mulle tootmise-poole peal ekskursiooni tegema. Kuna mingid raketi-mootori osad tehakse ka siin valmis. Mina aga ju mässan päevast päeva numbrite ja graafikutega ja testidega, samas reaalne pool on täitsa teadmata. Seega kasutan igastahes vôimaluse ära. Otsis mu kohe outlookist ka üles ja kirja lôppu oli ilusti eesti keeles 'head aega' lisatud :) tubli poiss. Rakettidest rääkides siis,et need pole mingid sôjaraketid, need on satelliitide kanderaketid. Kuigi sôja-nii öelda divison on siin kohe kôrval ka küll jah. Seal tegeletakse juba fighterite ja siukse kraamiga. Aga kanderakettidest siis nii palju, et eile pidi Ariane taas kaks satelliiti kaenla all kosmosesse tuiskama, aga viimasel sekundil asi mingite ebareeglipärasuste tôttu peatatti. Nüüd ongi kôik pônevil, et huvitav miks. Vist esimest korda üldse juhtub selline asi. Kui muidugi flight 501 välja arvata, kus peatamisega pisut hiljaks jäädi.
Ahh mulle meeldib Bayern!!!