Meloodia

äh hormoonid. väljas on suvi ja rind rôkkab. Rôkkab ta seepärast vist ka, et on magamattuse-eufoorias. Viimased kahe päeva kohta on kokku  oma vaevalt kuus tundi magatud. Silmaalused sinised, aga meel on selge ja ilus. Päikesevägi. Ja ei tule tänasest ööst ka midagi täisväärtuslikku.Kell on pea keskköö, äratus on kell 6 nagu ma siin muudkui kekslen ja unest pole raasugi.
aga mis lahti? ma siin kogen mingit uut ja muutmoodi kiindumist, mida ei oskagi seletada. pole nagu varem kogenud. kui algul tundus, et midagi sellist isa-armastuse sarnast...vôi ôe-venna. aga ei mitte. ei mingi mehe-naise vahelised tugevad tunded-tômbed ja päris siuke niisama sôprus ka nagu pole. aga ilma selle isikutta ka nagu sugugi enam ei saa. päev on pooleldi vôi isegi täitsa metsas kui pole näinud, juttu ajanud. eile ehk esmaspäeval, s.t. peale pikka nädalavahetust teda ainult vilksamisi nähes, oli päeva lôpuks kohe midagi nagu väga puudu ja mornus meelel. Jutt käib muidugi E-st. üleüldse ainuke mees, keda hetkel seedin. süda on nädalavahetuse intsidendist ikka veel paha ja aina rohkem ajab öökima. 
Aga mis ma siis tegema hakkan kui mul see aeg siin firmas läbi saab??

Nädal on igastahes tihe. täna sain siis prantslannaga kokku ära ja ta rääkis mulle siinsest pool-maratoni vôimalusest ôige pea. maikuus vist isegi. eks tuleb minna :) homme töökaaslastega kangele ôllele ja neljap. ehk ônnestub üks imearmas paarinädalane saksa-eestlane üle vaadata. reede on juba liiga kaugel ja kunagi vist tuleb see pea ka välja magada eksju.