Nädalasse mahtus taas päris palju. Esmaspäeval sai siis end Pariisist tagasi lennutatud, seega oli jälle selline kurvemat sorti olek. Maha jäi kevadine päikseline Pariis, vahetatud pilvise Frankfurdi vastu.
Aga teisipäeval oli töö juures meie osakonnal jöulupeoke. Vot see oli shikk. Kogu see jant toimus varieteeteatris "TigerPalast". Algas 5 käigulise öhtusöögiga sealses kaunis gourmet-restoranis ja edasi läks siis showks. Esimene selline varietee kogemus mul. "Teaterisaal" oli siis selline kaunis baarilaadne saalike, istuti mugavalt lauakeste taga ja kellenerid sibasid hoolega ringi, hoolitsemaks et kellegil millestki puudu ei oleks. Veiniklaas oli alati täidetud :) Mönus. Varieteeprogramm oli ka väga tasemel ja öhtujuhiks ka ääretult muhe tegelane. Löpuks saadeti veel taxoga koju, no ja minu küla on Frangist üsna kaugel. Ilus öhtu oli. Kuigi teisipäeval tabas mind mingi metsik väsimus. Selline väsimus, et oleks ära minestand selle kätte. No hämmastav. Loengusse minek oli üsna mötetu, oleks targem end kodus siiski välja puhata kuidagi. Iga pisemgi rakk kehas oli väsimusest oimetu. Samas oli ju selline korralik löögastav nädalavahetus seljataga. Veider. Peo käigu tuli muidugi mingit sorti energia sisse taas, aga komapäev jätkus sama jama. Praegu asjad vist normaliseerund jälle.
Aga reedel tuli söbranna oma kutiga Amsterdamist siiakanti ja reedel oli ka hispaania-pidu (jälle mingi erasmulaste pidu, seekord siis tasuta sangriaga jne). Nii et saigi kohe sinna ka tötatud. Kui päris aus olla, siis suurt ei kippunud küll peole üldse enam, aga seekord poleks ilmselt minemattajätmine köne allagi tulnud. Pidu oli siiski väga lahe, nagu need peod ikka. Kui välja jätta asjaolu, et hull Jan (seesamune, kes varmalt eesti keelt öppima hakkas ja tahtis aastavahetuse ka Eestis veeta, mis paraku minu temaga tegelemise-keeldumise töttu ära jäi. Solvus vist pisut, aga mitte piisavalt). Igaljuhul mingi hetk oli ta mul kraes kinni, et miks ma teda ignoreerin. Heh mul ja viitsimist kedagi ignoreerida. Ma ei olnd teda lihtsalt tähele pannud, aga tema juba väitis kus ma teda köik peo jooksul äranäinud polnud. Normaalne mees eksju. Pidudel ma olen üleüldse alati siukses omas elemendis ja suurt tähelepandamattu, ses suhtes et ei pane lihtsalt kedagi eriti tähele, kui nad just nina alla kargama ei tule. No önneks kamandas söbranna mind tema juurest minema chupitole. Siis sai seal tantsuvihutud jne kuni mingil hetkel oli Jan jälle mul ninaall. Ütlesin, et ma tahan pidu panna ja nautida ja ei viitsi kellegiga mingeid möttetuid ignorantsusteemasid jahvatada. No tule taevas appi! Ausalt öeldes ma suurt ei mäletanudki, mis ma ütlesin, igal juhul ärritus ta selle peale väga ja töukas mu jöuga vastu seina, nii et ma oma pea üsna ära löin. No vot see oli shokk, jätsin ta kus kurat ja läksin kuhugile nurka pisaraid valama. Vaevalt et see nii väga valu tegi (mul üsna körge valulävi), aga päev läbi oli selline örn olek ja nüüd oli hea variant see kuidagi endast välja uluda. Ta muidugi ehmus oimetuks oma sellisest teost ja kargas mulle järgi vabandama. Kurat ja siis ta ei jätnudki mind enam rahule. Tolknes igalpool järel kus suutis. Vahepeal veel üritasin tantsu vihtuda oma loengu-silmaröömuga. Temast jäi mingi ääretult positiivne tunne sisse...ma ei teagi oli see tema parfüüm vöi midagi tema juures oli väga meeldiv kuidagi :) No aga see selleks. Igal juhul koperdas Jan jälle mind tüütama. Löpuks kukkus ise ka pisaraid valama ja ütles, et ta armastab mind. Et seepärast kogu see jama. Hullunud teine. Novot siuke tegelane siis. Kolmas kord nägin teda (kaks korda ma olen parajalt joobnud olnud) ja juba tema armastab. Nojah. Hea kui mönel selline äratundmine nönda kiirelt käib. Kunagi oli mul samasugune juhtub veel ühe saksa kutiga. Aga siis ma olin noorem ja ujedam ja moraalitunnetus oli oi kui palju körgemal. Kutt hakkas saatma pisikesi kingitusi, lilli kulleriga, ja muidugi...asus eesti keele kallale :)) Tema oli leidnud mingi eesti vanasönade kogumikku, mis oli ka saksa keelde ära tölgitud ja nii ta mulle neid saatis hoolega. Siis vötsin seda teemat natu südamesse. Aga praegusel juhul ma küll ei suuda muud kui jälestustunnet Jani vastu tunda. Kunagi hommikukanti asusin siis rongijaama poole koperdama, et ikka kunagi koju ka jöuda. Loomulikult lonkis kutt mul järgi ja üritas veel kuidagi end välja vabandada ja midagi (ma ei teagi mida) selgeks rääkida. Ottas veel mu rongi ka ära ja siis kobis muidugi rongi peale ka. Lollakas. Ütlesin küll, et minu poole ma teda küll ei lase, aga see teda ei heidutanud. Minu külas hüppasime bäckereist läbi, et paar kohvi vötta ja siis minu juurde. Ta sibas mul truult järel, hoolimatta sellest et ma temast suurt väljagi enam ei teinud. Kohvi körvale, minu kodutrepil istudes, üritasin talle küll selgeks teha, et kulla mees, rahunegu nüüd maha ja asi on lootusettu niikuinii, mul on kallim olemas ja kui ka poleks, ei tuleks sellest iial miskit välja. Siis hakkas pihta selline teema, et ta tunneb ennast halvasti ja tohib ta ikka korraks mu juurde tulla. Aga siukeste asjadega ma olen üsna kategooriline ja jätsingi ta sinna trepile end halvasti tundma. Ise ju söitis minuga sinna pärapörgu kaasa. Mina läksin kenasti koju, keerasin magama ja lülitasin telefoni ka muidugi välja. Kunagi peale löunat kui ärkasin taas, kuulasin siis sönumid ka üle. Loomulikult oli üks Janilt, oli teine just rongist maha jäänud ja rongiliiklus linna on sealt ainult iga tunni tagant. Nojah omad vitsad eks. Täna saatis veel sönumi sooviga kokku saada. Aga no ma tahan oma tervist ja enesetunnet siiski säästa seekord siis päris tösiselt tema ignoreerimisega. Süda läheks pahaks, kui peaks teda veelkord nägema ja ma siiski selliseid iiveldusi väldiks.
Nonii aga nüüd lähen linna peale kohvetama.
