ving

köik on nii metsas. mul on nii kôrini oma laiskusest ja luuserlusest. millegagi pole hakkama saanud. öppinud mingit jura, mis on üliraske, ja milleks? niikuinii sellele erialale jääda ei taha. see mis ma siin kokku olen kirjutanud ajab oksele. ei suuda enam vaadata ka, kuigi korrigeerida on veel küllalt. mu viimase pool aasta hoiak ajab üldse südame pahaks. mehed kah, mingid klounid ainult ümberringi. E-d ka varsti enam ei näe... ja keha on mürki täis.....
köik ajab öökima, nii jube öökima!!
$($%(=§%Ü%&Z/?&
ja mu unenägude hirmud hakkavad vist vaikselt päisetesse päevadesse voolama... mul on nii suur hirm et ma anna vist otsad..............

Nii  piletid olemas. üsna spontanselt. ja nädala pärast sellel ajal tuterdan juba vana linnas ringi!

Meie aja kangelane

Mul on rôôm olnud tôelise tsentelmeni haardesse komistada. Ei ole veel välja surnud kôik selle rassi esindajad.  No siuksed kes on ôhtueinetamise algusest lôpuni galantsed ja lôpus siis ei jäta enne jonni kui on su turvaliselt taxo peale kupatanud ja siis helistavad veel takkajärgi, et kas on ikka kenasti koju toimetatud ja tänavad meeldiva ôhtu ja vestluse eest. Ja kogu selle asjanduse juures ei pea tundma, et oleks nagu kuidagi miskit vôlgu nüüd härrasmehele. Lisaks hoolitseb selle eest, et külmakapis oleks ikka pidevalt parim kaaviar. Seda, et ma kaaviari eriti ei armasta pole julgenud nagu öeldagi.. Vöi siis vihmase ilma korral käseb sul nii kaua autos oodata, kuni ta ise avatud vihmavarjuga päästvalt ukse avab.

 Leidub ka siukseid, kellega suhtleks küll, kes mind ennast on eirama hakanud. ei teagi, pole nagu talle küll ise mingit suuremat survet avaldanud ja tundus nagu päris normaalne suhtumine. nüüd teine nagu  pögeneks lausa mu eest...ju siis miskit häirib. vöibolla see mu pidev totter irves ilme.. ennast ka vist häiriks.

Pilt aga meenutab hoopis G-d, ta suudab ka ülikonnaga stiilne olla, lisaks muule. Löbutseb praegu Ungaris vist. Dääm et ta ka koguaeg reisil. Järgmine nädal aga on lôuna plaanis. Selle ma vist keeran kavalalt mingiks after work dringi teemaks hoopiski ;)  Pool tahtmatult tegelt, sest arvata vôib et mul järgmisel nädalal lôunatamiseks aega ei teki.

Ja siis on kôrval-môôteks üks tropp, kellest üritad juba pikemat aega lahti saada...alustades sellega, et ütled et huvi pole. vastab, et tal ka pole ja siis kukub käperdama...vähe sellest paneb sind juba oma puhkuse-reisi plaanidesse jne. Järgmine samm lihtsalt eirad telefonikönesid rääkimatta mingistki kokku saamisest. Ja siis kui jääd vahele, kui ta mingilt lauatelefonilt helistab, siis laob jälle oma plaanid lagedale, et kuidas järgmine kord kokku saada. Selle peale et minupoolne huvi teda üldse kunagi enam näha täielikult puudub, vastab no jätame selle asja hetkel lahtiseks... Sellised tegelased meelitavad ju väevôimuga solvanguid ja ebaviisakat suhtumist välja. no ja siis on siin üks teine naiivitar tekkinud. Naiivne mees on midagi väga jubedat! nii kolm korda rahulikult hingata...ja ega ma ei lase ju siukstel oma meeleolu kallale kippuda! 

jestas mul on homme kaks kohtingut. ma sel alal eriline tubli ajaplaneerija pöle, ütlen 'jajah' ja vaatan mis saab. tavaliselt ei saa tuhkagi löppkokkuvöttes. teglt pole kumbki just suuremat asi kohting ka...lihtsalt üks vana söber ja siis ilueedi. lendab homme vist münchenisse salli järele, mis ma tal düsseldorfis pihta panin. a seda ta nüüd küll tagasi ei saa, mulle meeldib selle parfüüm ja kui mingi löga ilm on, siis kulub niisama ka marjaks ära.
homme homseks, löppkokkuvötes sain täna juba oma restorani ja komplimendi annuse kätte. ja und ei ole... oli vist liiga proteiinirikas, sest hoolimatta sellest, et eile öösel pögus paar tundi närust und oli, ei taha see uni praegu ka üldse tulla. mul hakkavad närvid läbi minema vist alateadlikult..

maniakk

mul on mingi maniakaalne passiivsus peal. ma isegi tean kuidas sellest lahti saada ja end asjalikumaks trikitada, aga no ei viitsi... loomekriis. ja see passiivne olek, see laseb ju igasugu jama lihtsalt ajurakkude vahele kolama. igasugu môtetuse. uus G tolgendab seal kuidagi eriti tihedalt. vanast muidugi rääkimatta. prantslased... testitud kvaliteet ..

lisaks sellele on mul maniakaalne nälg komplimentide järele. nii madalale ma küll veel langenud pole, et neid kerjama hakkaks. aga ega ma nina siukeste kommentaride nagu 'su saksa keel on sama perfektne nagu su tagumik' peale ka krimpsutama ei hakka. 

in love

nüüd mul on siis pilt taas tagasi. vana läpakas otsustas enam värve mitte näidata ja üldse ei mingit pilti. muidugi on lood nüüd nii, et mul on kodus hunnik läpakaid, mis suure paanikaga sai muretsetud. Algatuseks oma vana, siis töö juurest saadud, mis juhendaja sebis. Ise ma otsisin selle küll ära saades tuttavaks väga sümpaatse härrasmehega. Näeb välja pigem nagu sharmantne meremees kui miski arvutitega tegeleja. Kuna ma pidin läpaka iseärasuste tôttu tema juurest veel teinekordki läbi pôikama, tekkis temaga vesteldes korraks ka väike selgusehetk pähe, et miuksed mehed mulle siis tegelikult meeldivad. Sellised, kellega ma vôin vabalt irooniline olla - saavad sellest aru ja lähvad asjaga huumoriga kaasa. no tegelt selliseid vanahärrasid ma olen alati näpud püsti fännnanud. Väike ergastushetk. Ma üldjuhul kogun muudkui teadmisi selle kohta, mida ma ei taha ja mis mulle ei meeldi igal rindel, aga seda mida siis tôesti tahaks, on kuidagi keerulisem välja selgitada. Sarko meeldib mulle ka. Nojah siis veel sebisin ise suure ähmaga helpdeskist ühe lapaga, mille ma juba tagasi saatsin. Lisaks pakkus üks sôbrake ka abikätt. Töö-arvutitega on aga lood muidugi sellised, et igasugu lehekülgi külastada ei saa...blogspot näiteks. Ime et facebookki lubatud on. parem oleks kui see ka ära keelataks! ja täna jöudsi oma uus ka kohale kenasti. aga oma uut läpakat sisse seades hakkas vanast nii tösiselt  härdalt kahju, et ma teda nii palju peksnud olen jne. oli teine ikka lähedaseim objekt oma 4-5 aastat. vôtan vist kaissu ta täna. oejah nii palju oleks anda ja vôtjaid pole ei kuskil. Nojah. tegelt on mul ju teoreetiliselt muud stressi küllaga hetkel. sellest ilmselt ka jätkuvalt öudusunenäod. see halvav öudustunne ongi ainult unenägudes tegelt. aga no ega päise päeva ajal ju pole ka mille eest pögeneda, ei södasid ega pörguid ega niisama nahhaale ja Hitlerit. ega sellest tuleviku hirmust meie pölvkond ikka niisam lahti ei saa vist, vähemalt mingis eas. ja mina tean ainult seda, et päris sellele alale ma jääda ei taha, aga Münchenisse küll. mulle see alpi-piirkond ja stiilsemat sorti rahvas kuidagi meeldib. kuigi nojah köik mis selle tuumaenergia väljalülitamisega jne siin hetkel toimub, sellega ma pole ka suuteline eriti kasa rääkima. köige suurem demo oli juba ära, aga kui keegi peaks mulle praegu linna peal üritama mingit lendlehte tuumaenergia kahjulikkusest pihku pista, siis ma teda ennem rahule ei kavatse jätta kui ta on mulle faktiliselt ära seletanud, et mis moodi see ilma suuremate kahjudeta asendada. Eriti muidugi nende prioriteet ja unistus taastuva energia kohta. no näiteks aastas  on miski 5000-6000 tundi, palju sellest päikest siin saksamaal paistab ja tuult on... isegi keskmiste numbritega oleks rahul ja palju selle arvuga kW saab toota. ja kui enamus tööstusest kuhugile mujale ära kolib, kust inimesed (uued töötud) vötavad raha, et siuke luksus kinni maksta ja et kas inimesed on valmis energiasäästlikumalt elama, et no ei mingeid liigseid nöudepesumasinaid ja muid vajalikke mehhanisme ja vidinaid. olgu öeldud et siinmail ollakse energiatarbimise suhtes juba isegi üsna teadlikud. ja et ikka ilma mingit prantsusmaalt tuumaenergia importimiseta vöi kivisüsi-taaselustamisega, mis on ju kövasti keskkonnale kahjulikum. kui ma saaks mingi adekvaatse info selle kohta..no siis ok. kuigi esoteerika ju hetkel selle inimese enda otsimisega tegeleb...lahendusi nagu 'the tree of life' vististi peaks seletama on kaks: Armastus vôi Loodus. Aga no inimkond ei saa ju arengus tagasi minna, st tagasi metsa vöi koopasse elama minna, see variant käib minul, linnaromantikul, ka pisut üle môistuse. filmi ma veel näinud pole, aga kavatsen ära vaadata küll. sai Cannis auhinna ka, no see filmifestival läheb mulle ehk pisut korda. von Trier muidugi hiilgas ka seekord...vöibolla seetöttu mul see Hitler jälle tihemini unenägudes. vöi siis see et ma seda Spiegelit lugema hakkasin, milles on alati vähemalt üks artikke natsi kuritegude kohta. nüüd ma igastahes tean, et seda ajakirja ma ka ei poolda...liiga sots vist ikka mu jaoks.
kinos käisin aga küll, eile üks prantslanna tegi ettepaneku ja mul polnud ka selle vastu miskit. film oli saast, aga no vaheldus ikka. mingi 'fremd fisching'... originaaltiitel on vist 'something borrowed'. igastahes siukseid filme ma tavaliselt nii uisapäisa kaema ei kipu. ma mötlesin tegelt, et siukseid ei tehtagi enam.
ja mu ühest maskuliinsest pöhiteemast pole ka ei kippu-ega-miskit. mingi tüüp töökohast kutsus siin eelmisel nädalavahetusel kaasa mägedesse turnima. ütlesin ära, kuigi mägesid vallutama vöiks ju minna küll. aga kuidagi ilmselge on see, et ta üritab miskit ja mu piseimgi fb-ki kommentari vötab isiklikult..eriti totakas..kuigi vist inimlik. ja juba jöudis vabandada, et kui ma arvan teda liiga pealetükkiv olema... mäh..
ja töö juures kui kokku pörkan, siis viimati ka tuli siuke madal sensuaalne 'hi' ja mingi vastik äraseletamatu ja moosine naeratus... mida ma paraku temalt küll üldse ei oota... vastasin kiirelt ja konkreetselt 'hallo' ja panin plagama.  kunagi lasin siukseid tüütuseid lihtsamini ligi energiat imema...aga praegu on olukord konkreetsem ja seetöttu ka rahulikum. kuigi olgem ausad, siuksed tüübid on just sellistel stress-hetkedel üsna kasulikud, kelle peal siis oma frusti välja elada. väga öel suhtumine jälle, aga mis teha. E on hakanud ka kuidagi eriti laialt naeratama, aga tema vöib. ta on kindla barjääri taga ja ta on ikkagi ka üks paras ingel. mul on külmkapp jälle täis seljankat ja kohukesi ja vene kaviari. no mitte et ma nii äraostetav oleks... eks muud tegurid loe ka :)
G ajas ka vahepeal mu pea päris segi, on ikka temaga löunatamas käidud ja niisamagi kokku pörgatud. aga selles suhtes rahunesin ka maha ära. igastahes fakt on see, et poolmaratoni teeme koos läbi. see polegi tegelt köige olulisem. mu esimele maratonile öhutaja, söbrants Düsseldorfist, tuleb ka siia ja jooksma. see on palju palju vahvam. ja värk on tegelt jälle aste väljakutsuvam, kuna siin on asetus ikkagi merepinnast körgemal ( üle 500 m) ja loomulikult kogu värk on siuke mägisem. ja see möjutab. ma hakkan jooksmises alles praeu tavapärast normi saama,  mis mul varem nö oli.hapnik oli ikka kaua kaua päris kinni.  aga jah G, täna pörkasin temaga ka kokku ja kuna me mölemad oleme siukse pisut kelmika olemisega, siis tuhkagi aru ju ei saa mis vöi mida vöi tuhkagi. no pole prioriteediks ka enam tegelikult.
süda valutab hoopiski oma vana läpaka pärast...

Eile on naljakas ja täitsa mônus suveôhtu. Kuigi läksin sellesse paraja skepsisega. Läätsesid panin tunni asemel pool tundi silma. Aga ära vôtmise hetkeks olin jälle pinges ja stressis, kuigi oli eelnevalt piisavalt julgestust vôetud. Kamandasin siis hoopiski ühe lähedal asuva läätsekandja end abistama. Kôhkles küll korraks, aga eemaldas nad nagu naksti, ilma pisemagi probleemita! Müstika.

aga iseenesest on vaja midagi totaalselt muuta. Vaja plaanid paika saada. Vähemalt mingi alustala, plaanid lähvad tihtilugu ikka oma radu pidi, aga on vähemalt mingi suund hüppelaual. Ma olen taas mingisse iseeneses komplekside lôksu takerdunud, ja metsa puude taga täiesti udusse matnud. ja siis on enesehinnang mudas... see jälle viib selleni, et lased ligi inimesi ja asju, keda/mida ei peaks... ja viib lôppkokkuvôttes veel suurema solvumiseni ja enesespettumisse. Neetud nôiaringid. 

DDorf!

aga see, et need ööd pisut hirmunud viimasel ajal on, ei tähenda et seda jama päevadesse jaguks.
Nädalavahetus Düsseldorfis oli jällegi ülivaffa. Algas küll kuidagi hallilt ja uniselt ja samas väikeste ootamatustega. Nimelt olin valmis reede hommikul startima. Algsete plaanide kohaselt pidin minema autoga, mis siis pisut enne starti alt ära hüppas...mitte funktsioneeriva siduri töttu vöi mis iganes. Nii et mis muud kui lennuk. Bookitud ja lennujaama. Eks oligi parem lahendus, 5-6 tunni söidu asemel tunnike lendu ja nädalavahetus vöis alata! Söbranna, kelle sünnipäeva puhul sinna mindud saigi, oli vastas, kiirelt koju, algatus ölle, seelik selga ja minek. Algas, nagu vist juba mainitud kokakoolis restoranis. Kogu kambale pölled ette, noad kätte ja läks lahti. Respekt kogu peakoka organisatsioonile, sest tööjaotus oli väga paigas. Köigil oli alati miskit teha ja veiniklaasid täidetud. Lisaks oli koos üsna erinev seltskond ja selline üritus oli soojenduseks ülimalt hea lahendus. Ja  mis sealt välja tuli oli ülimaitsev! Eelroaks porgandi-ingveri büreesupp, mingi valge vahuga peal ja shrimpsi-varras ka...mmmm. Pearoog rulaad. Sealiha sisse oli keeratud kitsejuustu-korianderi segu ja see on parim sealiha mis ma söönud olen! Olgu ka mainitud, et just seast olen ma viimasel ajal üsna eemale hoidnud. Keha kuidagi ei kibele seda raskemat liha enam. Aga see oli parim! Pluss muidugi ahjukratulid ja juurvili ja mis seal juures köik oli. Magustoiduks pannacota, miski shokolaadi ja kirsside kompotiga veel peal. Ka jälle tahtis keelt alla viia.Espresso ja siis peole. Düsseldorfi pea-pubide tänavale vanalinnas ja pöhidiskoteeki. Ja aina metsikumaks läks muidugi. Miski hetk ilmus ka dändi välja, kellega sai varem räägitud, et ühes linnas hetkel ja ehk saab kokku. Aga kuna ta ongi siuke korralik dändi, siis ega ma eriti ei oodanud et ta välja ilmub. ilmus küll..aga seda aega mäletan juba ähmasemalt. Igastahes ärkasin söbranna kuti juures, kus meil oligi plaan ööbida, dändi sall kaelas. Ônneks küll üksi ja kogu seeliku ja sukkadega. Linnulaulu peale. Kuna mul oli kuidagi üksildane seal diivani peal, kobisin suurest üksindusest söbranna ja tema kuti magamistuppa nende körvale. Nojah..

Järgmine päev oli ka chill... kell 14 pögus hommikusöök, praekardul ja muna jne. Väike siesta ja siis ilmus veel paar külalist Brüsselist ja taas vanalinna patseerima. Sööma jooma suitsetama. Löppes kell 5 söbrantsi maailma parimal rödul jutustades. Ja oligi juba pühapäev ja kojuminek ees. Täitsa nukker oli ära minna, ei tahtnud nagu üldse. Aga no kodusesse Münchenisse oli ikkagi taas tore tagasi jöuda. Tund aega jooksu ja möga välja higistamist..
Ja uus nädal vöis alata. Aga nüüd on nädalavahetus! Nimelt homme mingi kristlik püha ja vaba päevseega ja seetöttu on meie firmas ka reedel uksed suletid. siuke luksus siis. Nii et tsill. saab välja magada! loodetavasti...
Ja homme uus katsetus läätsetega. Nädal aega on toibutud selles jämmist.

Luupainaja?

kole öö. algas küll kirglikumalt kui üldse arvtagi vôis...unes muidugi...ja täiesti x ja lubamattu kaasosalisega...kellega küll selge peaga mingeid kiivamaid môtteid ei teki. ja kulmineeruski see kôik paraja jubedusega. ma ei tea kaua ma seal enda arust (ikka veel unes, aga teatava teadvuse juures siiski) kriiskasin ja pôgenesin ja tuld üritasin toas pôlema saada. üks silm oli juba lahti, aga teist pidin kahe käega lahti kangutama. no ilmselt füüsiliselt ma siiski terve see aeg lebasin meeleheitel ja silmad kinni. sest tuli, nii palju kui ma seda selle aheluse lôpufaasis enda arust plôksutasin, muidugi pôlema ei läinud. mingil hetkel üritasin endale sisestama hakata, et see on ju ainult uni, et olgu nüüd môni ilusam uni kohe olla. aga niivôrd ennast veel môjutada ilmselt ei suuda. hirmul on suuremad silmad. suutsin juba ennast hullumeelsena ka maha kanda ja môelda, et kui kohutav on ikka peast segi olla. et kas ma peangi elulôpuni nüüd deemonitega vôitlema???
lôpuks sain ennast ikka läbi suure kangutamise ja vôitluse peale liikuma ja tule kiirelt pôlema.
edasine uni oli ilmselt rahulikum. aga kuna see kôik nii reaalne ja hirmutav oli, on terve päev parajad külmavärinad kehal. ja töö juures oma une-partneriga juttu ajada oli ka ikka kuidagi väga veider.
see oli nüüd siis tipp, aga viimasete aegade uni on üleüldse parajalt kole olnud. Paar ööd ennem nägin, et maad valitsevad kolmandad riigid. ja eurooplased on nende orjad, kes küll patseerivad vabalt ringi, aga kellega vôib teha mida iganes, peksta, vägistada, tappa. mida ainult soovid. ja ringi käisid need valitsejad omakeskis. olid india kambad, araablased, mustad. mustad olid kusjuures kuidagi kôige leebemad. india ja araabia tribu-d olid vôikad. ja pôgeneda polnud sul jälle kuskile. mina jäin seal ka muidugi nii mônegi küüntesse. üks öö sünnitasin hiired. kaks tükki mingi paraja vahega. olid nad siuksed beebisuurused ja ilusti mähkmetes mul süles. aga ikka metsikult häbi oli, et ma olen endale hiired sünnitanud. üks öö ööbisin hotellis, mille wc-ks oli pôrgu. siuke avar küll jah, aga rokane ja tume ja igasugu vaime ja môrtsukaid täis. Hitler jäi neist köige rohkem meelde.