Eile on naljakas ja täitsa mônus suveôhtu. Kuigi läksin sellesse paraja skepsisega. Läätsesid panin tunni asemel pool tundi silma. Aga ära vôtmise hetkeks olin jälle pinges ja stressis, kuigi oli eelnevalt piisavalt julgestust vôetud. Kamandasin siis hoopiski ühe lähedal asuva läätsekandja end abistama. Kôhkles küll korraks, aga eemaldas nad nagu naksti, ilma pisemagi probleemita! Müstika.

aga iseenesest on vaja midagi totaalselt muuta. Vaja plaanid paika saada. Vähemalt mingi alustala, plaanid lähvad tihtilugu ikka oma radu pidi, aga on vähemalt mingi suund hüppelaual. Ma olen taas mingisse iseeneses komplekside lôksu takerdunud, ja metsa puude taga täiesti udusse matnud. ja siis on enesehinnang mudas... see jälle viib selleni, et lased ligi inimesi ja asju, keda/mida ei peaks... ja viib lôppkokkuvôttes veel suurema solvumiseni ja enesespettumisse. Neetud nôiaringid.