in love

nüüd mul on siis pilt taas tagasi. vana läpakas otsustas enam värve mitte näidata ja üldse ei mingit pilti. muidugi on lood nüüd nii, et mul on kodus hunnik läpakaid, mis suure paanikaga sai muretsetud. Algatuseks oma vana, siis töö juurest saadud, mis juhendaja sebis. Ise ma otsisin selle küll ära saades tuttavaks väga sümpaatse härrasmehega. Näeb välja pigem nagu sharmantne meremees kui miski arvutitega tegeleja. Kuna ma pidin läpaka iseärasuste tôttu tema juurest veel teinekordki läbi pôikama, tekkis temaga vesteldes korraks ka väike selgusehetk pähe, et miuksed mehed mulle siis tegelikult meeldivad. Sellised, kellega ma vôin vabalt irooniline olla - saavad sellest aru ja lähvad asjaga huumoriga kaasa. no tegelt selliseid vanahärrasid ma olen alati näpud püsti fännnanud. Väike ergastushetk. Ma üldjuhul kogun muudkui teadmisi selle kohta, mida ma ei taha ja mis mulle ei meeldi igal rindel, aga seda mida siis tôesti tahaks, on kuidagi keerulisem välja selgitada. Sarko meeldib mulle ka. Nojah siis veel sebisin ise suure ähmaga helpdeskist ühe lapaga, mille ma juba tagasi saatsin. Lisaks pakkus üks sôbrake ka abikätt. Töö-arvutitega on aga lood muidugi sellised, et igasugu lehekülgi külastada ei saa...blogspot näiteks. Ime et facebookki lubatud on. parem oleks kui see ka ära keelataks! ja täna jöudsi oma uus ka kohale kenasti. aga oma uut läpakat sisse seades hakkas vanast nii tösiselt  härdalt kahju, et ma teda nii palju peksnud olen jne. oli teine ikka lähedaseim objekt oma 4-5 aastat. vôtan vist kaissu ta täna. oejah nii palju oleks anda ja vôtjaid pole ei kuskil. Nojah. tegelt on mul ju teoreetiliselt muud stressi küllaga hetkel. sellest ilmselt ka jätkuvalt öudusunenäod. see halvav öudustunne ongi ainult unenägudes tegelt. aga no ega päise päeva ajal ju pole ka mille eest pögeneda, ei södasid ega pörguid ega niisama nahhaale ja Hitlerit. ega sellest tuleviku hirmust meie pölvkond ikka niisam lahti ei saa vist, vähemalt mingis eas. ja mina tean ainult seda, et päris sellele alale ma jääda ei taha, aga Münchenisse küll. mulle see alpi-piirkond ja stiilsemat sorti rahvas kuidagi meeldib. kuigi nojah köik mis selle tuumaenergia väljalülitamisega jne siin hetkel toimub, sellega ma pole ka suuteline eriti kasa rääkima. köige suurem demo oli juba ära, aga kui keegi peaks mulle praegu linna peal üritama mingit lendlehte tuumaenergia kahjulikkusest pihku pista, siis ma teda ennem rahule ei kavatse jätta kui ta on mulle faktiliselt ära seletanud, et mis moodi see ilma suuremate kahjudeta asendada. Eriti muidugi nende prioriteet ja unistus taastuva energia kohta. no näiteks aastas  on miski 5000-6000 tundi, palju sellest päikest siin saksamaal paistab ja tuult on... isegi keskmiste numbritega oleks rahul ja palju selle arvuga kW saab toota. ja kui enamus tööstusest kuhugile mujale ära kolib, kust inimesed (uued töötud) vötavad raha, et siuke luksus kinni maksta ja et kas inimesed on valmis energiasäästlikumalt elama, et no ei mingeid liigseid nöudepesumasinaid ja muid vajalikke mehhanisme ja vidinaid. olgu öeldud et siinmail ollakse energiatarbimise suhtes juba isegi üsna teadlikud. ja et ikka ilma mingit prantsusmaalt tuumaenergia importimiseta vöi kivisüsi-taaselustamisega, mis on ju kövasti keskkonnale kahjulikum. kui ma saaks mingi adekvaatse info selle kohta..no siis ok. kuigi esoteerika ju hetkel selle inimese enda otsimisega tegeleb...lahendusi nagu 'the tree of life' vististi peaks seletama on kaks: Armastus vôi Loodus. Aga no inimkond ei saa ju arengus tagasi minna, st tagasi metsa vöi koopasse elama minna, see variant käib minul, linnaromantikul, ka pisut üle môistuse. filmi ma veel näinud pole, aga kavatsen ära vaadata küll. sai Cannis auhinna ka, no see filmifestival läheb mulle ehk pisut korda. von Trier muidugi hiilgas ka seekord...vöibolla seetöttu mul see Hitler jälle tihemini unenägudes. vöi siis see et ma seda Spiegelit lugema hakkasin, milles on alati vähemalt üks artikke natsi kuritegude kohta. nüüd ma igastahes tean, et seda ajakirja ma ka ei poolda...liiga sots vist ikka mu jaoks.
kinos käisin aga küll, eile üks prantslanna tegi ettepaneku ja mul polnud ka selle vastu miskit. film oli saast, aga no vaheldus ikka. mingi 'fremd fisching'... originaaltiitel on vist 'something borrowed'. igastahes siukseid filme ma tavaliselt nii uisapäisa kaema ei kipu. ma mötlesin tegelt, et siukseid ei tehtagi enam.
ja mu ühest maskuliinsest pöhiteemast pole ka ei kippu-ega-miskit. mingi tüüp töökohast kutsus siin eelmisel nädalavahetusel kaasa mägedesse turnima. ütlesin ära, kuigi mägesid vallutama vöiks ju minna küll. aga kuidagi ilmselge on see, et ta üritab miskit ja mu piseimgi fb-ki kommentari vötab isiklikult..eriti totakas..kuigi vist inimlik. ja juba jöudis vabandada, et kui ma arvan teda liiga pealetükkiv olema... mäh..
ja töö juures kui kokku pörkan, siis viimati ka tuli siuke madal sensuaalne 'hi' ja mingi vastik äraseletamatu ja moosine naeratus... mida ma paraku temalt küll üldse ei oota... vastasin kiirelt ja konkreetselt 'hallo' ja panin plagama.  kunagi lasin siukseid tüütuseid lihtsamini ligi energiat imema...aga praegu on olukord konkreetsem ja seetöttu ka rahulikum. kuigi olgem ausad, siuksed tüübid on just sellistel stress-hetkedel üsna kasulikud, kelle peal siis oma frusti välja elada. väga öel suhtumine jälle, aga mis teha. E on hakanud ka kuidagi eriti laialt naeratama, aga tema vöib. ta on kindla barjääri taga ja ta on ikkagi ka üks paras ingel. mul on külmkapp jälle täis seljankat ja kohukesi ja vene kaviari. no mitte et ma nii äraostetav oleks... eks muud tegurid loe ka :)
G ajas ka vahepeal mu pea päris segi, on ikka temaga löunatamas käidud ja niisamagi kokku pörgatud. aga selles suhtes rahunesin ka maha ära. igastahes fakt on see, et poolmaratoni teeme koos läbi. see polegi tegelt köige olulisem. mu esimele maratonile öhutaja, söbrants Düsseldorfist, tuleb ka siia ja jooksma. see on palju palju vahvam. ja värk on tegelt jälle aste väljakutsuvam, kuna siin on asetus ikkagi merepinnast körgemal ( üle 500 m) ja loomulikult kogu värk on siuke mägisem. ja see möjutab. ma hakkan jooksmises alles praeu tavapärast normi saama,  mis mul varem nö oli.hapnik oli ikka kaua kaua päris kinni.  aga jah G, täna pörkasin temaga ka kokku ja kuna me mölemad oleme siukse pisut kelmika olemisega, siis tuhkagi aru ju ei saa mis vöi mida vöi tuhkagi. no pole prioriteediks ka enam tegelikult.
süda valutab hoopiski oma vana läpaka pärast...