Valik

Aigi Vahing meeldis mulle juba siis kui ta siin lihtsalt populaarne reklaami-ja -ühiskonna-tegelane oli. Nüüd ma küll aru ei saa, miks ta end kiilaks ajas, see nagu just märgitaks tema raamatus kirjeldatud enese karistamisest ja enese-sallimatust kuidagi. Samas otsib ta ju terve oma raamatu vältel kuidas ennast respektima ka armastama saada taas.  ja minu teada tuleb ta ka sellega , küll läbi suuurte raskuste, edukalt ka toime.
Meeletult palju tuttavlikke mötteid tuleb selles raamatus ette..
Aga üldjoontes kirjeldab see raamat ikkagi komplulssiivsust ja söltuvusi. Pole ka väga kauge teema. Eks geneetiliselt peaks mul juba teatav kood sisse kodeeritud olema. Aga önneks ikka pole. on ainult teatav ahnus aegajalt. ja aldisolemine igasugu uimastavatele harjumustele. ju siis ei oska end normaalsetel viisidel maandada. Vöi kaitseb mind lihtsalt see mu venna poolt nimetatud teatav psüholoogiline disorder. ma isegi ei mäleta kuidas selle definitsioon oli, aga teatav, isegi liigne, kontroll igasugu tunnete üle. ma tean et varem oli see minu puhul vähemalt suurem, mida aeg edasi, seda rohkem lasen ikka emotsioonidel valla. nii et hakka vöi meeleoluhäiretes kahtlema. aga see vist on inimese normaalne arengujärk lihtsalt ka. mis siin ikka eputada.
see selleks, nagu raamatus seisab "Et ihasid rahuldada püüdes iha ainult töuseb". nii ta ju on, .  nii kaugele kui see mingit rahuldust sulle enam niivöinaa ei paku. lihtsalt mingi bioloogiline vajadus. ja siis ongi asjal löpp. tuleb olla. eesmärk pole ju rentsel. puhas pragmaatika.

"Religioosne on see inimene, kes kardab  pörgusse minemist, spirituaalne on see kes on pörgust läbi käinud".

Game over

süda on paha... amsterdam callib ikka veel.. eile veinise peaga oleks peaaegu köik piletid ja bookimised äragi teinud suure pealekäimise peale. aga önneks jäi see asi pooleli ikka. mul on vaja esmaspäeval kraps olla. üleüldse kui köik naised ta järgi jooksevad, no mis ma siis hakkan sekkuma üldse eks..
kaunis chris kummitab. eks seepärast, et eelmine nädal juhtusin temaga koos koju minema.. ja oli kuidagi ülimeeldiv jälle näha teineteist. naeratus oli tal kuidagi leebem... mitte nii kiskjalik ja irooniline. kuigi see iroonia ju köige köitvam tema juures ongi. ei tea kas peakontori möju? köik naeratavad kuidagi laiemalt viimasel ajal... sel nädalal juhtusime tegelikult mitu korda hommikul sama bussi peale. aga eks mina eiran teda, tema mind.. veider. sest koos on alati tore ja naljakas.
hommikuti eriti. eile oli ta söbraga ja ei hakand üldse seltskonda trügima. hommik ju ikkagi pühamüristus. täna aga oli ta üksi, samas ootas bussi ka see mu eelmise nädalavahetuse kaaspidutseja. kuna ma temaga polnudki veel jutule saanud siiamaani, siis kargasin juurde. tüüp rääkis minuga inglise keeles.. huvitav kas me rääkisime siis tol ööl ka inglise keeles. tjah... nüüd on vähemalt selgem kontakt loodud. ja jah, tüübi arrogantsus vist tulebki teatavast ebakindlusest. chrisilt sain särava naeratuse. veider värk nende söpradega. kes juba on mingi teatava piirimaa ületanud ja vastupidanud, need jäävad ka. nendega on eriline side.  ja see piirimaa ületamine pole lihtne... kui sa oled pidevalt kuskil eri piirkonnas, samamoodi su söbrad. isegi vanemad ei suuda mu käikudel enam järge pidada.
Prantslanna Audreyga on ka see kadalipp läbitud. Ja nii mönegagi veel.
Aga valentinipäev ju läheneb.. uh kui vastik. ega ma pole seda päeva kunagi meeletult tähistanud .. oma G-ga ka. aga nüüd virutab reaalsus lihtsalt valusamalt vastu vahtimist. samas...sel päeval ma olen terve päev Prantsusmaal jälle! väge tihedalt plaaneeritud. nii et löpp hea köik hea ikkagi.

argpüks

vöi lihtsalt laisk. ma pidin laupäevase tutvusega täna kokku saama.. iiri pubis, olevat U2 kaverdajad livena. guiness. mäh..aga kui peale tööd koju ära sain, ei viitsind enam kuhugile poole liikuda ja no natu ikkagi löin pödema ka. ütlesin ära. pole ikkagi veel päris terve ka. pea huugab ja igasugu muud söörmed ka. puhsatumise protsess? jessver kui palju ma seda juba läbi teinud olen. aitab äkki.
ja homme tahaks veel normaalselt tööd teha.
ikkagi see talvine passivsus vist..

kuigi ma tahan selle uue Thomasega jubedamal kombel kokku saada!!!  Aga äkki see nii ära hirmutaski ka, et ma seda nii väga tahan.  ja ma ei teagi miks ma tahan.. ma ei mäleta tast pea midagi, ma ei mäleta miks ma ta tähelepanu üldse mingist hetkest nii agaralt püüdma hakkasin. aga ju siis oli ikka mingi pöhjus. mäletan ainult seda, et ta oli selline tugev :) googeldasin veits ja ta nimega seondub ka ironman-i vöistlus... no siis ta on töesti tugev jah :) mainis et pühapäeval läheb boulderdama.. ei saandki aru, kas see oli ettepanek vöi mis..ma ausaltöeldes ei teadnud algul mida see tähendabki üldse. tähendab seda seinapidi ronimist.. ilma köiteta. no mida iganes. ta nimi reedab juba ära, et ta on siitkandist ja siin teevad ju köik mingitsorti mägisporti. miks mina veel ei tee?
ja järgmine nädal on ta kuskil komandeeringus.
nägi ära, et ma olen saunafänn..aga arvas, et vöibolla ei peaks nö esimest korda saunas kohtuma.. samas ei jätnud mainimatta, et Therme Erdingusse läheks ta ikkagi iga kell. See on siuke populaarseimaid spasid ja saunaparadiise siin Müncheni ümbruses. Kujutate ette esimest deiti saunas..hihi. Ja siinses saunas, kus ujumispiirkondades sa vöid jah bikiine kanda, aga sauna piirkonnas oled paljalt... tea kas käterättigi ümber lubatakse. imelikud. aga nali naljaks, kui esimene date siuke oleks? :DD mul oleks vist piisavalt julmust see ära teha küll.
korraks mötlesin, et pagen nädalavahetuseks Berliini ära. aga mul on näpud nii pöhjas et midagi jubedat. aga seda veel möned päevad ainult.
ülejärgmine nädal siis kuhugile :)

ja endiselt lummund Gotyest..  you can get addicted to a certain kind of sadness.. like resignation to the end. ja kui populaarne see hetkel on..laulab töelistest asjadest eks seepärast.. pöhjavööndise inimesed. hommikul ütles raadio-onu sakslasliku diskreetsusega, et lausa hea meel et mees oma tüdrukust lahku läks, muidu poleks nii head lugu sündinudki.. paradoks missugune taaskord.

somebody that I used to know

nali naljaks, aga mina kuulsin alles paar päeva tagasi seda laulu esimest korda. ja nüüd olen täiesti lummund. nagu paljud ilmselt..  isegi selle haiglasest videost..
täna oli vahva päev. hommikul kinnise ninaga ja näraka olekuga polnud just tore ärgata. aga kojujäämine ei tulnud ka köne alla. seega otsustasin kogu oma tuimuses, et tuleb tore päev. nii kui bussipeatusesse sain, kukkus üks pikk prantslane musitama (noh tervitus-pösemusid ühesönaga) ja uurima itsitades, et kuidas laupäevane elektropidu oli. jessver ma tean, et ma olin selle tüübiga kunagi vist mingil varajasemal peol pögusalt tutvunud..vist... aga et ta seekord ka kohal oli? igastahes oli väga meeleolukas temaga vestelda. ja siis jöudsi G ka ja sai temaga ka mulisetud. teda nägin töö juures kantiines ka. selgituseks, et firma on küll sama, aga kuna see on nii hiigelsuure ulatusega, siis tema tavaliselt einesteb teises kantiines. aga tuli välja, et tal oli terve hommikupoolik minu vastas konverentsiruumis koosolek olnud.
löunatamas käisin aga hoopis ameeriklase Mikegi korrus altpoolt. muhe mees, on mulle päris sümpaatseks saanud. nägi täna oma roosas särgis ka väga hea välja. ma vastupidiselt olin nagu laudanaine, viimaste puhaste riietega. mis seals ikka.
aga pesu sai täna pestud.

Tere tore

Töö juures, pöhimötteliselt juba esimesel, päeval said ikka ümbruskonna büroodes liiklejad enam vähem selgeks. näod nii umbes vähemalt. oma osakonnast muidugi nimepidi tuttavaks. aga kuna firma on suur, ja osakondi on hunnik, siis selge see, et ei hakka seal igale vastutulijale end kättpidi tutvustama. samas teretatakse muidugi ikka. üks pikk tüüp jäi kohe silma, ei teagi miks. ilmselt seepärast et on pikk ja alati mustas ülikonnas. aga kena mitte just eriti. ja arrogantne. siis mingil hetkel regstreerisin ära, et prantslane...sest rääkis prantsuskeeles enamasti kui teda kuskil rääkimas kuulsin. mötlesin küll veel, et jessver kui ebatüüpiline prantslane. ja see arrogants ajas pisut turri. seal korrusel on suured mehed koos ja need naeratavad alati väga laialt ja viisakalt. ühesönaga ei pannud tüüpi enam tähele. kandsin maha. aga mis täna välja tuli... see on sama tüüp kellega ma laupäeva öösel hommikuni pidutsesin.........muud vabandust mu kanapeale polegi, et pidus oli ta casual riietuses.. teksa ja t-särgiga... :)) aga no ikkagi... . ja töesti ma viisin alles täna need kaks isikut kuidagi oma ajusagarate vahel kokku. ja ta on vist pool prantslane-sakslane siis. istub minust paar kontorit edasi. haah ja kui nüüd mötlema hakata, ei meeldinud ta esmapilgul mulle juba. ja eks seal peo käigus ka ju suurem vaimustus ei tekkinud. v.a. väike moment mis pühkis paraku jalust. ja mis on nagu kummitama jäänud.. umbes sama eredalt kui see paar ööd tagasi laviini alla jäämine. no näis kuidas see nali edasi läheb nüüd.
"Ich finde dein verschmitztes Lächeln einfach total süß..."  ikka tore kuulda eks :)  Üleeilsest ööst siis on nüüd see tüüp, kellele ma heast peast hakkasin julmalt naeratama muudkui, ka fb söbralistis. ühesönaga kindlas kohas. no vaatab kuidas edasi.
tahab kokku saada, no eks ma ka. mis mul kaotada.
neetud palavik töuseb... möni ime.

Crazy Hat Party

Nädal läbi nagu niuhti. Kuigi nädala alguses tundus, et ka tööväline aeg tuleb ôige busy. Välja kukkus pisut rahulikumalt. Samas lükkas eilne pidu asja ikkagi tasakaalu tagasi. Kuigi juba päeval tekkis tunne, et saadan G-le sönumi, et murdsin jalaluu ja ei saa tulla. G nimelt korraldas enda juures miskit  mütsipidu. Ta ise on suur mütsifänn ja tal on neid hulgim igasuguseid. Mina mütsifänn pole ja mul pole pöhimötteliselt ühtki. Seega tegin söbranna idee alsusel ajalehest miski asja pähe. "Le Monde" , Sarko otsaees. PS! kuna G pidu, siis vöis juba arvata, et kui mitte köik siis väga suur enamus on prantslased. Ja esmaspäevast oli kotis veel vastavakeelne ajaleht käepärast. Ühesönaga mötlesin oma sotsiofoobseid mötteid veel viimse minutini. Aga siis leppisin endaga kokku, et olen pisut ja siis tulen tulema. Koju jôudsin täna hommikul kell 8. Väljas oli valge. Mütsi-pidu oli ühesönaga vägev. Nägin taas tuttavaid nägusid, kellega sai pögusalt juba eelmisel G peol tutvutud, keda ma nüüd töö ruumideski aegajaltki näen, aga tutvus veel kuidagi liigselt öhkörn olnud. Kunagi peale keskkööd liiguti edasi diskole. .. mis tegelikult kukkus eriti imelikult välja. Nimelt tahtsid enamus minna ühte kohta, aga sakslane (kaks sakslast oli siiski ka seekord kohal) kellega mina hetkel just elavalt vestlesin teisek ohta. Löppes asi niimoodi, et kogu kamp läks sinna ühte kohta ja saklane siis teise mind kaasa kidnappides. Kuna mul oli hetkel ilmselt värske öhu mürgitus, ei saand ma asjale suurt niikuinii pihta kui alles klubis passides. Ja kuna mul pöimötteliselt ei olnud miskit eelistust, siis vötsin ka asja üsna laadnalt. Kuigi sakslase tembeldasin küll kohe luusriks, sest ta ei teinud mulle piletit välja. No jessver miks olekski pidanud 10 eurtsi välja käima äsjatutvunu peale. Aga tol hetkel ma ei jagand matsu ära ja hakkasin teda eirama. No pidu oli ka siuke tehno (vist) üritus kus inimesed lihtsalt tantsisid kuidas jaksasid. ei mingit eputamist. mingil hetkel hakkasin aktiivselt kellelegi silma tegema, ei teagi miks vöi kuidasmoodi ta mulle niimoodi silma jäi. tegi vastu. ära minnes pistis lipaka numbriga tasku. seal oli veel ühtkoma teist suhtlemist. hm ühe naiskaga oli ka imelik seik, olin seal dj lava ees ja sellel pisut tagapool seisis keegi naiska, kes siis mulle aktiivselt silma tegema hakkas. tegin korraks vastu ka niisama naljaviluks, siis ta viipas mind kuhugile sinna taha-ruumidesse, aga no siis ma kontsentreerisin oma tähelepanu muuseas mujale ära. löpus, ehk siis hommikul, kui pidulistel hakkas ramm ilmselt raugema, leidsime saksa kutiga ikkagi ka taas teineteist ja olime söbrad. korraks isegi päris lähedased. aga no siis ma kasisin koju. jalad tahtsid otsast ära karat. Pole teab misasjast öö läbi kontsadel olnud ja varbad polnd ka olukorraga suurt harjunud. Koju söites jäin veel metroos korraks magama ja söitsin oma peatusest kenasti mööda. Niisis ots ümber ja tagasi. Meeletult külma sain sel ööl ... see on ikka veel meelel. Ja jalad valutavad ka endiselt, varbad muidugi eriti.. Ehk siis homme on taas reipam olla. Peab ju.

AAAAAAA

mul on nii uhke tunne. Eestike on üks väheseid, kes ei jäänud 13ndal ja reedel ühestki A-st ilma. .. Saksa muidugi ka mitte... Aga et miks ma sellele mötlen. Olin just Prantsusmaal ja nemad muidugi on shokis...arusaadav ka! nemad jäid ühest ilma.. ma küll ei saagi aru, et miks...aga noh, peagu enamusel tömmati latti alla. Eestil mitte!


"Amsterdam is calling"... J käib peale nagu uni. Kuigi tema fb tiitli peale "If a girl don't like me she must like women" mötlesin küll, et kui ta veelkord mis iganes ettepanekuga lagedale tuleb, vasta et "ei tänan, mulle meeldivad naised". Aga ei, kus sa sellega..tuju oli liiga hea nähvamiseks. Ütlesin lihtsalt, et olen samal ajal Marseilles.. mis on peaaegu et öige ka.
On ikka attitude...eks seal ehk ole väike töetera sees, aga et seda niimoodi laiali laotada..  Ühesönaga schluss sellega.  Lähen hoopis söbrannaga märtsi algul sinna! Kes tahab tulgu kaasa.
Dhruv käib ka jälle närvidele.. Hommikul leidsin telfonist sönumi "Do you remember how many people you have killed ?". Ok, et mult siukseid asju küsitakse, olen muidugi ise süüdi. Nimelt ennem tema Euroopa reisi suvel (möned nädalad peale Norra hirmsat insidenti) saatsin talle "welcome to Europa " tervituse ....
Aga öeldakse, et lase lahti ja asi roomab ise  su juurde. Aga kui ma juba lahti olen lasknud, mul pole enam vähimatki huvi selle vidina vastu. Mis kuradima ideoloogia see nüüd siis on..  Mingi narritamine?

Niipea kui uue G idee ka prügikasti viskasin, vöi öigemini see iseenesest haihtus, annab teine endast jalamaid märku.. nonsess...mis läind see läind.
Vanast G-st...ma ei tea kas sellega on vsjo... ei mötle sellele...aga mu alateadvus vist teeb seda minu eest.. mida paganamat ma sellega ette saan vötta äh?

Vôôrutus

Jälle üks sügava-unega öö! Isegi seljavalu ei segand. Magasin ta peaaegu ära ka muideks. Sôber mainis miskit närvipôletiku kohta ja kôige tôenäolisemalt mul just miskit siukest on. Ühesônaga tômbasin endale ööseks kolm tekki peale, kamps ka selga ja Diclofenac sisse ja hommikul  saigi end keerutada ja püherdada küll juba üsna vabalt. Nôrk valu on veel kôigest järgi. Ainult et unenäod olid ôudsad. Täna miskeid suusatamis-pilte vaadeldes lajatas kôik meelde jälle. Jäin nimelt lumelaviini alla, vajusin kuhugile sügavale lume alusesse kurisitikku. Pääsesin sealt ka kuidagimoodi ära, aga see sinna lume alla mattumine oli no nii reaalne taas kogu oma jubeduses.

Siin viimase aja suurema söömise peale hakkasin muidugi ka toitumise kohta taas artikleid lehitsema. No tegelikult ei saa ma ikka midagi endale ette heita, peale ehk liiga suurte portsude. Kodus mul endal siukseid asju nagu rasvainded (ôli, vôi jms) ja suhkur puuduvad. Jahu ka enamasti pole. Vett joon ma palju ja just nimelt sidrunilôikudega. Taime-teesid on mul ka nüüd igasuguseid. Sai nagu kodust kaasa ostetud ja paar fänsimat ka kingituseks. Kodus olles nôudsin emalt, et ta mulle miski taime-segu-tee muretseks ja tôi siis teine paastutee nimelise. Väga hea, eks seal ole ju mingid puhastavad elemndid sisse kogutud. Maitseb küll nagu mürk, aga tôhus on igastahes ka. Linaseemned on ka igalpool menüüs sees. Küüslauk ka. Magusaisu küll kummitab aegajalt, eks sellega tule veel veits vôidelda. Jahutoodete hulk on ka viimase nädalaga ikkagi vähenenud. Nii, et nüüd vaja veel portsudega tegelema hakat. Juhtusin siis just mingeid suviseid pilte vaatama, ja mulle meeldsisid. Seega vaja no kuskil 5 kilost (vähemalt) ikkagi lahti saada.

Miskipärast olen viimasel ajal ka tihti Amsterdamile môelnud... kaua pole enam käinud seal. Isegi liiga kaua. Ja nagu môtteid lugedes tegi J ettepaneku seal jaanuari lôpus kokku saada. Temaga soojenes suhtlemine (esialgu küll kôigest virtuaalsel tasandil) enne aastavahetust. Tegelikult otsustasin küll täna ära, et selle asjaga ma kaasa ei lähe, Amsterdam on palju ilusam ikkagi paar kuud hiljem. kevadel. Aga no igaksjuhuks hoian veel môte lahtisena.

Happy New everebody!

no nüüd on pikk paus sisse jäänud.  Aega ja teemat nagu ikka oleks olndki kirjutamiseks ka, aga no puhkus oli ju ;) Puht labaselt ei viitsinud lihtsalt. Ega praegugi ei viitsi eriti. Aga pöhimötteliselt on mönus olla, sest uni oli magus. Ja seda juba kolmandat ööd järgemööda. Peale päris pikalt magamishäirete all kannatamist oskad seda vägagi hinnata. Väike jant on ikka asja juures, millest ma aga absoluutselt aru ei saa. Ma vist magasin oma selja täna öösel ära. Väga piiratud olekus on vöimalik ainult olla, nii et rindkere-selg, ühesönaga kogu see ülakeha korv ei valutaks. Sügavam hingetömme teeb ka metsikult valu. Siuke tunne nagu oleks üks ribi kopsu löödud...sealt selja poolt. Seal on ka ribid ikka? Korraks tekkis möte, et äkki ongi asi kopsudes, neid ma olen ka ikka retsinud, kuigi mitte viimasel ajal. Aga köha ju pole ja muid külmetusnähtusid. Siukest asja pole nagu töesti varem olnd, ja pole kuulnud ka, et on vöimalik kogu selga vöi ülakeha miskit mood iära magada...vöi siis külmetada? Ja nii et hingamine nii valus oleks. Külmaks ja lumiseks läks siin küll jah. No ma loodan, et esmaspäevaks on asi enamvähem tahenenud, siis viib töö Prantsusmaale. Töö panigi siia sisseelamise kohe paugupealt paika. Jöudsin teisipäeva hilisöhtul ja kolmapäeval hommikul töölejöudes vilksatas outlook mulle kohe termini 10 minuti pärast ette. Nii, et hea et ma hiljem end kohale ei vedanud. Löunani oli siis üks koolitus ja pealelöunat läkski Prantsusmaa agenda kokkupanemiseks ja piletite bookimiseks. Kuna minule on see esimene tööreis, siis oli veel hunnik bürokraatiaga mässlemist. Pealekauba tekitas väiksets kahtlust piletihind...1400 eurtsi miski pooleteist-tunnise lennu eest. See oli tarvis veel juhtkonnaga korraks läbi rääkida.  Aga jah esmaspäeval siis Toulousi! Ja järgmised päevad oli veel intensiivset koolitamist ja siis Toulousi preseka ettevalmistamist. Niisiis läheb lahti! Arvake ära kas ma pabistan vöi mitte? Samas härradega, kellega seal kokku saan sai juba enne jöule pögusalt tutvututd ja jäi meeldiv mulje. Teisalt aga pean hakkama nendele seletama süsteemi, milles ma isegi veel üsna algaja ja käpard olen. aga noh...ise ma siukestlaadi tööd ju nii väga tahtsin.

Eestist ka pisut. Muidugi oli reis tore. Ma küll kohati egoistlikult üldse ei arvestanud sellega, et hea küll minul on puhkus ja vöin teha mida tahan, kasvöi öö läbi saunas passida ja nii ...aga teistel ju mitte. eriti just noortel emmedel eks, kes peavad iga kell kraps ja kohal olema. Aga mulle oli jah mönus puhkus. Sai Tallinna peal üks intensiivne ring tehtud. Sai vanaema juures talle toeks oldud ja abistatud ja puhatud ja tema kokakunsti nauditud. Ja sai lihtsalt seal löuna Eestis mönusalt vedeletud ja korralikult sauna ja vihtlemist nauditud! See on asi mida ma ikka igatsen. Just seda laadi saun..muidugi vöib siin ka kuhugile sisse pörgata ja higistada, aga see pole see millest puudus. See on ikka see söpradega hubaselt saunas istumine ja vahelduva eduga lumes püherdamine ja vihtlemine ja siis paljalt ringi kalpsamine (no see viimane pole küll enamasti eesmärk, aga tihtilugu lihtsalt juhtub nii ) Vot see on see, millest siin tugevalt puudust tunnen. Ma pean ikka selle saunakultuuri siia sisse vist sööbitama...
Köik eluliselt tähtsad söbrad sai ka ära nähtud..keda pögusalt, keda pisut rohkem. Ja igasugu staare ka.. no minu jaosk ikka tore, kuigi tlnas on see ilmselt normaalne . Viimased päevad Tallinnas sai neid igal sammul nähtud. Eriti seal loomelinnakus, kus ühe söbrantsiga kokku sain. F-maja otsides ja ekslikult ringi tuiates, pörkasin järsku Mirtel Pohla muigega kokku. Ei teagi mis pärast siuke muie..tundis äkki samal-päeval sündinu ära. Seal oli huvitavat kontingenti veelgi. Ja niisama linna peal ka. Lennujaama oma kohvrit ära viies pörkasin aga filmi vöi mis iganes vötetega kokku joostes sülle oma pea ühe lemmikuima eesti meesnäitlejaga, Ivo Uukkiviga. Ahjaa ja ühe austraallasest söbraga sai ka kokkupörgatud. Tüüp kes tegeles alguses mingi IT süsteemi koolitamisega siin Euroopas, aga kellel see töö üle viskas ja siis komöödiaga tegelema hakkas ja teeb siin Eestis ja vist ka Soomes shöud ja juurutab komöödiat. No drinkbaari minnes läks juba möte vaikselt temale, sest seal neil vist toimub ka tihtilugu miskeid üritusi. No ja seal ta mulle vastu vaatas ka.. Lisaks pörkasin tüübiga veel järgmisel päeval vanalinnas ka kokku. Tüüp paistab üha populaarsust koguvat ka telemaastikul, minu teada kajastati nende miskit trammi-teemat ka sel nädalal teles.
Köigele lisaks pean ära mainima, et kohvikute-pubide teenindus-kultuurist jäi ääretult hea mulje.
Kingitusi sai ka toredaid, kreemida ja hooldusvahendite varu on nüüd taas möneks ajaks täidetud. Ema kinkis ka Vahingu raamatu "Valik", mida ma siis ärasöites lugema hakkasin. Algul tekkis küll küsimus, et miks ta mulle siukse söltuvusega-vöitlemise raamatu kinkis. Aga mida rohkem loen, seda rohkem ilmsneb midagi tutavlikku ja no hästi on ju kirjutatud. Vahingu eelnevad kirjutised naisteajakirjades on mind ka ikka köitnud. 
Ok peaks midagi süüa endale muretsema.. midagi mönusat. Need möningad päevad siin olen üsna möistlikult toituda suutnud. Kaal vaja paika taas saada!