kaunis chris kummitab. eks seepärast, et eelmine nädal juhtusin temaga koos koju minema.. ja oli kuidagi ülimeeldiv jälle näha teineteist. naeratus oli tal kuidagi leebem... mitte nii kiskjalik ja irooniline. kuigi see iroonia ju köige köitvam tema juures ongi. ei tea kas peakontori möju? köik naeratavad kuidagi laiemalt viimasel ajal... sel nädalal juhtusime tegelikult mitu korda hommikul sama bussi peale. aga eks mina eiran teda, tema mind.. veider. sest koos on alati tore ja naljakas.
hommikuti eriti. eile oli ta söbraga ja ei hakand üldse seltskonda trügima. hommik ju ikkagi pühamüristus. täna aga oli ta üksi, samas ootas bussi ka see mu eelmise nädalavahetuse kaaspidutseja. kuna ma temaga polnudki veel jutule saanud siiamaani, siis kargasin juurde. tüüp rääkis minuga inglise keeles.. huvitav kas me rääkisime siis tol ööl ka inglise keeles. tjah... nüüd on vähemalt selgem kontakt loodud. ja jah, tüübi arrogantsus vist tulebki teatavast ebakindlusest. chrisilt sain särava naeratuse. veider värk nende söpradega. kes juba on mingi teatava piirimaa ületanud ja vastupidanud, need jäävad ka. nendega on eriline side. ja see piirimaa ületamine pole lihtne... kui sa oled pidevalt kuskil eri piirkonnas, samamoodi su söbrad. isegi vanemad ei suuda mu käikudel enam järge pidada.
Prantslanna Audreyga on ka see kadalipp läbitud. Ja nii mönegagi veel.
Aga valentinipäev ju läheneb.. uh kui vastik. ega ma pole seda päeva kunagi meeletult tähistanud .. oma G-ga ka. aga nüüd virutab reaalsus lihtsalt valusamalt vastu vahtimist. samas...sel päeval ma olen terve päev Prantsusmaal jälle! väge tihedalt plaaneeritud. nii et löpp hea köik hea ikkagi.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen