Töö juures, pöhimötteliselt juba esimesel, päeval said ikka ümbruskonna büroodes liiklejad enam vähem selgeks. näod nii umbes vähemalt. oma osakonnast muidugi nimepidi tuttavaks. aga kuna firma on suur, ja osakondi on hunnik, siis selge see, et ei hakka seal igale vastutulijale end kättpidi tutvustama. samas teretatakse muidugi ikka. üks pikk tüüp jäi kohe silma, ei teagi miks. ilmselt seepärast et on pikk ja alati mustas ülikonnas. aga kena mitte just eriti. ja arrogantne. siis mingil hetkel regstreerisin ära, et prantslane...sest rääkis prantsuskeeles enamasti kui teda kuskil rääkimas kuulsin. mötlesin küll veel, et jessver kui ebatüüpiline prantslane. ja see arrogants ajas pisut turri. seal korrusel on suured mehed koos ja need naeratavad alati väga laialt ja viisakalt. ühesönaga ei pannud tüüpi enam tähele. kandsin maha. aga mis täna välja tuli... see on sama tüüp kellega ma laupäeva öösel hommikuni pidutsesin.........muud vabandust mu kanapeale polegi, et pidus oli ta casual riietuses.. teksa ja t-särgiga... :)) aga no ikkagi... . ja töesti ma viisin alles täna need kaks isikut kuidagi oma ajusagarate vahel kokku. ja ta on vist pool prantslane-sakslane siis. istub minust paar kontorit edasi. haah ja kui nüüd mötlema hakata, ei meeldinud ta esmapilgul mulle juba. ja eks seal peo käigus ka ju suurem vaimustus ei tekkinud. v.a. väike moment mis pühkis paraku jalust. ja mis on nagu kummitama jäänud.. umbes sama eredalt kui see paar ööd tagasi laviini alla jäämine. no näis kuidas see nali edasi läheb nüüd.
"Ich finde dein verschmitztes Lächeln einfach total süß..." ikka tore kuulda eks :) Üleeilsest ööst siis on nüüd see tüüp, kellele ma heast peast hakkasin julmalt naeratama muudkui, ka fb söbralistis. ühesönaga kindlas kohas. no vaatab kuidas edasi.
tahab kokku saada, no eks ma ka. mis mul kaotada.
neetud palavik töuseb... möni ime.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen